Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 10. veebruar 2018

Kuidas mind ära sebida?

Ükskord andis üks inimene idee mulle askis, et ma kirjutaks oma blogis, kuidas oleks meestel võimalik mind siis endale suhtesse saada. Arvan, et see on põnev teema, millest veidi kirjutada ning kuna mul on oma arvamus ka loodud antud teema "suhtesse minek" kohta, siis pajatan ka sellest lähemalt. Räägin kõigepealt valikutest, siis täpsemalt sellest, milliseid omadusi hindan mehes ning viimasena toon näiteid. Mainin lõpus ka seda, milline ma ise olen suhtes - milline on minu ideaalsuhe siis.



Mis on "kaaslase valik" minu jaoks?
Teen kohe alguses selgeks oma arvamuse, mis on mul püsinud terve elu ning mitte ükski eluline sündmus ei ole mind kahjuks pannud vastupidi arvama. Inimesed tavatsevad öelda: "me valime endale kaaslase" või "ma valisin selle paljude seast oma kaaslaseks välja". Vot, see "valima" sõna on see, millega ma pole terve elu seost näinud kaaslase "valikul". Ma pole kunagi endale kaaslast niimoodi välja valinud mitmete seast. Nagu näitaks näpuga järjekorras seisvale kümnele mehele ja ütleks: "see sealt paremalt kolmas on nüüd minuga suhtes". Olgu, see on tõesti liiga piltlikult võetud, aga mul pole ka otseselt nii olnud, et mina otsustan nüüd, kellega ma järgmisena suhtesse lähen. Suhted on minu jaoks alanud alati väga loomulikult ning spontaanselt, seega pole mul olnud võimalust mingeid erilisti valikuid teha. Lihtsalt vastastikku hakkame üksteisele meeldima ning ongi kõik. Mina olen enamasti passiivses rollis olnud. Kui see, kellele ma meeldin (ja kes ka mulle meeldib), teeb otsustavad käigud, ongi suhe. Aga ma nüüd ei vali, et kolm tükki on veel ja ma tahaks hoopis mingit muud meest neist kolmest. Pigem järgin täiesti oma südame häält. Ja südame häält järgides ma ei tee valikuid. Ma lihtsalt teen, mida ütleb süda ning ma ei nimetaks seda valikuks. Või kui tahame seda nimetada "valikuks", siis see "valik" on tehtud ju elu ja südame poolt minu eest ära.

Ma võtan seda suhtesse minekut ka üsna passiivselt ning rahulikult, "valikuid" tegemata just seepärast, et kui ma hakkaks oma südamele vastu ning ise midagi tõmblema, siis ei saa suhtest nagunii asja. Pole mõtet. Kui mingi inimene, kes mulle meeldib ning kellele ma meeldin, ei tee piisavalt otsustavaid samme suhte jaoks, siis mina võtan situatsiooni nii, et see pidigi juhtuma. Pidigi juhtuma, et me pole koos, sest pole määratud nii. Ongi kõik. Või kui ma ise hakkaks tõmblema, kas pikemas perspektiivis tunneksin ma hästi ennast suhtes, teades et see inimene ei suvatsenud suhte alguses isegi piisavalt panustada? Ma juba tean, et ma tunneks end terves suhtes seetõttu pigem just liiga initsiatiivikalt, nagu veaks vankrit üksi. Ma ei soovi olla aktiviseerija, sest see pole minu loomuses. Ja kui ma juba alustan suhet oma loomusele vastandlikult, siis sellest ei tule ju isegi aus suhe mitte. Näete seda enam, miks ma pole mingi valikute langetaja.

Lisaks järgmine asi, mis räägib valikute vastu, on see, et tavaliselt algavad suhted mitmete heade asjade kokkulangemisena. Kohtame üksteist piisavalt vms, ilma et üldse emb-kumb tõmbleks, vaid kõik algab loomulikult. Seega see toimubki minu jaoks nii, nagu see olekski nii määratud.

Selles mõttes muidugi kahju, sest päris uhke tunne oleks näpuga näidata kellegi peale ning mõelda, et see on mu järgmine mees ja siis ise initsiatiivikalt suhe üles võtta. Nii siiski ma ei ole elus kunagi saanud teha.

Kui siit nüüd mõni inimene ära langes, mõeldes, et mingid elulised sündmused meid kokku ei ole ju viinud, siis seletan selle lahti. Elulised sündmused on ka need, kui keegi mõtleb spontaanselt "issand, kirjutaks/lehvitaks/tutvuks selle Heleniga". Aga KUI ta ei tunne, et ta seda teha julgeks/tahaks/sooviks, siis ta polegi õige inimene. See, kui keegi tunneb piisavat tunnet teha midagi minuga tutvumiseks, siis see ongi tema südamejuhatus. Isegi kui ta ei tundunud alguses, et see on ta südamejuhatus ning soovis mind vaid voodisse saada, siis isegi see oli südame juhatus, kui see lõpeb suhtega ja sealhulgas on see ka eluline valik. "Eluline valik" ei tähenda siinkohal mingit minu valikut, vaid seda, et justnimelt elu/universum/inglid/jumal viisid meid kokku, sest nii oli see hetk määratud.

Mida peakski tegema, et minuga suhtesse saada?
Räägin nüüd käegakatsutavamast mõttest kui mingi valik. Esiteks peab inimene olema see, kes ta on. Arusaadav ju, et kellegi põnevaga tutvumine paneb veidi teistmoodi käituma, aga eelkõige ootan ma ausust sellest, kes inimene on. Seda seepärast, et teoorias plaanid sa selle inimesega edaspidi pikka aega koos ühte teed käia. Seega oleks mõistlik juba kohe alguses selgeks saada, kas te sobite seda teed koos käima. Kui valetada ennast teistsuguseks, mindaks suhtesse ju valesti ning siin ongi kaks varianti: tõeline loomus tuleb välja ja rikub suhte või siis peab terve suhe teesklema seda, keda teesklesid alguses. Seega: honesty! Ei teesklustele, sest need on lihtsalt ajaraiskamised. Mitte ükski teesklus ei ole kunagi hästi lõppenud. Ja minu kogemustele tuginedes on suhted lõppenud just selle tõttu, et inimese varjatud loomus ei saa kauem peidus olla, see tuleb välja ning peidetud loomus hävitabki suhte. Mina pakun vastu ausust: olen selline, oma vigade ja headega, sinu otsus on see, kas soovid mind või ei kogu krempliga. Muidugi on asju, mida pole viisakas esimesel kohtingul rääkida, aga samamoodi pole viisakas neid asju rääkida aasta pärast suhte algust. Kuid ma ei mõtle siin ikkagi sellest, mida inimene räägib. Vaid seda, et algusest peale tuleb juba käituda sellena, kes oled. Oled ebaviisakas mölakas - siis natuke jah võtad end kokku, aga sa ei mängi enesele vastandlikku inimest! See mainitud reegel kehtib tegelikult kõikide suhete kohta. Mul on soe soovitus olla alguses kohe sina ise kõikide seltskonnas, sest nii tekiks ausamad suhted, mis oleks ka hulga tugevamad ning kestaks kauem.

See ausus on suht põhiline asi. Järgmine oleks initsiatiivikus. Nagu te aru saite, olen ma küllaltki passiivne. Siin mainin uuesti ka fakti: ma ise ei alusta vestlusi, ma ise ei küsi, ma ise ei kutsu, ma ise ei tee midagi. Miks? Mitte seepärast, et ma kutsun teisi välja ja alustan teistega vestlust. Vaid seepärast, et ma olengi selline vähesuhtleja. Muidugi see on varieeruv. Aga pole mõtet mind "proovile panna", a la: "ma nüüd ei kirjuta Helenile nädal aega ja vaatame, millal ta siis ise kirjutab!". Lol, ma ilmselgelt mõtlen sulle, aga kui sa veel ei ole minu jaoks minu partner, siis ma lihtsalt ei kirjuta ise. Ma ei tea, miks, introvertide värk vb. Ma pikemalt ei oskagi seda analüüsida, miks ma selline tagasihoidlik olen, ehk on see mõne järgmise postituse teema.
Aga initsiatiivi ei oota ma ainult mitte sel põhjusel, et ma ise olen pelglik, vaid ka seetõttu, et teise initsiatiivikus näitab mulle, et inimesel on tõsi taga. Mul pole mõtet oma suhtlemisaega raisata kellegi peale, kellel on savi, kas ma eksisteerin või ei. Ma pole eriline suhtleja, suhtlemine võtab mult energiat ning pole mõtet tühja seda energiat kulutada. Kui keegi ise räägib, võidab ta pikapeale tegelikult mu südame.

Lisaks on oluline ka see, kui palju see inimene soovib mu elus eksisteerida. Kui ta näitab mulle, et ta eksisteerib mu elus nii palju, et ta kirjeldab mulle ka oma igapäevategemisi, soovib ilusat hommikut ja head ööd, siis mulle näitab see alateadlikult väga mitut asja. Esiteks, et ta soovib mind oma ellu, mis on oluline suhte alustala. Teiseks, ta ei kavatsegi minu eest midagi varjata, mis on aususe oluline põhipunkt. Kolmandaks, ju ta siis ei kirjutagi vahetpidamata miljonite teiste naistega sama võrdväärselt kui minuga. Sest ma ei taha olla järjekordne mingist sajast, vaid üks kindel.

Valikutest nii palju ka, et kui mu süda teeb "valikut" või elu toob ette mulle õige inimese, siis ei küsi ma oma ajult, et "sellel inimesel pole minuga võrdväärset magistrikraadi - seega ma keeldun või?" või ei loo muid kriteeriume. Jah, mul on miinimumkriteeriumid, millest allapoole lihtsalt pole võimalik suhelda. Tihti näen mina teises inimeses palju rohkem potentsiaali, kui näevad teised temas. Ma olen väga avatud - ma ei pea inimest idioodiks, kui tal pole ette näidata mingeid saavutusi, sest mina arvan, et igaühe elu on erinev ning see, miks tal teatud saavutusi pole, ongi tema elu teatud teekond. Ning kui tal on potentsiaali saavutada neid asju, siis mina näen inimeses potentsiaali. See vastas paljude küsimusele, miks ma olen "sitakottidega" koos olnud. Aga äkki seepärast, et mina nägin selles inimeses hoopis rohkem head, kui teised üldse temas proovisidki näha? Aa nojah, ma ju näen mingil määral inimesi läbi ka, seega mõistan ka teisi, sest nad ei näe mu kaaslasi läbi. (Lollidele elementaarne lause: muidugi ma ei näe üdini kõike läbi, ma pole mingi jumal ju lol, mul on ikkagi inimpiirangud.) Aga mõistan ka ennast - mul on oma lapsepõlvekogemused, mis panevad mulle meeldima teatud tüüpe. Sp ma tegelengi endaga, et jõuda endas selgusele.


Näited minu suhete algusest
Võib öelda, et kõik minu suhted on alanud teise inimese initsiatiivi võtmisel pärast teatud kohtumisi või teisepoolset initsiatiivi. Ehk siis inimene on otsustanud liituda minu eluga ning seda teinudki. Lisaks on muidugi elu teinud olulised sammud, et meil oleks võimalik kohtuda ja suhelda.

Lisaks on teatud pikemad tutvused alanud mul inimestega ka nii, et nad on hakanud initsiatiivi näitama piisavalt. Vb kirjutab ta sajale teisele naisele ka nii, sp ma ei näitagi algul erilist initsiatiivi vastu. Aga kui tal on huvi, jätkab ta minuga ja nii võibki alata suhe või vähemalt tutvus. Seega, inimene ei lase mul ennast unustada. See nõuab sellelt inimeselt muidugi teatavat julgust ja enesekindlust - omadused, mis mulle meeldivad.

Näide ühe suhte algusest: mingi mees hakkas mind instas followima. Ta jäi mulle silma, mingi ingel ütles mulle kõrva sisse, et sellega lähed sa suhtesse. Ma olin lol, ta meeldib mulle. Andsin tema nime inimestele, kes talle minu eest kirjutasid, et ta kutsuda projekti. Talle kirjutati ning selle peale võttis ta ise minuga ühendust. Ma olin aus, ütlesin, et jah, mina tahan sind siia. Tegin selgeks, et edasine suhtlus pole väga soovituslik. Tema näitas siiski piisavat initsiatiivi piisaval ajal. Ma ei alustanud ise vestlusi kunagi. Ta kirjutas ise "tere hommikust" ning "head ööd". Kuna ta eksisteeris pidevalt minu elus, jäid mu mõtted ka pidevalt tema peale. Meil oli temaga paljust rääkida, rääkisime telefonis mitmeid kordi ning jutt aina kestis mõlema initsiatiivil. Ta tegi mu olemise mugavaks, temaga suhtlemise lõbusaks ning sai minuga kokku meie mõlema initsiatiivil (viskasin initsiatiivipalli õhku). Algaski suhe. Suhe lõppes, sest ta oli teeselnud alguses (u 3 kuud teesklust, edasi suhtelappimine) teistsugust inimest.

Teeskluste puhul ongi asi nii, et tavaliselt teesklus kestab 3-4 kuud. Vahel rohkem, vahel vähem. Aga teesklus rikub suhte. Pärast võite küll suhet lappida ja kõike teha, aga kui lõpuks aktsepteerid vastikut, valusat, nutmaajavat fakti, et sa olid armunud hoopis kellessegi, keda ei eksisteeri, siis pole enam muud võimalust, kui lahku minna (sõbralikult ikka soovitan ma).

Nimetasin ka meie mõlema initsiatiivi. Kui inimene mulle järjest meeldima hakkab, suureneb ka minu huvi, initsiatiiv. Minul on siis "valik" - näitan välja teatud initsiatiivi nt kokkusaamises. Kui ta võtab pakkumise vastu, on asi igati super. Kui ta pakkumist ignoreerib või vastu ei võta, kaob minu huvi veidi.

Üks tutvus hakkas nii, et inimene pidevalt kirjutas mulle netis. Käis seni närvidele, kuni temaga oli meeldiv vestleda. Pärast mõnda nädalat tema initsiatiivi mõtlesin, et cool, mind juba ka huvitab, mida ta teeb. Saime kokku.

Minu üks kõige pikem suhe algas nii, et inimesega tutvusin peol. Siis ta oli arg, see mulle ka istus, aga minuga jumala sõbralik. Mulle ei meeldi liigne jõllamine ja pealetükkivus. Igatahes ta kirjutas mulle ja viskasin jälle endapoolse initsiatiivipalli õhku: lähme jääle sõitma. Ta tuli ja varsti algas suhe.

Minu üks suhe psühhoga algas nii: tutvusime peol. Temaga ongi see, et tema tegi ise mingeid trikke ja värke, seega oli see natuke teistsugune. Aga igatahes ta kirjutas vahepeal, aga vahel oli kadund. Aga ta hakkas mulle meeldima ja siis me kohtusime veel üritustel ja siis otsustasime, et meeldime üksteisele. Nii et see on üks näide, kuidas inimene ei olnud tema ise. Proovis natuke "trikke", milledest oli küll suhtes edaspidi suht suur pahandus ja jama, aga ta mingil määral ikka tegi ka asju loomulikul viisil, seega polnud need trikid just suur pahandus, kuna suhe ju algas.


Tulles trikkide juurde, siis on mitmeid, mida mehed kasutavad, aga siin pean kurvastama teid: minu eluajaloos pole mitte ükski meeste trikk suhteni minuga viinud.
Nimetan mõned trikid ning kuidas need on suhtealustamise katkestanud.

  • Mees ei suvatsenud minu eest mingit viieeurost praadi maksta ning pärast küsis mult kinopileti raha tagasi. Ma ei tea, mis trikk see on, aga see mees oli pärast minu jaoks mõttetult naeruväärne.
  • Mees ei võta minupoolest initsiatiivipallist kinni. Umbes, ma ütlen midagi: "mul lõpeb see too kell, et äkki saaks pärast seda kokku" või siis "lähme jääle sõitma" või siis "too mulle ka süüa". Ma viskan initsiatiivipalli suht harva õhku. Kui mees sellele vastab eitavalt: tal kiire, tal muud asjad ning lisaks ei paku ise muud lahendust välja või näitab, nagu tal jumala suva, siis on ka mul jumala suva, aga ma ei näita seda, vaid mul algabki jumala suva päriselt.
  • Kui mees teeb "ärakadumise" trikke. Esiteks suure tõenäosusega ma ei pane neid tähelegi. Aga kui juhuslikult ise mehele kirjutan ning ta pole vestlemas minuga sel toonil, nagu ta vestles enne, vaid on napisõnaline ning tahab paista busy, siis hakkab minul automaatselt busy. Minu (alateadvusele) jaoks on see selge märk, et ega tal suurt huvi pole. Feil on asja juures see, et minuga on tehtud neid asju, aga mina va loll blondiin arvasin, et mehel pole huvi ja oligi kõik. Pärast kuulsin, et tal oli räige huvi olnud ikka. Oh seda vaest meest küll siis... Keda me siin süüdistada saame? Mitte mind igatahes, sest seletasin taolise mõtte ära ka varem.
  • Kui mees üritab mind armukadedaks ajada. Siin on tegelt erinevus, kas mees on aus ning jutt läks lihtsalt sellele, et mingi sada naist sebib teda või mees üritab seda rääkida minu armukadedaks ajamiseks. Kui üritab armukadedaks ajada, siis esiteks on mul alguses jumala pohhui, palju naisi seda meest tahab või ei taha. Mis mul sellest ju? Aga kui ta uhkustab nendega, tunnen ma, et ju ta ise tahab ikka neid teisi naisi rohkem, et siis pole mõtet mul nende vahele tükkida. Las sebigu neid. Aga tegelt te võite kommentaarides mulle öelda, et miks seda vahel tehakse meelega. Sest see mõjub ju vastupidiselt, siis ma ei teagi nagu, mis selle tuum on.
  • Kui mees uhkustab sellega, mitu sõpra või mitu raha tal on. Need on märgid ebakindlusest ning seetõttu ei mõju hästi lihtsalt mulle. Et kui ta nendega uhkustab, siis kui ta need kaotab, siis ta pole enam tema ise? Või et ta ei suuda neist loobuda? Või miks ta üldse uhkustab nendega? Vot sellised alateadlikud küsimused tekivad.
  • Kui mees loodab, et juba alguses võtan mina initsiatiivi, siis mõttetu lootus. Seda olen mitmeid kordi ära seletanud. 


Milline olen ma suhtes?
Erinevad inimesed on suhetes erinevad, seega on ka mul oma ettekujutus suhtest, mis mulle sobib.
Olen küll kehv suhtleja ning istun tihti omaette, AGA seda kuni ajani kuni ma olen suhtes endale sobiva inimesega. Siis istun ma temaga koos omaette. Siis võiks ma inimesega 24/7 koos olla. Siis suhtleksin ma temaga meeleldi koguaeg. Siis ma ei ole enam eemalhoidev temast, sest meie omavaheline suhe on minu jaoks omandanud teised mõõtmed - ta on minu inimene. Teistest hoian endiselt eemale. Ja minu jaoks kõige ilusam aeg on see, kui mu mees saab kokku sõpradega ja ma reaalselt lihtsalt tolknen kaasas. See on nii lõbus! Ma võin rõõmsalt mehe kõrval seista kuni nad oma mootoritest või töökodadest räägivad ning ma tunnen end ülihästi ilma kaasa rääkimata. Sest ma saan ometi olla see, kes ma olen - naudin seltskonda ilma et ma seltskonnas rääkima peaks. Kui ma üksi lähen seltskonda, siis inimesed ootavad minult ikka veidi rohkem initsiatiivi kahjuks, kui vaid seda, et ma taevasse vaatan ja mõtlen oma mõtteid.

Mehega koos võin ma vaikida ka. Võime vahtida koos taevast või koos mida iganes teha. Ma olen inimene, kes ei häbene ennast inimesena oma kaaslase ees. Ma võin kõigest rääkida. Kui mu kaaslane on sama, siis sobime.

Kaaslasega meeldib mulle spontaanselt igasugu asju teha. Üllatusi teha talle, süüa teha talle jne. Rõõm.

Minu jaoks pole mõistlik suhe, kus üksteist nähakse harva. Kui see on mõne eesmärk, siis seda ma ei soovi. Visiitsuhe pole üldse minu rida. Mõnedel jällegi on - pole hullu, lihtsalt pole need inimesed mulle sobivad. Minu meelest, kui koos ei saa olla parjasti siis suhelda tasub ikka. Mõnel on see, kui koos ei saa olla, siis teist ignoreeritakse kolm tundi. See pole minu jaoks.

Lisaks pole minu jaoks mõistlik suhe, kus on teatud saladused. Nt saladus, et mees habet ajab/ei aja vms. Mis mõttega nagu? Kui elu läheb kiireks, siis - vabandust otsekohese väljenduse eest - aga pole aega põdeda, kas üks situb teise ees või ei. Pole aega oodata viis minutit vetsuukse taga, kui samal ajal saaks aega poole mõistlikumalt kasutada. Me kõik oleme siiski inimesed ju inimese kehadega. Kui teine inimene pole selleks valmis, et tal on inimese keha, siis pole hullu - mina lihtsalt seletasin oma elunägemust.


Kõik ülejäänud asjad, kui väga ma kellegagi sobin - arutatakse ära ning selguvad suhte käigus ka.


Ma nüüd otseseid näiteid ei toonud väga, aga ehk sai küsija veidi aimu minu suhteeelistustest ning sellest, kuidas siis mind "ära sebida". Nagu näha, siis see kõik lihtsalt juhtub. Minu elus pole seni eksisteerinud teadlikke valikuid. Ma ei pane kätt ette kunagi ning ma ei sunni end kunagi.

Mõned inimesed on öelnud mulle, et mu tase oleks kõrgharitud keegi ilus mees. Aga mis mõttes tase ja miks just mulle? Kas see kõrgharitud mees julgeks teha ka palju hulljulgeid samme nagu mina oma elus? Kui ei, siis me ei sobi ju. Kas see kõrgharitud mees julgeks olla minuga täiesti aus ja avameelne? Kui jah, siis me sobiksime ju. See näide on siin illustreerimaks, et sellised materiaalsed omadused ei ole suhteks mingid kandidaadid. See pole siin CV-keskus, kus ma vaatan teise elu, mis on tal ette näidata mulle. See on vaimne maailm - kus ma tajun, kes oleks minuga sobiv teatud teel käima hoolimata tema hariduse rohkustest või vähemustest, ilust või koledusest. Kui ta jagab minuga teatud omapäraseid parameetreid, siis see panebki meid üksteisega sobima. Ning "ilu" on nii meeletult suhteline mõiste, et minu jaoks on "ilus" lihtsalt see mees, kellega on mul tavaline füüsiline-bioloogiline klapp kehaliselt. Olgu ta siis teiste meelest kole - mul jumala savi. Ja selle klapi olemasolust saabki aimu üksteist nähes.










laupäev, 27. jaanuar 2018

Isotretinoiini ravi, selle tagajärjed, depressiooni seos raviga (Roaccutane)

Paljud teist teavad, et tarvitasin ka Roaccutane'i (isotretinoiin), mis on raskekujulise akne raviks kasutatav ravim. Kirjeldan siin oma isiklikke kogemusi, näonahka enne ning pärast ning mõju depressioonile. Kuna räägitakse, et Roaccutanel on leitud seos depressiooniga, siis räägin siin ka oma kogemusest ning hüpoteesist, miks on leitud seos Roaccutane ja depressiooni vahel. 2018. aasta Imelise Teaduse teises numbris on aknest juttu ning see tuletaski mulle meelde, et teeksin kokkuvõtva postituse oma akneseikluste kohta.
Kuna minu enda ravimitarvitamise lõpust on möödunud juba vähemalt pool aastat (ma ei mäleta, millal täpselt lõpetasin ravi, aga oli vist juuni või juuli), siis kirjeldan oma seniseid kogemusi seoses raviga.

Hiljutine näonahk vähemalt pool aastat pärast ravi lõppu - sile ja ühtlane


Mis on akne?
Akne on rasunäärmete ületoodangu, naharakkude tekke ning suremisega ja aknebakteri koostöös tekkiv põletikuline protsess.

Mis on Roaccutane (isotretinoiin)?
Roaccutane on ravim, A-vitamiini moodi retinoid, mis mõjutab ravi ajal kõiki akne tekkega seotud protsesse: kahandab rasutootmist, pärsib naharakkude kasvu (mis ummistaksid poore) ning pärsib immuunsüsteemi põletikureaktsioone. Seega ei ole ravimis antibiootikum. Ravi ajal peab olema rasestumine välistatud, kuna põhjustab loote väärarengute suuremat riski. Rasestuda võib kuni 30 päeva pärast ravi lõppu. Roaccutanel on kõrvalmõjud, mille tõttu ravimi väljakirjutamist välditakse: limaskestade kuivus, huulte kuivus, silmade kuivus, suur päikesepõletuse oht, ninaverejooksud jms. Ravimi kirjutab nahaarst ning oluline on igakuine kontroll, rasedusest hoidumine, alkoholitarvitamise minimaliseerimine. Ravi kestab 4-6 kuud.

1. juuli 2007 - akne, komedoonid, rasu. Pöörake tähelepanu ka kuivanud huultele.


Miks mulle kirjutati välja Roaccutane?
Minul esines pidev üleliigne rasutoodang, mille tõttu esines mul näol, juustes, seljal, kuklal, rinnal valulikke aknetsüste. Olin aknet ravinud mitmete toodetega varem (sh ka antibiootkumidega), kuid olin vaikselt juba leppimas oma saatusega. Akne mõjutas mu enesehinnangut ning kulutas ka rohkem aega enda valmissättimiseks. Pidin pesema nägu mitmeid kordi päevas, kuna rasuproduktsioon oli liiga suur. Meigitooted läksid näos laiguliseks väga lühikese aja peale. Pead pidin pesema kindlasti ülepäeva ning päeval, kui juukseid ei pese, pidin kasutama kuivšampooni. See kõik mõjutas ka mu sotsiaalelu, kuna spontaanseid väljaminekuid oli raske teha. Akne tõttu pidin võtma rohkem aega pea- ja näopesuks ning meigi tegemiseks. Oluline oligi just enda heaolu, kuid tundsin end selle tõttu pidevalt halvasti ja ebameeldivalt. Varjasin oma aknet küllaltki edukalt, kuid oma ajakulu hinnaga. Nägu oli ilma puudrita laiguline, komedoone täis. Meik läks kiiresti laiali, puuder muutus laiguliseks ning rasu lahustas ripsmeduši ning kulmuvärvi. Sealhulgas oli valulike tsüstide esinemine kõige hullem. Need esinesid kuklas, põhjustades sageli valusid kogu kaelas. Ka juustes esines hulga tsüste, mis muutsid juukseid veelgi rasusemaks. Häiritud oli mu sotsiaalelu, üldine enesehinnang ning igapäevaelu. Seega oli minu suurim probleem ülisuur rasu, mis kattis pidevalt mu nägu (ka selga). Ka pesemine ei aidanud, andis vaid korraks leevenduse, kuid pärast naopesu nahk kiskus meeletult. Sügaval kuiv, väliselt rasune nahk oli mul. Enesetunne rasuse nahaga oli väga ebamugav (nagu midagi häirivat oleks küljes ja tahaks seda maha saada), kuid olin sellega harjunud/leppinud. Seega oli mul tsüstiline akne üliaktiivsete rasunäärmetega, mis polnud allunud varasemale ravile. Olin ravinud nägu varem kõikide nippide abil ning paljude erinevate vahenditega. See hommikune ja õhtune pidev pesemine, kreemitamine, hoolitsemine, maskitamine võttis ka omajagu aega, muidugi ka hulga raha. Kuna juukseid pesin ma ka pidevalt erinevaid šampoone katsetades, seejärel mitmeid maske ning juustesse jäetavaid vahendeid kasutades, siis kulus ka selleks rohkem raha ja aega. Lisaks kahjustas juukseid see pidev pesemine. Ma ei saanud ööbida kohtades, kus polnud vett näo pidevaks pesemiseks.

Kuidas ma Roaccutanest kuulsin?
Kuulsin oma õelt, et ta seda kasutas, kuid rohkem ei süvenenud, kuna ei uskunud, et ükski ravim enam mind aitaks. Kuulsin ka nahaarstilt seda, kuid too hetk ta mulle seda veel välja ei kirjutanud veel. Seega võtsin endale mõtlemisaega ning hiljem otsustasin nahaarstile öelda, et soovin alustada Roaccutane ravi. Teadsin kõikidest kõrvaltoimetest, kontrolliti mu verd ning teadsin, et pean hoiduma rasedusest.

Kuidas mu Roaccutane ravi edenes?
Esmalt ma märkasin, et ma ei pea enam igapäevaselt kalkuleerima juustepesuks sobivaimat päeva ega tundi. See oli ääretult uskumatu! See andis mulle tohutult lisaaega ning spontaansust. Teiseks märkasin, et hommikuti ei olegi mul meeletut tahtmist kraanikausi juurde joosta, kuna rasuproduktsioon oli vähenenud. See andis mulle jällegi parema enesetunde. Järjest edasi raviga jätkates oli nahk pidevalt normaalses (!) seisus. Ei olnud üleliigset rasu ning meik püsis pikalt värskena! Peapesuga ei pidanud minutipealt arvestama ning kõige suurem erinevus tundus olevat suurest lisaajast. Tänu sellele uuele lisaajale nägin, kui palju aega ma panin varem akne tõttu oma heaolu alla, kuna ma ei teadnudki, et kulutasin sinna nii meeletult palju aega (juustepesu kalkuleerimine, pesemine, vahendite panemine, maskitamine, kuivatamine iga päev või kuivšampooni abiga üle päeva). Roaccutane ajal oli hea pead pesta kord nädalas, sest juuksed olid imeilusad ning tänu sellele kulusid need vähem. Lisaks märkasin komedoonide vähenemise tõttu, kuidas mu nina suurus vähenes ning silme all olevate põsealade suurus ka vähenes! See on selle tõttu, et naha all olevad komedoonid hoiavad enda sees suurel hulgal ummistunud produkti, kuid ummistused hajusid. See kõik kadus sealt. Mu nina oli kitsam ja väiksem. Põskedel olevate komedoonide vähenemise tõttu kadusid ka silmealused kotid. Märkasin ka seda, et tänu uuele tekkinud ajale näo pideva pesemise ning juustepesemise ja kalkuleerimise arvelt tekkis mulle ka rohkem aega. Lisaks muutus mu näopunetus olematuks. Kõik toimed mõjusid hästi ka depressioonile. Kuna ma sain olla spontaanne, elada vabalt ning peeglisse oli palju meeldivam vaadata, tundsin ennast oma nahas paremini. Sain rahumeelselt kodust eemal ööbida! Sotsiaalne elu paranes meeletult! Mul oli tunne, nagu ma oleksin kaotanud puude! Ma teadsin, et ravim ravib aknet, aga et see mind kardinaalselt väliselt ilusamaks muudab ning mu elule teise mõõtme annab, seda ma ei olnud oodanud! Lisaks muutusid ka huuled veidi paksemaks.

Millised kõrvaltoimed mul esinesid?
Minu huuled olid terve elu olnud kuivad ja krobelised. Olin sõltuvuses huulepalsamitest. Roaccutanega märkasin kõigepealt, et mu huuled muutusid pehmeks ja siidiseks! Enam ei olnud krobelisi tükke huultelt narmendamas nagu varem, mille tõttu ei olnud ma varem saanud teatud huulevärve kanda. Seega õnnestus mul oma huuli värvida selliseks nagu soovisin. Pidevalt kasutasin ka huulepalsamit, sest huuled tundusid õhukese naha all olevat. Huuled olid küll kuivad, kuid ei narmendanud. Sain võimaluse kasutada erinevaid huulevärve, ka neid, mida ma varem ei olnud kuidagi saanud. See oli suurepärane kõrvaltoime! Sain aknest lahti ja paremad huuled. Lõpuks, kui olin juba ravi lõpupoolel, olid huuled tüütult kuiva tundega, kuid see oli minimaalne võrreldes kadunud aknega. Sain kasutada ühte Nyxi liquid lipsticki nii, et see võttis täielikult huultekuivuse tunde ära.
Järgmine kõrvaltoime, mis tekkis ka alles mõne aja tagant, oli kätekuivus. Kasutasin lihtsalt kätekreemi õhtuti.
Lisaks esines ninakuivust. Tuli kange tahtmine nina nokkida. Verejookse ninast ei esinenud. Selle vastu aitas väga hästi kreemi toppimine ninna.
Silmad ei kuivanud (kuigi mul on kuivad silmad).
Pimedas nägin sama halvasti kui enne, seega ei muutunud midagi.
Käisin ka Roaccutane ravi ajal reisil, kasutasin SPF50 kreemi ning see oli mu esimene soojamaareis elus ilma päikesepõletuseta! Uskumatu!
Juuksed tundusid paksemad tänu rasuerituse kontrolli all olemisele. Küüned kasvasid edasi nagu enne.
Kõige häirivam kõrvaltoime oli suunurkade katkiminemine ravi lõpupoole. Suunurgad on terve elu kippunud mul katki olema ning ravi lõpus nad läksidki katki, kuid see kadus kohe pärast ravi lõpetamist.
Ja minu jaoks kõige tüüpilisem kõrvaltoime iga ravimi alustamise ja lõpetamise ajal - tappev janutunne. Seda esines mõni päev pärast ravi alustamist ning kartsin, et see jääbki, kuid ei jäänud. Tappev janutunne oli korraks tagasi ravimi lõpetamisel, kuid kadus ka.
Seega olid mõned kõrvaltoimed lausa plussiks, teised olid liiga pisikesed võrreldes aknest tekkinud probleemidega.
Kontrolliti ka verd ja kõik oli väga ilus.

Enne Roaccutane võtmist

Ravi võtmise lõpupoole. Nägu läigib SPF50 kreemist, kuid on ilma puudrita. Suunurgad on katki ravi tõttu.
Kohe pärast ravi lõppu. Vaadake lähedalt, kui normaalne on nahk ilma meigita.


Aga minu depressioon?
Depressioon vähenes. Huvi suurenes asjade vastu, kuna mulle avanesid mitmed võimalused, millest ma poleks varem unistatagi osanud. Kui oli tuju halb, tasus vaid peeglisse vaadata ning naeratus ilmus ise näole (mis minu puhul peeglisse vaadates varem mitte kunagi ei juhtunud, vältisin, lausa vihkasin peegleid, sest ei tahtnud neist oma rõvedat molli näha).
Siinkohal on mul hüpotees, et Roaccutane ja depressiooni seos on leitud hoopis niipidi, et inimene, kes alustab oma elu muutmist akneravimiga, alustab ka oma (aknest tekkinud) depressiooni ravimist ning pöördub psühhiaatri poole, kus arvatavasti diagnoositakse ka depressioon, mis arvatavasti on kestnud tegelikult juba varasemast ajast.
Lisaks on mu teine hüpotees see, et kui Roaccutane ravi katkeb mingil põhjusel oodatust varem, siis see on nagu kõrgelt kukkumine - imekaunis elu kaob akne tagasitulekuga ning seega tekib ka depressioon.

Kuidas ma rasedusest hoidusin?
Kuna ma ei või antibeebipille võtta ja olin parajasti suhtes, kasutasin kondoomi ja jumala abi (ma ei saa nalja tegemata olla, vabandan :D). Tegin tsükli jooksul rasedusteste, et veenduda mitteraseduses.

Millised toimed jäid esinema?
Kätekuivus esines veel pärast ravi lõppu. Vaikselt hakkas tagasi tulema ka peapesemise kalkuleerimine, kuid vähesemal määral. Seni on kõik normaalne.
Huuled jäidki üsna ilusaks, huulepalsamist olen endiselt sõltuvuses täpselt samamoodi nagu enne ravi ning ravi ajal, kuid narmendavaid kohti esineb vähem kui enne ravi. Nina ja kogu nägu on meeldiv ja sile. Muide, ka näokuivus on kadunud!
Valulikud tsüstid juustes, kuklal, seljal jms on kadunud. Nina on endiselt loomulik, mitte komedoonide tõttu paistetunud. Rasu esineb normaalselt, kuid mitte üleliigselt nagu enne.

Minu ohud ravimi võtmise ajal
Minu suurim oht oli see, et mul see arst läks raseduspuhkusele, kes välja kirjutas ja ta määras mind teise arsti juurde. Teine arst oli mitte eriti pädev ja tahtis ravi lõpetada peale kahte-kolme kuud (ma ei mäleta, kas oli kaks või kolm võetud)!!!! See oli suur oht, mul tekkis hirm ja ärevus. Suutsin talle seletada, et tahaks vähemalt ühe kuu veel võtta. Arst ütles, et kuna mul nahk nii hea, tuleks ravi lõpetada ja määras madalama doosi, et järgmine kord ravi katkestada (ravi kestus on 4-6 kuud, mitte 2 kuud!!!). Mul oleks tulnud akne koos rasuga tagasi, kui ta oleks suutnud oma ohtliku ravikatkestuse teha. Tajusin juba seda kõrgelt kukkumise tunnet. Kuid juhtus nii, et jäin haigeks enne järgmist selle sama arsti aega ja mulle sattus õnneks üks teine arst ning ta oli pädev ja sain ravi jätkata ja saada kätte vajaliku ravikuuri.


Umbes üle kuu pärast ravi lõppu. Nina on inimlik. Iga meikar kiitis mu imekena nahka.

Enne ravi. Ninasuurust on küll raske võrrelda ning eriti piltidel aru saada, kuid tähtis oligi iseenda tunne ning muutus.
Tüüpiline rasujuus enne ravi. Juuksed peadligi ning salkus (pildil küll küllaltki sätitud). Ehk on ka ninasuurusest võimalik midagi aru saada.


Kokkuvõte
Arvatavasti saite te siit teada mu paljud rõveduse põhjused: meik näos laiguline ja laiali, juuksed "pesemata" - tihtipeale muutusid juuksed pesemata juuste moodi juba pesupäeva õhtuks, näo läikimine, koorikud näos. Hoolitsesin enda eest palju enne ravi - niisutasin huuli, kasutasin kreeme, hooldasin peanahka, juukseid ning nägu mitu korda päevas. Kuid sellele vaatamata esines perioode, kus ei tundnud end oma nahas hästi. Tipphetk oligi ravi ajal, kui näo- ja peapesemine võis olla täiesti spontaanne, samamoodi ka puuderkreemikasutamine võis olla vaid lõbu pärast. Pärast ravi olen ma naasnud oma tüüpiliste hoolitsuste juurde, kuid seekord ei pea ma nahast enam välja pugema, et tunda ennast oma nahas hästi.
Mina püsitaks sellele ravimile ausamba. See on depressiooniravim ning paljude muude hädade ravim. Kõrvaltoimed on nagu nohu võrrelda vähiga. Võin öelda, et tänu ravile oli mul meeletult ilus aeg elus ning sain tegeleda selliste tegevustega, millest ma poleks osanud varem unistadagi! Nt ööbimine erinevates kohtades, erineva meigi katsetamine, klubides käimine mitu päeva järjest, tegevusi täis päevad koos ratsutamise ja kooliga jne. Lisaks jäi rohkem aega magada ka. Alates sellest ravimist on mu elu muutunud kardinaalselt elamusväärsemaks! Poleks oodanudki nii suurepärast suurt ülihead muutust! Elu parim ravi! I ❤️ Roaccutane!







reede, 26. jaanuar 2018

Kuidas madal enesehinnang suhet hävitab ning kuidas seda parandada?

On olemas palju probleeme - depressioon, akne, halb iseloom jne, aga mitte ükski neist ei ole võrreldav probleemiga, mis on suurim suhte hävitaja ning ausalt öeldes on see ka suhtealguse takistaja. Selleks ongi madal enesehinnang - purustaja ja hävitaja kõige korral.



Madal enesehinnang on tihti arusaamatu. See on nagu mingi tume koll kuskil peidus, mis aeg-ajalt end ilmutab. See koll on inimesega alati kaasas ning teised näevad seda kolli, aga nad ei oska öelda, et nad on näinud kolli. Teised inimesed tajuvad midagi kummalist, midagi ebameeldivat, midagi nõmedat, mille tõttu ei tahaks nad suhelda selle inimesega, kellel on see koll kaasas. "Tal on suur ego", "ta arvab endast liiga hästi", "tal pole head argumendid", "ta ei ole hea suhtleja", "ta on ebaküps", "ta ei oska oma täit potentsiaali kasutada", "tal on veel areneda", "ta ei valda seda teemat" jnejnejne on laused, mida öeldakse selle inimese kohta, kellel on kollina kaasas madal enesehinnang ning neid lauseid öeldakse, sest ei tajuta ära, et kokkuvõtvalt on tegemist hoopis madala enesehinnanguga.

Madala enesehinnanguga inimene võib olla tegelikult äärmiselt ilus, parima iseloomuga, ülihea sõber, toetav, armas, tore... aga seal on alati teiste jaoks miski aga. Teised võivad mõelda, et kõik tundub nagu korras olevat, aga... Ei taha nagu suhelda temaga, nagu midagi oleks väga viga. Ongi... madal enesehinnang on suurim viga.

Madal enesehinnang peidab kogu inimese potentsiaali tegelikult. Inimene võib ollagi parim, targim ja mida iganes veel, aga enesehinnangupuudus muudab ta pooletoobiseks ja kõlbmatuks. Aga keskendun oma postituses eelkõige suhtele.

Esiteks madala enesehinnanguga inimene teebki end oma enesehinnangule vastavaks oma käitumisega. Suheldes uue potentsiaalse partneriga, tunneb ta, nagu ta peaks elu eest tõestama kaaslasele, kuidas ta ikkagi on midagi väärt. Seega räägib ta palju või vähe. Loodab käituda kellegi teisena. Ehk siis varjab liigselt oma vigu või püüab meele järgi olla: "mulle meeldib ka see!!!" või "lähme sinna, kuhu sina tahad!" Ehk siis möku. Haletsusväärne. Tallaalune.
Kuidas see suhte algust rikub?
Inimene, kes end alandab, ajab tihtipeale närvi või kaob tema väärtus teiste silmis ära. Muidugi proovitakse alguses küll olla temaga sõbralik ning ka tema endi soove välja tuua, aga kui selline asi vedu ei võta, siis on väsitav olla kellegagi, kes on nagu ori. Selle jaoks võetakse koer.

Kui oled juba sattunud suhtesse, aga ennast ei väärtusta ehk sul on madal enesehinnang, siis see põhjustab ka suhtes palju probleeme.
Üks probleem on kindlasti see, et võisid sattuda toksilisse suhtesse. Madala enesehinnanguga inimese aju otsib "turvalist" suhet, see tähendab suhet, kus kaaslane teda ei väärtustagi. Siin ongi vastus küsimusele, mida küsivad paljud vähemõtlejad - miks satub mingi naine/mees alati uuesti joodikute/peksjate/vaimselt vägivaldsete otsa? Seepärast satubki, et ta arvab, et see on ta väärtus ning alateadlikult leiab ta sellised, armub ning satub selliste otsa. Lihtne küsimus, elementaarne vastus, aga raskesti muudetav. Et purustada ebanormaalse suhte ahelat, tuleb kõigepealt hakata ennast väärtustama.

Lisaks, mis probleeme põhjustab madal enesehinnang suhtes siis, kui oled kuidagi sattunud mittevägivaldsesse mitteebanormaalsesse suhtesse? Kui oled ebakindel, võib see põhjustada palju tülisid, armukadedust. Näiteks sa ei suuda uskuda, et kaaslane sind armastab ning miks ta üldse peakski sind armastama? Sa arvad, et ta iga päev raudselt petab, sest sa pole ju sittagi väärt! Ning kahtlustad teist. Sa ei suuda leppida, et tema on sinuga koos seepärast, et ta on sinuga koos. Sa arvad, et ikka on mingi tagamõte vms, sest seni on ju kõigil olnud sinuga tagamõte! Sa rikud suhet enne, kui tema seda teeb. Igaüks rikub suhet omamoodi. Ma tean mõnda, kes läks ja pettis, läks varjas, kiskus tülisid üles, oli armukade, sõimas, alandas, vingus, hädaldas, andis lubadusi, mis jäid täitmata ja kõige tipuks - süüdistas kõiges oma armastavat kaaslast. Seda AINULT selle pärast, et see madala enesehinnanguga lapsepõlves väärkoheldud inimene ei suutnud mõista, et TEDA armastatakse! Ta aju ei suutnud seda omaks võtta - seega "turvalise" keskkonna tagamiseks tuleb see rikkuda.

Olgu, räägime suhte alustamisest. Madala enesehinnanguga on üldiselt raske suhet alustada, kuid mitte võimatu. Võib-olla kerkib enesehinnang suhte progressil. Aga kui see nii on, siis on lihtsam asja parandada. Igatahes mul on postitus haledatest meestest: siin. Sealt saab teada, kuidas rikub hale mees suhte alustamist. Räägin lühidalt ka haledatest naistest.

Lisan, et ma pole psühholoog ning ei oska kasutada õigeid termineid ning verbaalne väljendusoskus võib olla puudulik. Räägin seega pigem omadest kogemustest ning tähelepanekutest.

Alandlik naine on meestele ebameeldiv. Seda ma tean ammu, et mehed tahavad sellist naist, nagu mul on täiega naljaga üks postitus: siin. See võib olla küll naljaga kirjutatud, aga tegelikult on tõepõhi sellel taga.

Meestele ei meeldi, kui naine ei suuda rääkida, oma arvamust avaldada ning ainult nõustub kõigega. Kuidas sellest lahti saada? Tahaks ise ka teada, lol.

Esiteks, ole hetkes. Ära mõtle, et "issand see mees on siin nii hea saak, teda tahaks täiega". Sellel mõttel pole mõtet. Mõtle pigem "huvitav, milline see mees on, ma lasen tal rääkida."

Teine väärmõte on "ma teekslen unelmate naist tema jaoks!" Õige mõte on on see: "ma olen mina ise ning kui me ei sobigi, siis seda parem on teada varem." See tähendab, et ära mängi kedagi teist. Ära ole keegi teine. Ole see sina, kes sa oleksid siis, kui sa oleksid vb juba temaga pikemalt tuttav või selline nagu sa oled sõpradega või see, kes sa oledki. Mingi ärevus muidugi on hea, aga mitte liigselt. Vale inimese teesklemine raiskab sinu aega.

Kolmas alandlik mõte on: "appi, ta on sitaks hea saak! Tuleb ära krabada!" Nii on väär, õige mõte on, et "ma ei teagi ju teda. Ma võin siin mõelda, et omg, ilus, lahe, kena ja hooliv, aga kas ta on? Äkki tal on midagi varjata või ta pole see, kes ta räägib? Uurin välja." Ehk siis see tähendabki, et tutvud temaga ning samal ajal ei tohi mõelda, et "omg sellised head mehed lähevad ruttu!!" Jah, sinu jaoks võib ta kolme sekundiga tunduda nii räigelt "hea" mees, aga äkki keegi teine vaataks, et päris jube mees ja äkki vaatavad kümnest kaheksa naist teda nii. Seega, ära põe. Õpi teda tundma ja saad teada.

Sellised väärmõtted on kindlasti äratuntavad ning seda sisendavad meile paljud inimesed meie ümber. Miks nad seda teevad, on ehk seepärast, et sind maha tehes tahavad nad ise paremad olla. Nad ei saa ehk midagi ja loodavad, et sa ka ei saa. Näiteks üks, mida mulle terve elu seletati, on see: "üksikemad meest ei leia." Ma ei otsigi praegu endiselt meest, ma olen endiselt enesearengu teel. Jah, ma ei pane krdi käppasid ette, kui juhtub maailma poolt õige inimene olevat, aga seni ma tegelen endaga ja õpin ka enda ümber olevaid uusi inimesi oma elus tundma, aga ei torma kuhugi. Ja lühidalt võin ma öelda, et rasedus on mulle õpetanud vastupidist - meest on lihtsam leida. Jah, kõlab kummaliselt, kõlab mullegi uskumatult, aga oi ei, mehed eemale küll ei hoia. Mind on ahistatud ka rasedana juba. Arvestades siia sisse teiste lapsega emade/isade kogemused, siis laps muudab aina paremaks asja. Suured inimesed sigivadki ju. :D See, et kellegi silmarõõm on rase või lapsega - yolo, kuni ta on vaba!

Igatahes kuidas saab näiteks kaaslane aidata madala enesehinnanguga inimest? Saab suunata teda psühholoogi juurde ja olla mõistev. Aga edasi pole teha midagi. Madal enesehinnang on aint inimese enda sees ning ta ainult ise saab seda parandada. Mitte keegi teine ei saa seda teha. Mitmete kordustega võib see aidata, aga selleks ongi spetsiaalne psühholoog ja eneseabi. Tuleb hakata enda ajju tekkinud mõttemustreid muutma, mis on tõesti pikk protsess, aga seda vaeva väärt. Mina praegu olen sellel teel. Jah, aeg-ajalt pean ennast ikkagi halvaks. Mitte nagu siis, kui ma sellele pikalt mõtlen, sest halloo - ma saan ju emaks! See on imeline! Aga, kui tekib mõni situatsioon, siis esimene automaatne mõte on ikkagi negatiivsus enda kohta või negatiivsed käitumised mingites olukordades. Aga ma saan seda parandada ennast analüüsides. Positiivsele keskendudes nii palju kui ma oskan.

Sama soovitan neilegi, kes end ei väärtusta. Hakake iseennast kuulama. Mida SINA teha tahad? Oled jah mingi imelise mehega, aga mida sa ikkagi tahad? Kas sa pole rahul, et ta järsku end peale pressib? Siis ütle ei! Kaotad ta? Vb, aga kas sa tahakski endale perverti, kes ennast sulle peale pressib? Ei taha. Kui tahad, siis on hästi! See näide illustreeris maitsete erinevust ka. Sulle meeldib - mõnele teisele mitte ja vastupidi.

Enesehinnanguga tegelemine on ka nii enda asi, et lihtsalt kõikide teiste jutud blokid enda jaoks ära. Sest madala enesehinnanguga aju "kuuleb" vaid talle sobivat sitta. Hea tõrjub ära. Seega ära tee üldse välja. Leia, mida sa väärt oled. Võrdle end kellegagi, näiteks mõne heiteriga. Heiterid on hea alus enda üle vaatamiseks, sest nad on megakõnts. Minu enesehinnang on tänu neile tõusnud. Kui keegi on nii sitt, et ta peab ennast paremaks tegema mulle halvasti ütlemisega ja teada saades, milline see inimene on, kes mulle halvasti ütleb, näiteks kui rumal, kole, õudne jne, siis see tõesti paneb ikka end kõvasti väärtustama. Hakka seega tegelema asjadega, mida just sina tahad teha. Pane endast neid pilte üles, mida sa tahad. Tee enda stiil selliseks nagu sa tahad. Ole selline nagu sa tahad. Elu on mäng! Sa saad olla see tegelaskuju nagu tahad!

Seega - otsi abi, hakka end väärtustama ning tee, mida soovid!

Sellised on mu lühidad soovitused siis enesehinnangu upitamiseks.










Avalikkuse tähelepanu - kuidas seda saada?

Sa ei pea lugema seda postitust, sest adresseeritud on see neile, kes väga ei mõtle. Aga kindlasti on inimesi, kes arvavad, et kui ilmub ajalehes intervjuu minuga, ilmub mulle füüsiliselt avalikkuse tähelepanu. Täna ma avalikustan siin postituses kulissidetaguse maailma! Põnev! Tule ja loe ja hari!
Tänane postitus on pühendatud neile, kelle mõistus on arusaamatu sel kohal, et kuidas mingi uudis õhtulehes või mujal meedias konkreetselt mulle tähelepanu ikkagi ei ole!



"Kas sulle meeldib avalikkuse tähelepanu nii palju, et seepärast andsid intervjuu *mõni väljaanne*?" - vastame sellele lihtsale küsimusele. Küsimus iseenesest on juba valesti püstitatud. Sest khm... mis moodi on see tähelepanu mulle? Jah, tähelepanu saab leht, aga mina? Kuidas?

Või veel parem - lamp uudis on kuskil suvalises meediaväljaandes ning keegi lamp ütleb "näe, jälle saab avalikkuse tähelepanu!" Kuidas? Ma äkki ka sooviksin tähelepanu.

Mõtleme nüüd loogiliselt, kuidas asi käib. Mul on rääkida nii mõndagi oma elust. Ma sõidan autoga sinna, kus annan intervjuu. Seal annan intervjuu ja edasi lähen koju. Siis toimetatakse uudist jne (mina seda ei tee). Ning üks päev, nt nädal hiljem, on see lehes. Edasi? See on lehes. Ja tähelepanu? Tähelepanu on lehel, uudisel, intervjuul. Aga mul? No kuidas see tegelikult minu elu muudab? Istu, kallis lugeja ning mõtle sellele veidi.

Ütleme, et ma ärkan üks päev üles, kui ma tean, et olen lehes. Tore ju! Ma lähen teen süüa, lähen mängin kassiga. Võib-olla teen veidi oma tegemisi, saan sõbrannaga kokku, teen muid asju. On pikk ja tore päev ning lähen koju tagasi. Ja olin lehes. Tähelepanu on kus? Jaa, mu sõbranna ja kass andsid kindlasti mulle tähelepanu. Aga ülejäänud tähelepanu on ju lehe peal! Veebiväljaandes või kus iganes! Kust ma tean, mida seal inimesed teevad või mõtlevad. See ei ole ju minu asi mitte üldse ning ma ei ole kursis sellega. Mina sain õnnelikult oma sõnumi edasi öeldud, olen rahul, mu tegu oli tehtud juba selle intervjuu andmisega, see oli minu jaoks vahva ja tore, ma sain edastatud sõnumi neile, kes sellest huvituvad ja ongi kõik! Küsin veelkord, kus on siis see konkreetne käegakatsutav avalikkuse tähelepanu just minul. Kus?

Nii, aga näiteks ilmub suvaline jutt meedias. Mis "tähelepanu" mina sellega saan? Peatu ja mõtle. On sellel mõni tähelepanu? Mina näiteks istun samal ajal diivanil ja ilmub meedias minu pilt ja mingi jutt. Edasi? Et äkki tuleb kogu publik mu ukse taha või ja ütleb "tähelepanu!"? Või äkki käib till-toll mul kuskil piiparis, kui ilmub artikkel minust ja inimeste jutud ka kohe sinna? Ütlen ausalt, et kui ma ise pole intervjuud andnud, ei ole ma sellega isegi kursis, kas keegi kuskil minust kirjutas. Mina istun diivanil edasi.

Võin anda intervjuu ja intervjuu andmise hetkel oligi mul tähelepanu! Mitte aga avalikkuse tähelepanu, vaid selle toreda inimese, kes minuga intervjuud läbi viis. See on tõesti tähelepanu, et keegi küsib ja räägib minuga. Ka see on tore, et ma tean, et minu sõnum jõuab inimesteni, kes seda vajavad. Ja see jõuab omal ajal. Edasi on kõik. See aeg oligi mul tähelepanu ning ma lähen elangi oma elu edasi, teades, et olen teinud midagi.

Ja teen oma asju edasi.

Võrrelge seda "avalikkuse tähelepanu" nagu kellestki rääkimisega. Kui ma oma kodus räägin kellestki, siis see inimene, kellest ma räägin, see ei tea seda. Ongi kõik. Ma räägin oma jutu ära ning teine inimene vb lamab samal ajal diivanil ja istub arvutis. Kas ta sai mingit tähelepanu? Ei saanud ju otseselt. 

Aga kui ma läheksin talle ukse taha ja ütleksin otse midagi, jutustaks temaga, siis sai ta otsest tähelepanu. Ning mõtleme nüüd - kas intervjuu ajalehes toob mulle ukse taha mitmeid inimesi? Vastus on ilmselge.

Aga vaatame lehe või väljaande peale, mis püstitas teema minust. Oi, kus see saab klikke ja tähelepanu. Jah, seal on konkreetne tähelepanu. Inimesed räägivad, vaidlevad, vajutavad, jagavad, sosistavad sellest artiklist. Jah, nad räägivad sellest, mis oli seal artiklis või pealkirjas. Sellest tollel ajal öeldud sõnadest (kui ongi intervjuuga tegemist), mis võisid mul muutuda ajaga, kui ma arenen ning hakkan asju teise nurga alt nägema. Inimesed vaatavad artiklit, pilte. Pilte - nad ei näe ju mind, sest mina teen hetkel omi asju ning ei ole pilt. Aga nad näevad pilti ja pööravad tähelepanu pildile, kus olen mina. Aga mina seda ei tea ning see pole mulle olulinegi. Või veel parem - vaatame veebiuudist, mis on tehtud ka minu teadmata. Minule on tähelepanu null, veebiväljaandele meeletu. Klikid, jagamised, rääkimised jne. Inimesed annavad oma vabast ajast tähelepanu veebiväljaandele. Mitte, et see halb oleks, aga tähelepanu jääbki sinna. Tore ju!

Ärgem saagem valesti aru. Mis hea jaoks ma seda oma intervjuud siis üldse annan? Vot just hea jaoks. Ma tean, et saan edastada oma sõnumi inimestele, kes seda vajavad, tahavad või sellest hoolivad või ükskõik mis muu põhjus. Kasvõi seepärast, et nad saaks jagada tähelepanu veebiväljaandele. Või kasvõi seepärast, et nad saaksid kirjutada halvustavaid kommentaare ning end korra paremini tunda. Tore ju!

Muidugi ka seepärast, et pean õigeks, et jagan oma elukogemusi inimestega, kes saaksid sellest õppida ning tänu sellele midagi parandada enda elus või enda puhul. Mul on ülimalt hea meel teie positiivse tagasiside üle mulle! See on see heategu, mida ma tunnen, et vääris tegemist! See oli super!

Nii, siin ongi seletus, mis toimub samal ajal kulisside taga, kui minust räägitakse. Mina istun kodus, söön toitu, kui ilmub veebis mingi jutt. Ma ei ole kursis sellega, mida keegi räägib. Ma lihtsalt tean, et too hetk jagasin ma infot ja kõik. Tähelepanu? Nimetagem seda siis nii, kõlab hästi ju. 

Tänan tähelepanu eest!










kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Android vs iPhone

Mul on olnud au kasutada mõlema erineva konkureeriva operatsioonisüsteemiga telefone! Nüüd olen pädev kirjutama postituse, kumba ma eelistan ning miks.



Iphonega (iOS) on olnud tihti see, et mulle ütleb mõni iOSi fänn, et "see on nii hea, küll sa ära harjud". Vot nüüd olen piisavalt mõlemat kasutanud ja saan öelda täpselt, kui palju ma siis harjunud olen!

iPhone oli mul pm esimene nutitelefon (täiesti uunikum, karbiga alles, võin maha müüa). Sain selle keskkoolis. Natuke proovisin, pingutasin... Midagi erilist ei tundunud olevat. Ja teate... kasutasin edasi oma liugklapiga Samsungi. 😃 iPhone oli kasutuseks pildistamiseks, sest kaamera oli sellel vägev. Muidugi mulle meeldis see telefon, aga midagi oli nagu puudu. Nagu säde oleks puudu. Muidugi see oli armas ja värki, aga kasutama ma seda täielikult ei hakanudki.

Seega mu põhimõtteliselt esimene nutitelefon, mida hakkasin reaalselt ka kasutama, oli Android, Samsungi telo. Sain selle ülikooliajal, kui kõigil hakkasidki nutitelefonid tekkima. Ja see oli uskumatult meeldiv! Ma polnud nutitelefoni saamisega suurt kiirustanud, sest mäletasin iPhonet, aga ikkagi sain selle ning mul oleks nagu mingi uus sõber tekkinud! Harjusin sellega ruttu, see oli huvitav, asjalik, arusaadav. Kõik oli nii tore ja loogiline! Ma olin, et omg, mida kõike nüüd nutitelefoniga teha saab! Pildistasin, olin netis ja suurt ei mäleta :D Aga koguaeg oli nii mõnus seda näppida. iPhone puhul oli tunne nagu mul polekski telefon muuks kui helistamiseks. Kuna mil oli nagunii iPhone olnud, oli mul ka võrdlus olemas. iPhones puuduski see säde, mis oli Androidis. iPhonel oli puudu ka kasutusmugavus. Ma ei saanudki iPhone haipimisest aru. Minu jaoks oli Android parim.

Muidugi võib nüüd välja tuua, kuidas androidi telod jooksevad kokku ja iPhone on nii kiire ja värki. Jah, see on tõesti Androidide miinus ja iga oma teloga suht olen käinud garantii vahet. Aga kui need kokku ei jookseks ja korrektselt kiiresti töötaks, oleksid need suurepärased.

Aga mu iPhone saaga jätkus. Kuna mul eelmise aasta kevadel oli mingi Sony, mis ka juba kokku jooksma kippus ning sain hea hinnaga iPhone 5s, ostsin selle ja lootsin, et ehk olen ma iPhonest valesti aru saanud. Et noh, iPhone on ju ka nutitelefon, et mis selles teisiti siis olla saab. Mõtlesingi anda sellele võimaluse ja minna ehk iPhonele üle. Mulle öeldigi jälle, et iPhone on nii meeletult hea, et küll ma ära harjun. Ostsin, panin SIMi sisse ja lühidalt kokku võttes - ma jäin oma kokkujooksva Sony peale ja iPhonega tegin lihtsalt pilte. Sama, mis eelmine kord. 😀 Ei meeldinud endiselt iPhone nii piisavalt, et kasutama suudaks hakata. Ajasin selle tookord selle süüks, et vb ma ei viitsi harjuda.

Aga teate, iPhonega harjumise võimalus saabus sunniviisiliselt uuesti, kui ma oma uue Sony pidin jälle garantiisse viima nüüd just hiljuti. Nagu... miks mulle sellised kokkujooksvad telefonid satuvad. Igatahes pidin ma jälle oma 5s kasutama ja kirjutan (kirjutasin - ma ei suutnud iPhonega jätkata, ma surin ära juba kirjutades) praegu ka oma blogipostitust sellega. Ja seekord pidin hakkama iPhonet kasutama täiesti korrektselt igapäevaselt ilma võimaluseta SIM-kaart Androidi sisse tagasi toppida. Ja kuna olen kasutatud seda iPhone lausa mitu nädalat nüüd, saan kirjeldada iseenese jaoks mõlema puudusi ja voorusi! Etteruttavalt saan väita lõpuks täie kindlusega, et ma ei ole iPhone inimene ega hakka ka selleks, sest iPhones on täiega midagi puudu. Toongi välja, mis oli minu jaoks imeline Androidis ja häiriv iPhone puhul.

Nii kui ma Androidi ära andsin ning kaardi iPhonesse panin, tekkis selline tunne nagu mul poleks enam nutitelefoni. Teoorias ju on nutitelefon käes, aga mis selles siis nii puudulik on? Mul oli raske seda kirjeldada, aga kuidagi nagu ei tahagi telefoni nii tihti näppida kui varem. Kui enne oli nt mõte "omg, ma vaatan Mapsist, milline tee on lühem" ning siis avasin Mapsi, siis nüüd tekkis ka see mõte, aga see hajus kohe mõttega "ahjaa, mul on iPhone. Ma ei viitsi." Miks ma ei viitsi? Ma arvan, et äkki seepärast, et see iPhone on ingliskeelne. Ärge saage valesti aru, et ma inglise keele kallakuga koolis käinuna ei oskaks inglise keelt, aga ma lihtsalt eelistan VÄGA eesti keelt.

Olgu, Maps Mapsiks. Teine asi oli see tunne, nagu mul olekski kõik puudu. Nagu oleks Messenger puudu, nagu oleks muud asjad puudu jne. Tegelikult need ei olnud, aga kui neid kasutasin, siis tundsin nagu midagi poleks kasutada ega teha neis. Ju on asi selles, et kõik äpid iOS puhul on ju veidi teistsugusemad ja ma pole nendega harjunud. Eks annan/andsin võimaluse selle mitme nädala jooksul!

Ja nende iPhone äppide suur viga on see, et ekraanilt asjade ärasaamiseks pole konkreetset tagasimineku nuppu. See nupp on igal äpil erineva koha peal. Ükskord all, teinekord ülal, kolmas kord peab üldse näpuga mööda ekraani libistama, et tagasi saada. Androidi suur pluss on see, et nool on koguaeg olemas kindla koha peal, ehk siis aju ei pea mingit lisamõtlemist tegema paar millisekundit. Kuna ma olen inimene, kes meeletult ruttu tahab kõike teha, siis pole mul tore iga äpiga hakata mõtlema, et kust see kinni läheb. See on üks asi, mis mind häiris. Otsi mingit krdi noolt kuskilt ülevalt nurgast või libista mitmet pidi kätt mööda telefoni, aga iga kord erinev! Seega polegi telefoni mugav kasutada, kuna ma pean koguaeg mitte mõtlema sellele, mida ma äpist näen, vaid sellele, kuidas seda kinni panna võimalusel.

Teine asi, mis mind häiris, oli see, et YouTubes passides pole iPhones näha kella. Nagu jah, miks peaks videote vaatamisel kell olema, aga ma krt pidin libistama alati midagi sealt ülevalt alla, et näha, mis kell nüüd on. Mulle meeldis Androidis, kui kellakene on otse silmade ees! Youtubega seoses häiris mind see kerimine (kommentaaride kohal). Kui tahtsin õrnalt kerida, keris kogu ekraanilt jutt eest ära ning hakka siis tagasi kerima!!! See oli nii tüütu! Video kerimine oli ka ajunuss muidugi, sest sa pidid näpu ajama selle koha juurde, kus see pallike ajahetkel on.

Kolmas asi oli see, et kuupäeva nägemiseks pidi ka ilget vaeva nägema. Libistama midagi ülalt alla ja siis kuskile poole. Ehk siis nagu aru saate, siis ajamahukas. Mul pole kunagi kuupäevad peas ning nende avastamine polnud ka enam lihtne. Ma räägingi praegu sellest ülemisest äärest, mille alla paljud asjad telefonis koonduvad. Androidil on see selge. Kerid natuke, näed kella ja igast muid asju. iPhonega olid seal mingid totrad märkmed, aga puudu need märkmed, mille üle ta lärmi teeb. Nagu vahel tegi telefon häält, et tuli sõnum, aga sõnum pole telefonis nii tähtis, kui mingi kaardimakse märge ja siis otsi taga seda. Kuigi sõnum oleks ju tähtsam!

Tulles tagasi kerimise juurde, siis veebilehtede kerimine oli hoopis teine! Siis pidi kerima täie jõuga, et üldse midagi liiguks! Just vastupidi Youtube suhtes võiks olla.

Veebilehtede juurde tulles, siis Androidis oli googeldamine megatore, lõbus ja lahe. Välja arvatud muidugi see, et polnud nagu valikut, millise ajamääraga googeldada, et siis pidi brauseri avama. Aga iPhones oli ka googeldamine lausa väga tore. Alguses ma ei googeldanud, sest polnud harjunud, et google otsinguriba polnud mul silme ees, aga üks päev googeldasin ja siis tuli veel igast küsimusi järjest, mida inimesed on googeldanud ja neile lühivastus ja siis loe rõõmsalt! See oli tõesti üllatavalt tore iPhone puhul. Vägev!

Tulles Google juurde, siis ma olin täiega rahul, et mu arvuti ja Android tegid koguaeg koostööd ja see, mida ma teen arvutis, on kohe olemas telefonis jne. See oli lausa suur lust. Kirjutad midagi arvutis Mapsi ja see on telefonis juba olemas või kirjutad googlesse ja see telefonis jne. Saate aru küll, et selline ühenduvus. Aga iPhonega oli see nii harjumatu, et seda pole. Võib-olla ongi see Google värkide puudulikkus see, mis iPhone ei tee nii nutikaks minu jaoks. Muidugi vb oleks kõik lust ja lillepidu, kui mul oleks arvuti ka mingi Apple toode, aga pole. Muidugi vb lahendaks mure, kui ma tõmbaksin kõik Google äpid iPhonesse, aga mälu oli niigi otsas. Muidugi tõmbasin ma Google Photos ja Google Mapsi, Drive'i mis on essentsiaalsed mu jaoks, aga rohkem ei viitsinud. Seega jäid mul kõik kooliasjad tegemata ka, kuna on seotud veebilehtedega. Mulle nagu meeldib, kui internet salvestab mu tegevusi ja käike. Ma terve aeg iPhonega ei saanud käia üliõpilasküla veebilehel, sest paroole polnud.

Tulles salvestamise juurde, siis Android salvestas rõõmsalt mu samme ja muud mulle põnevat, näiteks, kus ma käisin, mis tegin ja olin jne. Ma küll ei tea, et iPhone mu samme oleks loendanud. Alguses kui palju kõndisin, tuli mõte "ohoh, pärast vaatan palju kõndinud olen!" ning siis "...ahjaa, mul ju iPhone, deem!". Nii et jah, sellised natuke pettunud mõtted. Ei näinud mõtet tõmmata mingit sammuloendurit ka.

Tulles muude funktsioonide juurde, siis teksti kopeerimine oli täiesti tüütu iPhones. Kuidagi ikka sain. Aga iPhones oli see, et igat teksti ta ei luba kopeerida. Vajutad peale ja midagi ei juhtu. Üllatus siis, kas saab või ei. Androidis on see kopeerimine lihtne ja alati samamoodi saadaval.

Androidi, eriti Sony klaviatuuri rõõm oli see, et ta pani sulle igast märke (smaile), kui midagi ütled. Kirjutad nt auto ja siis paneb autosmaili. Vb saaks siukse klaviatuuri iPhonesse ka tõmmata, aga ma ei viitsinud. Vaadates iPhonega igast tekste nt Instas jne, siis paljude smailide asemel on küsimark... aww väike vaene telefon küsib, mis seal olema peaks... Vb see paraneks, kui ma op-süsteemi uuendaks, aga mälu on täis ja mu meelest kui mälu polnud täis, siis ta ka ei uuendanud ennast.

Klaviatuur oli muidugi targema eesti keelega kui Androidis, aga ma ei harjunud alguses sellega ära, kuidas ta neid sõnu parandas. Lõi sinna üles ühe sõna ja kui seda tahad, pead panema tühikut ja kui ei taha, vajutama selle peale. Ma alguses tegin valesti, aga harjusin õnneks sellega. Aga kuna ma kirjutan täiega kiiresti, siis ei pannud ma alati neid ülesilmunud sõnu tähele, trükkisin teksti ära ja pärast hakkasin vaatama, et on alles sõnad!!! Ja siit tuleme ühe suurima häda juurde, miks oli iPhone halb mu jaoks! Teksti redigeerimine on hullus! Täiesti võimatu on saada kursorit õige koha peale tekstis! See ajas mul alati sita keema ja loobusin tekstide parandamisest või siis parandasin mingi üksiku tähevea ära niimoodi, et kustutasin mingi sada asja ära tekstist, et pärast need aeglaselt ja rahulikult uuesti kirjutada, et autocorrect mu sõnu ei väänaks ning kogemata mõni vale täheke ei satuks. Meeletu. Lisaks puudus iPhone teatud äppidel ENTERi funktsioon (ehk siis mõtlen siinkohal järgmise rea tekitamist)! Avastasin, et Instagramis biod kirjutades ei ole mul võimalik kuskilt enterit saada. Mõnes kohas oli enteriklahv märkide all, aga mõnes kohas puudus täiesti! Kirjutasingi siis pika joruna ära ja vältisin edaspidi selle teksti redigeerimist. Blogi kirjutamine jäi ka pooleli, midagi eriti ma teha ei suutnud, sest tekstiparandus võtaks lihtsalt meeletu aja ja närvikulu. Eriti, et iga äpiga on klaviatuuriüllatus - kas enter on olemas või ei! Nagu näete, siinkohal vähenes kasutusmugavus nii meeletult, et loobusin teatud asjade muutmisest/kasutamisest. Telefon meenutas siin nagu mingit demoversiooni või ma ei teagi mida. Nagu ekraan, mis ei tööta.

Tulles ekraani juurde, kuigi ma ei usu, et see on ekraani süü, aga selleks, et ekraanil mingit kohta vajutada, siis tihti oli see ka üllatus, kas mingi koha vajutamine üldse muudab midagi või ei! Ehk siis ühes äpis oli mingi räige sitt mul alati ees, mida pidi ristist kinni vajutama. Aga ma pidin selle risti peale vajutama mingi 20 korda, et see pasane mull mul eest ära kaoks! Ma tõesti ei tea, kas see ei saatnud käsku edasi või mis sellel viga on. Pigem arvan, et ei saatnud käsku edasi, sest muid asju tehes sain aru, et ekraan on ikkagi korrektselt tundlik. Aga no, tekstis ei saa kursorit õige koha peale ning aeg-ajalt ei saanud ristist asju kinni, siis ma ei teagi, mida siin süüdistada. Aga ilmselgelt ei ole see kasutajasõbralik. Mingid krdi mullid ja asjad ees ja ära eest ei saa. Aga kui näiteks avad ühes äpis teise äpi, siis tagasi läks ta küll väga ilusti, kuigi tagasi sai nii, et üleval vasakus nurgas ülikitsa riba peal oli tagasiminek.

Tagasiminekust jälle rääkides, siis mõnikord ühe äpi kaudu teist äppi avades polnudki tagasiminekut! Vot kus tore! Ma pidin siis seda keskmist nuppu vajutama kaks korda ja sealt valima eelmise äpi. Väga tüütu mu jaoks. Vb on asi ka selles, et kuidagi väiksest saati olen ma kartnud terve programmi avanemist üle ekraani ilma tagasiminekuta :D Naljakas hirm, ma tean, aga seda sp, et pole nt saanud teatud programme arvutis kinni üheksakümnendatel (no lõpuks õppisin ikka ctrl + alt + del ära), kui kokku jooksid. Aga iPhones ongi nii, et vb ma alateadlikult, kui avan mingi äpi üle ekraani, hakkan otsima, et kust tagasi saab (seega see ju väsitab mind). Nt Snapchatis pole ju tagasinoolt, vaid pead libistama kuskil midagi. Instas ka pole tagasinoolt, vaid otsid seda või libistad jälle midagi jne. Igal äpil nii, et nool on kus tahab. Muidugi loob kindluse see, et need üldiselt ei jookse kokku, et ei pea kartma, et need eluks ajaks ette jäävad, aga siiski on see mu enda kiiks vist. Mulle meeldib, et mul on tagasitee alati olemas. Androidil on ka jumala hea valik, et kas lähed tagasi või paned kinni äpi, jättes selle taustal jooksma. iPhonel erilist valikut pole selles osas, aint üks nupp ju, äpp jääb taustal jooksma nkn.

Räägime ka helistamisest. Mõlemal on see suht okei, kummalegi ei annaks maksimumi. iPhonel peab seal valima mitmeid asju veidi keerukalt ja siis jälle see tagasiminek on ma ei tea kus. Androidil on kõik palju selgem, aga vb harjumise asi.

Lisaks räägin lühidalt ka sõrmejälgelugejast, mis pigem on siiski mudelipõhine. Mu Sony Xperia XZl on see väga kiire, seevastu iPhone 5s ei tuvasta eriti kergesti sõrmejälge ära ning peab koodi panema. Sony oma on nii super, et võid igat pidi sinna sõrme panna, tuvastab kohe.

Nagu näete, jäi mul palju asju kasutamata, tekste redigeerimata jne, sest lihtsalt ei saanud. Ma ei malda oodata, millal ma Androidi tagasi saan.

Minu meelest iPhone ja Androidi erinevus ongi selles, et iPhone peab ennast targemaks, aga Android sind targemaks. Ehk siis iPhone tahab ise teha asju, Androidis sina määrad, mida tema teeb. Kui te aru saate praegu mu loogikast :D Ja siinkohal tulebki välja, miks inimestele meeldivad need erinevalt. Inimene, kes on rohkem programmeerijatüüpi, arvatavasti sellele meeldib rohkem Android, neile, kes lihtsalt tahavad avada mingi asja ega huvitu ise programmide kontrollist, neile sobib iPhone. Mitte et see nüüd siin täielik tõde on, mida ma väidan, aga nii mulle tundub. Seega erinevad inimesed ja erinev operatsioonisüsteem.

Keskendusingi siin vb rohkem iPhonele, sest tõin erinevusi tuues väikesi paralleele Androidiga. Muidugi ei laida ma kumbagi, lihtsalt seletasin oma nägemuse ja lihtsalt veendusin, et Android on mulle. Pealegi see Androidi robot on nii nunnukene!!! Muidugi on ka õun armsake. :)









laupäev, 20. jaanuar 2018

Autoritasud

Autoritasud
Helen Kõpu (http://heltzz.blogspot.com.ee/) blogilehel,
Helen Kõpu Facebooki lehtedel (aadressil https://www.facebook.com/Helen-K%C3%B5pp-1831617287076811/ ja https://www.facebook.com/helen.kroonstrom),
Helen Kõpu Snapchati kontolt (konto: helen.kp) ja
Helen Kõpu Instagrami kontolt (https://www.instagram.com/helenkopp/)
olev sisu, sh pildid, videod, videotes öeldu, blogipostitused, Instagramis olev jutt ja muud materjalid on kaitstud autoriõigustega, mis kuuluvad isikule Helen Kõpp (välja arvatud sisu ja pildid, mis on loodud eesmärgiga kasutada meedias, seega kuuluvad autoriõigused sisu loojale). Eelpool loetletud veebilehtedel ja sotsiaalmeedia kontodel oleva sisu avaldamine, kopeerimine, refereerimine ja muul viisil kasutamine olenemata kasutamise eesmärgist (st ka juhul, kui kasutamise eesmärgiks ei ole tulu teenimine) tuleb:
1.1. kooskõlastada kirjalikult Helen Kõpuga
1.2. igasuguse avaliku kasutamise eest tuleb maksta autoritasu järgmise hinnakirja* alusel, kui ei ole kokku lepitud teisiti:
1.2.1. Helen Kõpu Instagramist (https://www.instagram.com/helenkopp/) on lubatud refereerida, reprodutseerida, kopeerida, ümberjutustada ilma tasuta üks lause (välja arvatud videod, mille tasu on toodud punktis 1.2.5.). Iga järgneva lause eest on autoritasu 100€.
1.2.2. Pildi kasutamise eest Instagramist (https://www.instagram.com/helenkopp/), Instagrami Storyst, blogi veebilehelt (http://heltzz.blogspot.com.ee/) või sotsiaalmeedia kontodelt (Facebook, Snapchat), tuleb tasuda 200€ pildi kohta.
1.2.3. Helen Kõpu blogiväljaande (http://heltzz.blogspot.com.ee/) iga artikli refereerimise, reprodutseerimise ja kopeerimise luba lepitakse eraldi kokku. Loa olemasolul kehtib hinnakiri: kahe lause refereerimine, kopeerimine ja reprodutseerimine on tasuta, iga järgneva lause eest on autoritasu 200€.
1.2.4. Helen Kõpu Facebooki lehtedel jagatu/öeldu reprodutseerimine, kopeerimine ja refereerimine, ümberjutustamine on 100€ artikli eest (välja arvatud pildid, mille tasu on toodud punktis 1.2.2.).
1.2.5. Video kasutamise või videos öeldu kasutamise eest (k.a. Facebookis avaldatud videod, sh live videod, Snapchati videod, Instagrami videod ja Instagrami Story videod) tuleb tasuda 500€ iga video kohta, olenemata sellest, kas videot kasutatakse täismahus või mitte ning olenemata sellest, kas kopeeritakse ümber video või videos öeldu. Hinnakirja sisse arvestatakse ka videos öeldu refereerimine, tsiteerimine, kopeerimine, ümberjutustamine.
1.2.6. Terve blogiartikli täismahus kasutamine 480€. Terve Instagrami artikli täismahus kasutamine 180€.

*hinnakiri veebiväljaandele Elu24 on järgnev:

  1. 3000€ iga kasutatud teose eest (pilt, blogist osa, video jms) kas kopeerides, ümberjutustades, reprodutseerides või muul viisil kasutades.
Hinnakirjaga mittetutvumine ei vabasta autoritasudest.

laupäev, 13. jaanuar 2018

Kust mu probleemid (ärevus, depressioon) tulevad?

NB! SELLE ALLJÄRGNEVA POSTITUSE TEKSTI KASUTAMINE, MAINIMINE JA TSITEERIMINE ÜKSKÕIK MIS VIISIL MEEDIAS KEELATUD! 

Selle postituse teen ma mitmel põhjusel. Näiteks et inimestele meelde tuletada kui oluline on ajuareng väikelapsel. Näiteks mitmed inimesed ei suuda uskuda, et ka minul, kes on ilus, kena ja tore, võivad olla sellised häired nagu depressioon ja ärevus. Lisaks on mulle öeldud, et mu depressioonist ja ärevusest rääkivad postitused on abistavad. Seega selle postituse najal saate ehk omagi kogemusi meenutada ning siis need enda jaoks läbi mõelda. See on väga jube postitus selle kohta, mida mu mälu mäletab lapsepõlvest, mis võisid praeguseid häireid tekitada. Mainin jälle ka seda, et olen väga paranemise teel vähemalt ärevuse osas (ma loodan). Mainin jälle ka seda ära, et minu loomulik iseloom on julge, edasipüüdlik, aldis igasugu huvitavaid asju proovima, samal ajal ka introvertne. Nii et sealt tulevad soovid teha põnevaid asju (võtted näiteks), aga samal ajal tavalistes sotsiaalsetes olukordades on mõnikord ärevus (toidupoes näiteks).

Praegu on väga õige aeg kõikide lapsevanematele (eelkõige endale) meelde tuletada, et lapse aju areneb täisvõimsusel, seega võtab ta kõike eeskujuks. Seega peab õige lapsevanem alati olema eeskujuks. Muidugi ei ole see alati võimalik, aga sellistest asjadest nagu siin kirjas, peaks laps hoiduma.

Depressiooniks on ka geneetiline eelsoodumus, aga haigust ei pruugi heas keskkonnas tulla. Loetlen ära, mis andsid aluse minu ebalevale käitumisele.

Viha, sõimamine, peksmine - lapsena mind peksti (tutistati, löödi pähe jne). Sellega õpetati mind, et vägivald on normaalne. Sellega tekkis mul hirm inimeste vastu ja alaväärsus. Nagu aru saate, siis ka ärevus selles osas, et "iga inimene võib ju mind vabalt lüüa, kui ma talle meele järgi ei ole". Situatsioonid, mis meenutavad alateadlikult olukordi, kus ma järgmisena lapsena võisin peksa saada või sõimata saada, ajavad mind ärevaks. Kui ma noorena kedagi vaatasin, käisid mu peast läbi näiteks sellised mõtted: "omg, mu klassivend on kaks korda suurem sellest õpetajast, aga õpetaja ei karda teda?!?! Kuidas see võimalik on, sest mu klassivend võiks kohe õpetajat lüüa ju!!! Mina ei julgeks küll kellelegi vastu öelda midagi." - Need ei ole normaalsed mõtted.
Sellised alateadlikud mõttemustrid põhjustasid siis enese mahasalgamist ehk siis oma tõelise iseloomu peitmist, kuna see iseloom ei pruugi olla kõigile meele järgi. Kui ma ei tee seda, mida teised nõuavad, võin saada rihma, vastu pead, tutistada või muud sellist. Nii olin ma tihtipeale kukupai ja minu iseloomustamiseks kasutati tihti sõnu "tagasihoidlik" ja "tore". See oli kõige turvalisem minu jaoks, sest nii ei olnud võimalik, et keegi mulle virutab millegi eest.
Sain peksmise hirmust peaaegu üle üks päev teismelisena, kui ma hakkasin mõtlema, et miks ma inimesi kardan. Jõudsin järeldusele, et mida nad tegelikult mulle teha saavad - ainult sõnadega ju, sest miks nad peaks lööma? Taipasin mingi aeg õnneks, et vägivald ei ole normaalne (võõraste poolt). Seda ma veel mõelda ei osanud, et ka lähedased ei tohi lüüa.
Kuid pikalt oli veel minuga hirm "ei" öelda ning kameeleon olemine. See tähendab, et olen seltskonnas peaaegu selline, nagu inimesed minult ootavad, sest siis on kõige väiksem tõenäosus saada sõimata või kellegi poolt vihatud. Ma ei julge oma arvamust avaldada, sest äkki keegi kisub siis minuga tüli ning kõige lihtsam on üldse vait olla ja mitte inimestega suhelda. Mu esimene reaktsioon ei ole vastuhakk, vaid kohanemine. Ma kohanen sellega, kui keegi mulle midagi peale pressib ja kannatan ära. Nii kannatan ma ära sõimamisi, alandusi jms. Nagu näha, põhjustab see kõvasti probleeme, sest olen käitunud väga lollakalt, inimesed kasutavad ära sellist hädapätakat, kes oma õiguste eest ei seisa. Oma õiguste eest seismine on tulnud mul ajaga, aga seni on mul veel küsimus, et mis siis on minu õigus? Kust läheb see piir, mis õpitakse selgeks juba lapsepõlves? Kas mul on õigus avaldada oma arvamust? Kas mul on õigus öelda, et ma ei soovi midagi teha? Kas mul on õigus koju minna külast? Kas mul on õigus toidust keelduda? Kui palju ma võin keelduda? Kas mul on õigus sebimisest keelduda ja mis määral ja kui palju?

Vastumeelsus puudutuste suhtes (vastassoo poolt) - kui ma olin lasteaialaps ja ka veidi vanem, figureeris mu elus üks inimene, kes meid hoidmas käis. Ta oli mõnikord väga imelik ning ei sallinud mind, kuigi olin väike laps. Ta käis meiega jalutamas ja ühel mänguväljakul mängisin teiste lastega, kes juhtusid olema poisid. Pärast tõstis see inimene sellest suure stseeni ning rääkis "Need poisid katsusid koguaeg su paljast õlga. Sulle see meeldis ka!!! Lits! Varsti saad sa nendega beebi ja annad beebi oma emme sülle ja teed nendega xxx". Sorry, ma ei suuda meenutada, see on nii õudne. Aga see mõjutas mu elu nii, et ma kirjutasin isegi kuskile päevikusse, et loodan, et ei kohta neid poisse kunagi ning nüüd ma olengi veider. Olen püüdnud harjuda sellega, et täiskasvanud inimesed katsuvad üksteist ja lähevad üksteise vastu. Kunagi mõtlesin, et kui just paljudega seksida, läheb see värk üle. No, paljusid ma ei leidnud ja üle ei läinud. Mainin ära, et suhtes ikka on seks oluline. See vist on mind kõige vähem mõjutanud, aga ma ei tea ka. Hirm vabaks end lasta on siiani.

Hirmutamine - See inimene, keda ma mainisin, ütles, et ta ennustas mu käe pealt ja ma lähen suurena vangi. Nutsin, tundsin suurt hirmu. Kartsin vanglaid. Lisaks ähvardati mind noorena korduvalt, et mind viiakse lastekodusse. See tekitas minus kartlikkuse, hirmu. Olin alati pailaps, sest muidu lähen ju lastekodusse ja noh, suurena vangi. Kartsin oma peaga asju teha, sest äkki ei meeldi kellelegi. Seega, tekkiski see, et esimesena pean kõikide teiste arvamust oluliseks. Sest mina olen ju loll ja lähen lastekodusse ja vangi, kui asju oma mõtetega teen.

Hirm teistele otsa vaatamise ees - ma olen alati pilgu mujale pööranud, et kellelegi mitte otsa vaadata. Nüüd ma tean, kust see tuli. Ükskord oli nii, et kohtasin kuskil mingit oma lasteaiakaaslast (olin ise siis just lasteaiast kooli minemas see aasta), üks sõbranna oli. Siis rääkisin sellele inimesele, keda enne mainisin (kes meid hoidmas käis), et lähen oma sõbrannaga õue jalutama. See sõbranna tuli korraks minu poole, kus see inimene meid hoidis ja siis läksime kahekesi sõbrannaga uksest välja. Jutustasime, jalutasime jne nagu lapsed ikka sõbrannaga. Jõudsin rõõmsana koju tagasi. Mingi aeg see inimene, minu hoidja siis, tuli ja ütles: "see, mis pilguga sa mulle otsa vaatasid enne välja minekut - sa tahtsid selle tüdrukuga mingeid lesbiasju teha. Ma nägin su pilgust seda täpselt!!! Su pilk ütles seda!" + veel rõve kirjeldus seitsme-aastasele, mida ma selle tüdrukuga tema meelest teha tahtsin. Ma sain šoki, sest mu pilgus ei olnud selliseid asju. Aga kuna minu pilgus nähti selliseid jubedaid asju, millele ma isegi mõelda ei osanud, ei julgenud ma enam kellelegi otsa vaadata. Mine tea, mis mu pilgus veel on. Ma arvan, et selle inimese meelest on mu pilgus veel midagi sellist olnud ja ta on öelnud mulle seda, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. Eks see ole põhjus, miks ma käitun niimoodi veidralt - ei suuda võõrastele otsa vaadata. Alateadlik hirm saata oma pilguga mingeid perversseid signaale. Silmad hakkavad mul käima, kui kellelegi pean midagi rääkima, sest mu sees on küllaltki tugev hirm. Olen harjutanud end inimestele otsa vaatama.

See sama inimene, muide, õpetas mulle üks kord keset teed rohelist tuld ootamist. Jah, keset sõiduteed. Olime kahekesi, ta tuli mulle kooli järgi ning ülekäigurajal oli punane. Ta ütles, et rohelist tuld tuleb oodata tee peal ja kõndis ise mitu sammu ettepoole teele (autosid vist tuli vähe). Ma ei järgnenud talle, sest mu ema oli öelnud, et tee peale ei tohi punasega ronida. See inimene seisis siis seal teel ja kutsus mind mitmeid kordi ka tee peale. Ma ei osanud midagi vastata, ma ei teadnud, miks ta seda teeb. Teised inimesed tänaval õnneks sekkusid ja ütlesid talle, et ärgu käskigu lapsel keset teed minna ja nii ta õnneks lõpetas varsti. Ta ei rääkinud seda juttu kunagi, kui mu õde oli kaasas. Ma küll ei tea, aga arvatavasti lootis ta, et kui ma lähen teinekord üksinda koolist koju, kõnnin ma punasega keset teed "rohelist tuld ootama" ja mõni auto ajab mu alla.
Selle inimesega on veel kohutavaid seiku, millest paranen siiani. Mind süüdistati asjades, mida ma ei teinud. Näiteks süüdistas ta mind nagu ma tahaks enda õele halba. Olin oma õest rääkinud rõõmsalt teistele sõpradele ja ta väitis, et olen neid asju seepärast rääkinud, et tahan midagi halba oma õele (+ loomulikult ka kirjeldused, mida halba ma võiks teha enda õele, wtf nagu). Mul oli kohutav selliseid süüdistusi kuulda, aga ilmselgelt pani selline tema jutt mu pähe halbu mõtteid kurjusest, mida ma mõeldagi ei osanud. Kõik, mis mu õega juhtus, oli juba automaatselt minu süü (tegelikkuses mitte). Õde kukkus - mina lükkasin jne. Õde tegi midagi - mina käskisin jne. Ma ei tea, millist mõju võis see mulle täpselt avaldada, aga mingit kindlasti.
See inimene peksis mind (õnneks kõike ei mäleta). Mäletan näiteks olukorda, kui ta lolliks läks ja noaga vehkima kukkus ja ähvardas mind sellega. Vehkis noaga mu nina all. Ma ei teadnudki, mis talle ei kõlvanud too hetk.


Lapsena olin ma iseenesest julge, tore, eeskujulik, heatahtlik tüdruk. Mulle meeldis laulda, esineda näidendites, rõõmu valmistada teistele jne. Aga traumad lapsepõlves hoiavad mind tagasi.

Need muidugi ei ole ainsad asjad. Siin tahan ära mainida, et kui keegi ütleb, et "sain noorena ka peksa ja olen normaalne inimene", siis arvatavasti ikkagi ei ole. Vägivald sünnitab vägivalda. Laps õpib eelkõige eeskujuga. Kui teda hirmutada igasugu jubedate juttudega, põhjustab see väga palju hilisemaid probleeme. Ütled selliseid asju täiskasvanule - ei juhtu ehk midagi, aga laps, kelle ajus alles kõik areneb, see imab jutte ja situatsioone endasse nagu käsn.

NB! POSTITUSE LEVITAMINE, TSITEERIMINE JNE KEELATUD.





teisipäev, 26. detsember 2017

Lõppev aasta tõi megalt enesearengut

Ma pole kunagi viitsinud mingit kokkuvõtet teha aasta lõpus, et mida juhtus mul, aga ma arvan, et seekord teen selle ära, natuke teistsugusemas võtmes küll.

Kuna 2017 on päris hull aasta olnud mu jaoks, mis ajal jõudis meeletult juhtuda, siis on see päris põnev. Selle aasta jooksul on toimunud kõige suurem areng mu enda sisemuses. Muidugi alati tee läheb veel edasi, aga endaga olen ma kõvasti tööd teinud ning suur töö on veel ka ees.

Photo: Karmo Koppel.
Oeh, ma pole kunagi oma keha häbenenud, aga ma olen püüdnud teeselda nagu häbeneks, sest teised ootavad mult seda.
















Tegelikult mul on tunne, et ma ei taha sellest aastast eriti rääkida :D Aga ma ikkagi midagi räägin. Osad asjad on nii isiklikud, et ma ei tea, kuidas rääkida, aga räägin parem tööst endaga ning mida ma enda jaoks olen saavutanud.

Minu jaoks oli siht kõigepealt saada korda enda depressioon ja enesehinnang. Selle aasta kevadtalvel ilmus välja eelmise aasta sügisel ja talvel filmitud Prooviabielu. See oli meeletult raske periood minu jaoks. Seda kriitikat oli nii meeletult, eriti üksindust. Kõik arvasid, et näe, saab see staar tähelepanu ja kuulsust, võiks teda maha teha. Depressioonile see hästi ei mõjunud, aga ma ei süvenenud sellesse kõigesse. Hoidsin end eemal, tegelesin oma asjadega ja tegelesin oma probleemidega.

Mul oli nii raske suhelda avalikkusega nii, et mul keelati osasid asju teha (keelati kirjutada teatud blogipostitusi, keelati videoid teha, keelati veel mitmeid asju, kõik mu tehtu oli kontrolli all). Seega oli mul limiteeritud võimalus üldse midagi teha. Hiljem see keeld muidugi rauges, aga raske oli ootamatus olukorras. Ma ei teadnud, kuidas avalikkuse ees istuda või astuda, mida öelda, mida mitte öelda. Mida teha, mida mitte teha. Nõu ei saanud kuskilt võtta, sest keegi teine polnud sellises olukorras. Lihtsamalt öeldes, ma ei teadnud, kuidas olla mina ise sellises situatsioonis. Ja ausalt öeldes, ma teadsin, mida mina ise isiklikult teha tahaksin, aga puudus julgus endaks jääda. Kõige hullemaks tegi asjaolu just see loodud väärkuvand minust - seepärast ma ei teadnudki, kuidas olla - kas peita end või mitte? Kas ignoreerida kõike või ära tappa end?

Hakkasin rohkem endasse süvenema, kui see suurem pasarahe läbi sai. Siis jäid mu kõrvale osad inimesed, kes olid mind märganud sellena, kes ma tegelikkuses olen või olla tahaksin. Või siis, kes ma tegelikkuses ei olnud - minust oli loodud kuvand, aga tõsist huvi tundsid need inimesed, kes kuvandist läbi nägid. Mu ellu hakkasid tekkima ka need inimesed, kes mõistsid mu uut "taset". Kellega sai arutada asju, mida kõigiga ei saa ja mida mõned üldse ei mõista.

Nii ma siis hakkasin tegelema endaga. Enesehinnang oli madal nagu muru, aga asja pidi saama. Alustuseks tegelesin depressiooniga, sest see oli kõige pinnal. Sest no kui on suur probleem, siis teised probleemid ei paista selle alt välja. Nii siis peletasin järjest depressiooni. Kui on mingi megasuur mure, siis teised pole ju nii märgatavad, eksju.

Depressiooni alt koorus välja mu ärevushäire, mis on mul koguaeg olnud, aga ma olin õppinud sellega elama. Võtnud end sellega nii nagu olin - pidev öökimine, isutus, üle kere higistamine ja värisemine jm. Kui suurem probleem pealt langes, sain lähemale oma ärevuse lahendamisele. Ehk siis depressiooni lahendasin, tuli lahendada järgmine probleem - ärevus.

Ma olin varasemast olnud koguaeg selline, et kõiki vaimseid hädasid varjasin ma kiivalt (depressiooni, ärevust jm), seda ei teadnud isegi kõik mu lähedased sõbrad. Ainult depressiooni olin maininud, aga ärevust kartsin hirmsasti mainida. Olin profinäitleja. Mask ees oma häiretel, sisimas süda väreles ja olid hirmud ning kehvad mõtted. Kuid seltskonda sattudes olin lõbus pliks, kellel on elu ilus ja kaunis. Ma pidasin oma depressiooni väljanäitamist suureks nõrkuseks. Nagu ma näitaks inimestele, et ma polegi see ülikauni eluga lõbus tore plikakene, kellel elus lihtsalt jopanud on. Kartsin, et inimesed ei mõista mind nii. Et nad kaovad mu ümbert, et nad peavad mind hulluks, ebanormaalseks, teistsuguseks - sellise sõbrad nad ju olla ei tahtnud!

Aga ma jõudsin arusaamani, et mida varem ma hakkan selleks, kes ma olen, ja kaovad mu ümbert need, kellele ma sellisena ei meeldi, seda rutem saan ma enda ümber inimesed, kes hindavad mind sellena, kes ma olen. Muidugi oli mu varasem hirm, et ma ei meeldi mitte kellelegi maailmas, aga tegelesin selle mõttega.

Nii siis julgesin rääkida välja, et mul on depressioon ja ärevushäire (alguses rääkisin seda muidugi vaid oma jälgijatele, aga see oli kõva uudismaterjal, nii et sellest loodi uudis. Õnneks sain ise ka intervjuu anda selle kohta.). Muidugi rääkisin ma asjast pigem siis, kui endal oligi juba hulga parem hakanud. Selline kivi langes südamelt :D Muidugi tekkis järgmine probleem, et osad lollid arvasid, et ma valetan seda millegipärast, sest siis oleks ju Prooviabielus näha olnud seda. Mm.. kiirabi käiski seal üks õhtu mu paanikahäire pärast, aga see on ju konfidentsiaalne terviseinfo. Näha kohe, et need lollid ei mõtle, kes selliseid asju väidavad. Ja mina nägin end pärast ekraanilt kahjuks küll mitmes kohas väga haigena... Mu tuttavad olid ka šokeeritud. Ma ei teadnud küll oma kogemustele tuginedes, et nii tehakse. Igatahes, see jura selleks. Mõttetu see võte. Oluline oli see, et ma märkasin, et ma saan sellest rääkimisega aidata teisi inimesi. Paljudel on sellised probleemid nagu mul. Ma ei tundnud enam nii üksi ega kaugena kõigist. Ma olin ka inimene. Ja see, et ma sain kedagi aidata, tegi mind ka rõõmsamaks - äkki ei pea teised läbi elama seda, mida mina ning saavad rutem abi! Kui kasvõi üks läheb minu jutu tõttu psühhiaatri juurde, olen ma ju teinud ikkagi maailma killuke paremaks! :)  Äkki läksidki, sest kuulsin hiljuti, et aegu sinna on raske saada :D
Mina ju ka ei teadnud alati, et mul on depressioon ja ärevus, KUNI ma sellest aru sain. Ja kui asjast ei tea, siis ei saa seda ju parandada! Ma tahtsin, et kasvõi minu jälgijad saaks asjast aru enne kui on hilja.

Nii ma siis tegelesin endaga edasi. Lugesin raamatuid, jälgisin ennast kõrvalt enda jaoks, tegin eneseanalüüsi. Teraapia ka ilmselgelt, sest üksi läheks aeglasemalt. Mitmed mured said järjest lahendatud ja seda enam kerkis ka uusi muresid, meenutusi jne. Arusaamad, millistest kogemustest on need häired tulnud. Ma olen sellest veidi rääkinud - nt kiusamine. Inimesed mu ümber arvatavasti mõistsid ka, et välimus ei ole enesehinnanguga kuidagi seotud.

Rasedusega kaasnes järsku minus mingi muutus. See on täiesti tõsi, et rasedus muudab inimest ning ka lapse saamine muudab inimest. Kui ma veel ei teadnud, et ma rase olen, imestasin, et depressioon on vähemaks jäänud. Mõtlesin, et ohhooo, midagi mõjub juba mu tegevustest nii hästi! Pärast sain teada, et ma rase ja siis oletasin, et ju see muutis midagi ka.

Teades, et ma olen rase, ma tajusin seda selgelt, et enam ei muretse ma vaid enda heaolu eest, vaid minu sees on teine inimene, kelle nimel ma pean suutma ennast ja sellega ka teda kaitsta! See oluline teadmine tõi mind tajuni, et mu niisama "veniv" eneseanalüüs on läbi, aeg on tegeleda asjadega KOHE. Tegin põhjaliku eneseanalüüsi jällegi paberile nii enda, kui ka tol ajal mu elus olnud inimese kohta, et saavutada parim sellest situatsioonist ja teha parimad otsustavad käigud oma elus oma lapse jaoks.

Nii ma sain aru, et maksku mis maksab - ennast võisin ma ju alandada lasta igast inimestel, aga mitte enam seda uut elu enda sees! Nagu kõiges mõttes. Seega, varem olin vastanud rünnakutele (kritiseerijatele) proovides ründajat mõista, aru saada, miks ta nii ütles. Enam selleks aega polnud. Ründas mind, ründan teda. Minus tärkas mingi uus enesehinnang.

Ma sain aru, et ma ei ole kole. Ma ei saa olla kole, sest mu sees on uus inimene. Tulgu keegi jälle öelgu mulle, et ma olen kole - ma kritiseerin siis ka tema välimust. Ma sain aru, et ma ei ole loll. Ma lõpetan ülikooli, mul on juba üks kraad ning ma olen tohutult kogenud. Tulgu mulle ütlema loll - ma kritiseerin selle inimese rumalust. Ma sain aru, et ma olen meeletult hea inimene - ma aitan kõiki oma elu hinnaga, aga see on läbi. Nüüd aitan ma kõiki oma võimete piirides. Jah, ma soovin head, jah, ma tahan, et kõigil läheks hästi. Seega - ma ei ole teinud midagi kurja, kedagi tapnud, ma ei ole halvasoovilik - seega, kõik, kes üritavad mind maha teha, siis on mul täiesti savi. Ma olen hea, ma tean seda.

Nii et see rasedus muutis mind kõige rohkem. Hakkasin mõtlema ka, et miks ma ei või teha asju, mida ma teha tahan. Panen, mis pilte, mida tahan. Käin, kus tahan (ehk siis istun kodus palju tahan). Mängin arvutiga nii vähe või palju, kui ise tahan. Mängin malet, kui tahan, loen raamatut, käin jõusaalis. Aga ma ei pea tegema midagi kellelegi tõestamiseks. Teen, mida tahan, sest ma ei kahjusta oma tegevusega mitte kedagi. Kellele ei meeldi, ei pea vaatama. Kes on kade - need on tema probleemid. Kes halvasti ütleb - räägib ju endast.

Ja ma sain aru sellest - ma võin kõik ära tõestada ja kõik ära seletada, aga idioot jääb idioodiks ning idioot ei saa ikkagi aru. Olenemata sellest, et ma olen blogis kirjutanud, kuidas mul ärevus välja lööb, ilmub ikka idioote, kes ei suuda mõista, et tuntud inimene omab ärevushäiret. Ning see idioodikene ei suuda mõista, kuidas tuntud inimene ei karda ennast filmida. Talle ei mahu pähe, mis on ärevushäire ning mis on võte. Ma võin selle talle puust ja punaseks selgeks teha, aga lollust ma ei muuda ning ta peab mind ennast hoopis lolliks. Ma ei muuda seda. Ma nüüd tean, et ma aktsepteerin seda, et ta on idioot. Las ta siis olla. Siiski on pisike killuke mu sees, mis soovib igat idiooti aidata, aga... ma ei tohiks enam nii palju kui varem.

Ja ma sain aru sellest - ma võin rääkida, mida ma tahan, aga ikka ilmub mõni kade sitapea, kes arvab, et tal on õigus mulle näkku hõõruda "ise läksid ju Prooviabielusse, mida sa vingud äää". Nagu mu kogu elu keerleks nüüd selle ümber. Nagu ma ei võiks rääkida sellest, kes ma olen, millised on mu head ja halvad. Nagu ma ei võiks oma kogemustega teisi aidata. Ma olen sellistele idiootidele seletanud ka puust ja punaseks asju ära, aga kui tal ei ole elukogemust ning ta ei proovigi teisi mõista, siis jääb ta ikka lollakaks kadeduseussiks.

Ja ma ei saa neid inimesi elimineerida elust. Kuigi olen püüdnud, aga neid on ikkagi palju. Ma olen püüdnud neile palju seletada, aga nad jäävad lollideks.

Veidi esoteerilisemalt poolelt, et ma sain teada täpsemalt oma eesmärgi siin elus ning raskused. Ma tean, mida teha. Ma tean, miks mul on nii palju raskusi. Pole elukohta, vaesus jne. Suured mured, üksindus, raskused siis jah. Proovi sa kõige sellel positiivseks jääda ja mitte soovida end maha tappa, aga ma pean.

Julgesin ka tunnistada, et mulle ei meeldi kõik asjad mis teistele. Mulle ei meeldi võõrastega seksida (ega ka käppida, ameleda, suudelda jne). Varem oleks mind selle ülestunnistuse eest friigiks peetud, aga nüüd ma ütlen välja, sest ma ei karda enam seda hinnangut. Ei, see ei tähenda, et ma voodis halb oleks (mida iganes see tähendab, ma veel ei tea, aga savi ka), aga JAH, ma EI TAHA võõraste meestega voodisse ronida. Oma mees - siis muidugi!!! Ning jah, ma olen friik vb mõne meelest, sest ei taha võõraid katsuda! Kallistada võib, aga rohkem on ebamugav. Kuna ei pea neid asju tegelikult ebanormaalseteks, sest suhtes on seks siiski minu jaoks olulisel kohal (lihtsalt võõrastega seda ei taha), siis see ju mu elu ei häiri ning kõik on ilus :D Ma ei tohiks karta seda välja öelda. Ning jah, ma olen hetero.
Ning julgen ka tunnistada ka seda, et ma olengi introvertne! Ma eelistan vähe suhelda. Mul on sõpru, mul on häid sõpru, mul on tuttavaid, aga ma ei tunne vajadust KOGUAEG rääkida kellegagi. Ja julgen tunnistada, et ma ei saa kõigiga suhelda. Kui inimesega klappi pole, siis ei suhtle. Ning jah, ma olen tegelikkuses viisakas ja tore inimene. Ning jah, ma julgen ka seda tunnistada, et olen enesearengu teel, mitte meheleidmise teel ning sellega seoses saan lõpuks tunnistada, et ma ei läinud Prooviabielusse meest otsima. Aga miks sa siis läksid?! - küsivad lollid. Vot olen juba vastanud ja kordamine on tarkuse ema, et mind kutsuti ja mulle öeldi ka, et see on lihtsalt saade, ega otseselt sa mingit meest ei otsi sealt ega pea leidma. Saate tegemine ei ole tegelikkus - väike meeldetuletus teile. Vot, ma nõustusin põnevuse ja tele pärast. Ning jah, mulle meeldib näitlemine, filmimine, tele, monteerimine jne. Ning jah, see juhtus olema halb kogemus. Oeh, ma olen seda miljard korda enda meelest seletanud :D

Seega. See aasta õpetas mulle enesearengu poolest palju. Ma olen aastaga tulnud meeletult kaugele. See, mida ma teen praegu - mingi julgen bikiini autopesus osaleda või akti- ja buduaarimodell olla, ma poleks seda julgenud viis aastat tagasi, aga ma vahtisin ilase austava näoga neid, kes seda teha julgesid. Ma ei ole varem julgenud kanda gooti stiili või teatud riideid. Vahtisin neid, kes julgesid seda teha, austusega, aga nüüd olen ka ise igast riideid julgenud kanda. Kui meeldib, panen selga, öelgu teised, mida tahavad. Ja omg - ma ei julgenud ju varem juukseid isegi värvida, kuigi niiniinii kangesti tahtsin! Ja tegin selle ära! Tänan selle eest Kalvit, kes lihtsalt ütles, et lähme ostame selle musta värvi ära ja topime sulle pähe! Vot nii saingi lõpuks mustaks peast, mida olin ammu igatsenud. Nüüd ma teen, mida tahan. Mitte küll kõike veel, aga rohkem.

Ma ei julgenud juukseid värvida, sest kartsin ainult seda, mida teised ütlevad. Ma ei julgenud aktimodell olla, sest kartsin, et kõik kaovad mu elust siis, et "issand, see on mingi rõve paljas naine, kes ei häbene ennast" või mida iganes. Ma ei teagi, mida ma kartsin, kuigi ei ole ju midagi karta. Aga need asjad toodi mu ellu - Kalvi pani värvi pähe. Mu kursaõde ja hea sõbranna on modell, kelle kaudu sain ka julguse olla modell! Mu üks teine sõbranna kannab igast kette enda küljes ja ägedaid riideid. Ma näen, kuidas elu on viinud mind kokku inimestega, kes aitavad mul saavutada oma hingesoove. Ja ma olen tänulik selle üle!


Ja üldse see modellindus. Vot, see on asi, mida ma ei mõista, et mis värk inimestel selle oma kehaga on?! Et on vaja mingi häbeneda oma keha? Milleks? Olen püüdnud mõista, aga jõudsin selgusele, et ma ei saa aru. Ma austan inimkeha ning kuna mulle meeldib võttel olla, siis lasen fotovõttel end pildistada ka, sest see on kunst. See on minu jaoks vahva ja ilus. Ilus kunst, inimkeha austamine, hindamine, väärtustamine või mis iganes. Panen pilte ka üles, kui tahan, keegi ei saa mögiseda. Ja kui mögisevad, siis mida neil öelda on? Et ma ei austa ennast? Haha, lubage naerda, kui asi on vastupidi. Et ma peaks oma keha näitama ainult ühele mehele maailmas? Hahah, lubage naerda, sest ma ei taha tähtsustada kedagi liiga maksimaalselt. Jah, võin teha eriti paljastava albumi ainult oma kaaslasele, aga keegi ei saa mul keelata ikkagi neid pilte teha lasta ja jagada neid, kus ise soovin. Mõned peavad seda halvaks, aga arvatavasti seetõttu, et nad häbenevadki oma keha ning ütlevad halvasti, sest peegeldavad enda seest tulevat hinnangut hoopis enda kohta. Igatahes tulevad lõpuks kunstipärased kaunid pildid. Maalimine meeldib ka mulle, jah :D Ehk siis kunst igatepidi üldiselt.



See ei olnud karm jutt, vaid mu mingi eneseareng. See on kindlasti igav mõne jaoks, kuid mõne jaoks vajalik. Eks ma pean lihtsalt leppima, et minu jaoks on suurem hulk inimesi, kes mulle tulevad halvasti ütlema ning ma pean nad lihtsalt kõva südamega sinna lollide patta panema, kuigi see on raske, kuna ma püüan kõiki alati mõista ju. Raske on mitte proovida mõista.

Kui ma esoteerilisema poole pealt lähenen, siis saan jälle öelda, et need on olnud raskused, mida ma pean läbi elama. Kõik see vingumine minu pihta; destruktiivsed pendlid, kes tahavad mind kallutada vanale teele tagasi. Proovilepanek - kas ma julgen muutuda või olen sama vana rasva sees edasi. Lisaks minu kokkuviimine inimestega, kes tegelevad sellega või aitavad mul tegeleda sellega, millega ma tegeleda soovin.

Aga loodan, et uus aasta tuleb ilus ja kaunis ning häid üllatusi täis. :)

Ja üks superhea eestlaste laul ka siia aastasse, mis mind selle aasta jooksul saatis autos!