Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 14. mai 2018

Toitumishäire

See on valus teema. Aga esiteks kui ma seda endale juba tunnistada suutsin, olin lähemal sellele, et peaks sellest häirest ka rääkima. Mõtlesin aina enam kirjutada postituse selle kohta. Ning siis ilmus mulle telefonis ette artikkel, kuidas üks naine ütles, et isa oli põhjustanud talle enesehinnanguprobleemi seoses toitumisega. Järgmiseks nägin ma Grossi tütre lugu. Ja sain selle tõttu aru, et tuleb ikkagi lugu lahti rääkida, et meenutada jälle endale ning teistele, et vanemad on lapsele nii suur autoriteet, et mõjutavad tema elu ka siis, kui laps on juba täiskasvanu. See teadmine on vajalik mulle ja kindlasti ka teistele lapsevanematele ja tulevastele lapsevanematele.

Mul on olnud pikalt probleem toitumisega, mida ma nimetan toitumishäireks, kuigi ei tea veel, mis häire see täpselt on ja kas see on toitumishäire. Kui keegi oskab täpsemalt öelda, millega tegu, siis võib mulle kirjutada.

Minu peamine probleem on isutus: toidud ajavad mind konkreetselt öökima. Mis tähendab, et selle häire tõttu ma vältisin toitude juures olemist ja üldse söömist. Söömise ajal ja pärast söömist käis suur oksendamisega võitlemine, mida ma nimetan öökimiseks. See oli minu jaoks väga tavaline. Eriti hommikust süües. Vastik oli süüa! Kuid kuna sööma peab, sest muidu sureb ära, siis lihtsalt sõingi öökimistega võideldes. Olin oksendamise tagasihoidmises proff ning ka öökimiste varjamises proff. Kui seltskonnas olin, lihtsalt varjasin enda öökimist.
Hommikuti oli isu täiesti eriti nullis. Enamasti jõin kohvi ja sõin ühe jogurti, sest see oli lihtsaim viis energiat saada. Jõin kohvi ning pärast seda öökisin mitmeid kordi. Nüüd te teate ka, miks ma okse tagasihoidmises nii professionaalne olen. Sest olin harjunud igapäevaselt okset tagasi hoidma. Ma ei ütle, et see oleks normaalne või et see ei ole häire. Tihti oli hea minna vetsu ja seal niisama öökida, sest teised seal ei näe. Aga ma ei oksendanud, sest ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et suure vaevaga sisse söödud toit jälle välja tuleb - energiast jääb ju puudu! Muidugi esines ka episoode, kus ma ei suutnud täiesti tagasi hoida ja oksendasin ka.

Isutus oli aeg-ajalt suurem, aeg-ajalt väiksem. Ärevad situatsioonid suurendasid kõvasti isutust. Kui ma seltskonnas olin, siis enamasti ei olnud mul üldse isu (ärev situatsioon). Kui isu juhtus olema, siis minu jaoks oli see ääretult suur joppamine ning sõin kohe nii nagu sain. Enamasti oli isu õhtuti. Kui vedas, et mingi õhtune pidu oli ja seal pakuti süüa, siis ilmselgelt ma sõin.

Seltskonnas oli selle häirega suht raske. Muidugi oli seltskonnas ebaviisakas, kui ei võta kooki või midagi, mida keegi suure vaevaga valmistanud on ning öeldi siis, et "võta veel!" või "nii vähe võtadki?!". Vihkasin üldiselt magusat. Aga ma võtsin ka viisakalt süüa seltskonnas ning surusin endale toitu näost sisse võideldes salaja koguaeg öökimistega. See oli mu igapäev.

Muidugi ma tihtipeale lihtsalt ei söönud. Aga sellest mul tekkiski maoprobleem, millele Rennie ega muud sellised antatsiidid ülse ei mõjunud. Käisin ka sondi neelamas ja tegin läbi prootonpumba inhibiitori kuuri. Aga ütlen ausalt, et kui mul ei oleks tekkinud valulikke kõrvetisi, vb oleksin olnudki liiga pikalt söömata. Mu organism võitles selle söömatuse vastu nii, et kui ma mingil hetkel KOHE süüa ei saa, tekkisid kohutavad kõrvetised. Ja mõnikord see kõrvetiste valu oli ainus põhjus, miks ma sõin. Kui mul ei oleks tekkinud seda valu, siis arvatavasti ma ei olekski söönud väga pikalt järjest, sest toit mulle nagunii ei meeldinud.

Todiuvihkamine põhjustas ka seda, et ma vihkasin söögitegemist. No ilmselgelt, kui sa pead vaatama selle asja peale pidevalt, mis sind öökima ajab, siis sa lihtsalt ei taha seda teha ju. Muidugi oli mul lihtsam väita, et ma ei oska süüa teha. Ju see oli minu vabandus sellele, et varjata söömishäiret ning seda endale mitte tunnistada. Ilmselgelt retsepti järgi tehes oskasin ma väga hästi süüa teha, aga ma ei tahtnud. Vastik ja öökimaajav oli mingit rõvedat toitu vahtida.

Mainin ka seda, et olid teatud toidud, millega seda öökimist ja isutust oli kõige vähem, AGA need toidud olid pm delikatesstoidud või ülikallid toidud. Ega iga päev ei raatsi ju väljas kuskil BabyBackis praadi söömas käia. Liha, salat, kartul - need olid mu lemmikud, aga need pidid olema ka hästi valmistatud. Seega, kui ma ise süüa tegin, tegin ma hästi, et pärast sööks. Süüa muidugi oli ebameeldiv teha.

 Ilmselgelt ei olnud ma valmis tunnistama mitte kellelegi (ka endale), et mul on häire ning kohe kindlasti ei tohtinud see ka mu keha pealt välja paista! Mul olid seega oma häirega kohanemiseks oma nipid. Kuna sööma peab ning oled ikka sunnitud endale võileiba tegema, siis tihtipeale lõin endale meelepette, et valmistan süüa nt (tuleviku)lastele või teistele inimestele. Nii oli lihtsam taluda toidu vaatamist söögitegemisel. Hästi hea oli, kui keegi teine ka soovis toitu, sest siis oli mõttekam toitu valmistada ning kui teine inimene isuga sööb, siis annab endale ka energiat süüa toitu.
Teine nipp oli see, et sõin kaloririkkaid toite ehk siis põhimõtteliselt ma ei jälginud üldse kaloreid, aga lootsin, et saan korralikult kõik vajaliku kätte toidust. Kellel tekib küsimus, et miks ma ei olnud anorektilise kehaga, siis see oli tänu sellele, et püüdsin saada kõik vitamiinid suht-koht kätte, üritasin ikka käia tihti maitsvaid toite söömas ning ei muretsenud üldse, et söön liiga palju. Pigem muretsesingi, et söön liiga vähe. Nt tihti McDonaldsis käimine ja muu maitsva kiirtoidu söömine oli küllaltki lihtne, odav ja tore. Ma tegelt eriti ei mäleta, mida ma sõin, aga no nt tegin makarone ja kalapulki, sest nendega ei pea pliidi juures passima ja kui ketšupit kuhjaga peale valada, siis kõlbas ilusti süüa. Hommikul sõin nt jogurti ja kohvi, lõunal päevaprae ning õhtul tegin kartuleid võiga. Nii elas ilusti ära. Ilmselgelt mingeid suuri retsepte ma teha ei viitsinud, sest mul puudus mõtlemine toitudele. Mulle meeldib mõelda, aga mitte toidust.

Aga õnneks saabus millalgi aeg, kui mu see jama muutus. Kui arst kirjutas mulle mirtazapiini, antidepressandi, mis suurendab söögiisu, siis olin nii õnnelik oma uue isu üle! Ma ei olnud arstile muidugi rääkinud, et mul isu pole, aga avastasin, et järsku tekkis isu. Hakkasin kohe korralikult sööma, et kui tolerantsus ravimi vastu tekib, oleks piisavalt rasva varutud. Tekkiski tolerantsus, võtsin jälle alla, aga sain vähemalt tunda, mis tunne oli olla normaalse isuga. Väga hea oli!

Seega elasin oma häirega edasi sellele eriti mõtlemata. Arstile vb mainisin, et muidu mul halb isu ärevusega, aga eriti sellest ei rääkinud.

Aga tekkis mu elus järsku üks suur muutus, mis muutis suurel määral mu keha ja ISU! Ja tänu sellele muutusele jõudis mulle kohale tegelikkus - mul oli enne häire. Ma siiani imestan ja olen väga õnnelik! See on rasedus!

Raseduse teisel trimestril kadus või vähemalt vähenes see söömishäire!

Muidugi raseduse alguses kadus isu täielikult ja kuna ma enne kaalusin vb 58-65 kg, siis pm enne rasedust olin ma suht normaalse kaaluga, mingi 63 vast ikka kippus olema. Kuid kaal vähenes 59 peale, sest ju on iiveldus ja värki. Ma olin okse tagasihoidmises proff ja hoidsingi seda tagasi, välja arvatud ühikas, mille hais oli nii tappev, et seal ma küll paar korda ropsisin haisu tõttu. Muretsesin täiega, et beebi ei saa toitu ja midagi ma nagu üritasin süüa.

Aga üks hetk teisel trimestril tekkis mul järsku isu ja ma olin meeletult õnnelik! See kattus ajaga, kui läksin spaasse puhkama ja seal saab korralikult süüa ja no ega ma seda isu küll ei kavatsenud käest lasta! Sõin kõike, et oleks kogutud toiduvaru kanni juurde mustadeks päevadeks.

Hakkasin endale süüa tegema kodus. Tegin kotlette, kartuleid jms. Hommikuti putru, omletti, leivasuppi jne. Muidugi kõige suurem probleem on see, et mul praegu puudub oskus toitudele mõelda. Kui keegi küsib, mida süüa tahad, siis ma olen ikka mingi eee... aaa hmm... ei tea. Kui keegi annab retsepti ette ja ütleb, saan vabalt seda toitu teha. Aga ise olen liiga loll toitude koha pealt retsepte välja mõtlemast. Nt sõin külas leivasuppi ja alles siis mõtlesin ahjaaaa, selline asi on ka olemas. Või siis mõtlesin kreeka salati peale ja siis taipasin - ma saan ju seda kodus ka teha! Või sõbranna ütles, et aurutab peeti. Ma olin mingi omg, õigus, nii saab ju! Ise ju pole kunagi mõelnud sellele. Ehk siis toitude valmistamine on suht uus maailm mulle. Enne ju ei suutnudki ma toidust mõelda - seega ongi ajus lünk selles kohas. Muidugi mul on hästi lahe oskus ette kujutada, kuidas toitude maitsed kokku sobivad, aga enne ei olnud sellest oskusest mingit kasu, sest ei rakendanud seda :D Seega, kirjutage mulle väga lihtsaid retsepte. Ma mõningaid tean, aga kui häda on käes, siis ma reaalselt ei tule ühegi idee peale, et mida valmistada. Kui mu ees on nt hakkliha ja muna, siis ma oskaks teha vaid kotlette, aga muud ma välja mõelda ei oska. Aga ma tahaks, et ma oskaks! Las mu aju harjub, et süüa saab ka teha. :D

Nii, nüüd olen teadlik, et mul on probleem, aga jõuamegi selle osani, miks on vanemate öeldud laused lapsele väga olulised! Vanem on autoriteet ja tahes-tahtmata laps imab tema jutu endasse ja võtab seda 100 korda olulisemana kui mõne muu isiku juttu!!!! 

See inimene pildil (2013 aasta mina) on mu isa meelest paks. Ja ei ole vaja öelda, et ei ole paks, sest ma tean seda. Seda enam iseloomustab see seda, kuidas vanemate teod ja sõnad lapsi mõjutavad!

Aga kust mul selline häire tuleb? Ma pikalt-pikalt ei saanud ise ka aru. Vältisin üldse sellele mõtlemist. Arvasin mingi aeg, et ärevusest ning kindlasti osaliselt see nii ka on ja ärevus on mul sellega seotud ka. Aga kui nüüd raseduse ajal kuulsin oma isa mitmetelt naistelt, kuidas ta on ka neid naisi paksuks nimetanud (kuigi ilmselgelt nad ju ei ole paksud), siis hakkasin mõtlema. Saingi lõpuks aru, et minu pärisisa on mulle selle häire tekitanud. Seda seepärast, et tal on anorektikute fetiš ja ta on mitte just eriti hea isa.

Mu pärisisa ja ema ei ela koos ja mu isa hakkas minuga ainult seepärast suhtlema, et mingile naisele muljet avaldada. Mu isa ilmus mu ellu, kui ma olin 14. Me kõik teame, millised mõtted võivad sellises noores vanuses inimesel olla. Lastel on väga suur tunnustusvajadus ja vajadus tunda, et keegi hoolib ja armastab neid. Õrnas vanuses teismeline on lihtsalt õnnelik, et lõpuks on ta isaga suhtlemist väärt! Ning tuletan uuesti meelde, et laps tõesti võtab endast autoriteetsema täiskasvanu sõnu tõsiselt! Oleksin ma too aeg teadnud, et see vaimne vägivald, mida mu isa minu peal rakendab, ei ole minu süü, et mina ei ole loll, paks ega sunnitud meestega seksima, vaid see kõik on mu isa enda probleem ning jõhkrus, oleksin ma ehk kergemini pääsenud.

Mu isa armastas pidevalt korrata, kuidas paksud naised ei meeldi mitte kellelegi. Mainin siinkohal ära, et minu isa pidas normaalkaalus naist päris paksuks ikka. Tal lihtsalt on selline kujutluspilt. Tema jaoks on normaalne, kui naine näeb pooleldi nälga surnud välja ja ma ei liialda. Seega, mina olin oma saleda kehaga tema jaoks ilmselgelt paks. Ma olin teismelisena ikka päris kondine, aga mu isa tegi pidevalt märkusi kaaluteemal. Isegi mitte ainult minu kohta, vaid kõige kohta. Ta armastas naljatades kiruda mõnda naist, et see on paks. Ja kiitis oma tolleaegset pruuti, et see on räigelt sale ja see naine meelega kasutas teda ära raha pärast, kiites takka, et mida peenikesem, seda parem ja öeldes, et ei kaalu midagi. Koguaeg käisid mingid kaalujutud, jutud söömise mõttetusest jms. Mu isa on suht veidral arvamusel, et sööma peab harva ja kui süüa ainult smuutit, siis ei lähe paksuks. Ja mu isa reaalselt ei tea, et kui kõiki toite süüa normaalses tasakaalus, siis see on tervislik! Lolololol, saab veel rumalam olla?! :D Smuuti on ju suhkrut täis! Puuviljad on ju suhkrupommid ja kui neid koguaeg näost sisse ajada, siis see suur suhkrukogus võib ju ka paksuks teha... oh issand. Närvi ajab lausa mõtlemine sellele, kuidas mõni üldse ei mõtle.

Toon mõned toredad näited mu isa kohta. Olime ühel reisil teismelisena, kui ta võttis poes mõõdulindi ja mõõtis ära mu vööümbermõõdu ning hüüdis: "60 cm! Enam paksemaks sa minna ei tohi!"
Kui mu vanaema helistas ning ütles, ma pean ilusti sööma, läks mu isa kohutavalt närvi! Ta õiendas, et miks küll mu vanaema tahab, et ma sööksin, et kas ta tahab  et ma oleksin mingi hull paks lehm, keda ükski normaalne mees ei taha jne jne. Püüdsin talle seletada  et nii mu vanaema küll ei mõelnud, aga ta ei kuulanud. Vingus edasi lihtsalt väga pikalt. Nagu wtf.
Lisaks vahtis ta alati pingsalt, mida ma sõin ja kui palju. Seda andis tunda. Siis kommenteeris ta mingit ajuvaba teksti, et päevas ei tasu üldse süüa, et iga kolme tunni tagant söömine on liiga tihti ning ei tohi süüa seda ega toda, sest need asjad teevad paksuks. "Paks" oligi tema lemmiksõna. Ning lemmikväljend see, et paksu mitte ükski mees ei taha.

Mingi raseduse algus või midagi. Siuke tavaline olin.

Siis kui ma raseduse algul kõvasti alla võtsin ja ma vist kartsin kaalule astuda :D
13 nädalat ja 4 päeva rase

Igatahes see kaaluteema oli tema suur lemmik ning ta oli täiega kaalus kinni. Võisin talle ükskõik kui palju seletada, et pekk ning lihased on erineva kaaluga ning kaalu järgi ei saa midagi arvestada, aga see läks kurtidele kõrvadele. Võisin talle ükskõik kui palju öelda, et söömata olemine on kahjulik, aga ta nagunii ei kuulanud. Ikka aina jutt, et söömine teeb paksuks, süüa ei tohi ning kaal peab olema väga väike. Koguaeg aina see toit ja kaal tulid tal suust... Aastaid...
Lisaks kaebas ta mu emale, et minu ahter olevat liiga suur.

Mõtlesin küll omaette, et osa tema jutust on suur lollus ning ütlesin endale, et ma ikkagi söön nii nagu vaja. Üritasin endale selgeks teha, et see jutt on lollus. Kuid väike tütar minu sisemuses tajus väga tugevalt seda, et ma ei ole isale üldse meele järgi. Kui ka see kaaluvärk välja arvata, suhtus ta ikka minusse suht põlgusega, irvitades ja hoolimatult. Arvasin, et ta on minus pettunud ning olen liiga paks/loll jms tema jaoks. Aga seda kõike ei suutnud ma endale teadlikult tunnistada. Seda arvasin ma sisemuses. Ta tekitas minus alati ärevust ja tahtsin alati tõestada talle, et ma ikkagi ei ole nii paks ja loll ja mida kõike ta veel arvata võis oma ükskõikse suhtumisega ja pidevalt kaalust rääkides.

Ja nii oligi, et mingi aeg tekkis nii märkamatult mul häire söömisega. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et kust see tuleb, mis see on ega isegi seda, et niimoodi mitte süüa ja toitu vihata on ebanormaalne. Vältisin aastaid sellele mõtlemast.

Ja kui rasedusega see häire läks ära, sain aru väga mitut asja! 
Esiteks, et see toiduvihkamine ei olnud kohe üldse mitte normaalne. Ja arvestades, kui tihti mu isa koguaeg rääkis saledusest ja sellest, kuidas söömine teeb paksuks, kuidas mina olen ikkagi piiripeal ning pigem paks, siis siin pole midagi imestada. Minu õrnale teismelise ajule mõjus autoriteetse isiku jutt täpselt nii, et lõpetasin sellise häirega.
Teiseks sain aru, et mul oli probleem! Enne oli seda raske tunnistada, sest olin õppinud sellega elama, aga kui see kadus, siis mõistsin.
Kolmandaks sain aru, et toidud ei olegi nii jubedad ja hirmsad asjad. Ja toiduvalmistamine pole üldse vihkamist väärt, kui toitu pole halb vaadata.

Ja nüüd olen ma küll kilogramme juurde võtnud ja uhkusega, sest minu jaoks polnud kunagi juurde võtmine sugugi kerge.

14 nädal ja 37 nädal. Sorry, et pesupildid, ärge põdege, see on inimese keha, teil on ka keha. Mul rasedusarmid ka tagumikul.

Huvitav on see, et ma teadsin, et ma ju ei ole paks. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nii sale, aga kahju oli tehtud mu ajule. Ma vihkasin söömist nii et ma ise ka ei saanud sellest aru. Nagu te välja lugesite sellise psühholoogilise teema tagamaid, siis on hästi näha, kust tekkis see häire. Ja ma olen õnnelik, et sain selle lõpuks endale teadvustatud!

Muidugi ma kardan, et see probleem tuleb tagasi. Aga eks ma räägin arstile ja psühholoogiline jne, nii et pole vaja mulle soovitada spetsialiste. Ilmselgelt ma ravin ennast, ega ma idioot ei ole, et jätaks ISEENDA heaolu tahaplaanile. See on ju minu elu ja minu valik on elada parimal viisil.

Vot nii. Kas kellelgi on veel sarnane toitumishäire? Kas see on üldse toitumishäire? Mis haigus see olla võib? Ja on mingeid häid lihtsaid retsepte ka peale kotlettide, kartulite, leivasupi, putrude, omleti, kalapulkade, pannkookide jms? Kindlasti on neid retsepte veel, mida ma olen kodus teinud. Näiteks mulle meeldib kurgiäädika salat. Paned kurgitükid kaussi, paned suhkrut veits, lahjendatud äädikat ja sööd. Aitab kõrvetiste vastu. Hea oleks, kui retseptis poleks jahu. See tekitab mul kõrvetisi. Ja hea oleks, kui poleks panniroog, sest panniroad tekitavad mul ka kõrvetisi. Hea oleks, kui oleks liha ja lihtne teha ka :D Või noh, vahet ei ole, tahan lihtsalt toidumõtlemist saada endale, nii et mainige lihtsalt oma lemmikuid lihtsaid toite. :)









reede, 4. mai 2018

EBA 2018 - osalen ja miks arvamusblogina?

Mõtlesin üldse väga pikalt, kas osaleda 2018 aasta Eesti Blogiauhindade jagamise galal. Õnneks on enda kirjapanemise aeg väga pikk, seega lõpuks registreerisin end ikkagi. Just lugejate tõttu - ma arvan, et on aus, et lugejad saaksid ka minu blogi poolt hääletada, kui nad seda loevad.

Kui eelmine kord juba oli mul veidi raske kategooriaid valida, valisin ikkagi elulised blogid, kuna ma kirjutan suht-koht kõigest, mida sülg suhu toob ja kirja tahaks panna. Seekord ma mõtlesin, et aga miks, kui ma ei jaga ju peaaegu et üldse oma isiklikku elu ega igapäevategemisi?! Mida ma lõunaks söön, kus üldse elan ja milline vaade avaneb mu aknast? Mitte keegi ei tea seda ju!

Muidugi korraks mõtlesin, et äkki oleksin harivate blogide hulgas, aga meeehhh... Mida ma ikka siin suurt harin inimesi. Kõik lihtsalt loevad, paljud kaasa ei räägi, nii et ma ei teagi seda, kas mu blogi kedagi haris. Muidugi on mulle tuldud kirjutama ja ütlema (ma väga-väga tänan selle tagasiside eest!), kuidas mu blogist on olnud abi selle/tolle või kolmanda jaoks. See ongi üks kõige suurem põhjus, mis mind motiveerib blogima. Kui kirjutad midagi, aga tulemus on tume auk - sa ei tea, kes loeb ega mida ta arvab, siis ainus motivatsioon on, et enesele on kasulik blogida. Aga kui oled midagi kirjutanud ning mõni üksik ütleb sulle, et omg tnx, ma mingi sain abi/olen nõus/nägin teist vaatenurka, siis mõtled, et tohoh... need miljon mõtet, mis mul peas uitavad, need ei pea ju ainult pähe jääma. Isegi kui keegi tuleks ütleks, et wtf kui lolli juttu sa räägid, siis cmon, temas tekkis emotsioon ju ja kunsti eesmärk ongi tekitada emotsiooni. Noh ja blogi on teos, seega ehk ka kunst - minu tehtud looming on see kindlasti.

Aga siiski panin siis end arvamusblogide alla kirja, sest enamjaolt avaldan ma arvamust. Muidugi avaldan ma suures osas arvamust enda kohta ja enda vaatenurki, aga see ongi ju arvamus. Ja mina näen maailma läbi enda pilgu ja seda ma siin kirjutangi. Sekka jah analüüsid igast asjadest, mida ma elu jooksul avastanud või kogenud olen. Nii et ehk kõlbab see kategooria. Kui ei kõlba, soovitage muud.

Ma ei tea, kas on mõtet hakata siin kirjutama iga-aastast blablad, kuidas ma jätan vahel nalja pärast trükivead sisse, kasutan lohisevaid pikki lauseid ja räägin suht filtrita. Seda näeb juba lugedes. Ma hakkasin panema märkusi oma tekstide alla (nt sisaldab kirjakeelt või huumorit), aga mul reaalselt ununes seda teha :D Kirjutasin kirjakeeles (ilmselgelt ma ei kirjuta siin eesti keele kirjandit - muide, mille eest sain ma kunagi maksimumpunktid), siis peaks see lugejale nkn arusaadav olema. Kui tuleb tahtmine kirjutada ilukirjanduslikum üllitis korrektse kirjakeelega, siis seda ma ka teen ja see ongi blogi puhul kõige ägedam - kirjutad nagu soovid ja kuidas parasjagu tunned. Lugeja saab ka osa emotsioonist sel juhul ja ongi siuke kontakt lugeja ja kirjutaja vahel.

Ok, ma tahtsin tegelt rääkida, miks ma pole eluline blogi või ei eksponeeri oma elu avalikult. Juurdlesin natuke selle üle ja ma ei teagi. Olen pigem olnud omaettehoidev oma mõtete ja eesmärkidega, jagades oma elu pigem lähedastega kui avalikult. Ja no eks see kandub ka igapäevaellu. Hea, et mu lähedased üldse teavad, kus ma käin ja mida teen lol :D Ma olen terve elu olnud nagunii introvertne, vaagin oma mõtteid rahus ja kellegagi arutan siis neil teemadel. Samal ajal on mul ka küllaltki savi, kus või kes mind keegi jälgib. Vahib binokliga mu aknasse, siis mis mul sellest - mina elan oma elu edasi, pole mul aega juurelda, et keegi mind stalgib, kuni ta mind ega lähedasi ei kahjusta. Või et uurib välja, kus on mu auto või kus ma elan - no ja siis?! Mis ta selle teadmisega siis teeb :D Mind näiteks ei huvita üldse, kus keegi elab või midagi sellist, seega miks peaks see kedagi teist huvitama minu puhul?

Ja noh, kõik teavad üldiselt, et käin ülikoolis ja mis umbkaudu mu teadustöö on. Oma eelmist teadustööd olen ainult ühe korra blogis maininud. Samas nagu, kõik teavad, et ma teen teadust, aga keegi ei tea (kes avalikult jälgib ja isiklikult ei tunne), kuidas mul läheb koolis, mida ma üldiselt õpin parasjagu, kuidas eksamid lähevad, millised on õppematerjalid, miks ma koolis sellise aja olen käinud, mis mu hinded on jne. Muide, see viroloogia - sellega püüdsin olla esimest korda elus avalikum läbi Snapchati, selle eksam läks hästi ja tänan kõiki, kes minuga kaasa arutasid sel teemal! Mulle meeldis seda õppida. Korra üks postitus mul oli koolis ettekannete tegemise kohta, aga isegi see oli mul küllaltki emotsioone kirjeldav, mitte otseselt, et mida ma seal siis ette kandsin. Keegi ei tea ka seda, kas mul koolist siiber või õpin rõõmuga või mida ma pärast kooli teen. Kes minust saab, mis on mu eesmärgid, kuhu ma suubun. Millised on olnud minu unistused, mida ma haridusega peale hakkan, kas lähen edasi doktorantuuri või jätkan millegi muuga või õpin üldse midagi muud. Nojah, nüüd tuli seoses kooliga ka teised teemad välja. Põhimõtteliselt ma pole kunagi avaldanud avalikult enda eesmärke, isegi mitte otseselt bucket-liste, mida ma elus kavatsen ära teha (kuigi mõni selline postitus isegi on). Pigem siis olen rääkinud, kui asi on tehtud.

Kõik teavad, et olen hetkel rase, aga keegi ei tea, kuidas ämmaemandaga on, kus arvel olen, mida ma seal räägin, mida ultrahelis veel öeldi ja muud sellist täpsemat asja. Rasedus on küll üks asi, millest ma räägin küllaltki avalikult.

Ma ei teagi, miks ma ei tunne mugavalt ennast neist teemadest avalikult rääkimist. Ma lihtsalt ei taha. Mulle meeldib, et mul on nii suur isiklik ruum, mida ma jagan oma sõpradega. Ja noh sõpradest rääkides. Keegi nö avalikult ei tea, kes on mu sõber, millal ma sõpradega kohtun, mida koos teen, mida mõtlen ja räägin, kuidas neil läheb jne. Seda juba seepärast, et kui mina võin olla üksi avalik, siis austan väga teiste inimeste privaatsust. Mulle ei sobi, kui midagi teen avalikult MINA, aga siis lisatakse sinna juurde mu sõber ilma et ta seda sooviks! Muidugi kui inimesel pole vahet, mida teeb meedia - siis võib ta ka minuga pildil poseerida. Näiteks naljakas oli see, kui üks sait tegi kunagi sellelt Positivuse tripilt uudise, sest poseerisime sõpradega juhuslikult otse pressitelgi ees. Kas uudise tegijad tegelikult teadsid, kellega sinna läksin, kes need inimesed on ja miks ma nendega olin? Noh, teadsid, aga meelega kirjutasid nagu see tüüp seal kõrval oleks mu uus mees (tegelt oli tema tüdruksõber sealsamas, lol). See näide demonstreerib praegu ka kollase saidi uudisväärtust.Või näiteks mu "lemmik" - üks sõber lisas minuga pildi ja kõige kollasem sait tegi uudise, nagu see oleks mu uus mees. Khm... mul on mitme erineva sõbraga pilte ja selfisid - kas need on kõik mu uued mehed/naised?! Nagu nüüd näete, kas ajakirjanik uudise teeb, on juhuslik ja tema suva järgi. Ja pealegi on teada, et uudiseid ei tehta kunagi tarkadest asjadest ning keegi mitte kunagi ei jälita sind kaameraga. Ma võin tänaval oksendada ja keegi ei tee üldiselt uudist. Selleks peab ikka hea õnn olema. Aga uudis tehakse nii, et sinu kontosid stalgitakse ning otsitakse sealt infot. Näiteks üks neist saitidest on kõige valelikum. Kuid muidugi on ka mitu viisakat saiti. Üldiselt on nii, et isegi kui mulle ajakirjanik helistab ja küsib midagi, siis võib ta info kirjutada ka sellise nurga alt, et uudis parem oleks lugejatele ja talle. Hüva, selle pika plära mõte oli praegu see, et mu elu saab endiselt olla täiesti privaatne olenemata sellest, et minust kirjutatakse kuskil mujal peale minu blogi :D Tuleb lihtsalt arvestada, et keegi mu sõite ei jälita, keegi mu sõpru ei imetle ning keegi üldiselt igapäevaelu ei jälgi. Keegi ei tea nkn, mida ma igapäevaselt teen. Väga lihtne on varjata. See ongi minu jaoks privaatsus.

Ja kogu selle eelmise jutu point oli ka see, et nagu näha, on minust kirjutamine nii suht juhuslik, et mind ei morjenda. Ma lähen teen, mida mul on vaja teha, mõtlemata teist kordagi sellele, kas keegi peab mu tegemisi uudisväärtuslikuks või mitte. Kui tuju tuleb, lähen osalen mõnel võistlusel, käin väljas või joon teed - kui sellest uudis tehakse, pole see minu asi ju üldse. Muidugi lugu on teine, kui teos on autoriõigustega kaitstud ning selle levitamine on keelatud. Siis on asi hoopis seaduserikkumises, sest mis autor sooviks, et nt tema raamat avaldatakse talt luba küsimata? Ja see mõjutab mind küll, sest mina ei ole tahtnud, et minu teost kasutatakse enda tulu teenimiseks.

Jälle mu teema läks mujale, heietan siin niisama, aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et avalikult rohkem endast rääkida. Mul läks näiteks tohutult aega, et avalikult tunnistada enda depressiooni ja ärevushäireid. Ja see, et ma rääkisin oma toitumishäirest - täiesti raske oli see minu jaoks. Aga nii kui olen saanud räägitud, hakkab samas kuidagi parem (sest tänu mu jutule võivad saada abi ka teised). Ma olen paar korda proovinud, nt teha snappe või midagi, aga siis hakkan ma ikkagi rääkima sellistel teemadel, nagu elukogemused jms. Ehk siis lähen jälle oma privaatsuselt automaatselt üle elukogemustele. Ilma, et ma isegi aru saaks :D Nii et seepärast ma arvangi, et ma olen mingi omaette arvaja.

Ja üldse kus ma elan - see pole midagi nii erilist, aga seda ei tea ka paljud, sest mul on jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma elan Tartus. Ei ole nii. Elan Tallinnas, õpin Tartu ülikoolis ehk siis vahepeal Tartus. See on pikalt nii olnud. Nojah, muidugi täpsem oleks öelda, et loengute ja seminaride ajal ja kui Tartus on asjaajamisi, siis sõidangi Tartu ja elan kus parajasti elada on. Ja muul vabal ajal eelistan Tallinnas olla, see linn meeldib mulle hulga rohkem. Noh ja autoga sõidan siis edasi-tagasi mööda seda maanteed. Ehk siis üldiselt sõidangi nädalas paar korda seda vahet, vähemalt siis tegin seda, kui argipäeviti olid loengud ja seminarid ning nädalavahetuseti ma Tartu passima küll ei eelistanud jääda. Mõni üksik nädalavahetus olen jäänud Tartu ja alati olen kahetsenud. Lisaks vahel olen muudes asukohtades ka. Paljudel on see elukoht segi läinud tihtipeale - et arvavad, et ma elan Tartus. On ka mõni väga suur fänn, kes ongi binokliga jälginud, teab, kus pargib mu auto ning millises majas elan Tallinnas - braavo! :D Aga mida ta teeb selle teadmisega ja kuidas see minu elu muudab? Minu meelest võiks ta tulla tere ütlema, aga seda ei tehta -.- Seega loogiliselt võttes poleks probleemi ju jagada oma isiklikku elu, sest midagi halba ei juhtu (loodetavasti).

Olgu, aga teeme siis seekord nii, et kirjutage mulle kommentaaridesse või kuskile instasse või snappi vms, kas ma teie meelest peaksin veelgi privaatsem olema või ei. Ma ei hakka lubama, et kunagi tulevikus kirjutan avalikult, mida täpselt päeval teen jne, aga äkki kunagi saabub see aeg, kui tahan ise seda teha. Eks kogemuste jagamisega see järjest tuleb. Kogemused on ju ka oma elu. Nii et seni olen ma jaganud enda elu sel määral nagu mugav on. Ja seni on olnud mugav olla mul privaatne avalikult - seda on mulle isegi öeldud. Aga samas, ei teeks ju paha, kui vb alustaksin enesetutvustustega, nt instastorysse panin kunagi neid kuvatõmmiseid, kus enda eelistusi märkisin. Ja mu sõbrad võivad endiselt rahuneda - esiteks mitte kunagi ei saa tuntuks kellegi sõbrad või sugulased, kui nad just ise teadlikult midagi selleks ei tee. (Nt ma võin kirjutada, et mu sõber Mari tuli minuga poodi, kuid see ei muuda teda ju kuulsaks. Kuulsaks saaks ta siis, kui läheks esineks mitme intervjuuga mitmekordselt ja ütleks sada korda, et ta on ka minu sõber.) Ja teiseks ma ei kavatsegi endiselt enda sõpru mainida kuskil ilma nende nõusolekuta. Kuna ma olen ise väga privaatne inimene, siis tean, mis soovid võivad neil olla. Kui nad tahavad või on neil suva, kui neid mainin (sest nad teavad, et nii midagi erilist ei juhtu), siis minugipoolest.











teisipäev, 10. aprill 2018

Magusainete toppimine toitudesse - väkk

Nii mõnus on oma isiklikus blogis kirjutada kõike, mida sülg suhu toob, kontrollimata pingsalt ka kirjakeele korrektsust :D No eks see ole tegelikult ju blogi mõte ka, muidu poleks mõtet, kui ma siin äärmiselt viisakas oleksin. Pealegi blogi kasutamine/levitamine loata pole nagu lubatud, seega ei tohiks olla mul probleemi, et see kuskile lampi levib nagu varem kippus juhtuma.

Olgu, see eelnev pole oluline. Oluline on see, et läksin üks päev Selverisse jälle, et osta jälle mingi kirsikompott, mis mulle viimasel ajal nii meeldima on hakanud. Vaatan siis, et mingisugune kompott on allahinnatud või soodsam. Kuna ma olin nagunii suht suvalt neid pidevalt võtnud, siis võtsin seekord selle odavama toote suht suvalt. Nagunii kõik on täitsa sarnase maitsega olnud - peaasi, et kive sees pole. Head ja toredad toidud.

See oli hea


Läksin siis koju ja hakkasin sööma. Ja tundsin, et kuidagi teistmoodi on. Vaatan pakendit - murelikompott. Eks ma poes juba ka vaatasin, et see nagunii murelikompott, aga mis suur erinevus neil nagu väga ikka olla saab. Võtan siis edasi mõned murelid seal ja lähen istun niisama. Ja kui niisama istun, siis tunnen, et imelik maitse on suus. Nagu selline häiriv, et tahaks millegi muuga suud loputada, sest see imelik maitse ei lähe ära.

Ja ma juba tunnen selle kuradi imeliku maitse kaugelt ära! Tavaliselt on süüdi magusained! Rõve pask mu meelest! Vaatan siis koostisosi (mis tavaliselt kirsikompotil on mingi kirsid ja vesi vms) ja ongi - kuradi sahhariin sees! Räige! No ega ma mingi magusaine pärast tervet kompotti söömata ei jäta, aga iga ampsuga oli tunne, et mul vist kaob järjest isu kirsikompottide järgi ära. Pealegi olid sinna mitmed kivid ka sisse jäänud.

Ja üldse milleks toppida magusaine kirsi- või murelikompotti? See on nigunii ju magus värk! Mida ma selle magusainega peale peaks hakkama?! Kaloreid sealt ei saa, on niisama kuradi suhu jääv jälkus.

Appi! Ma kunagi hakkasin vihkama seda populaarset magusainet steviat. Söön ma rahus proteiinibatooni ja mingi kleepuv mõru maitse on juures. Ja mitte kohe - vaid ikka pärast ampsu võtmist jääb sul suhu nagu sülg! Ja no viisin otsad kokku, et igas batoonis, kus sees on stevia, see on pask. Nii siis jäid väga mitmed batoond mu menüüst välja selle lollaka stevia pärast. Jätku panemata, ausõna... Vahel on ka suhkrust ikka jumala siiber ja siis võtad suhkruvaba asja, aga on magusaine sees, mis on veelgi hullem! Issand, ma tahaks ometi ilma lollaka suhkru ja magusaineta asja süüa, kui võimalik, eks!

Siinkohal kiidan Proteiinikohukest, mille ma olen avastanud. Esiteks on see ilusas musta värvi pakendis ja teiseks on seal kõik pahamaitseline jura puudu! Tahad vähese suhkruga asja - palun, nagu taeva kingitus ja pole veel jubedaid magusaineid ka! Maitse imehea selle tõttu! Miks ma sellest räägin, ongi selle mõttega, et saab ju vabalt vähema suhkru ja ilma magusaineteta hakkama - asi maitseb superhästi! Onju, toiduainetetööstused - võtke lihtsalt eeskuju!!!!

See stevia - mõnes kohas on see isegi norm. Näiteks roheline Nestea on olnud pikalt hea mu jaoks ja seal on veits steviad sees, aga ei riku maitset ära. Aga nt Coca-Cola Zero - ma ei tea, mis seal sees on, aga see jook on nagu magusainete kokteil. Coca-colat joon mina ainult selle mõttega, et saada palju suhkrut. Aga kui seal polegi suhkrut, siis mina ei näe küll kokal mõtet. Eriti kui suhkru asemel on jälkus. Jätku siis üldse kõik välja :D Igatahes kiitus, et neil on olemas ka tavaversioon suure suhkruga.

Ma olen inimene, kes armastab tohutult juua - mahlad, erinevad veed jms. Kuna joon nagunii umbes 5-6 liitrit päevas, ei ole minu jaoks probleemi ära maitsta erinevaid tooteid. Vahel on mõni uus põnev vesi tulnud lettidele. Ja mu pettumus on tihti suur, kui ostad ära ja proovid - ning maitsest tunned jälle, et mingi jälk magusaine on keelele pesitsema jäänud. No milleks... Ära jood nagunii, aga ei saagi uut lemmikut või siis lülitada oma jookide valikut suuremaks. Pealegi jookidest rääkides on ikka nii raske ilma suhkruta vett leida. Vahel tahaks nagu mingit maitset, aga suhkrut on ületopitud. Ma saan aru, et on veidi suhkrut, aga mõnes on nii palju suhkrut, et ma võiks sama hästi kodus suhkruvee pudelisse segada - tunne on pärast joomist sama. Seepärast on mahlad head, aga no neis on kindlalt alati lisasuhkur sees... Nagu... Puuvili või millest iganes mahl on tehtud, on ju nagunii suhkrupomm, siis milleks panna lisasuhkur veel joogi sisse?! Vot sellest ma aru ei saa... Aa, tegelt saan aru - mõni tarbija ju armastab suhkrut ja kui tootja lähtub rahast, siis paneb ta suhkru sisse, sest "muidu pole joogil maitset". Ma olen mingi üks vähene mõttetu, kes vingub sellise asja üle ja minuga ei arvestata. :D

Ma olen pikalt olnud inimene, kes usaldab enda organismi toiduainete koostise määramisel. Ma ei vahi kõiki pakendeid silmad grillis peas, sest ma parem söön asja ära ja pärast mu organism otsustab, kas suhkrut, soola jms oli palju või vähe ja annab mulle märku. Aga siin ma jälle tahaks vinguda, sest teate kui raske on leida suhkruvabu asju! Leiad suhkruvaba asja, aga siis on sees stevia või muu pähh asi (ja suhkur ka ikkagi?!). Nii et ma tõesti kiidan neid tegijaid, kes pole oma lollaka optimaalse tarbijapetmise teed läinud ja lisanud "suhkruvabadesse" asjadesse suures koguses muid maitsega asju.

Seda eriti juhtub, kui ise süüa ei tee (sest kui teed mingitest toorainetest, kus on sinu kontrolli all see rõve suhkrukogus), ja poest ostad snäkke, siis päeva teises pooles on ikka räige suhkru üledoos. Näiteks ükskord tahtsin õhtul kinno minna ja tahaks midagi head juua, aga pole! Küsisin kinoteenindajalt, milline oleks suhkruvaba jook ja ta ütles, et vesi. Minu meelest see näide illustreerib väga hästi toiduainetööstust. Iga asja sees on suhkur ja suhkur või siis magusaine ning sul polegi midagi normaalset süüa. Saa suhkruüledoos või ole söömata. Eks ma siis vee võtsin, sest janu on koguaeg.

Sellest suhkrutega toiduainetes liialdamisest räägib ka film "That Sugar Film". Kui ma seda vaatasin, viisin mitmed otsad kokku! Vot seepärast ma peangi poes end lolliks otsima, kui ma päeva lõpus olen suhkrust nii tüdinud, aga ei leia poes midagi head ilma suhkruta. Seal räägib hästi ära, kuidas on väljaarvutatud see optimaalne suhkrukogus, mis maitse tarbija lollitamiseks väga nämmaks teeb - ja see suhkrukogus on suur. Seega eriline au mul Proteeinikohukesele jälle, kus seda optimaalsusvalemit pole vist kasutatud (maitse järgi ütlen).

Ma olen inimene, et kui tahan magusat, siis ma ka söön magusat. Kui ma tahan soolast, siis ma ei taha, et mu soolase kanakastme sisse on topitud suhkur - või veel hullem - magusained. Oleks minu hääl veidigi kõvem, ma teeks midagi, et toiduainetööstused muutuks normaalsemaks. Aga noh, nende jaoks on oluline raha ja suhkrusõltuvuses tarbijad ei taha ju süüa, kui toidus pole kilode kaupa magustajaid sees. Aga no... tehku siis oma toit päriselt maitsev ja hea, et ei peaks halba maitset magustajatega peitma.

Nii et jah. Ma tegelikult olen toitude osas pirtsakas, aga tegelikult ei ole ka :D Kui aru saite nüüd sellest tekstist nii. Mul pole maitse nagu peamine oluline osa, aga mu organismi enda vajadused on oluline osa. Et söön ära ikka, lihtsalt raske on leida heamaitselisi asju. Pealegi toidud on päris igavad mu jaoks, sest sööd selleks, et elada - muud varianti pole. Seepärast söön ma pirtsutamata ära ka magusainete ja suhkruga asjad, kui need mul juba nina ees on, aga lihtsalt tore oleks vahel ka toitu rohkem nautida (kui see üldse võimalik on).






esmaspäev, 9. aprill 2018

Vingumine olematute rindade üle

Ma olen seda teemat suht vältinud, aga täna tuli Youtubes ette mulle üks video, kus rääkis, kui positiivne on omada väikeseid rindu.




Video iseenesest on tore ja positiivne. Peaaegu iga selle video "head" asja kuuldes mõtlesin ma, et mul nii täitsa ei ole :D Võib-olla olen mina see ainus õnnetu, aga nii positiivne mul küll elu pole olnud olematute rindadega nagu ta seal videos rõõmustab. Ja nüüd ma ei jaksa enam, mul on kaas pealt ära lennanud, tahaks selle üle vinguda. Kes ei viitsi hala kuulata, ei pea lugema. Ja lisaks!!! Mul on nüüd täielik õigus oma arvamust avaldada, sest rasedus on mu rindu suurendanud, seega ma tean nüüd täpselt, milline erinevus on: olematud rinnad vs väiksed rinnad, millele ma siin keskendungi! Rasedus muutis mu olematud rinnad õnnekombel väikseks - jagan ka teiega selle muutuse mõju oma igapäevaelule! Ka selles videos keskendub ta rohkem väikestele rindadele, mitte olematutele.

Siin all enne pildil on olematu ehk lame rind. Ilus töö kirurgil muidugi!


Defineerin siin kohe need kaks asja ära: väiksed rinnad - lihtsalt mingi pisem rind, mis on väike ehk siis see eksisteerib (nagu mul praegu lausa). Kuna inimestele meeldib korve mängu tuua, siis ütleme, et see on A, nt 75A. Saate ju ise aru, et siis peab ju midagi olemas olema, ehk siis väike. Olematu ehk lame rind - vaevu on rind eksisteerimas (võib mehega sassi minna). Ütleks, et mõõtude poolest nt 75AAA. Enne olid mul väga lamedad, nüüd väiksed :) Ise olen õnnelik, sest elu muutus enda jaoks paremaks. Ausõna.

Aga et mõni nüüd küsib, et omg sul pole ju olnud olematud rinnad, mida sa ajad?! Kohe ütlen ära, et ega ma loll ei ole. Kui ma olen selles vallas ebakindel - tunnen end ebamugavalt, kui see omadus eriti välja paistab, siis ilmselgelt kannan ma rõivaid ja riietust, mis tähelepanu sellelt kas kõrvale juhiks või siis väga sobivat lõiget. Seda peamiselt iseenda heaolu nimel. Poes saab ju riideid proovida ning ma ei osta kunagi riideid nii, et ma ei tea, kuidas see mu seljas on. Kuna rinnakude oli mul väga lapikult olemas, siis sai seda ikkagi kasutada. Mul üks reegel, millest ma lähtun: kui ma näen ilma selle riideta parem välja, kui riie seljas, siis seda riiet ma ei osta. Enamasti ostangi ma selliseid, mis tähelepanu viiksid olematutelt rindadelt kõrvale. Sama ka bikiinide kohta. Isegi väike lõikeerinevus võib kehas märgatava muutuse teha. Ma terve elu ju enda kehas olnud, seega ma tean hästi, kuidas diilida sellise probleemiga nii et teised arugi ei saa.

Vaadake kasvõi seda mu valikut selliseid bikiine kanda. Lõige soosib hästi keha, tuues välja rinnad. Bikiine ostes proovin ma alati mitmeid erinevaid, jänest kotis ma osta ei saa, sest tegelikkuses isegi tavaline kolmnurkne lõige erinevate bikiinide puhul võib väga suure erinevuse luua (nt kui suur on kolnurk, kuidas saab sättida, milline serv on laiem jne). Muidugi on bikiinide sees vatt, lol, ilma ei saa ma.

Räägin südamelt ära, et olen selles osas olnud ka ebakindel terve elu. Kuna mul üsna selline ümar rinnakorv ja kõht ei ole ka mingi mega-skinny-lame, õlad ka veidi längus, siis ega lame rind mind just suurt ei ole kaunistanud. Muidugi on mind sellega kiusatud. Ma noorena kartsin, et mõne mehega voodisse minnes mees jookseb ära, kui mu push-up ära tuleb seljast, aga nii ei juhtunud. Juhtus vaid nii, et mees rääkis mind hiljem teistele taga, et mul olevat rinnad puudu -.-

Lisaks mainin selle ka ära, et ma ei taha siin selle postitusega unistada, et mul oleks hiigeltissid! Inimestel on kange komme kohe arvata, et kui ma ütlen, et olematu rinnaga on raske, siis "aga hiiglaslikega oleks veel hullem!" Jah, oleks, ma suudan ette kujutada! Aga ma räägin olematu vs väike/keskmine! Postituse eesmärk on rääkida oma kogemusi lamedate vs väikeste rindadega. Mul pole vaja hiiglaslikke. Isegi kui ma olen unistanud sellest, et mul on rinnad, olen unistanud pigem väiksemapoolsetest, mis läheks rinnahoidja sisse. Pole vaja hakata ütlema, et hiigelsuurtega on hullem, sest see ei pane mind ümber mõtlema selles osas, et väiksemapoolsetega oleks parem kui lamedatega. Eriti, et nüüd on mul oma isiklik kogemus olemas (väike vs lame). Ehk siis jah... väikeseid olen tahtnud oma olematute asemel. Jutt siin postituses on lame vs väike/keskmine.

Vaatame siis video iga rõõmuhõiset ning panen selle oma eluga siduma! Eriti seoses sellega, et varem olin ma lamerind, siis nüüd olen väike rind ning millised erinevused on see mu ellu toonud!

Alustuseks see neiu räägib, et on elu jooksul õppinud, mida kanda, et end enesekindlalt tunda - täpselt sama olen ka mina teinud. Õpid elama oma kehaga ning rõhutama muid osi endast. Mul on olnud aegu, kui suisa võimatu on leida poest riideid, kuna mitmed riided on mõeldud ikkagi inimesele, kellel seal rinna peal midagi ka on, seega mõjub lõige kuidagi väga hullusti. Nagu märganud olete, kannan ma liibuvaid riideid ning mulle on aja jooksul saanud selgeks, et see lõige on parim mu kehaga. Võite laenata mulle oma mingeid teisi pluuse ja riideid, kui ei usu ja kontrollida.


1. sa ei pea kandma rinnahoidjat. Ma olin varem väga ebakindel ja kandsin rinnahoidjat, sest see andis mingigi illusiooni. Aga kuna see mulle valu tegi aastaid, siis lõpetasin ainult enda heaolu nimel. Hullult häbenesin, kui pole rinnahoidjat, aga nüüd ei kannagi, kui ei taha. Muidugi rinnahoidjaga näevad kõik riided paremad välja, aga selline see elu on. Ise ei pea peeglisse vaatama ju, et näha, et kõht on rohkem eespool kui rinnad :D Nii et see on tõesti hea. Nüüd väikse rinnaga ei kanna ma ka rinnahoidjat, kui ei viitsi.
Siin mainin ära selle, et varem lameda rinnaga oli väga raske kanda rinnahoidjaid, sest kõik tegid valu (kuna olid rinnakoe peal ja rinnakude on mul kuskil kaenla all juba - lapikud). Seega ei olnud mingit toestust, käsi üles tõstes liikus rinnahoidja ülespoole, tehes veel valu. Muidugi ma proovisin igast bralette ja spordikaid jne - vahet ei olnud ju, sest alumine serv pigistas ikkagi rinda ja tegi valu.
Nüüd väikse rinnaga on elu kardinaalselt parem! Ma leidsin kapist oma 75A push-upid, mis olid mulle varem ilmselgelt suured, aga nüüd on need parajad! Nagu omg! Ma olin nii õnnelik. Lisaks seda valu ei esine enam, kui rind on suurem. Ehk siis rind sobitub paremini rinnahoidjasse ning rinnahoidja ei sooni niimoodi rinnakoe sisse kui enne. Lame vs väike - võidab väike.

2. Saad joosta nagu tahad ega pea muretsema ebamugavuse üle. Ma veits ei nõustu. Kui ma olen jooksnud riietusega, mis pole nagu eriti rindade vastas (ehk siis nt pole rinnahoidjat ja pluus ka lõdva), siis ega see eriti mugav pole. Ikkagi midagi hüpleb seal millegipärast, aga õnneks kätt peal hoides saab hakkama küll. Nüüd pole ma midagi aru saanud, et muutunud oleks, sest pole joosta viitsinud. Lame vs väike - ei tea.

3. Sa ei saa soovimatut tähelepanu. Vot see on asi, millega ma eriti nõustuda ei saa. Ma noorena sain just negatiivset tähelepanu selles osas, et mul pole rindu. Küll seda vahiti, irvitati jne. Ka nüüd olen näinud, kuidas inimeste pilgud on ikka sinnapoole läinud ja see teeb mul oleku natuke ebamugavaks (selline tunne, et nad mõtlevad, et mul seal puudu lihtsalt - enesehinnangu värk). Lisaks oli noorena mitu situatsiooni, kus nt sõbrannad tõmbasid meelega rinnahoidjad hästi pingule, et minna meeste tähelepanu saama ja naersid minu üle, et mina ei saa seda teha, sest mul pole seal midagi. Ja siis käisid uhkelt niimoodi poiste ees. Oleksin tahtnud ka sedasama tähelepanu saada, sest nüüd olen "positiivse" tähelepanu puuduses, kuna nooruses jäi osa saamata. Ehk siis see tähelepanu, mida jagatakse neile, kellel on mingigi rind. Muidugi nüüd on mul väiksed rinnad ning pannes push-up rinnhoidja selga, paistavad need hästi välja. Kuna mul vanast ajast on jäänud nagu megasuper push-upid, siis need teevad ikka päris suure töö nüüd :D Inimesed on tulnud mulle kirjutama, et "rasedusega on tiss kasvanud". Järelikult ikka seda märgatakse väga. Siin eelistan iga kell väike vs lame - väike.

4. Sa saad magada oma kõhul. Üldse ei nõustu kahjuks ja see on väga kurb, et see rõõm on mul saamata. Mul esinesid tihti valud rinnas, kui magasin külje ja kõhu peal. No kõhu peal magades on valu garanteeritud, ka külje peal olles lõi sisse väga tugev terav valu, mille tõttu ma ärkasin ja pidin teise külje keerama või selili minema. Ilmselgelt käisin sellega arsti juures, aga seal ei leitud midagi. Seega on aidanud mind väga rinnahoidjate mittekandmine. Selili magamine on mu kõige vähem lemmikasend, aga kahjuks olen pidanud just seda asendit harrastama. Ja nüüd, kui mul pole lame rind - nüüd saan magada külili, sest kuna rind on suurem, siis see liigub nagu keskemale (kui aru saate). Ehk siis enne oli lame ja see tähendab, et ma lömastasin külili oma rinda. Nüüd on see veidi suurem kui enne, seega saan selle lükata kuidagi mugavamalt keskemale ja see ei jää mu külje alla. Ehk siis väiksed vs olematud - eelistan väikseid, sest nendega on magamisel väga palju mugavam!

5. pole seljavalu ja rippuvaid tisse. See on jälle asi, mida võrreldakse väike vs suur. Väikestega ei olegi alati seljavalu, aga tissid võivad rippuda ka väikeste rindade puhul ja see sõltub väga suures osas geneetikast. Nt aborigeene vaadates on neil selline geneetika, et rinnad kipuvad rippuma. Isegi väike ja siis see näeb välja nagu kivi sokis. Seega ei ole siin mingit vahet. Nagu venitusarmid on suures osas geneetilised, on ka see geneetiline. Pealegi seljavalu?! Oi, kus ma olen kannatanud olematute rindade puhul seljavalu, sest olen kandnud rinnahoidjaid ning seetõttu hoidnud õlgu pinges, sest muidu teeksid rinnahoidjad valu rinnakoele. Väikeste rindadega nüüd on mul veidi parem, sest ei pea õlgu nii pinges hoidma. Rinnahoidja peaaegu jääb rinna taha pidama kätt tõstes või liigutades, seega on ka valu väiksem. Siin on kindel võit olematu vs väike - väike! Seljavalu eksisteerib kindlalt olematute puhul, kui soovid kanda rinnakaid.

Nüüd räägib ta nõuannetest ning lähme sinna edasi.

1. Parimalt sobivad riided. Siin räägib ta sama juttu, mida mina enne rääkisin ning see on ju mõistlik.
Kanda toppe, millel õlgu pole. See on asi, millega ma ei saa üldse nõustuda kahjuks olematute rindade puhul. Mul on päris laiad õlad ning kui olen sellised riided endale selga pannud, näen ma konkreetselt transa välja :D See tundub naljakas, aga jah, nagu mehe kehas oleksin. Mulle jah lihtsalt ei sobi. See sobib kindlasti siis, kui omada kitsamaid kondisemaid õlgu. Kes ei usu, laenaku mõnda sellist riietust mulle ja vaadaku :D Hea meelega näitan. Ma juba olen sellistest riietest loobunud ning ma ei tea täpselt, kuidas nüüd oleks need kui rinnad on väiksed, mitte olematud. Ühte ma kodus proovisin, millel olid õlad puudu ja ütlen ausalt - sobis hulga paremini kui enne (siiski mite ideaalselt). Seega võidab võistluse lame vs väike - väike! Tegin teie jaoks ka ühe pildi, kus mul on juba väiksed rinnad sellise topiga ning vaadake ise, kuidas teile meeldib. Väike vs lame - väike!
Õlgadest katmata topp väikeste (mitte olematute) rindadega. Mainin ära, et ilmselgelt on siin rindade sees ka vatt (sest ilma vatita selliseid asju ma ei ostnud).

Halterneck - mulle keskmiselt see sobib, aga siis, kui seljas on rinnahoidja. Seega siin saan nõustuda. Õlad tunduvad küll suht suured minu puhul, aga kui mingigi rind on olemas, ei teki eriti transatunnet. See halterneck eeldab siiski, et õlad pole laiad ja et on olemas mingigi rind, mitte lamedad. Kahjuks jälle võidab väike rind. Sellel neiul on näha, et on väga kenad kitsad õlad, seega see ongi talle sobiv stiil.
Riietus lõdvem ülalt ning kitsamalt istuv altpoolt. See on väga tõsi! Selliseid riideid on raske leida, aga sobivad superhästi ning tõesti teevad kõhu veidi saledamaks ning rindadelt võtavad tähelepanu ära. Olen selliseid meeleldi kandnud ning oleks neid vaid poes rohkem! Siin pole vahetki kas lame vs väike.
Bandeau bikiini - siin ei nõustu ma üldse. Seda jälle mu laiade õlgade tõttu ning lisaks toob bandeau välja ka mu esiletungivad rinnalihased. Seepärast pole te kunagi mu seljas bandeaud näinud. Kolmnurkne bikiini teeb oma tööd hulga paremini minu puhul. Tegin teie jaoks spetsiaalselt ka bandeau pildi, sest ühed sellised mul on, mis lausa sobisid. Ostsin need, kuna ma väga-väga tahtsin ikkagi bandeaud kanda olenemata sellest, et see eriti mulle ei sobi. Need suht sobisid. Kuna nüüd on mu rinnad väiksed, mitte olematud, siis sobivad need veelgi paremini. Seega saan ma nõustuda mingil määral selles osas, et need sobivad väikestele rindadele. Kuid siiski pole parim lahendus minu puhul. Ta ütleb, et kolmnurkne pole nii hea, aga mulle on sobinud kolmnurkne paremini - kuid ka siin sõltub lõikest ja iga kolmnurkne tõesti ei sobi.
Bandeau bikiinilõige väikeste (mitte olematute) rindadega. Sees vatt.


2. Jäta meelde, et sul ei ole vaja dekolteed ja ole enesekindel. See on täiega tõsi. Kui mul oleks olnud enesekindlust kanda riideid, mis näitaksidki välja, et mul on puudulik partii, oleks ma seda rohkem teinud. Ma küll üritasin, aga eks enda sees tekib ikka suht suur ebamugavus, kui oled sellel teemal kiusamist kogenud. See on olnud pikk töö ja vaev ning noh... nüüd juba julgen rohkem küll jah. Tihti kui olen kellelegi vingunud, et mul pole rindu, on öeldud "vähemalt on sul tagumik" ehk siis mingi great asset on mul ikka. Tulebki keskenduda muule positiivsele enda keha küljes ning saada üle vanadest armidest.

3. tõmba tähelepanu teistele kehaosadele. Seda ma teen meeleldi :D Tõsi ka. Ja täiega õige, et see tuleb kõik ajaga.

4. Hangi sobiv rinnahoidja. Ma olen rinnahoidjate otsimise spetsialist. Olen kõik lõiked ära proovinud ning leidnud endale sobivaimad. Muidugi Eesti poodides on valik väike ning raskust lisab ka see, et mu rinnad on hästi suure pindalaga ehk siis algavad kuskilt kaenla alt, kuid väike korv rinnahoidja puhul ei ole nii suure pinna peal (ehk siis põhjustab see seljas valu). Muidugi olen ma endale sobivaid leidnud, tean oma lõiget. Seega see parandab asja jah, kui tead oma suurust. Lihtsalt ma õmbleks meeleldi ise endale rinnahoidjad, sest ikkagi ma kannatan seda, et korvi serv surub rinnakoe sisse ja mu rinnad ei ole keskel, nagu rinnahoidja nõuab. Nagu öeldud, on nende pindala meeletult suur. Seega jah, peaksin laskma end professionaalil mõõta. Ükskord läksin poodi, kus pidid nad ise vaatama, aga ei mõõdetud. Seega ma ei tea, kus seda täpselt saaks teha. Kui ise proovisin netis mõõta mitmete parameetrite järgi, siis oli see aadress küll et "omg võta ühendust meie spetsialistiga". Seal oli kusjuures nii, et etteulatuva suuruse poolest pidin valima kõige väiksema, aga see, kui kaugele rind külgedele ulatub, tuli mul kõige suurem suurus :D Seepärast see aadress ei teadnudki. Nii et jah, kui keegi teab, kus saab mõõta nii, et ma selle eest räiget raha ei maksaks ning ilgelt kallist rinnahoidjat ei peaks ostma, võib soovitada. Aga kardan, et minu omadele ei leiagi sellist sobivat rinnakat, sest rinnad on kuidagi sellised väga suure pinna peal ja ükski väikse rinnakorvi rinnahoidja ei ole ju suurepinnaline.



Lõpetuseks ütlen, et elu väikeste rindadega on kõvasti mugavam kui olematute rindadega. Selle lause pühendan kõigile neile, kes on üritanud öelda, et "väikestega on ju parem kui hiiglaslikega!" Jah, ongi! Aga olematutega oli kõige hullem. Palju on mulle jah näkku öeldud, et mul nii ilusad rinnad (selja taga vist teist juttu aetud), aga mis mul tegelikult sellest, kui mul iseendal ei olnud mugav. Tähtis on end oma kehas hästi tunda, selleks pingutasin ma pidevalt, aga kuskil saabus ikkagi piir olematute rindadega. Näiteks need valusööstud ja raskused riiete leidmisel. Väikestega on tõesti hulga parem! Seega, neil ei olnud õigus, kes kiitsid mu olematuid rindu, et nendega hea on. Ärge endale selliseid väga lamedaid tahtke.

















laupäev, 10. märts 2018

Antibeebipillide halb mõju ja lõhnameel

Naised! Kellele teist ei oleks günekoloog ükskõik millise häda peale öelnud: "aga pillid aitavad, kirjutame need sulle välja!". Ma arvan, et see on kõige sagedasem naistearstide lause. Akne - pillid! Päevad - pillid! Kõht valutab - pillid jne. You get the point! Pille ei kirjutata välja ainult rasedusest hoidumiseks, vaid ükskõik millise mure peale. Kui sa julged veel arstile öelda, et elad ka seksuaalelu, siis kirjutab ta kohe pillid välja, küsimatagi teist korda, kas sa üldse tahad.



Ja mulle see(pillid) ei meeldi. Aga et sellest aru saada, miks ei meeldi, alustame siis algusest.

Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui günekoloog mulle pillid kirjutas selle peale, et kõht valutas päevade ajal. Jah, selle asemel, et katsuda kõhtu, rohkem uurida jne, kirjutati pillid. Mitte, et ma pahane oleks - lihtsalt hiljem on näha, kuidas see ühe diagnoosi edasi lükkas. Muide, verejooks oli tugev, mingi ligi kaks nädalat ja kõhuvaludega. Ja noh, "raviks" siis pillid. See ei lugenud, et seksuaalelu ma ei elanud - ikka pillid. Kuna mul oli ükskõik, kas võtan neid või ei, pealegi need pidavat aitama valulike päevade vastu, siis võtsin.

Mäletan, et see oli esimene aeg, kui tundsin seda kohutavat "tapajanu" tunnet - nagu sureks kohe ära kui vett ei saa, isegi kui olin just joonud. See oli mul pidevalt ning ma ei saanud üldse aru millest. Ei osanud kahjuks seda pillidega seostada.

Päevad olid mul valusad nagunii ka koos pillidega. Nii et see mõju oli ka veidi pointless. Muidugi oli mensutratsiooniaeg lühem - vähemalt midagi toredat. Muidugi tüütu oli lühike tsükkel (see pillidel mingi 21 päeva vms, täiega lühike mu meelest). Siis hakkas järsku väike verejooks ja kestis vahelduva eduga kuu aega kuni see muutus päevadeks. Verejooks pillide võtmise ajal oli muidugi ka lubatud, aga iseenesest tekkis määrimine sageli. Sattusin mingi arsti juurde, kes mind mõnitas ja röökis mu peale, aga pille käskis edasi võtta. Noh, 19 või mis ma olin - ma ei osanud talle vastu vaielda. Võtsin siis oma pille edasi ja sain aru, et see on normaalne, kui pille võttes oleks sul nagu koguaeg päevad. Arst nii väitis, et see mõttetu verejooks pole ju mingi mure, see on pillidega täiesti normaalne!

Ma ei mäleta, kas muid "väikseid" asju ma panin tähele pillidega/plaastritega, nagu akne jne. Jah, vahepeal panin plaastreid, sest nendega oli lihtsam, aga mõju on neil siiski sama. Aga kõige hullem asi saabus mul üks suvi. Ma ei mäleta, mida ma parajasti tegin, aga järsku kadus mul perifeerne nägemine. Vasakul silmal kõik vasakul olev oli täiesti hall. No, mida ma teha oskan niiviisi noorena? Igatahes kadus pool nägemist, pea hakkas ringi käima ja läksin siis voodisse pikali puhkama. Mõtlesin, et noh, pole vast hullu. Kuid siis kadus mul oskus rääkida - lauseid moodustada.

Ei osanud ma siis 20 minutit rääkida ning nägemine oli pooleldi läinud ja lamasin ja ootasin, kuni see lakkab. Mu tolleaegsele idioodist poisssõbrale käis see ka närvidele, et ma mingi vingun, et ei näe ja lalisen. Ta ütles, et tal ka vahel ujuvad tükid silmades, kui ta vastu valgust vaatab (no halloo, see on kõigil! Tore lohutus, eksole ju!). Et mida ma vingun, olgu ma normaalne, sest tal on kõik hullem! Nii ma siis lamasin ja püüdsin mitte väga karta oma rääkimisoskuse ja nägemisoskuse puudumise üle. Ja läkski ära! Seega, ma mõtlesin, et kõik on korras ju! Oli niisama äkki vereringega midagi väikest, sest olen elus ju!

Mõned nädalad (vist) hiljem tekkis mul järsku sama asi autoga sõites. Õnneks olin kodu juures ja sain kohe seisma jäädud. Teadsin juba, et see kaob. Jah, kõne- ja mõtlemisvõime kadus, ei näinud, aga polnud hullu! Ootasin, kuni lahkub see imelik olukord.

Vist tekkis ka järgmine episood, aga olin siis autos kõrvalistmel ja palusin oma tolleaegsel idioodist poisssõbral viia mind apteeki - tahtsin siis vererõhku mõõta. Aga mõtlemine ka kadus. Mõõtsin rõhu ära ja midagi aru ei saanud. Õnneks jälle asi paranes.

Lõpetasin ära hormoonide võtmise üks hetk üldse mingil muul põhjusel ning unustasin kogu sekeldused tervisega. Ma ei võtnud väga pikalt enam pille, aga kuna mul oli jälle valulik menstruatsioon ja sattusin günekoloogi juurde, siis kirjutas arst mulle mõtlemata kohe pillid välja. Seega hakkasin aasta-paar hiljem uuesti võtma.

Hakkasin siis neid võtma, mõtlemata midagi halba. Esines jälle tapajanu, aga olin taibanud, et see tuleb mul nagunii ravimite võtmisega. AGA siis juhtus paar asja, mis tegid mind pillide suhtes väga ettevaatlikuks. Alguses ei osanudki ma neid asju jällegi pillidega seostada.

Mõni kuu pärast võtmist hakkasid esinema mul suured pearinglushood. Silme ees hakkasid hüppama täpid ning tekkis tasakaaluhäire (või pearinglushoog, ma ei tea, sarnased) ning pidin kohe istet võtma. Ja see asi tekkis alati, kui olin 5 minutit püsti seisnud. Kõndida oli selle tõttu täiega nõme, sest kõndides sa ei saa istuda.

Järjest süvenesid need tasakaaluhäireid ja pearinglushood ning siis meenus mulle, et mul oli ju kunagi perifeerse nägemisvälja kadu koos kõnehäiretega. Nojah, oli siis oli - ju tulid tagasi. Ma ei teadnud, miks on midagi sarnast mul tagasi, aga panin arsti juurde aja, et kontrollida. Ei osanud ikka veel neid asju pillidega seostada, sest kõik episoodid ei tekkinud mitte pillide võtmise alguses, vaid ikka mitu kuud hiljem.

Ja mingi aeg tekkiski jälle nägemise kadu. See hakkas saama päris sagedaseks. Mäletan, et üks hetk tänaval käies ei näinud ma keskele ning inimeste näod tundusid mulle moondunud selle tõttu. Õnneks see läks üle.
Ning mingi teine hetk kadus jälle nägemine laiguti ja ma ei näinud etikette lugeda. Kutsusin siis kiirabi lõpuks. Passisin emos terve päeva järjekorras ning midagi ei selgunud lõpuks. Või oli vist nii, et võtsin mingit teist ravimit (vb mingi köha-nohu ravim) ning arst ütles, et sul lihtsalt pea käis ringi, mida sa põed vms. Teinekord kavatsesin targem olla - mitte kiirabi kutsuda.


Lisaks oli see, et võtsin neid antibeebipille siis rahumeeli midagi kahtlustamata edasi. Pillide võtmise ajal tutvusin ühe mehega ning läksin temaga suhtesse. Läksin kokku ühe inimesega, kes mulle meeldis too hetk väga palju.

Mingi aeg tekkis vist lööve mulle pillidest ning lõpetasin ära need. Ma ei jaksanud löövet küll taluda.

Ja siis pärast pillide lõpetamist juhtus imelik asi - see inimene, kellega ma olin koos olnud ja hakanud koos olema pillide võtmise ajal, järsku ei meeldinud mulle enam! Kõik oli tema osas vastumeelne - tema lõhn ja välimus ja kõik. Enne ju just ta meeldis mulle! Ma ei saanud aru, mis toimus. Kuidas see võimalik oli?! See algas nii arusaamatult - mulle järsku ei meeldinud tema keha. Siis mõtlesin, et tema lõhn ajab mind ju öökima. Ma ei saanud midagi aru...

Aga pärast pillide lõpetamist lõppes ära ka pearinglus ning muud hädad! Tundsin end uskumatult tervena! Kahjuks pidin oma poisssõbra maha jätma, aga looduse vastu ei saa ju. Vabandust.

Käisin vaatamas mingit filmi insuldist, googeldasin insulti ja leidsin isheemilise ataki... oh god... Ja need, kellel on see olnud, neil on suurem tõenäosus saada insult! Ma küll ei tea, kas mul olid isheemilised atakid, aga õnneks sain rääkida arstile oma asjadest.

Aga tervis paranes.

Ning alles hiljem jõudis minuni taipamine - need värgid olid pillidest (kasutasin ka rõngast ja plaastrit, aga toime oli neil sama, seega ütlen pillid nende kõigi kohta). Pillide tõttu läksin ma kokku vale inimesega ning tegin talle haiget, mida ma poleks tahtnud. Pillide tõttu närvitsesin ma temaga. Pillide tõttu käisid mul terviserikked.

Ning ilmselgelt meenus mulle, et oh fck... ma võtsin ju pille siis ka, kui mul olid eelnevad neuroloogilised häired! Alguses ma muidugi ei tahtnud uskuda, et mingi pill nii teeb, aga rohkem mõeldes taipasin, et see kõik ei saanud olla ju kokkusattumus. Sest mul oli jumala hea ju olla, kui ma ei võtnud pille! Muidugi võisin arvata, et pearinglus oli millestki muust, aga hakkasin järjest enam kahtlustama, et see oli ikkagi pillidest. Lisaks ei esinenud mul enam nägemisvälja kadu.

Ja nüüd hoian ma pillidest/rõngastest/plaastitest kaarega eemale. Kui need mõjutavad mu isiklikku elu juba nii suurel määral, et ma hakkan koos olema täiesti vale inimesega, siis on need jubedused.

Seletus: antibeebipillid suurendavad trombiriski. Seepärast tekkisid mul ka mingid neuroloogilised häired. Ma küll pole kindel, mis asi see mul oli - kõlab küll nagu isheemiline atakk, aga ma ei tea ju, sest ei läinud kohe EMOsse, mida oleksin pidanud tegema iga ataki korral, mida ma hiljem arstilt teada sain. Õnneks mingit püsivat kahjustust pole.

Antibeebipillid panevad keha sellisesse seisundisse nagu ta oleks rase (ma pole küll kindel selles, sest praegu rase olles pole üldse nii sitt olla kui pille võttes). Seepärast muutub keha hormonaalne tasakaal nii palju, et organismile hakkavad rohkem meeldima tuttavad lõhnad. Nagu me teame, on kaaslase valikul ülioluline osa LÕHN (ka alateadlikult tuntav lõhn). Inimese isiklik lõhn! Ehk siis pille võttes tundus mulle meeldiv selle inimese lõhn, kes oli minuga immunoloogiliselt sarnane (seega ka geneetiliselt sarnane). Ehk siis temaga poleks me saanud tervislikke järglasi. See juhtub seepärast, et rasedusega hakkab meeldima inimesele rohkem lähedaste lõhn, et neid hoida. Aga pille võttes on see ju kohutavalt halb kõrvaltoime. Sest kui pillid lõpetasin, sain aru, et selle inimese lõhn oli täiesti vale! Sain aru, et me ei saaks olla koos! Seepärast me ei klappinudki suhtes! Mis tähendab, et pillid olid pannud mind langetama vale valiku. Kohutav...

Mõelda vaid, kui keegi võtab mingi mitu aastat pille ja hakkab mingi mehega koos olema õnnelikult. Siis lõpetab pillid ja avastab, et tema kõrval olev inimene ei meeldigi talle oma keha poolest (lõhn halb) ning nende immunoloogiline osa genoomis on nii kohutavalt sarnane, et nad ei saagi saada tervet järglast (ehk siis ei rasestu või sünnib halva immuunsusega laps). Lõhn on liiga oluline osa endale sobiva kaaslase valikus, sest määrab ära tervete järglaste saamise! Kui lõhn meeldib, saad olla kindel, et selle inimesega on suure tõenäosusega hea tervisega järglased (muidugi erandeid on, aga oma bioloogilist osa tasub usaldada!).

Keda rohkem huvitab, miks: potentsiaalse kaaslase lõhna tajudes, tajub sinu organism ära tema MHC (peamise koesobivuskompleksi osa genoomis) - loe lähemalt.

MHC hakkas mind pärast seda täiega huvitama ja seksuaalne selektsioon ka. Mu lemmikasjad. Nüüd hindan ma väga kõrgelt oma targa organismi suutlikkust valida mulle lõhna järgi kaaslane. Mu organism teab, kellega ma klapiks immunoloogiliselt ja seksuaalselt. Ja seda võin öelda, et kelle lõhn mulle meeldib, see on ka voodis minu jaoks parem. Ja seda suurem tõenäosus oleks ka rasestuda. Nii et jah... pole ime, et ma nüüd väga kergesti oma endometrioosiga (viljatust põhjustav haigus) rasedaks jäin :D Ilmselgelt nuusutan ma iga potentsiaalse järglase isa esmakohtumisel üle.

Lisaks, tuues välja nüüd, miks tegelikult arstid mulle pille kirjutasid - mul oli hoopis endometrioos või siis see kippus tekkima. Seega õige diagnoosi panekut lükkas pillidega sümptomite peitmine edukalt ära.

Alates pillide jamast olen ma iga kord keeldunud, kui arstid tahavad pille välja kirjutada. Õnneks nad seda enam ei teegi selle trombiriski tõttu. Aga ma pigem kannatan valusat menstruatsiooni, kui elan oma elu valesti ning halva tervisega.

Ka pärast endometroidse tsüsti eemaldamise operatsiooni tahtis arst väga pille kirjutada (sest pillide võtmise ajal peaks ka endometrioosi tekkimine vähenema), aga mu kogemused pillidega olid nii halvad, et ma pigem riskisin endometrioosiga, kui pillidega. Igatahes selles mõttes nagu oleks pillidega "rase", et naine ei ovulveeru. Kuigi just ovulatsiooni ajal meeldib naisele erineva MHC-ga mehe lõhn. Muidugi soovitas arst siis väga rasedaks jääda, aga too aeg see küll mul kavas ei olnud ja mõtlesin, et ahhh, lapsed... ma küll veel ei taha.

Loodus on andnud mulle põhjusega tahtmise nuusutada potentsiaalseid partnereid - ma ei tohiks seetõttu oma lõhnameelt peita ravimitega, mida mul vaja pole. Alates sellest kogemusest ja uurimisest hindan ma ülikõrgelt oma lõhnameelt! Soovitan seda teilegi - partneri lõhn määrab ära teie järglased! Kui sulle ei meeldi minu partneri lõhn - siis super, sest mulle meeldib! Järelikult klapin mina selle inimesega bioloogiliselt hästi. Deodorandid jne ei varjuta inimese isiklikku bioloogilist lõhna. Need pigem segunevad sellega ning annavad edasi õige signaali ikkagi. Inimese isiklik lõhnataju tunneb ära õige. Aga inimese isiklik lõhnataju on pea peale keeratud hormoonravimite võtmise ajal.

Lisaks ei süüdista ma siin arste ega üldse kedagi. Kui pillidega tehtud katsed on andnud selliseid tulemusi ja kõrvaltoimed on teada, siis nad teavad, miks nad neid välja kirjutavad. Lihtsalt mulle isiklikult väga ei istu, et neid ülimalt kergesti kirjutatakse välja, kuna nende algne eesmärk oli siiski rasedusest hoidumine. Muidu võiks ju käia normaalne tsükkel lihtsalt minu meelest. Aga mulle (ja olen kuulnud, et ka teistele) kirjutati hoopis muudel põhjustel, mis on ka arusaadav, sest pillid sisaldasid sellist kõrvaltoimet nagu ovulatsiooni peatamine (mis siis peaks teoorias vähendama menstruatsioonivalu). Lihtsalt minu kehale ei sobinud just need mõned teised kõrvaltoimed (suurenenud tromboosirisk, feromoonide tuvastamise muutumine).

Ma ei oska anda soovitusi, kas hoiduda pillidest või ei. Mõnda aitavad need kindlasti väga. Kuid minu kogemused nendega ei olnud kahjuks nii head. Määrimised, verejooksud, valusad päevad, pearinglused, atakid, nägemis- ja kõnehäired ning elus vale valiku langetamine - tänan ei. Õnneks mul kõik normaliseerus pillide lõpetamisel. Ning õnneks hakkas mind HLA (MHC) huvitama tänu sellisele kogemusele.






neljapäev, 1. märts 2018

Rasedusega saabunud uued kehalised sümptomid

Ma teadsin, et keha muutub rasedusega, aga mina ootasin pigem imelikke isusid ning lõhnataju muutust. Teadsin ka, et rasedad on väga närvilised ja kergesti ärrituvad. Ehk ootasin ma raseduselt rohkemat, aga kui mõtlema hakkan, on päris põnevad sümptomid mul, milleks ma ei osanud valmistuda.



Ajupuudulikkus, häiritud tähelepanu, unustamine - need sümptomid häirivad mind kõige rohkem ja on ka kõige rohkem märgata, kuna pean tegelema kooliasjadega. Kui varasem mina oleksin teadnud hoobilt vastuseid küsitava õpitud teema kohta, siis praegu pean ma mõtlema mitu korda, mida küsiti. Muidugi esineb see ka muudes valdkondades. Mälu on küllaltki kehva, aju kasutada eriti ei saa. Midagi planeerida pole mõtet proovidagi. Kui ma sõnastan imelikke lauseid või teen imelikke vigu, siis see on rasedus. Mõnikord on nii häbi ka selle üle. Nüüd vähemalt tean, mis tunne on loll olla ja päris hea tegelikult. Tänu sellele mõistsin ka kui tark ma enne olin. o.O Mida hekki nagu?! Vaatan oma varem analüüsitud tekste või kirjutisi ja olen omg wow. Kahjuks ma ei teadnud, et rasedusega nii lolliks läheb ja seda keegi ei olnud öelnud ka varem. Ja noh, ega ma polekski seda osa endast nii väga tähele pannud, kui ei tegeleks teadusega. Vb mingi aine puudus - ei tea ma seda.

Närviminek - seda teadsin küll, et rasedad on kergemini ärrituvamad. Ja seda esineb minu puhul täiega, kuigi ma ei ela seda suurt välja, lihtsalt ise tunnen. Sellist asja polnud mul mitte kunagi varem, kuna olen alati olnud pigem ratsionaalne inimene. Nüüd reageerib hoopis mingi tundmatu osa minust välistele või sisemistele teguritele (mõtetele) ning selle osa olemasolust minus polnud mul varem aimugi. Mul võib järsku tulla vihatuju. Muidugi püüan ma siis end kontrollida. Näiteks mind ajas närvi, kui üks kotlett pannil ei püsinud koos. Ja siis süüdistasin muidugi ennast, et tegin nõmeda kotleti (samas tulid need nii head). Lisaks ajab mind iga päev närvi see, et mulle mingid võõrad oma riistast pilte saadavad. Kurat, ma olen rase, ma tean, milline see välja näeb!!!
Aga seda närvilisust pole ainult tõeliste põhjuste peale (nt need fcking riistapildid), vaid ka mõne mõtte peale. Meenub mingi värk ja siis olen enda sees närvis. Aga vahel läheb see närvilisus sama kiiresti üle nagu see saabus. Täiega imelik. Vahel ajab närvi mõni asi, mis üldse ei peakski mind kõigutama. Ehk siis varasemat mind pole see tegur sugugi kõigutanud. Näiteks kui mingi auto mu ees pidurdab. Varem oli mul savi, nüüd ajab närvi (ja ka mitte alati). Lisaks ka emotsioonid kõiguvad rohkem ja järsemalt. Inimesed enamasti ajavad mind närvi. Aga samas mõnikord täiega inimesed meeldivad mulle ja tahan nende vastu väga hea olla.

Tapajanu - muidu jõin ma päevas ainult 5 liitrit vett, siis rasedusega vist joon 6-7 liitrit. Jumala haige on see, et korraga ei mahu eriti palju vett makku ja siis peab janus kannatama ja ootama, et uuesti saaks vett sisse kallata. Täiega tahaks mõnikord endale kanüüli külge panna füsioloogilise lahusega. Aga siis "tapajanu" - see tähendab, et mingi hetk tekib mul järsku selline tunne, et kui ma kohe vett ei saa, suren maha. See on täiega häiriv ja ebameeldiv tunne. See tunne esines mul varasema mina puhul ravimi  alustamise/lõpetamise korral. Olen avastanud, et selle vastu aitavad teatud joogid. Kraanivesi ei aita siin mitte essugi. Võin liitri korraga ära juua ja joomise ajal on juba tapajanu tunne. Seega aitas mind alguses jumala hästi see Arctic Sport. Õnneks need on suures pudelis ka. Lisaks aitas Borjomi. Ning kõik muud sellised joogid, kuhu on lisatud midagi sisse. Ämmaemand ütles, et janu on normaalne, aga mis siis lahendus oleks normaalsele tapajanule peale kanüüli? Kuna mul ajusid pole, siis pika aja peale avastasin, et mul võib ju mineraalainete (eriti magneesiumi) puudus olla. Seega hakkasin magneesiumi võtma ja asi paranes kõvasti.

Isud - see on raseduse parim sümptom. Söömine oli varem minu jaoks maailma vastikuim, igavaim ja nõmedaim tegevus, mida pidi sunniviisiliselt tegema, sest tahad ju elada. Mind varem ajasid kõik magusad asjad öökima ning süüa kõlbas mulle vaid kallist korralikku veiseliha igast peenete salatitega. Nüüd on palju lihtsam, sest mul on normaalse inimese isu! See oli väga hämmastav tunne. Sõin kohe uhkelt šokolaade ja muid toite, mille poole poleks ma varem öökimata suutnud vaadatagi. Sellist imelikke isusid, et tahaks mingeid kipsplaate lakkuda või soolaga maiustusi, pole küll olnud. Pigem see (veidi häiriv), et kui näen midagi isutavat pildilt, siis on kange tahtmine kohe ise ka saada seda. Siis tuleb seda toitu hankida, et rahu majas oleks. Kas see on normaalsetel inimestel ka või? Seepärast nii palju koogivideoid internetis ongi või?
Ülihea on ka see, et mul läks vist muna- ja piimatalumatus ära. Varem oli söömine nii raske, kuna ma pidin asendusi otsima neile toitudele, aga nüüd teen hommikuti omletti ja putru. Varem poleks ma küll endale omletti saanud lubada. Megahea. Ja noh, jogurtid ja värgid ka ju. Super, et neid süüa saan. Kusjuures jumala lahe on sõpradega söömas käies vaadata, et ma suudan sama suure tüki kooki ära süüa kui nemad :D Enne nii ei olnud, sest ma pidin suruma vägisi kooki endale sisse. Muidugi ämmaemand seda eriti heaks ei pidanud, et mul hea isu on, sest võtsin juurde. Imelik, sest mul pole varem seda isu kunagi olnud (kunagi ammu ühe korra oli tänu ühele antidepressandile, mis isu tekitab - seda võtan siiani, aga see mõju kahjuks hajus). Hull magusaisu on ka, aga see magusaisu vähenes täiega, kui magneesiumi hakkasin võtma.

Õpid oma keha armastama - ma näen enda keha kõrvalt, kui proff see on lihtsalt! Nagu wow! Ise kasvatab inimest enda sees, ise ütleb, mida süüa, ise paneb rasva õige koha peale. Näiteks mul läks tagumik jumala suureks - kellele see tore muutus ei meeldiks. Kohe näha, et keha oskab valmistuda. Selles mõttes, et ta teab, et peab kasvatama nüüd ka pisikest inimest minu sees/kõrval ning selleks peab mustadeks päevadeks energiat varuma. Ahjaa, rinnad ka ometi kasvasid. Mitte nagu suureks, aga nüüd on need olemas eelneva puudulikkuse asemel. Leidsin kapist ühed oma vanad rinnahoidjad, mis varem olid suured mulle ja need on parajad. Megaäge! Naised peaksid õnnelikud olema oma keha üle, sest nüüd ma tean, milline õnn on omada rindu. Ma lihtsalt näen, kuidas mu puus muutus selliseks, et oleks parem sünnitada ja kogu keha valmistub last kasvatama. Megawow ja ma olen megatänulik oma kehale!

Külm ja kuum kordamööda - häiriv asi. Panen mingi riide kodus selga, sest on jääkülm olla ja siis varsti on täiega palav ja pean ära võtma. Ja viimasel ajal on sagedamini palav. See on hea, sest varem oli koguaeg külm mul siin kliimas.


Kõrvetised - need olid mul varem enne rasedust ka söömatusest, aga nüüd on need teatud toitude söömise tõttu. Näiteks kui ma putru söön, siis on mul tund aega aega enne kui tekivad kõrvetised. Seega võin ma küll putru süüa, aga pean tunni pärast midagi muud sööma. Lisaks õlised ja rasvased toidud on mu viha (olid varemgi) ning tekitavad kõrvetisi. Sidrunimahl ja šokolaad aitab mul kõrvetiste vastu. Aga noh, ma, paks, ei tohi ju šokolaadi süüa. Ja sidrunimahl annab vaid puhveraega ehk siis poole tunni pärast on kõrvetised tagasi kui ma just midagi ei söö. Õnneks mõnikord pole kõrvetisi.

Kõht kinni - väga häiriv. Kuigi mul terve elu probleeme olnud, et kõht kinni ja lahti. Nüüd on see lihtsalt pikemalt kinni ja tulid hemorroidid ja neist voolab verd. Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja nii on paljudel rasedatel. Mis nende vastu konkreetselt aitaks - ma ei tea. Lahtisti jah aitab kõhuhädade vastu, aga hemorroidide - eks näha ole.

Pissihäda - tüütud on kaks asja - öösiti häda pärast ärkamine ning see, et korraga ei tule kogu piss välja (ainult pool või midagi). Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja lahendust pole. :( Aga ma istun pidevalt potil kõvasti punnitades, et kogu piss välja saada, sest muidu peaksin 3 min pärast uuesti minema. Eks elan üle siis.

Mure ja soov lapsele pesa teha - jah, see on vist paljudel. Lihtsalt mure, et on KOHE vaja lapsele asju. Üks öö läks uni ära selle pärast ka, aga elus ei saa ju alati KOHE.

Seljavalu - mul on õlavööndis abaluude vahel põletik (mida varem polnud) ja ma ei saa midagi teha sinna. Ma ei saa seetõttu alati paremal küljel magada. Käed ka väga sinna ei ulatu masseerima endal. Ootan juba rõõmuga alaseljavalusid ka, mida kõik lubavad.

Ninakinnisus - see tore asi mulle ei meenunudki kohe. Aga koguaeg on nina tatti täis. Õnneks soolalahust saab lubada ninna lasta! Ilma nuuskamispaberita ei maksa kuskile minna.

Sabakondi valutamine - varem arvasin, et see on rasedana istumisest, aga see on pigem suvaliselt, istumine aitab kaasa. Teen trenni ja liigun - ehk aitab valu parandamisele kaasa. Ma ju pean autos istuma, seistes ei saa roolida, nii et ei tea, mis aitaks. Ma ei hakanud ämmaemandalt isegi küsima selle kohta enam, nagunii ütleb, et see on rasedana normaalne ja lahendust pole.

Ishias - see oli varem ka. Rasedana lihtsalt kohe alguses suurenes nii et kummardada oli valus. Nii tore noh.

See oli kõik, mis siis praegu meenus mu vaid ligi 7-kuuse rasedusperioodi peale. Kindlasti tuleb midagi veel. Öeldud on mulle ka, et ärgu ma muretsegu, kuna läheb hullemaks veel. Aga õnneks mul pole praegu aju töökorras muretsemiseks - see on positiivne osa! Kahjuks pean ma kooliasju tegema with no brain ja see on päris raske.


NB! Postitus on kirjutatud kõnekeeles väljendamaks tooreid rasedusega seotud tujusid. Kui on midagi arusaamatu selle kõneviisi tõttu, küsida üle. 🙂







kolmapäev, 21. veebruar 2018

Minu elu raskeim periood

Tähelepanu! Kõikidel postitusel mainitavatel inimestel palun mitte solvuda, kuna see on mu isiklik nägemus. Julgesid teha, julge ka tunnistada ning julge ka mõista, millise jälje jätsid nii teisesse.

NB! Tekst on kirjutatud teatud ajal! Mitte miski pole kivisse raiutud ega jää kestma! Mul oli raske, see ei tähenda, et see ei muutuks. Olid probleemid, aga see ei tähenda, et asi pöörduks hoopis vastupidiseks! Teatud ajal olid asjad nii, see ei tähenda, et on enam! (Thank god!)

Mõtlesin üldse rääkida oma rasedusest ning kuidas see on kulgenud. Kuid meenutades raseduse algusaegu, taipasin, et see jutt ei tule mitte roosiline, vaid roosiokkaline.



Rasedus tuli mu ellu täpselt nii nagu keegi oleks mulle tee laotanud ning sammudes seda teed, oli tulemus käes. Kindlasti huvitab inimesi, kas ma teadsin ette, et rasedaks jään ning vastus on suht nagu selliste keeruliste olukordade puhul ikka - teadsin, aga ei kuulanud/uskunud/tahtnud mõista/tahtnud näha.

Lapse isa soovis minuga väga koos olla pärast järjekordset suurt tüli suvel. Kuigi olin otsustanud enne sügist sellele kõigele kriipsu alla tõmmata, käis mu sees koguaeg sisemine tunne, et tuleb temaga koos veel hakata olema. Mäletan, kuidas üks mu sõber tegi mind maha, öeldes "kui sa temaga kokku lähed, on sul halvasti." Vastasin täpselt: "Ma tean seda hästi, et midagi rasket ootab mind ees, aga mul on tunne, et ma pean temaga veel ühe kogemuse saama." Mul oli tugev tunne, et ma PEAN temaga veel midagi tegema/olema. Ma ei teadnud, mis see on.

Kas ma plaanisin rasedaks jääda?
Igas suhtes on elementaarne alustala rääkida ära partnerile oma lapsesaamissoovid ning situatsioon, mis juhtuks spontaanse raseduse korral. Muidugi on iga suhe isiklik, aga nii palju ma võin öelda, et räägitud oli, et spontaanse raseduse puhul jääb laps. Aga spetsiaalselt last tegema kohe kindlasti ei tõtanud. Kasutusel olid käepärased meetmed rasedusest hoidumiseks. Mina isiklikult olin mõlgutanud selliseid mõtteid, et tore oleks rasedaks jääda nii, et pärast kooli saan lapse. Lisaks olin juba aastaid tagasi mõelnud, et nii tore oleks noorelt last saada. Selles osas mul juba soov oli sees, kuid kuna lapsed mind ei huvita, ma ei tea neist midagi ega kavatsenud ka midagi nende kohta veel nii pea uurida, ei kavatsenud ma nii tõsiselt ka last veel saada. Kuid kuna ma teadsin, et oma endometrioosiga on mul tõenäosus rasestuda üldse hulga väiksem (ebaregulaarne tsükkel jne), siis mõistlik oleks see laps ikkagi enne 30. eluaastat saada, kuna 30. eluaastaselt hakkab viljakus järsult langema. Ma olin varasemalt näinud unenägudes, kuidas mul on laps ning unistanud lapsest, aga kaine mõistusega mõeldes, sain aru, et see pole realistlik soov hetkel.

Kuidas rasedaks jäin?
Siin on minu meelest küll nüüd kõrgemad jõud mängus. Ma loetlen need üles. Kui see teid ei pane imedesse uskuma, siis kogege ise midagi sellist. Veidi lähemalt ma ei saa kirjeldada, kuidas see väga täpselt juhtus, aga see oli ka ikka väga uskumatu ja mitmete asjade kokkulangevus. Arvestades, et me muidu kasutasime barjäärimeetodil rasestumisvastast vahendit, aga ei, see ei purunenud. See ei ununenud. See oli olemas. Aga samal ajal seda ei olnud olemas. Jah, kõlab imelikult - ongi imelik. Ja see ainus üks kord põhjustas imekombel raseduse.

  • oma ebaregulaarse tsükli jooksul (mis keskmiselt oli mul mingi 43 päeva!!!) sattus see juhuslik üksik vahekord just sellele päevale, kui oma 24 h elueaga munarakk otsustas vabaneda. Kõik need 43 päeva ja üksik vahekord õigele ajale. Olgu, ütleme, et juhtub. Kõik ülejäänud vahekorrad olid rasestumisvastase vahendiga ning neid vahekordi ei olnud sageli.
  • mu tsükkel võis ju keskmiselt 43 päeva olla, aga see oli tegelikult nagu jumal juhatas. Mõnikord ei olnud päevi 60 päeva järjest, mõnikord algasid päevad juba kahe nädala pärast. Nii et seda arvestades sattus see üksik vahekord üksikusse 24 h aknasse, on täitsa imekspandav.
  • ma vaatasin kohe oma antidepressandi infolehte, kui see "situatsioon" juhtus, arvestades, et kui see 24% (tõenäosus ühe tsükli jooksul rasestuda vahendeid kasutamata normaalsel naisel õigel ajal proovides) juhtub, siis tean kohe, kuidas mõju on. See oli üks antidepressant mingi paljudest, mis juhuslikult oli mulle umbes aasta tagasi välja kirjutatud ning mida võis võtta rasedusega ning sooviga rasestuda. Juhus? Ehk ongi.
  • kontrollisin kuupäevi, millal olin Roaccutane kasutamise lõpetanud (selle ravimi lõpetamisest alates 30 päeva ei tohi rasestuda). Aega oli kindlasti üle 30 päeva üle läinud.
  • Muidugi ma ka ennustasin (pendliga) pärast vahekorda. See ütles, et olen rase, ära osta sos-pilli. Ma ei teadnud, kui tõsiselt seda võtta, arvestades selle tõenäosuse madalat sagedust. Sos-pilli ma ei võtnud, sest see on mõttetult kallis ning ma ei tahtnud võtta seda kahel põhjusel:
    • pidin järgmiste päevade ajal andma vereanalüüse ning ei tahtnud analüüse rikkuda hormoonidega jamades
    • arvestades ühte pauku, oleks tõenäosus rasestuda niigi väike ning sos-pill ei mõju suure tõenäosusega nkn siis enam, kui munarakk spermaga kohtunud on. Jätsin selle jumala hooleks.
  • Naljakas oli pärast rasestumist autoga sõites, kui raadios hakati lampi rääkima munarakkudest ja spermidest. Juhus, eks.
Siis kui ma sain teada, et ma olen rase, juhtusid sellised kokkulangevused:
  • mu reproduktiivmeditsiini teadustöö muutus järsku rasedusega seotud teadustööks (ilma et juhendaja mu rasedusest teadlik oleks olnud). Mu meelest päris naljakas muutus, sest pidin kirjutama üldse ju endometrioosist.
  • sõbranna soovitas foolhapet võtta. Vaatasin ühtesid vitamiine, mida olin rasestumise algusest saati kasutanud täiesti juhuslikult ning neis oli foolhape ka sees.
  • kohtusin juhuslikult sõbrannaga, keda polnud ammu näinud ning ta teatas, et on rase.
  • mu üks sõbranna oli nagunii rase ja seda teadsin enne oma rasedust (no see pole just suur kokkulangevus vist, et me suht sama rasedad oleme)
  • kaks sõbrannat on mul veel rasedad, seega kokku neli.
  • ma poleks arvanudki, et nii paljud inimesed minu ümber on äärmiselt õnnelikud rasedusest teada saades!
Mida lapse isa ütles, kui su rasedusest teada sai?
Muidugi kui lapse isa sai rasedusest teada, oli ta õnnelik. No kes ei oleks! Kui inimene on terve elu last soovinud saada, rääkinud seda tutvumise algusest saati ning ta kaaslane ongi lõpuks rase, siis ilmselgelt hüppab inimene rõõmust lakke. Suur põhjus, miks ma sain temaga enne koos olles rasestumist edasi lükata, oligi see mu elu parandava ravimi Roaccutane võtmine. Muidu kuna ta on alati unistanud lapse saamisest, siis oli kindlasti ta üliõnnelik. Nii et olimegi koos õnnelikud selle üle.


Mis sai pärast raseduse teadasaamist?
Tegelikult olin ma lapse isast juba lahku läinud, kui nüüd päris täpne olla. Ehk siis jäin rasedaks, ma ei teadnud, et olen rase ning läksime lahku omadel põhjustel. Kuna mul oli kangesti vaja vereanalüüsi anda järgmiste päevade ajal ning päevad nagu ei tahtnud alata, mõtlesin, et teen igaks juhuks selle testi, oli ju nagu üks suva vahekord ka. Pistsin selle kuse sisse ja see näitas KOHE, et koorioni gonadotropiin on uriinis!
Selle tõttu andsin lapse isale ühe võimaluse veel - oli ju laps tema unistus olnud. Seega sai ta mult veel korra armu. Lootsin, et kõik reaalselt lähebki paremaks nii nagu rasestumise ajal oli.

Miks te siis ikkagi lahku läksite?
See on isiklik, seega seletan lihtsalt asju, mis juba on avalikult näha ja elementaarsed nagunii. Lisaks seletan oma valu siin välja, kuna ma olen üsnagi privaatne olnud ja ehk see aitab mul paremini edasi liikuda. Samas on seda küsimust küsitud ka mult sellises vormis - "mine lapse isaga kokku", mis muidugi kohe muutub, kui kuuldes lühidalt, mis olukord oli. Inimestel on raske mõista, et otsustasin aborti mitte teha (kuigi seda keegi välja ei ole veel öelnud), kuigi olin lahku läinud. Seega seletangi ära, kuidas ma ennast tundsin, et oleks mõistetavam, miks just lapse nimel polnud võimalik kokku minna. Ma loodan, et kõik sujub ainult paremuse poole ja räägin siin siis minevikust!

Lapse isal oli 2 olekut - üks normaalne, kui ma olen tema jaoks kallis ning teine olek see, kuidas ma olen tema jaoks idioot. Pärast raseduse ilmsikstulekut oli umbes 3 päeva tema superkõrge normaalne olek, kuidas ma olen talle kallis lapse ema, kuid siis algas selline madalseis, mida ma isegi oma silmaga polnud varem veel tema puhul näinud. Kuidas?! Ma ei tea sellele veel vastust, aga nii lihtsalt ma alla ei andnud. Ta ise nüüd ütles, et ju oli kõik liiga hea, et olla tõsi. Ma alustasin nii suurt analüüsi kui vähegi võimalik (mind teades, siis ma ei jäta asju poolikuks ja annan endast alati palju). Google, professionaalne abi, enesejälgimine, varem võetud psühholoogilise suunitlusega loengud, suhtluse jälgimine kõrvalt, filmimine ja analüüs jms. Kõik, mida ma oma vahenditega teha sain ja seda vaid lapse nimel (sest laps ei tohi mitte kunagi näha vaimset vägivalda - see on minu jaoks väga oluline). Ennast jälgides ja järjest parandades soovisin ma seda kogu suhet kokku lappida. Hoolimata sellest, et lapse isa ringi käis, sõimas mind "tee aborti, soovin, et sa poleks rase" jne, hoolimata sellest, et ta minu kulul elas, hoolimata sellest, kuidas ta terroriseeris, kuidas ta sõimas iga kord, kui helistasin, kuidas ta soovis kõigest pilti, kui kuskil käin, kuidas ta jälitas jne. Kõigest hoolimata hoidsin mina end tagasi, jälgisin ning andsin talle võimaluse. Saatsin ta abi otsima, maksin selle eest ise, hoidsin end tagasi, andsin talle võimaluse, sest see inimene oli ju last tahtnud pikalt ja nüüd ta saab selle. Ma tegin oma käitumisega kõik, et omalt poolt oleksin ma pingutanud.
Siis nägin ma, et tegelikult mida rohkem mina olen positiivne, seda rohkem on tema minu vastu negatiivne. Ta tujud hüppasid seinast seina täiesti juhuslikult suvalise väljamõeldud ajendi peale (tihti mindsüüdistavalt). Taipasin, et mu käed jäävad reaalselt lühikeseks. Ma ei saa inimest sundida rääkima psühhiaatrile oma tegelikest tujukõikumistest. Nägin ju ise, kuidas ta tegi head nägu inimestele, kui oli vaja neid ära kasutada, et hiljem selle inimese selja taga tema üle irvitada. Sain aru, et ma olen ise üks neist - inimene, keda ta kasutab ära ning hiljem irvitab pihku, kui loll ma ikka olen. Pealegi olingi loll - mida rohkem armastust ma vastu pakkusin, seda rohkem tema mind vihkas ja mulle haiget tegi. Kui ma teatasin, et armastan teda, oli üsna kindel, et ta läks klubisse jooma ning naistega flirtima. Kui ütlesin, et armastan teda ikka, ütles ta mulle, kuidas ma otsigu endale teine mees jne. Saate aru küll. Kuna mul sai ka papp otsa, mida tema peale pidevalt kulutada, siis tekkisid mul juba ka suured majanduslikud raskused. Oli tema lubanud ju suvel võtta korteri Tartusse, sest eelmine korter oli minu kulul. Aga seni elas ta ikka minu kulul - söök, bensiin ja ajutise elukoha pidev plekkimine. Sain mingi äbariku ühika, kuhu teda ei lubatud. Oleks lubatud, kui ma oleksin saanud temaga normaalselt seda läbi rääkida ja ta kaasüürnikuks lisada, aga iga kord kui tahtsin helistades talle sellest rääkida, viskas ta toru ära. Vb see pidigi nii olema. (Ilmselgelt) püüdsin temaga siis oma lahkumineku otsuse langetamisel rääkida, et tuleks lahku minna ning last ühiselt kasvatada. Selle jutu peale teatas ta, kuidas ta ei ole esiteks nõus lahku minema, kuid siis, et läheb naisi panema ja lapsi tegema, siis kuidas ta kavatseb tulevikus oma lapsele samamoodi haiget teha nagu minu isa tegi mulle, siis kuidas ta soovib, et ma poleks rase, siis kuidas ma olen idioot, siis kuidas ta hoolib nii väga minust ja lapsest, siis kuidas ta mind väga armastab ning last väga armastab, siis kuidas ta kahetseb oma halvastiütlemisi, siis kuidas ta vihkab mind... Ajunuss. Kõige otsustavam oli see, et laps ei tohi sellist terrorit kunagi kogeda. See kõik tegi nii haiget.

Viisakalt kutsusin teda kaasa ultrahelisse. Olin endiselt temasse väga panustanud, pakkudes tal tuge tööotsimisel ja kõigel. Aga kui pärast seda ta jälle ära keeras, otsustasin, et miks ma nii teen endaga. Mu sees on tema eluunistus ja tema teeb nii? Panin täisbloki igale poole peale, sest mu aju kärssas ja süda valutas nii, et tahtis seest välja hüpata. Mõnda aega sain rahus olla nii ilma temapoolse terrorita.

Kuna ma enam talle tähelepanu ei pööranud, üritas ta kuidagi seda mult saada. Esiteks lisas ta ise ultrahelipildi Instagrami, sest ta teadis, et see oli meievaheline saladus ning ta tahtis mu usaldust reeta. Kuna ma ei reageerinud, teatas ta, kuidas ma olen loll, et temast lahku läksin. Ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas laps pole tegelikult tema oma. Ma ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas ma olen hoor ning laps on mu eksklientide oma. Kuna ma ei reageerinud ka sellele, saatis ta isiklikult mulle tagasi minu poolt talle kingitud raamatu "Isa ja beebi" ning kirjutas sinna ka kirja, kuidas ta elu on ilma minuta nii ilus ja hea ning käigu ma perse. Ma ei reageerinud ka sellele nagu te vist juba aru saite - ükski tema tegu ei pannud mind talt blokki maha võtma - ja tal vist said mõtted otsa. Seda kõike siis, kui ma ise olin rase.

Kui on kaks rasket valikut - lapse kasvatamine üksi ning lapse kasvatamine terrori all, siis lihtsam on valida vähem raske valik. Eriti et lapse kasvatamine terrori all on pigem lapse seisukohast täiesti väär valik.

Ehk siis see oli minevik. See oli halb ja seda ei pea mulle tulema ütlema, et lapse isaks tema "valisin". Mis kuradi lause? "Valisin"? Ma pole kedagi valinud ja seda olen mitu korda rääkinud, et ta tuli mu ellu. Südant ei sunni ega käsuta, elu lasi meil koos olla ja elu viis lahku. Nagu ma jälle rääkisin, ma ei treinud spetsiaalselt last. Nii juhtus. Selles saate jah süüdistada mind, et ma südant kuulan - olen siis selle alusel loll. Kuulasin mingit sisetunnet, mis ütles mulle, et temaga hakkan koos käima, kuulasin sisetunnet, mis ütles, et temaga pean korraks veel koos olema. Ja tagantjärgi nägin, et see oli täpselt nagu tee oma peatuspunktidega. Umbes nii see asi mulle tundus.

Lisaks ma arvan ka, et lapse isa demonstreeris mulle just kõige oma hullemat külge, et elu saaks meid lahku ajada. Ju elu teab paremini. Nii vähe aega on sellest veel möödas, et ma ei oska praegu suuremat pilti näha, aga eks see selgub peagi. Näiteks elu lihtsalt takistas meil koos korterit võtmast väga mitmel viisil (vähemalt kolm korda hüppas korter alt ära ning iga kord, kui tahtsin teda panna kaasüürnikuks ühikasse, ma ei saanud). Kui mu sisetunde kohta küsite, siis see oli umbes selline: "said, mis vaja, nüüd mine lahku." Naljakas :D Nagu mingi hääl oleks kõrva umbes sellist asja öelnud. Ju oli seda sel ajal vaja meie mõlema jaoks.

Kuidas minu elu kulges pärast lahkuminekut?
See raseduse algus oli liialdamata mu elu kõige raskem aeg. Mul on olnud palju elukogemusi - keerulisi suhteid, projekte, kannatusi ja muud, aga miski ei ületanud seda südamevalu ja kannatuste okkalist rada, mis oli mu elus rasedusega. Vähe sellest, et lapse isa isiklikult mind avalikult mustas, oli iga mu päev täis kannatusi. Ma võisin ärgata üles hommikul ja normaalsus oli see, et oli juhtunud nagunii midagi halba jälle. Ma ei tea, kas see oli kokkulangevus või õpetus mulle. Ma ei tea, miks need asjad juhtusid. Kusjuures iga väike asi, mis vähegi sai valesti minna, läks suure tõenäosusega valesti.
Näiteks mu ühikas oli haisev ja külm. Haisvas kohas raseduse alguses olla on ulme. Kuna ma süüa ei saanud, sest oleksin selle ühikas välja oksendanud, olin pidevalt lihtsalt autos või püüdsin olla mitte Tartus. Võtsin siiski kõvasti alla raseduse alguses. Majanduslikud raskused olid ka.
Hommikul ärgates võis olla tavaline, et keegi on treinud minust ebameeldiva artikli.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et anonüümselt on mulle kirjutatud täiega paska minust.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et mu autole on sisse sõidetud.
Ja järgmine hommik tavaline, et lapse isa järgmised kuulujutud on minu kohta liikvel.
Ning siis, et koolist tuleb mingi nõme teadaanne, nt ebameeldiv tagasiside. Mul oli nii palju asju korraga, kool ka takkatipuks ning raske oli seal keskenduda, kui pea oli sitta täis. Ja seal olid veel ettekanded.
Ning siis järgmine hommik näiteks kiri, kuidas lapse oli minuga veel suhtes olles olles teinud teiste naistega seda/toda ja kolmandat. Olgu, see selleks, aga seal juures oli muidugi ka jutt, kuidas lapse isa oli mind maha teinud ja süüdistanud kõva häälega kõigi kuuldes.
Iga hommik ärgates ma lihtsalt ootasin midagi halba ja nii kuni aastavahetuseni. Ilusa pidustuste ajani, mida ma armastan, aga ma olin kohutavalt hullus gripis. Ma ei suutnud liigutadagi ennast. Nagu nimme kutsuti mind meeletult vahvale üritustele aastavahetuseks, kuhu mul polnud kuidagi võimalik kohale minna. Nagu nimme kutsusid mind sõbrad just siis välja. Nagu elu näitaks mulle - vaata, millest sa ilma jääd, sitakott! Nagu nimme olid teed lumised ja sõita ei saanud. Ja nagu nimme kuulen ma jälle laimu, mida minu koha on levitatud.
Ja vähe sellest - takkatipuks algas see jama pihta, et üks kollane veebisait varastas minu teosed ning hakkas nende pealt ilma mult luba küsimata kõva tulu teenima. Vähe sellest, et seda üks oli - ei, kaks, kolm, neli, viis artiklit vähemalt ilma mult luba küsimata. Vähe sellest - lapse isale oli see uus võimalus mind litsiks nimetada ning avalikult maha teha.
Lisaks olid mul ka kodused probleemid. Mul oli üks sõbranna toeks, nii palju kui ta olla sai, sest kodus pikalt haigena olles ei suutnud ma kellelegi oma muresid kurta. Minuga vinguti iga nurga peal. Ja noh, vahele jälle mõni anonüümne heiter tuletamas mulle meelde "kuidas sa ikka nii idioot oled, et...", tavaline. Kui jõudsin eelmise heiteri kirja ära unustada, siis tuli kohe mõni uus, et ma ikka ei unustaks, kui loll, mõttetu, saamatu, kole, lollakas jne ma olen. Kõik jamad olid korraga.
Mulle aitas, sest ma olin jõuetu. Ma mõtlesin pikalt, kuidas end ära tappa, aga jälle ei mõelnud välja. Ainus asi, miks ma ei oleks tahtnud end ära tappa, oli laps mu sees. Ma tahtsin, et tema elaks, aga ma ise ei tahtnud elada.

Psühhiaater suurendas mu ravimidoosi ja see aitas hästi. Veidi läks paremaks, aga iga päev ilmus ikka kirju sellest, kuidas ma loll olen ja kuidas ma sellise mehega lapse tegin üldse. Ja et ma oleks ju palju paremat meest väärt jne. No kurat, kui ma oleks paremat meest "väärt", siis oleks see mees mu elus ju juba sel ajal! Ja et miks ma temaga lapse tegin.. nagu ma oleks pingutanud, et last teha. Miks inimesed ütlevad selliseid mõttetusi? Mida see annab? Kirjutab ära "sa oleks pidanud ikkagi abielluma ilusa sarmika targa mehega, kes sind majanduslikult aitaks, mitte kriminaaliga lapsi tegema." Oleks? Oli mul selline mees võtta? Kas ma TEGIN lapsi? Enda teada mitte. Aga mida see OLEKS mind aitab? Tänan jah meelde tuletamast, kui sitt mu elu on, tean seda isegi. Mis vastust sellised inimesed ootavad siis minult?

Ilmselgelt püüdsin ma kogu selles pasahunnikus näha kõike positiivselt. Kui keegi mulle nii kirjutas, vastasin ma, nimetades oma olukorras siiski midagi positiivset. Ma ei rääkinud halvast. Halb oli 24/7 mu ümber, aga ma püüdsin heast rääkida olenemata ka sellest, et ma pidin oma asju tassima rasedana ühikas viiendale korrusele pidevalt, kuigi need maha kukkusid ning mul külm ja halb oli. Aga mida see virisemine ka aidanud oleks? Vb oleks midagi aidanud, aga siis oleks öeldud mulle (ja öeldigi) "kõik ei pea sind haletsema, ise sa oled lollakas..." Keegi ei olnudki mind ju haletsenud, nii et miks seda öelda? Aga noh, sain teada osa asju nende kohta, kes selliseid asju ütlevad ja see on isegi hullem jutt, kui see, mis on mul kirjutatud heiterite postituses.

Kuidas see halb mind muutnud on?
Vaadake, kui elus on juhtunud lihtsalt nii palju sitta korraga, siis on sul juba nii savi. Mul on savi, kes mulle sitta keeras. Ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et osad inimesed on nagu nad on. Nad räägivad üht, aga võivad samal ajal keerata mulle suure junniga selja taga perse. Ma ei saa sinna midagi parata. Mina jään ja olen jäänud heaks inimeseks. Ma lihtsalt tean, et halbu inimesi on meeletult ja mul pole midagi teha. See oli niiiii halb periood mu elus, et see on lihtsalt nagu mingi hajus mälestus. Ma olin põrgus. Ma mõtlesin iga päev, et on tõusud ja mõõnad ja ootasin oma tõusu, aga imestasin samal ajal, et mõõn on nii pikalt. Kavalalt tegi elu - kui mul hakkas tunduma, et paar tundi on juba hea olnud, siis juhtus järsku mingi uus halb pauk. Mul iga tund süda valutas, sest järgmine halb üllatus ootas enamasti nurga taga. Ja sellega harjub, et halba on nii palju - see on nii halb tunne, et seda on suhteliselt võimatu hiljem ette kujutada. Nagu suurt valu on raske ette kujutada, on raske ette kujutada, kui sitasti ma end tundsin. Seega see on möödanik. Tuimaks tegev möödanik ja tahan mõelda, et see tegi mind tugevaks. Iga päev mõtlesin ma, kas ometi on mu karma tasutud... Ja ma ei ütleks, et see periood läbi on. Alles veebrari algusega lõppes see raske periood, aga kõik pole veel täiesti paigas ja hea. Ma olen õnnelik rohkem nüüd selle üle, mis mul on. Too aeg ma ei rääkinud sellest halvast üldse. Kui mul on halb, hoian ma seda enda sees. Aga võib-olla oli nii pikalt just seepärast halb, et ma ometi suu lahti teeks ja ütleks, et ma kannatan? Ma ei tea, sest ma ei teinud seda. Too aeg kehtis lause: "midagi halba saab kindlasti veel juhtuda ja juhtubki kohe". Olgu see siis kas riiete ärakadumine, asjade mahakukkumine, voodi katkiminemine (ja ma ei seksind seda katki, nagu lapse isa arvas, vaid see lihtsalt läks katki, magasin ligi pool aastat katkises voodis lol, rasedana), parkimiskoha mitteleidmine jne. Ma teadsin juba, et kui ma täiega tähele ei pane, juhtub midagi halba.
Nüüd pargin kaamerate juurde.
Nüüd lähen koju varem, et saada parkimiskoht.
Nüüd mul pole aega enam karta, vaid tegutsen. Jep, vb see kõik vähendas mu ärevushäiret, sest mul reaalselt on megapalju suuremaid probleeme, kui poes müüjaga rääkimine. Muidugi see ärevus on kehaliste sümptomite näol veel, aga ma tegin palju asju, mida ma varem kartsin, sest mul ei jäänud mitte midagi muud üle.
Kuuldes nüüd laule raskest elust või nähes filme, tunduvad need kõik pisikesed naljaprobleemid minu pasa kõrval. See ajab lausa naerma. Rasked armastuslaulud? Aga proovige jääda rasedaks, saada lapse isalt avalikku laimu ning üleüldist vihkamist. Hakkas nüüd armastuse suhtes parem tunne? Kindlasti!
Lisaks õpetas see halb mind olema teiste vastu halvem. Ma ei näe mõtet enam mitte välja öelda midagi, mis mind ärritas. Varem hoidsin end tagasi ja püüdsin asjas ikkagi midagi head näha. Nüüd on mul rohkem savi, mis mulje minust jääb, kui ma ütlen välja seda, mida tahan öelda. See on üks kindel asi, mida kõik see halb mulle õpetas. Mul lihtsalt pole aega vaagida kõike öeldut enam tänu sellele, mida ma olen ise läbi elanud.

Vb jäi mul mingi õppetund saamata, et selles halvas ma pole veel suurt terviklikku pointi näinud. Aga ma püüan rohkem elu usaldada, eks see teab hästi. Ju ma hiljem näen, mida kõike see muutnud on.

Kas nüüd on parem periood?
Nüüd olen ma saanud rohkem jah lapsele keskenduda, teinud väga suuri ümberkorraldusi lapse jaoks, hankinud hulga asju, et kõik oleks olemas kui beebi sünnib ning mul on vaja veel need korda sättida ja riiul hankida nende jaoks. Seega keskendun kõvasti lapsele ning ütleks küll, et on parem. Ja on tõesti parem periood. Järsku lõppes see pidev stress ja pidev pasarahe ära. Ma ei tea, miks see järsku ära lõppes. Vb muutusingi liiga tuimaks. Ma ei tea, kas karma sai tasutud või sain oma kogemuse kätte?! Igatahes raske on, aga mitte enam nii ulme nagu oli. Muidugi kogu see eelnev on jätnud mu sisse mingi hirmu, et iga kell võib kõik pöörduda halvaks.

Kas ma lapse isaga nüüd suhtlen? Kuidas ta nüüd ühendust võttis sinuga?
Alustasime suhtlust, sest ta lõpuks suvatses küsida selle aasta sees, mis soost meie laps siis on. Kuna ma ei olnud soovinud lapse sugu avalikult jagada. Olenemata sellest, et olin haiget saanud, austasin lapse isa endiselt ikkagi sedavõrd, et minu jaoks oli olulisem, et asjasse puutuvad isikud saavad enne lapse soo teada kui võõrad. Ja noh... me kõik teame ju, et last mul temata poleks. Kuna minu sees olev viha hävitaks vaid mind ennast, ütlesin tema ülbele arupärimisele sõbralikult, kes on me laps. Mina saaksin hea meelega temaga pigem hästi läbi ja ootan ka tema initsiatiivi. Jäime suhtlema ilusti sõbralikult, mis on ju tore. Ta on väitnud, et kahetseb oma tegusid. Ta muutus heaks ja helistas iga päev. Mina olen temaga sõbralik ilmselgelt! Mul on hea meel, et ta kahetseb oma rumalusi ju! Sellist madalperioodi, nagu tal oli pärast raseduse teadasaamist, pole praegu tulnud või siis ma ei tea seda, sest ei puutu kokku nii sageli.

Kui palju lapse isa on huvi tundnud lapse vastu? 
Neile küsimustele vastan ma seepärast, et neid asju on mult palju küsitud ning ma ei soovi siin kedagi maha teha ega laimata! Nii lihtsalt on minu nägemuses ja kindlasti muutub olukord paremaks! Kui olukord selline on, siis ma ei hakka valetama, et situatsioon on parem/halvem. Ma muidu olen rõõmus, et lapse isa on end kätte võtnud ning tegeleb endaga! Super ju!
See on imekspandav, kui hea inimene sa oled, et pärast kõike seda, mida ta on avalikult sinu kohta teinud, sa veel talle võimaluse lapsega suhelda annad?!
Nagu ma eelnevalt vastasin, siis see ongi seetõttu, et kui juhtub sul miljon halba asja korraga, siis see on nagu sünnitus - suur ja raske, aga kuna see on lõpphalb, siis see ununeb ja sa teeksid uuesti. Ma lihtsalt ei mõtle sellele, mida ta on mulle teinud. Ma tean lihtsalt seda, kui meenutaksin, teeb julmalt haiget (loodan, et ta on õnnelik selle üle, et mulle julmalt haiget tegi, sest siis on ta teod asja ette läinud), kuid selle meenutamine ei anna mulle midagi. Ma lähtun sellest, et tal on võimalik muuta end paremuse poole. Mina olen avatud tema headele tegudele. Et ma siin seda välja kirjutan, aitabki mul edaspidi rohkem head märgata. Saan halva jätta minevikku nii palju kui võimalik.
Kas ma lasen lapsel isaga kohtuda?
Nagu tegelikult ka lahkumineku lõplik otsus oli praktiliselt ju lapse isa käes, on ka lapsega suhtlemise otsus hoopis tema käes. Minu tingimus on see, et kui ta suudab olla emotsionaalselt stabiilne, sõnad ja teod on vastavuses, siis ei ole mul mitte mingeid piiranguid (jah, ma tean, et ta ei täitnud enne neid tingimusi absoluutselt - seda ei pea ütlema). Aga see, kas ta kavatseb olla stabiilne ning käituda vastavalt - see ongi ju tema kätes. Mina usun inimeste soovi muutuda. Tema valik on tegeleda iseendaga. Seda mina sundida ei saa. Väga vähe on tal vaja õnneks. Ja kui ta mõtlematult vale käigu teeb, siis riskib ta väga suure osaga oma elust. Ma loodan, et ta on piisavalt tark, saamaks aru, kui oluline on praegu end käsile võtta.


Ma loodan, et selle väljakirjutamine aitab vähemalt mul endal veidi paremini tunda. Kõik asjasse puutuvad osapooled on siiski olulised, seega kõik otsustavamad sammud lapse elu kohta räägin ma läbi asjasse puutuvate inimestega kõigepealt, alles siis jagan oma blogis. Nagu näha, siis jätsin meeletult palju ikkagi rääkimata. Ma olen terve elu privaatne olnud, aga eks nüüd näha ole, kas väljarääkimine aitab mul paremini end tunda. Muidugi olen ma väga õnnelik ka selle üle, et lapse isa praeguseks pole nii ebastabiilne. Lisaks aitas see jutt paremini mõista ka, miks me pidime lahku minema. Iga normaalne inimene teab, et laps vajab kasvamiseks head keskkonda. Tülid mõjuvad lapse psüühikale halvasti ning seda, mida mina kogesin raseduse ajal, seda ei tohiks kohe kindlasti kogeda laps! Ma olen igatahes headele võimalustele avatud!