Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Sinihallitusjuustu-kana-brokoli-ingveri-sidrunipasta – RETSEPT!

Tere!

Pidin juba ammu selle nämma retsepti siia kirja panema, et teen seda siis nüüd täpselt selle sama söögi taldriku tagant! Ma ei olnud jälle pikalt seda endale valmistanud, kuni läksin ühte söögikohta, kus sai ise toite valides tõsta ja seal oli seesama mu lemmiktoit (ilma kanata, sidrunita, ingverita oli seal)! Nii et maailm tuletas mulle jälle meelde, et halloo, kirjuta retsept juba üles ja tee seda endale. Tegin seda täna ja siis mõtlesin, et kaua ma ikka oma lugejaid teadmatuses hoian sellest imemaitsvast toidust!



Vaja:

  • üle 400 g kanaliha (filee vms)
  • kanamaitseaine
  • 250 ml koort (ise vali, kas kohvkoor, toidukoor või vahukoor - mulle vahukoor nii väga ei meeldi, sest on liiga tummine)
  • brokoli (500 g või mis iganes suurus seal poes on)
  • sinihallitusjuust (no see pakike, ma ei tea, palju seda on seal, 200g või?)
  • makaronid
  • sidrun (soovi korral)
  • ingver (soovi korral)
  • õli (ma kasutan kookosõli)

Vaja on veel ka: pliiti, panni, potti, lõikelauda, nuga, imur (no kui ei ole, siis tee aken pärani lahti ja köögiuks sulge). (Mul näiteks alati ei ole selliseid asju võtta. Ja üldse pliit peaks ka inimlik olema, mitte mingi jura, aga saab hakkama ikkagi.)

Pane makaronid vette keema nii nagu pakil kirjas (ma vist seda ei pea kirjeldama, kuidas makarone keeta, ma eeldan, sest retsept on pakil). Pane pann kuuma ja (kookos)õli pannile. Oleneb, mis pliit sul käepärast on – kui mingi, mis sada aastat kuumeneb, siis sul on sada aastat aega kõike lõikuda. Kui on kiire pliit, siis arvesta. Igatahes pead sa selle kana tükkideks lõikama, selliseks nagu tahad. Rõvedad kohad anna kassile, tema jaoks need ei ole rõvedad. Lõigu see tükkideks, pane pannile, kui kuum. Siis pane seda kanamaitseainet PALJU. Kalla seda lohvalt kana peale, nii et väike hunnikuke on seal. Kõik see kana peab olema kaetud ja ma panen kanamaitseainet alati kohe, kui see pannil on, et see kana seda enda sisse imaks. Siis prae neid. Tee brokoli tükkideks, sellisteks nagu tahad. Kui kana on siuke normaalselt praadind juba, pane brokoli ka talle seltsi. Siis lase sellel brokolil väheke pehmemaks minna. Mulle täiega meeldib, kui brokoli on pehmemapoolne. Siis võta see sidrun, pigista mahl sealt brokoli peale kõik. See on soovi korral, mulle isiklikult väga meeldib sidrunimaitse ja eriti see, et brokoli on sidrunist natuke imbunud... nämm. Siis ma teen selle sidruni veel katki ka ja panen vilja ka pannile ära. Ükskord panin koortega. Et ise vali. Ma seekord panin poolteist sidrunit, aga üks oli väike. See selleks. Siis soovi korral tükelda veidi ingverit (vähe) ja pane ka. Ingver annab sellise kõva maitse sinna, kuigi see on suht kõva maitsega toit nagunii. Nii et seda ka vali, palju ise soovid seda panna ja kas üldse paned.
Seejärel kui need asjad seal on siuksed, et kana on mitteroosa ja brokoli tundub ka enam-vähem, siis pane koor peale. Siis pead ootama, olenedes pliidist, millal see veits kuumemaks läheb. Järgmisena võta hallitusjuust, lõika sinna sisse see tükkideks. Tegelikult ei pea tervet pakki juustu ära panema. Saad ise valida, kui kõva maitset tahad. Las see sulab seal ja sega. Lisa makaronid ka, selle aja peale peaks need keenud olema. Mulle isiklikult meeldivad jälle veidi pehmemad makaronid, aga maitse asi, seega jälgi aega. Sega. Valmis!





Vot, selline maitsev asi on siis. See toit ei maitse kõigile, näiteks inimesed, kes hallitusjuustu ei söö, ei söö seda toitu. Lisaks no kui mõni muu koostisosa ei meeldi. Lisaks, kuna mul tegelikult on veidi piimatalumatus (õnneks on mu piimatalumatus väike), siis ehk saab selle koore asendada millegagi. Aga ma ise ei ole proovinud, kas tuleks nii hea. Kardan, et äkki esineb liiga suur maitsemuutus, siis pole julgenud proovida. Lisaks, kui oled vegan, no siis ilmselgelt pead koore ja hallitusjuustu asendama. Ahjaa... veganite jaoks seen on taim (hahahhaha), aga see hallitusjuust ise vist ei ole vegan. Igatahes ma ei tea, ma söön seda, mida mu organism talub, enam-vähem on seal mõni koostisosa ehk vahetatav vastavalt iseenda organismi soovile.
Makaronid on mul durumnisujahust, sest tavalise nisujahu vastu on mul jälle väga väike talumatus, nii et ilmselgelt söön ma seda, mis mulle parem on.
Kanatalumatust mul ei ole, nii et see sobib. Brokolitalumatust ka mitte. Nii, sellest brokolist tahtsingi rääkida. Ma olen proovinud seda retsepti teiste lillkapsalistega ka. Panin kunagi tavalise lillkapsa, siis selle fraktali moodi asja (Romaani lillkapsas), mingi lilla lillkapsa jne. Siiski, kõige parem on seesama brokoli (spargelkapsas), sest ta imab maitset kõige rohkem enda sisse. Näiteks niisama lillkapsas imab väga vähe seda maitset. Aga võite vabalt proovida, võib-olla mõni teine kapsas meeldib rohkem! Samuti, vahel müüakse pakke, kus on mitu erinevat lillkapsalist sees, siis sellega on ka hea teha.

Head isu!

Muud juttu ka siis:

Kunagi olin ma nii loll, et ma valetasin iseendale ka, et ma ei oska süüa teha. Muidugi, mõni kord, kui ma reaalselt tegin retsepti järgi süüa, tuli toit täpselt selline välja nagu pildil (ja ilmselgelt väga maitsev). Aga mina, lolli peaga ja madala enesehinnanguga arvasin, et see ei tähenda midagi – et ma ikkagi ei oska süüa teha. Sest arvasin, et kui mul pole vahendeid söögitegemiseks (nt kööki) või mul puudub suur soov ise süüa teha (ei viitsi nõusid pesta ega pliidi juures seista), siis see võrdub sellega, et ma ei oska. Muidugi ma oskasin, aga polnud võimalust ega tahet. Lisaks on söömine endiselt minu jaoks kohustus. Kui mul kõht ei valutaks näljast, siis ma tõesti ei sööks, sest mul on väga-väga kehv isu.
See halb isu muidugi tähendaski seda, et enamasti sõin ma väljas või kui ise tegin, siis ilmselgelt tegin ma väga maitsva toidu, sest muidu ma ei sööks ju seda.
Aga see, et ma koguaeg reklaamisin ennast, et "ma ei oska teha süüa!!!", seda kasutati minu vastu ära. Näiteks Prooviabielus oli hea kokku monteerida, nagu Kalvi ütleks toidu kohta halvasti. Huvitav, miks ma seal stseenis ei solvunud? Sest tegelikult ütles ta selle lause hoopis mingi muu asja kohta (kool, millest me rääkida ei tohtinud). See toit tuli ka tõepoolest väga maitsev, VÄLJA ARVATUD see, et ma ei söö jahu ja mul tekivad sellise toidu peale kõrvetised. Tore toit oli, aga enam ma seda ei kavatsegi teha, sest no halloo – hakkliha-jahukaste on mu kõhule halb. Kui ma juba sellest mõttetust päevast räägin, siis mainin ka seda, et ma läksin Kalvilt küsima, kas ta tahab, et ma seekord kooriks ära kartulid või ei, sest rääkisime (kartulitoitudest, koorega ja ilma jms) poes pikalt. Mu lemmikud on kartulid võiga. Igatahes kuna võttepäev oli olnud sel päeval juba 12 tundi vähemalt, siis ta jäi kurnatusest magama. Võttegrupp käskis mul teda äratada, umbes "ütle talle, et ta soola tooks! Ütle talle, et ta poes käiks! Ütle talle seda ja toda..." jne. Aga no nagu aru saate, siis kuna minu jaoks on uni meeletult oluline (loe sellest siin), siis ma keeldusin viisakalt (nii viisakalt kui sain selle kärkimise ja paukumise peale), KUNI tekkis situatsioon, kus ma ei tahtnud Kalvile oma madala enesehinnanguga pettumust valmistada. Umbes, et seekord koorin ära ja siis ta solvub jne, sest ta ise rääkis poes, kuidas talle meeldib koorega süüa. Saatemeeskond oli JEEE, sest ütlesin, et no ma siis korraks ju võin küsida, kuidas ta tahab seekord. Ma veidi üllatusin ka, kui ta ütles, et ma ära kooriks, sest poes oli ta just kiitnud koorega kartuleid :D Ja no kuna ta oli unine, hakkas ta ka mingit muud plära ajama suust välja, aga too hetk oli mul jumala savi, mida ta räägib, sest ma sain oma vastuse. Ma ei hakanud seal võttemeeskonna ees ebaviisakalt paukuma, et "ma ei küsinud ju seda, kas ma need mustad täpid välja võtan." Kui (keedu)kartul on lapsest saati mu lemmiktoit olnud, siis ilmselgelt ma oskan nuga käes hoida. Ahjaa, tunnistan, et mulle ei meeldi kartulikoorimisnuga. Kui soovite, võite selle alusel öelda, et "hähäh, ta ei oska!!!". Ja muidugi ei meeldi mulle praekartul. Võin seda süüa, aga see tekitab jälle kõrvetisi. Ahjukartul on mõnus, ühes ühikas tegin ma väga tihti sektorites ahjukartuleid, need on head. Muidugi iseasi on see, et nad just SEDA stseeni näitasid. Nii palju muid asju oleks võinud ju näidata, aga mis seal ikka, eks mina olen ju "süüdi", et sinna läksin ja uskusin alguses nende ilusat juttu, et nad räägivad minuga läbi, turvakaameraid ei kasuta, jätavad just hea mulje jne :D


***
Autori märkus: tekst on kirjutatud huumoriga – huvitavad lausestruktuurid, kõnekeel, vihjed erinevatele teemadele, absurdsed laused/väited.


pühapäev, 24. september 2017

Ma ei mõista inimesi, olen nagu teisest maailmast...

Kui ma siia ilma inimeseks sündisin, oli palju asju, mis olid minu jaoks nagu veidi arusaamatud. Muidugi olen ma inimene, aga osad ühiskonna loodud kuvandid on minu jaoks olnud nii selgusetud, et olen pidanud teistega neid teemasid arutama. Lõpuks oleme välja jõudnud ikka selleni, et "ma ei teagi, miks nii on... lihtsalt on.", mis ilmselgelt minusuguse süvitsiuurija jaoks ei ole mingi põhjendus. Aga hakkame siis vaatama!


  • Inimesed on nii välimuses kinni. See on asi, mida mul oli kõige raskem mõista. Minu ilmumisega siia maailma, mõtlesin ma ilmselgelt, et see välimus siin pole minu valitud. Järelikult ei ole see mitte midagi nii olulist, oluline on ikka sisemine ilu. Kahjuks jah, mida suuremaks kasvasin, seda enam taipasin, et inimesed ei pane sisemist ilu tähelegi... Isegi loomad vaatavad rohkem sisemist ilu. Inimesed vaatavad seda, mida sa EI VALINUD sündides. Miks nad vaatavad sellist asja? Ma ju ei valinud endale sellist nina või sellist keha... Aga miks see siis neile nii oluline on? 
    • Ma järjest enam märkasin, et inimesi kuidagi ei kotigi teiste inimeste sisemus, nende vaated, ellusuhtumine, intelligentsus, huvid jne. Esimese asjana vaadatakse ikka, kui ilus keha on ja millised on näoJOONED! Just, kaasasündinud ja MITTEVALITUD omadused. Nagu mida?! Ma tunnistan, et nooremana oli mul väga raske seda uskuda. Aga mida enam ma siin maailmas elasin, seda enam ma sain aru, et jumal küll... nad ongi sellised :S
    • Selle eelnevaga on seotud ka minu esoteerilised võimed. Ma "avastasin" võimed siis, kui märkasin, et teised inimesed on "nii lollid", et üldse ei märkagi mu sisemust. Ma alguses ilmselgelt ei osanud mõelda, et teised mu sisemust ei näe, sest ise nägin teiste puhul kõike muud peale välimuse. Mingi hetk taipasin, et teised näevad ainult välimust. Täielik erinevus ju. Siis sain aru, et ohjahh... ma olen teistmoodi.
    • Inimestel on siis igast iluoperatsioonid ja värgid, et teistele rohkem meeldida jne. Hüva, igaüks võib tõesti teha oma kehaga, mida tahab, aga ühiskond on seda liigselt ületähtsustanud. Kiusatakse inimesi, kellel on liiga hele nahk või liiga tume nahk või liiga pikk nina või liiga lühike nina või keskmine nina... Igatahes mitte miski neile ei kõlba, aga kõike välimuse poolest kaasaantud omadusi uuritakse kullipilguga.
  • Inimesi huvitab, mida teevad teised inimesed ehk siis kuidas naaber riides käib või kellega suhtleb. Üks mu esimesi mõtteid siin oli siuke: "me sünnime maailmadesse, et näha neid maailmu." Ma olin kolmene, kui seda mõtlesin. Mu lemmikajastu oli tulevik. Ma küsisin iga päev vanaemalt, millal tulevik tuleb. Ja mind ei huvitanud inimesed selles mõttes, et mida naaber eile poest ostis. Mitte kunagi ei ole huvitanud, sest ma nagu juba oleks selle läbi elanud, ma tean seda, mind enam ei huvita. Mind huvitasid muud asjad.
    • Mingi hetk ma märkasin, et teiste inimeste silmisse tuleb mingi eriline huvi, kui räägivad nad sellest, mida nende jälgimisobjekt tegi. Ma olin et, omg, see on räigelt igav. Mind huvitab, kuidas tigu sööb suitsupakki või millised uued tehnoloogilised saavutused on ilmunud või kuidas käituvad loomad. Inimesed huvitavad mind selles plaanis, et kuidas töötab inimkeha, kuidas inimesed kommunikeeruvad, kuidas nende suhted on üles ehitatud (bioloogia, meditsiin, psühholoogia). Aga see, kas mu naaber eile käis poes või KES üldse mu naaber on, ei huvita mind karvavõrdki. Mu meelest olgu kes tahes, mul on oma elu elada, ma teen ise igast asju.
    • Ja seda enam. Kuidas saab teisi üldse huvitada nii meeletult igav asi, et mida naaber eile selga pani. Mis mõttes? Mis vahet sel on? Miljon korda huvitavam on see, mida ma ise selga panen. Ja riided ka... need on ju vaid soojuse hoidmiseks, mitte mingi eputamiseks, minu meelest. :D
    • Ja sellega seoses ei ole ma inimene, keda huvitavad reality saated (muidugi mõistan, miks teisi huvitab, sest olen seda fenomeni uurinud). Reality on minu jaoks kõige igavam žanr maailmas. Oioi, tekkis nüüd küsimus, et mis kuradi pärast ma ise siis realitytes olen osalenud? Aga vot selle pärast olengi, et neile teistele inimestele, kes armastavad teisi jälgida, neile võin ma pulli teha nii palju kui süda lustib. Aga ise teisi ma ei vaata, teised vaadaku mind. Sai selgemaks või on ikka arusaamatu? Kui on arusaamatu, küsige juurde, üritan ära seletada, miks ma saan OSALEDA realitys (ehk siis olen ka üks tegijatest nagu kogu see suur võttegrupp ja stsenarist jne), aga selle vaatamine ei koti mind. Aga ilmselgelt vaatasin ma need saated ära, kus ma ise osalesin, aga veidi teise pilguga, nähes monteeringut, etteöeldud lauseid, näitlemist, lavarežissööri poolt paikapandud poose ja lauseid ja kõike sellist, mida ma ise poleks teinud. Ma tean, et tegemist on fiktsiooniga ja ma vaatasin, et kursis olla ka kõmuga, mis sellest tekkida võib. Aga kui ei näidanud mind, hakkasid mul reaalselt silmad käima, otsides mõnda palju põnevamat tegevust, aga üritasin end ikkagi arvuti taga hoida, et seda värki vaadata. Ma muidugi hindan inimesi, kes tulevad ütlevad mulle, et neile meeldisin seal saates mina ja neile meeldis see saade. Siis on ju asi hästi ja kõik asja ette läinud, sest ma tahtsingi, et teistel oleks tore ja lõbus just MIND vaadata. Jep, selline suur tähelepanuvajadus ja eneseuhkus ning soov ennast telekast vaadata (poolnali :D). Ja sain teistele rõõmu teha! Aga kui mina ei oleks olnud seal saates üldse, tunnistan ausalt, ma poleks eluski viitsinud seda vaadata. Mind ei huvita teiste elu. Mu lemmikžanr saadetest on üldse dokumentaal. Doksaade näiteks loodusest või bakteritest, inimsuhetest vms. Aga mitte saade stiilis "mida naaber täna süüa teeb". Krt, teen ise süüa, filmin seda ja tuleb minu enese jaoks sada korda põnevam :D
  • Inimesed häbenevad oma inimkeha. See oli mulle siia maailma sündides naeruväärne asi. Esiteks, miks häbenetakse seda, et oled paljas? Mis mõttes? Sünnid ju paljalt või sünnid riietega või? Lapsena sain juba selgeks, et riideid peab kandma seepärast, et ei oleks ropp. No kui inimestel selline komme on, siis on, kuigi suht mõttetu mu meelest.
    • Väga veider on see, et inimesed on imetajad, aga nad megalt häbenevad seda, et nad on imetajad. Umbes et, last ei tohi imetada teiste nähes. Mida kuradit reaalselt? :D Mul on seda nii raske mõista. Laps on ju inimene ja ta peab sööma. Ma saan aru, et teiste ees ei situta, sest see haiseb; aga lapse toidukord?! Inimestel on naljakad kombed välja mõeldud, et emad ei tohi last imetada eriti kuskil, ainult kodus või peidus. Minu meelest söömine on selline tegevus, et see ei ole ebameeldiv nagu väljaheited, nii et miks laps siis mingi ebard on, kellel keelatakse avalikult süüa? Aa, seepärast, et ta sööb rinnast? No ja siis? Vähemalt ei söö mujalt august või vähemalt ei ole inimestel kombeks oksendada oma järglaste peale (nagu mõnel loomaliigil, nt hunt toob nii kutsikatele süüa). Nii et mis selles siis on sellist, mida ei tohi teha teiste INIMESTE ees? Ma saan aru, et sa ei imeta last ohtlikus kohas, nt hundikoopas, aga INIMESED?! Nad ju kõik on enamasti nii söönud ja saavad aru, mis toimub. Nagu ma ei mõista ja vist ei tahagi mõista. :D Parem jätan meelde, et inimesed on veidrad ja häbenevad seda, mida loodus kaasa andis. Hahahhahaha, hale :D
    • Lisaks on inimestel loodud mingid totrad reeglid. Umbes irvitatakse nende naiste üle, kes ei aja oma jalakarvu. Olgu, ma saan aru sellest, et üks ajab ja teine ei aja vastavalt oma soovile. Mina arvan, et igaüks võib oma kehaga teha mida ta vähegi soovib. Ajagu karvu või mitte. Aga ma ei saa aru sellest, et on loodud ühiskonnas mingi räigelt oluline standard, et kõik naised peavad olema kiilakad nagu beebid. See on lihtsalt... väga veider... pedofiilne. Ja kui ei ole, siis umbes "hahahha, karvased jalad, iuu". Ma tegelikult mõistan, et selline ühiskonnastandard loodi žiletifrimade poolt. Eks need firmade juhid ole enamasti targemad ja teavad, et loll mass läheb igasuguse pasaga kaasa. Nii siis levitasidki nad jutte, et ainult kiilaka kehaga naine on seksikas jne. Ja inimesed on kohe "jaaa!!!". Aga võiks ju ikkagi aru saada, et ei pea nii olema. Me sündisime selle kehaga ja kõik. Oleme rahul sellega! Õnneks, et nüüd on liikumisi, kus rohkem propageeritakse seda, et naised ei pea jalakarvu raseerima. Vähemalt osa inimesi omab mõistust. Eks see kõik läheb jälle selle alla, et välimus on nii oluline neile inimestele.
    • Igatahes siis ongi inimestel riided oma häbiväärse keha varjamiseks. Aga naljakas on see, et naise tissinibu on nende jaoks hirmus häbiväärne, aga mehe oma mitte. Sellised riided sobivad, kus kogu tissivahe on näha, aga peaasi, et nibu oleks vähemalt pooleldi kaetud. Aga mees võib näidata nibusid. Ma ei mõista :D Üldse, mis selles naise rinnas nii erilist on? Aga mind teades, ma lausa õppisin seda ülikoolis ja nüüd tean teile öelda: naise rind on supernormaalne ärriti. Ehk siis see saadab mehele signaali, et tegemist on naissoost inimesega, kes on viljakas (sest rind on kasvanud). Supernormaalse stiimuli puhul on probleem see, et kui stiimul läheb juba ebanormaalselt suureks või veidraks (näiteks silikooni täis hiigelsuur rind), siis saadab see ikka stiimulit edasi. Nagu kajakapoegadel, kes nokivad vanemate noka punast täppi, aga kui üleni punase pulga paned neile, siis nokivad nad pigem seda, kui vanemate nokka, kuigi see on juba liiga suur stiimul ega anna midagi juurde. Hüva, seda me teame, aga siiski ei ole see seotud ju rinnanibuga, sest kogu naise tiss võiks põhimõtteliselt inimeste meelest paljas olla, lihtsalt nibu ette tuleb panna kleeps. LOL. Eriti, et nibu on mõeldud beebile... ekstraLOL! :D Haha, ma ei saa... inimesed on naljakad ja veidrad!
    • Riietega seoses bikiinid ja ujumispüksid. See inimeste veidrus on mind räigelt häirinud, sest bikiinid rindade peal hoiavad külma vett mul kere vastas ja see on ebameeldiv. Saage üle juba; saage aru, et ujuda võiks paljalt. Me ujume, mitte ei tee ühte suurest häbiväärset asja.
  • Suhtlemine. Ma ei ole kunagi osanud suhelda inimestega. Seepärast ma olengi siiras ja aus. Ma ei mõista osasid abstraktseid asju. Näiteks seda, et peab iga päev feissis istuma või iga nädala tagant oma sõbralt küsima, kuidas läheb.
    • Mu jaoks, kui on sõber, siis ta ongi sõber. Ma ei näe vajadust väga tihti kirjutada talle. Ma suhtlen, sest meil on koos tore suhelda, meil on hea ja me saame rääkida huvitavatest asjadest. Aga mul ei ole vajadust iga sekund istuda sotsiaalmeedias ja uurida, mida teised teevad. See ei ole ju huvitav. Kui inimene on mulle sõbraks loodud, oleme selle alateadlikult kokku leppinud, siis ma hindan, austan ja hoian teda automaatselt ja seda ka siis, kui iga päev ei küsi hästiminemise kohta. Me räägime siis üksteisega, kui juhtus midagi põnevat, näiteks midagi, millest meil jäi teema pooleli või edastame uut infot.
    • Ärge palun saage valesti aru, nagu ma ei tahaks suhelda jne. Ikka tahan, aga ma ei mõista seda, et koguaeg peab suhtlema. Ei pea ju. Vanasti oli hea, ei näinud sageli kõiki, sest polnud telefone :D Olgu, see oli nali, sest telefonid on hea leiutis, aga alles hiljuti ma taipasin üht tõsiasja - ma ei pea Facebookis käima. Läks aega, aga sain aru lõpuks. Ma lihtsalt olen selline ja nii on mul endal parem. Aga sõbrad on ikka mu jaoks olulised ja info vahetamine on endiselt oluline!
  • Sooline ebavõrdsus ja diskrimineerimine. Vot see on asi, mis ajab mind lausa närvi. Mu meelest pole normaalne, et nüüd inimesi hakkame selle järgi eristama ja lahterdama, et mis neil püksis on... Lapsena oligi mu jaoks nii, et inimene on inimene. Osad on onud, teised tädid, sest neil on püksis erinevad asjad, aga inimestena on kõik täielikult võrdsed. Ja suhtled, kellega tahad, olgu ta siis ühest soost või teisest. Aga kahjuks hiljem ma taipasin, et mõnedel inimestel on kombeks suhtuda selle järgi erinevalt teistesse, et mis soost nad on.
    • Näiteks see, kuidas naisi on represseeritud. Jah, me teame, et naiste ja meeste ajud on erinevad, nende kehad on erinevad, aga üldine intelligentsus on sama. Muidugi naised on veidi püsivamad, seepärast on neid rohkem ülikoolides (ma ei hakka nüüd siin lõhe loomiseks ütlema, et järelikult on neid ülikoolis seepärast rohkem, et nad on targemad). Ja erinevus on ka see, et mehed on rohkem riskialtimad, julgevad välja kukkuda ülikoolist jne. Nii et näete, intelligentsus on üldjoontes ju sama! Seda olen ma oma elu jooksul küll ja veel näinud, välja arvatud mõned korrad, kus ma reaalselt olen taibanud, et naised on targemad. Nad on lausa nii targad, et nad lasevad meestel targemana paista ja see ongi loonud ajaloos olukorrad, kus naisi on alandatud, pekstud, loodud koduorjadeks jne. Kuigi meeste töö taga on olnud tihtipeale naine hoopis, aga kogu krediidi saab mees endale tehtud töö eest. Olgu, see selleks. Asi, mis mulle ei istu, ongi see, et SOO järgi lahterdatakse, kuigi see pole ju inimese valik! Me ei ole hermafrodiidid, et "ma valin ennast täna meheks, sest tahan tunda end tähtsana ja homme olen naine, et pesu pesta." No ei. Selle järgi ei saa kedagi represseerida, kellena ta sündis. Seega ma olen feminist (selle sõna kõige õigemas tähenduses, et ma toetan kõikide võrdsust, toetan mehi, toetan naisi). Nii et mu jaoks on olnud arusaamatu mõningane suhtumine, mida ma olen kohanud, umbes et vaadatakse mulle peale ja arvatakse, et ma automaatselt loll, sest ma naine. Veidi imelik mu jaoks ja naeruväärne.
    • Sellega seoses toon teile ühe elu jooksul omandatud teadmise: mida suuremaid stereotüüpe inimene omab, seda ebaintelligentsem on ta tegelikult. Jätke see meelde ja minge katsetage. Vaadake näiteks, kas mõni isik teile ülikoolist toob stereotüüpseid omadusi ette või mitte. Vaadake näiteks, kuidas suhtub teisse professor. Siis minge kuskile, kus on rumal inimene ja vaadake, milline ta suhtumine siis on. Uskuge mind, te avastate nii mõndagi põnevat ning saate luua korrelatsiooni intelligentsuse ja stereotüüpide omamise osas. Paljud inimesed, kes on pidanud mind stereotüüpide alusel lolliks blondiiniks (nagu ühes blogipostituses rääkisin, see on inimestel levinud stereotüüpne arvamus), ongi olnud ise küllaltki rumalad ja mitte eriti taibukad. Aga kes on vaadanud mu välimusest mööda, on hinnanud mu oskusi, ongi olnud väga intelligentsed inimesed. Nii et seda asja ma veidi mõistan. Stereotüüpide omamine on rumaluse vorm.
    • Nii et teatud soo mahategemine on olnud minu jaoks müstika. Milleks noh. Olge ometi arusaajad.
    • Lisaks üks asi, mida ma ei mõista, aga olen proovinud terve elu hakata mõistma. Meeste (osade meeste) armumine. See on reaalselt seotud kõikide nende omadustega, mida ma ei mõista inimeste puhul: kaasasündinud välimus, sugu ja mingi jalakarvade ajamine. Meestel (jällegi ütlen, et mitte kõigi meeste) on reaalselt savi naise sisemusest. Nad näevad, et hot chick ja kui võtab vedu, siis võtab, kui ei võta, võtan järgmise ja sellest sõltub nende ülejäänud elu küll, et kellega nad koos on, aga siiski on tähtis, et oleks HOT chick. Arusaamatu. Oma kaaslaseks võiks siiski valida selle, kelle sisemus sinu omaga klapib. Muidugi ma tõesti saan aru, et välimus on sel määral oluline, et näitab BIOLOOGILIST KLAPPI. Ehk siis üks inimene tõesti ei saa koos olla sellise inimsega, kelle omavaheline lõhn neile ei meeldi, sest siis tuleks järglased, kellel pole just kõige parem geneetika. Seda ma tõesti mõistan. Aga mitte seda, et mees vaatab, et oo, see tüdruk seal kauges toanurgas on nii kuum, tahaks temaga elu lõpuni koos olla, isegi kui ta ei tunne seda tüdrukut absoluutselt. Ei ole siiani väga aru saanud, aga ehk üks päev tuleb see mõistmise päev mulle ja usun, et siis teeb mu elu jälle ühe hüppe ja saan ka ise juurde omaduse, mida ära kasutada.
  • Loomade represseerimine ja valikud, millised loomad võivad elada inimesega. Inimesed mõned vihkavad kõiki loomi, aga elavad bakterite ja pärmidega, usside ja muude sellistega. Väga arusaamatu. Mu jaoks on loomad ka hinged. Ma suhtlen nendega, olen nende sõber, räägin nendega. Minu jaoks ei ole just bakter nii tähtis nagu teistele. Aga mõni ei võta ühtki looma koju, aga elab bakteritega. Nojah siis... Ei mõista. Vb ta ei elaks bakteritega ka, aga ta ei saa sinna midagi teha, sest kogu inimese kere on baktereid täis.
    • Mets on kooslus. Seal on puud, taimed ja erinevad loomaliigid. Miks inimene on loonud koosluse, kus kõik muu puudub peale inimeste ja mikroorganismide? Inimene võiks ka elada ju harmoonias koos teiste liikidega! Rohkem ei oskagi seletada, olen sellega lihtsalt leppinud, aga võimaluse korral hakkan elama metsa lähedal vähemalt.
  • Seks. No miks see nii meeletult oluline on inimestele, aga samal ajal häbenevad seda? On muidki olulisi asju. Olen püüdnud selle olulisust inimeste jaoks mõista, aru saada, võtnud ülikoolis selleteemalisi loenguid, et paremini mõista. Midagi ma saan aru, aga ma jään oma liistude juurde - pole nii oluline asi.
    • Kõige arusaamatum selle juures on mulle lause: "see on baasvajadus, ilma selleta ei saa elada!!!!" ja "kui kodust seksi ei saa, siis otsitaksegi mujalt,  sest see on väga oluline". Eee... õhku on vaja, toitu ja vett on vaja, aga seda, et keegi sind paneb ei ole ju nii kangesti vaja :D Vähemalt ma siiani pole küll märganud, et keegi oleks seksipuudusesse surnud. Hahaha, ei mõista ma. Ja kas tõesti on nii, et kodus mingi paar aastat seksi ei saa, siis on kohe vaja kedagi teist panna? Mida?! Miks?! Kas ei austa oma partnerit piisavalt või? Njaah... ei saa ma aru. Aidake mul mõista, sest mul on tunne, et ma leian järjest enam asju, mis on seksimisest olulisemad ja seda vähem ma mõistan seda, et on vaja klubist või kuskilt seksi otsima minna. Aga ilmselgelt ei mõista ma kedagi hukka, kes seda teevad! Ei, tehke, mis soovite, tore ja vahva ju! Aga ma ei mõista, misjaoks selline asi asetatakse pjedestaalil kõrgele.
    • Lisaks veel nõmedam on minu jaoks inimeste puhul need vastuolulised asjad. Mehed võivad palju seksida, aga naised peavad olema süütud. Mul pole sõnu... see on... ma ei teagi. Hale, rumal, naeruväärne, haiglane kohati. Aga samal ajal on seks baasvajadus nende inimeste meelest, AGA naine peab olema süütu või omama ülivähe partnereid. Kas see ei tekita teis juba wtf mõtet? Siis ei ole see seks ju baasvajadus, sest tegemist on vasturääkivusega?! Või ei ole see siis naise jaoks baasvajadus? Aga kui ei ole, siis kellega mees seksib, et tal võib olla palju partnereid, aga naisel mitte? Seletage mulle ära, ma ei mõista! Inimesed on arusaamatud...
    • Ja väga vastuoluline on järgnev. KUI seks on inimeste jaoks oluline baasvajadus, mille tegemine on ääretult lõbus ja kasulik, KAS siis ei oleks just pigem uhke ja lahe inimeste seas, kui on naine, kes on just PALJU seksinud ja omanud palju partnereid? SEST teada on inimeste varemväljatoodud omadustele tuginedes, et seksi saavad ikkagi väliselt ILUSAD inimesed. Järelikult ta on teinud olulist baasvajadust ja on tervislik ja ka ILUS ehk siis just see oluline hot chick? Kõigele sellele tuginedes peaks just hinnas olema paljudega seksinud naised, sest nad on ka kuumad tükid, keda kõik teised ka tahavad! Tuginedes siis inimeste omadustele: mehed tahavad seksida väga ilusate naistega ja seks on oluline vajadus. Peaks ju mitte hinnas olema süütud, keda mitte keegi ei ole senini tahtnud ja kes pole isegi oma baasvajaduse eest hoolitsenud. Noh, varem ma midagi sellist pigem arvasin, nii et ma ei teagi, kust on tulnud arusaam ühiskonda, et kuum tüdruk on just süütu, mis on VÄGA vastuoluline tegelikult ju. Olgu, ma võin spekuleerida, sest ma siiski tean. Vanasti oli süütus sp oluline, sest puudusid rasestumisvastased vahendid. Seepärast pressiti massile peale, et tuleb olla enne abielu süütu, et kindel olla selles, kes on järglase isa (sest ka DNA-testid puudusid). Aga me ei ela enam minevikus ju! Nüüd peaks see värk täiesti iganenud olema, olemas on testid. Seega uus loogika inimestele põhinedes ongi see, et naine, kes on palju seksinud, peaks olema täiega tahetud, sest teda tahtsid paljud mehed ja naine ise on voodis hea ka järelikult (mis on ka mingi inimeste oluline värk - "voodis hea"). Ja ka ta on elanud lõbusat elu. Nii ütleb kõrvaltvaataja loogika. Süütu ei saa ju voodis hea olla, seega, miks PEAB olema naine süütu, aga samal ajal voodis hea, lõbus ja ilus? Ei ole ju võimalik nii. Täielik ebakõla.
  • Raha olulisus. Jah, ma saan aru, et meie maailmas on vaja raha, et osta süüa ja värki, aga ma ei ole aru saanud sellest, et mõni unistab olla kangesti miljonär, sõita kaatriga ja siis elada lossis. Ma ei tea... on olulisemaidki asju, näiteks vaimne areng, maailma tundmine, kogemused, kui see, et sa OMAD midagi. Veel vähem mõistan ma inimesi, kes tahavad OMADA suurt hulka raha, aga ainult omada, ehk siis nad ei tee rahaga midagi. Ei toeta sellega lähedasi, ei aita loomi, vaid vahivad pangakontol suurt numbrit. Ma saan aru, et raha on tore ja äge ja saad teha sellega, mida tahad, aga ma ei saa aru, kui inimesel ongi megapalju raha ja siis ta teeb midagi mõttetut sellega. Näiteks ostab midagi väga ebavajalikku. Lisaks, miks on vaja tahta elada rikkurielu? Et omad tüüpilisi rikkuri asju? Mitmekordne maja ja midagi veel. Oluline oleks omada ju seda, mida su hing vajab, mis sind arendab ja õnnelikuks teeb. Muidugi kui inimest teeb õnnelikuks sajakordne maja, kus ta üksi elab, siis küll. Aga ma ei mõista näiteks töötamist raha nimel. Või näiteks äri tegemist AINULT raha nimel. Mingi kõrgem eesmärk reaalselt puudub või? Teed midagi igavat, et pärast näha pangakontoarvu suurenemist? Milleks? Ma arvan, et iga inimene võiks teha seda, mida armastab, mis teda õnnelikuks teeb. Aga mitte piinelda raha nimel. Ah... see on keeruline teema ka. Muidugi ma mõistan, et rahata ei saa siiski siin inimeste maailmas. Ma oleks meeletult rõõmus, kui omaksin nii palju raha, et endale elukoht hankida, aga ma ei näe vajadust hankida endale luksuslik korterelamu kesklinnas. Esiteks ma ei taha kesklinnas elada, teiseks on mu jaoks tähtis vaid, et mul oleks hea ja elaks tervislikult. Jah, NII palju raha on hea. Ka väga palju raha on hea ja tore. Aga see, et vahid pangakontol numbrit ja oled obsessed sellest arvust ja teed vastumeelset tööd, et numbrit suurendada? Ei, mitte see, et teed hädavajalikku tööd, et ära elada, vaid see, et omadki juba vägagi elamisväärset elu, aga su jaoks näitab väärtust vaid pangakonto hiigelsuur number, isegi kui teised su ümber surevad nälga?
Ilmselgelt olen ma kõikide nende asjade tundmaõppimise teel ja paljusid asju tahaks hea meelega muuta. Aga no, inimesed on sellised osalt, nii et tuleb õppida siin elama. Kes veel tunneb, et elas varem kuskil mitmeid kordi intelligentsemas kohas, kus selliseid naeruväärseid probleeme polnud?

***
NB! Tekst on kirjutatud kõnekeelt kasutades.

pühapäev, 17. september 2017

Anda üürile korter (paroodia)

Tuba korterist kesklinnas! Soodne!
300€
Üürile anda tuba korterist. 3 ruutmeetrit. WC ja köök ühiskasutatavad. Köök 15 m2!
Üürnikuks sobib noor blond sale naissoost üliõpilane.
Korteris elab omanik - vanem üksik meesterahvas.



Kõik hinnas! Ilus ja soodne tuba!
200€
Üüril anda korralik tuba eramajast. Lähedal asub lasteaed ja loomaaed, bussipeatus lähedal - 900m!
Üürnikuks sobib 20-24-aastane noor kena korralik mittesuitsetav neiu, kes ei oma lapsi, lemmikloomi, posssõpra ning ei pidutse ning läheb vara magama.

Üürile anda tuba!
150 €
Üürile anda ilus tuba viietoalisest korterist. Tuba oli varem riidekapp. Kui pesumasina ja külmkapi kasutamise soovi ei ole, siis on hind 2€ soodsam!
Üürnikuks oodatakse korralikku mittesuitsetajast noort blondi saledat üliõpilasest naisterahvast, kes on karsklane või nõus jooma vaid koos korteriomanikuga.
Korterit jagatakse omanikuga - vanem soliidne härrasmees.

hEAS seisukorras TUBA 4-toalisest korterist!
300€
Üürile anda kaltsuka lähedal kaunis möbleerimata tuba 4-toalisest korterist, tuba on 6 ruutmeetrit SUUR, esik, köök, soovi korral ka WC ühiskasutuses neljalapselise perega.
Tuba on väga heas korras, vajab vaid väikest sanitaarremonti.
Tuba sobib EELKÕIGE õppivale suitsetavale kurvikale tudengineiule või lesbipaarile. Ei tohi omada lemmikloomi ega lapsi!
WC kasutamise eest lisatasu - 4€ kord.
Korteris puudub soe vesi.
Paari peale hind 400€.

Rõduga üürikorter noortele!
500€
Anda üürile ahi küttega korter kesk linna vahetus läheduses! Läheduses park, laste aed ja kool, mööbli pood, bussi peatus lähedal - 899m!
Korter on osaliselt mõbleeritud:olemas laut,wcpott.
Üürilisteks ootatakse noort tidengi paari. Lapsi ei lubata! Lemmik loomad ei ole lubatud! Suitsetajaid ei lubata! Ei sobi gei paar! Sobbib ka lesbi paar!


Tuba meekodanikule 4 toalisest koteist
220€
Üürile anda üks tuba 4-toalisest korterist. Üürnikuks soovitatakse noormeest vanuses 17-22, kes on korralik ja ei suitseta. Tuba on osaliselt mäbleeritud: olemas tool, vaas, ilus pilt koerast. Tegemis on 8m2 suuruse tudengitoaga.
Olemas külmkapp koos riiulitega. Korteris puudub dušš ja soe vesi.

kolmapäev, 23. august 2017

Kuidas ma selle ärevusega suudan saadetes käia?

Nagu te teate, või paljud teavad, kirjutasin ma täna Instagramis pika loo, kuidas mul on sotsiaalne ärevus. Ma jagasin eelmine päev ka Facebookis videot sellest.

Esimese hooga sain ma hulga heiti jällegi. Keegi kirjutas midagi säärast (mitte sõnasõnaline tekst): "nii vastoluline jutt. Ise käisid tegemas end terve Eesti ees naerualuseks ja nüüd ütled, et ei julge isegi statist jäätist osta. Omg, nõme". Ma ootasin, kuni koguneb sellele kommentaarile ka rumalate poolt laike, siis blokeerisin nad kõik. Nagu kärbsed kärbsepaberil.

Aga ma sellest nüüd kirjutangi siis rohkem. Inimesed ei ole mind algusest peale mõistnud, seda ma tean. Inimesed on alati imestanud, kui mind rohkem tundma õpivad ala "sa oled nii rahulik ja tagasihoidlik, aga saates/meediast jätsid hoopis teise mulje". Ning kuna ma pole kunagi varem avaldanud, et mul on ärevus, siis muidugi tekitas see inimestele ka uue küsimuse: "kuidas see võimalik on, kuigi ise käid saadetes? Siis pole ärevust vää?".

Kirjutan siia seepärast, et anda inimestele mõista, et ka minusugusel inimesel saab olla sotsiaalärevus. Ärevus ei tähenda, et mul oleks null sõpra või muud moodi ekstreemsus, nagu inimesed ette kujutavad. Ei, ärevusega inimesed on meie ümber ja varjavad seda ehk samamoodigi nagu mina varemalt. 
See ülbe näoga tsikk väidab, et ta kardab või?! Ei vaadanud mulle otsa seepärast, et kartis?!


Ärevus ei ole selline, et ma nüüd istungi kodus oma voodis ja nutan päevad läbi patja. Ilmselgelt mul on vaja minna kuskile. Ma pean minema autosse, ma pean minema sinna ja tänna, ma pean elama oma elu. Ja ärevus ei ole selline, et mul puuduksid kõiksugu muud soovid. Mul on ju olemas soov esineda (jah, tunnistan, et tähelepanu saada on mulle kasulik), mul on olemas soov tegeleda paljude asjadega, mille ma olen käsile võtnud ja tegelema hakanud. Ja mida ma teen nüüd?! Ilmselgelt hakkan ma nende asjadega tegelema. Aga see ei näita ju midagi mu sisemuse kohta.

Ärevus on näiteks selline: ärkan üks hommik ja avan feissi. Näen, et hunnik inimesi on kirjutanud. Mida ma tunnen? Rõõmu, et mul on sõpru? Ei, ma tunnen, kui valus on see, et ma tõsiselt ei suuda neile vastata. Mõni päev lihtsalt on tunne, et ma tahaks peitu pugeda kõige ja kõigi eest, et keegi ei mõtleks mulle, et keegi ei teaks, kes ma olen ja kus ma olen. Tahaks, et ma ei peaks mitte millegagi tegelema, sest ma olen alaväärne, nõme, tobe ja imelik! Siis ongi nii, et ei suuda oma sõpruskohustusi täita sellisel eesmärgil nagu ma olen endale seadnud ehk siis täiuslikkuse eesmärgil. Ehk siis ma arvan, et kui ma ei suuda vastata, siis on see hale vabandus ja ma PEAN neile kõigile KOHE vastama, kui kirja näen. Kui ei suuda neile vastata, kardan, et äkki vaatavad, et näedsa raisk, oli active, aga minu kirja ei avanudki! Äkki nad mõtlevad nii? Raudselt mõtlevad! Et ma olen nii nõme ja pole väärt nende sõprust! Ma peaks õnnelik olema, et mulle nad üldse kirjutasid ju!!!! Mõtlevad, et ma olen mingi ülbe loll? Ja oh fuck, siis selle hirmus võtan end kokku ja vastan neile kõigile ja siis viskan telefoni nurka. Muidu panevad nad mulle ju bloki, räägivad mind taga ja mõtlevad, kui õudne inimene ma olen ja viskavad mu autole pommi... Ja siis ütleme, et ma olen sunnitud poodi minema. Okei... poed on ühed asjad, mida ma ka kardan.

Mul on mitu korda poodides tulnud peaaegu paanika (aga suudan end lihtsalt tagasi hoida sisse-välja hingates). Ma kardan, et inimesed vaatavad mind, et ma ei saa hakkama. Nad vaatavad, et näe, kuidas jookseb peata kanana siin ringi. Vaatavad, et ma ei sobi poodi. Vaatavad, et ma olen loll. Vaatavad mida iganes veel. Aga tunnen end alaväärsena. Kõige hullem on minu jaoks see, kui keegi on mulle isegi nimekirja kaasa andnud. Kui ma ei leia asja üles, siis ma mõtlen "appi, kui ma sellele inimesele ei too tema punase paprika sinist marinaadi, siis ma olen ju nii paha ja halb ja nõme!" ja hakkan paaniliselt seda otsima. Lähen närvi, tunnen, kuidas sellega seoses tuleb kuumahoog ja higi üle kogu keha voolab. Ja et müüjalt küsida - oi ei! Sellist asja ei julge ma kunagi teha! Ma kardan! Ma ei tea, mida, aga ma kardan. Kardan, et ta vaatab, et issand, mingi imelik, see asi on tal otse nina ees ja ta ei leia seda! Kardan, et ta mõtleb, et ma olen kole ja loll. Kardan midagi veel, aga ma ei tea, mida. See on jube. Ma seepärast ei küsi müüjalt abi.

Mul tekivad kehalised sümptomid ärevuse korral: paanika, kuumatunne, higistamine, külm ja kuum korraga, närvitsemine, käte värisemine jne.

Sellega seoses mulle meenub, et ÕNNEKS olen ma õppinud ära hea asja. Kui müüja tuleb ise minuga rääkima, SIIS ma ei karda! See on juba teine situatsioon, sest ta ISE tuli. Siis ma ütlen, mis abi ma soovin.

Ma mainisin oma Insta postituses, et kartsin võtta Olerexist kunagi suppi ja Statist jäätisekokteili. Jep, kui on tegemist mingi uue atribuudiga, siis ma ei julge seda avalikus kohas kasutada. Ma kardan, et ma lõhun selle ära, ajan üle ääre, teen plahvatuse ja lõppkokkuvõtteks lendab mulle pomm ka peale. Ma kardan, et keegi irvitab, kui ma ära lõhun midagi või miskit valesti teen. Äkki võtan vale topsi, äkki vajutan valet nuppu, äkki võtan vale koguse, äkki lõhun üldse kõik ära?! Appi, palun!!!! Ja niimoodi nägin ma ükskord, et Olerexis oli supp. See oli uus asi, seepärast ma seda käppida ei julgenud. No mine tea, kas sellega on normaalne ikka kassasse minna? Äkki müüja mõtleb, et miks ma suppi söön? Äkki ta vaatab, et ma ei osanud seda võtta või võtsin liiga palju ja siis tuleb topeltsumma? Täiesti jube! Parem ei võtagi seda! Aga õnneks läksin ma ükskord Kalvi-Kallega tanklasse. Ütlesin talle, et võta suppi mulle, ma ei julge võtta. Ta võttis. Võtsin siis aralt selle supi enda kätte ja läksin kassasse. Tegin näo, nagu kõik oleks korras. Kui ta läbi piiksutas asjad ja supi eest ka maksin, siis olin küll uhke! Ma sain supi võetud, pomm ei plahvatanud, müüja ei naernud mulle näkku, supp maha ei kukkunud ja mis kõige tähtsam - keegi ei pannudki suurt tähele! Oh, thank god! Järgmine kord julgesin ma ISE suppi võtta! See oli minu jaoks saavutus. Aga no ilmselgelt ma ei rääkinud oma sõpradele, et klge, ma enne isegi kartsin seda suppi võtta. Ma ju häbenen ka seda, et ma kardan.

Kui ma olen mõne oma kõige lähedasema inimesega koos (pere, parim sõbranna, poisssõber, muu usaldusisik), siis on ärevus ikka suht nullilähedane, kui ta just ei käsi mul ustest esimesena minna või müüjalt midagi küsida. Tavaliselt olen mina see, kes oma lähedase nö tanki paneb ja ütlen, et mingi küsigu seda või toda. Aga ise olen ka julgem kellegagi koos. Siis on mul teine tunne, vahel lausa, et võiks ise alustada müüjaga rääkimist. Umbes, et müüja/teised inimesed ei saa vaadata, kui nõme ja loll ma olen, sest mul on sõber ka ja järelikult me oleme sarnased, nii et müüja peaks tema kohta ka samamoodi mõtlema. Imelik lause sai, aga see on mu peas segane.

Stat (okei, teie rõõmuks ütlen ära ka, et tean, et see on Circle K nüüd) on veel jube asi mu jaoks, sest nägin seal seda masinat, kust saab jäätisekokteili. Mitu korda juba näinud, aga ma olen julgenud seda ainult VAADATA. Sest olen üksi olnud. Ma ei julge võtta üksi sealt jäätist. Mine tea, mis juhtub... Tahan kunagi kellegagi sinna minna, kes mulle selle jäätise ära võtab ja ma vaatan hoolega pealt, kuidas ta jäätise võtab ja kuidas maksab. Kui siis ükski pomm ei plahvata või müüja midagi imelikku ei ütle, julgen ka ise teinekord ehk sama teha. Haha, vahel, muide, olen oma raha/kaarti andnud teiste inimeste kätte, sest ei julge ise maksta näiteks restoranis :/ wtf mul viga on... Õnneks seda pole alati, aga kui on VALIDA, siis ma ei eelista seda ise teha. Aga no tavaliselt ei ole valida, sest kui olen mõne oma sõbraga, siis ilmselgelt ma ei ütle talle, et "kuule, ma kardan ise müüjale oma asjade eest maksta", sest see on nõme äkki tema meelest ja siis ta ei ole enam kunagi mu sõber, paneb bloki peale, viskab mu majale pommi ja räägib kõigile, kui õudne inimene ma olen... Ma varjan, et ma kardan, hoian hinge kinni, paistan normaalne ja maksan ise.

Ja veel üks jube asi - helistamine. Vahel õnneks julgen helistada, aga mõnikord ma lihtsalt ei suuda. Näiteks ükskord tahtsin vanglasse helistada (seepärast tõin välja selle, et see on ju eriti jube koht!!!!) ja ma sundisin oma õel seda tegema. Ma kartsin, et kui ma ise vanglasse helistan, visatakse mu auto peale pomm. Jap, natuke ekstreemne, aga umbes selliselt ma mõtlesin.
Andke mulle andeks, kui ma teile tagasi ei helista, eks. Ma kardan helistamist, sest kardan seda, mis sealt tulla võib. Kas sõimamine? Kas karjumine? Kas inimene mõtleb, mis mul viga on? Kas ma olen nõme neile? Ma ei saa ju kõne niisama ära panna, kui mu peale hakatakse karjuma! Lihtsam on mitte tagasi helistada... Õnneks ma olen tõesti julgenud helistada 110, seda numbrit ma millegipärast ei karda. Mul on tõesti ka endal raske aru saada, MILLAL ja KELLELE ma kardan helistada ja millal mitte. Ma pole seda veel läbi seedinud endas. Aga no lähedastele helistamine ei ole nii probleem, nagu te olete juba aru saanud. Lähedased mu ümber on nagu tugi, kes teevad need hirmsad asjad minu eest ära, helistavad ja käivad poes jne. Võin nendega koos helistada ja koos poes käia ka, siis on kõik oki. Kuigi helistamine on mul õnneks viimasel ajal suht norm asi. Noorena ma mõtlesin kõik läbi, mida ma räägin enne helistamist, aga nüüd olen avastanud, et jutu käigus on lihtsam teha. Siiski kipun ma muutuma kõne ajal haletsusväärseks ja alamaks tallalakkujaks. Ma kardan noh midagi. Aga ma juba mõtlesin sellele vasturohu - kui keegi mind tulevikus sõimab telefonis, hakkan hoopis vastu sõimama! Arvan, et see aitab mul veelgi hirmust üle saada. Viimati sõimas mind loomaarst, aga ma ei julgenud sittagi vastu öelda, sest ta tähtis autoriteet ja siis kirjutab igale poole, kui idioot ma olen ja sõimab veel rohkem jne... oeh.

Okei, aga kuidas ma julgesin siis Eesti ees palja persega käia "Prooviabielus"? Esiteks meile lubati, et neid turvakaameraid ei kasutata, kus ees ma palja persega olin. Teiseks see oli üks päev, kui tulin ratsutamast ja võtsin ratsapüksid ära ja kodus ma käingi niimoodi mõnikord ja võttepaik oli too hetk ka mu kodu. Kolmandaks, saatesse minemine ei ole ju mingi nii hirmus asi kui müüjaga rääkimine või teised igapäevased jubedused. Pealegi mu "pärisiseloom" on julge nagunii. Ma olen samal ajal introvertne ja julge, aga ärevusega, kui saate aru. Ma ei helista ju võtete aeg võõrastele, ma ei käi üksinda poes, ma ei räägi klienditeenindajatega jne. Ma lihtsalt olen võttel ja näitlen ja teen, mida kästakse, pealegi on koguaeg ju võttegrupp ikkagi sabas, kes olulisemad asjad ära teeb ja olulisemad laused ette ütleb. Mis selles siis hullu on? Pealegi näitlemine on üks mu anne ja seda ma võin teha igal pool. Võin näidelda, mida vaja ja see pole seotud ju sellega, et ma peaks klienditeenindajaga rääkima.
Muidugi hull asi on võtetele MINEMINE. Kui ma lähen kuskile kokku saama hunnikute inimestega, siis ma ka reaalselt kardan. Ma ei tea jälle, mida ma kardan, aga viimati ma ei julgenud ühele võttele minna ja Kalvi tiris mind inimeste ette. Ma pm oleksin minema kõndinud. Ma ei tea, see on tõesti ebaratsionaalne käitumine minu poolt, aga ma kardan kohtumist grupi inimestega. Seda võib võrrelda külma vette hüppamise tundega. Sa kardad seda teha, see on korra väga vastik, võib-olla isegi külm, aga pärast on hea. Kui ma olen pidanud üksi kuskile minema, siis vahel nagu nö hoiangi hinge kinni, teen alguse ära ja edasi läheb hästi. Aga vahel ma jällegi ei karda. Näiteks olen üksi klubides käinud ja nii ma ei karda, sest see on teine asi - ma ei lähe kellegagi kokku saama, kes spetsiaalselt mind ootavad.

Üks koht, kus mul see ärevus eriti avaldub, on uute tutvuste saamine. Ma ei julge inimestele otsa vaadata, rääkimata naeratamisest või rääkima minemisest. Ma passin külma näoga ühte kohta, üritan mitte emotsioone välja näidata. Ma kardan, et nad mõtlevad (või saavad aru), et ma olen kole, loll ja imelik veidrik. Oh ei, pole sellist asja vaja, parem mitte minna rääkima ja parem vahtida tühjusesse. Ma ei vaata inimestele sugugi otsa. Olen viimasel ajal üritanud sellest rohkem üle saada ja harjutanud inimestele otsa vaatamist. Loodan kunagi nii kaugele jõuda, et naeratada ka neile. Muide, autoroolis julgen ma küll millegipärast rohkem. Siis näitan alati käemärguandeid.

Mul ei ole isu, kui mul on ärevus. Ma ei suuda süüa. Kui keegi sunnib, hakkan öökima. See lause tuli mul nüüd väga raskesti, sest on asi, mida ma olen meeletult varjanud.

Ma ilmselgelt varjan oma ärevust. Ma teen kõike, et inimesed sellest aru ei saaks. Ma paistan unelev, kui lihtsalt ei julge esimesena uksest sisse minna või siis võtan suure hingetõmbe ja teen selle raskuse ära. Sisimasse tuleb lihtsalt väike paanika, aga seda tugevam, võimsam ja julgem ma väljapoole paistan. Ma näitlen oma julgust sellistes ärevates situatsioonides. Ma ei taha, et keegi näeks, kui nõrk ma olen ja kardan klienditeenindajat või esimesena uksest sisse astuda või uude kohta minna.

Need olid siis mõned näited minu elust, mida ma sisimas võin tunda. Ilmselgelt on probleem ulatuslikum ja mul on raske siia kõiki näiteid tuua, sest need on vahel komplekssemad, kui mingi lihtne kartus. Põhiosa moodustub siiski sellest, et kardan saada sõimata, kardan, et mu üle naerdakse, kardan, et inimesed saavad aru kui kole ja loll ma olen. Kardan ennast näidata. Aga samas kahju on see, et mu sisemine loomus on just ekstravagantne inimene, kes tahab ennast näidata. Need asjad lähevad vastuollu tõesti.

On päevi, kus ma julgen olla mina ise. Ja olengi, panen selga pilkupüüdvad riided ja teen mõne selfi ja ootan, millal järgmine põnev projekt algab. Aga on päevi, kus ma ei suuda toast välja minna. Pigem on nagu hetki. Hetki, kus ma ei taha inimestega rääkida. Ma tahan olla koos vaid ühe oma lähedasega ja see on maksimum.

Aga samal ajal tahan ma, et mu elu oleks põnev ja lahe. Ma tean, et kui võtan millegi vastu, siis kohusetundest lähen ma kohale ja see aitab ju ärevuse parandamisele kaasa. Ilmselgelt ei ole ma oma elu elanud kuskil voodi all peidus. Ei, ma läksin ühte saatesse ja läksin ka teise. Ilmselgelt ma saan kuidagi oma elu elatud, mis siis, et mõnikord lähedaste abiga. Aga teate, mõnikord, kui suudan jubedat asja mitu korda järjest üksinda teha, siis ma enam ei karda ega põegi. Näiteks käin vabalt päevapraadi üksi söömas, kuid siis oleks ma nagu nö ääre peal, et kui juhtub midagi tavatumat, siis tekib sisse jälle ärevus. Aga ma tegelen koguaeg ja pidevalt nende probleemidega. Ilmselgelt, kes ei tahaks elada paanikata ja ärevuseta? Aga see on pikk protsess ja ma pean alustama ehk sellest, et ei alaväärista ennast. Näiteks ma pean alati ükskõik kelle arvamust tähtsamaks enda omast. Alles hiljuti mõistsin, et oot-oot, mina olen samamoodi inimene nagu nemad ja miks on siis nende arvamus ALATI kõrgem? Ma võin ju mõista, aga vahel on raske seda ikkagi praktikas rakendada, kuid ma püüan.

Ja ma siiski TEEN asju, mida ma kardan. Ma pean, sest ma ei taha karta. Kui piisavalt teen, siis äkki enam ei karda ja suudan olla see, kes ma olen.

Mul oli raske seda täna tunnistada, aga tunnistasin seepärast, et ma olen tegelikult õnneks paranemise teel isegi. Kui jäi arusaamatuks midagi, küsige. Usun, et see tekst oli üsna arusaamatu ja veidi segane, tundsin, et ei olnud selle tunde kirjutamises just kõige parem ning palju näiteid jäi lisamata, sest ei meenunud.

Loodan, et selle endast välja kirjutamine aitab teid ja aitab mindki sellel teel.






pühapäev, 23. juuli 2017

Koolikiusamine – kuidas ma sellest pääsesin

Ka mind on kooliajal kiusatud. Ma ei ole kunagi tahtnud sellest eriti rääkida, vaid pigem unustada, sest see on halb ja isiklik teema ning ei tahtnud tampida mutta oma kiusajaid. Pigem mõtlen, et nad olid lapsed ja lollid, lihtsalt kahjuks see, mida mulle tehti, püsib tänaseni mu enesehinnanguprobleemide taga.

On öeldud, et kiusamine teeb tugevaks, aga ma julgen selles kahelda. Ehk seepärast, et oma sisemusest ei ole leidnud mina seda tugevust, mida leiavad teised. See power, mis on teistel, keda on kiusatud, on minus puudu. Ja ega selle tugevuse esilekutsumist ei aita ka täiskasvanuelus saadud mahategemine, no näiteks juba mu blogisse tulnud solvangute näol. Kiusamine on minu sisse kodeerinud hulga tugevaid negatiivseid väiteid enda kohta, mida on olnud mul väga raske muuta.

Aga räägime asjast. Lasteaias oli mu elu veel ilus ja vahva, mängisin rohkem poistega, sest nad mängisid autodega. Nukud mind too aeg ei huvitanud. Läksin kooli ja seal oli ka alguses päris tore ja lahe, esimeses klassis minu meelest küll. Aga ma olin liiga alalhoidlik ja tahtsin teistele meeldida ning ei julgenud alati enda eest seista ning see lasi mul lohiseda teiste järel. Siiski olin sõbralik ja armas kõigiga nii palju kui sain ja oskasin. Ma tahtsin probleeme lahendada asju läbi rääkides, mitte turtsudes. Algklassides sain omale tolleaegse parima sõbranna.Ta ütles, et ühed tüdrukud on nõmedad ja mul ei jäänud muud üle, kui kaasa minna, kuigi ma ei tahtnud midagi halvaga teha. Lihtsalt kartsin kaotada oma sõbranna heakskiitu. Mõtlesin, et kiidan tema juttu taga, kui vaja, et lihtsalt ka tal hea oleks kellegagi rääkida, aga samal ajal olen ikka kõigiga sõbralik. Kuigi jah, algklassides oli minu meelest kõik veel üsna okei ja tore ja meenutan seda aega pigem rõõmuga. Mulle meeldisid tegelikult kõik mu klassikaaslased. Kui ka minu kohta midagi halvasti öeldi, võtsin seda ikkagi kuidagi heana ning ei lasknud halba ligi. Aga siis mingi aeg kutsuti mind sinna teise punti, mida see algne punt ei sallinud. Kuna ma tahtsin kõigiga hästi läbi saada, siis leppisime seal uues pundis kokku, et teistele ei räägi, et ma seal nüüd olen. :D Aga nad ikkagi kuidagi rääkisid ning siis olin ma tülis selle algse pundiga, kust ära olin tulnud. Kuid mingi aeg meelitati mind algsesse punti tagasi ning siis ei sallinud mind see uus punt. No ma olin endiselt sõbralik, kui midagi halba öeldi või mu üle naerdi, olin ma vait. Siis enam selle pundiga nii väga ma ei suhelnud, aga üksikindiviidi tasemel sain ma endiselt (vähemalt enda meelest) nendega hästi läbi. Kuid see punt, kuhu mind tagasi meelitati, oli pigem omaette ja ma jäin omaette oma tolleaegse parima sõbrannaga. Nii et suhtlesin lihtsalt veelgi vähemate inimestega. Siis mu sõbranna tahtis seda ühte punti, kes siis mind tagasi meelitas (ja rohkem omaette oli), neist eemale hoidma hakata demonstratiivselt. Mäletan, et ta ütles, et alguses väga ei suhtle nendega ja siis viiendas klassis näitame neile, kui lahedad me oleme. Ma arvan, et talle jäi hinge kraapima see, et nad meist niimoodi veidi ära pöördusid. Ma läksin sõbrannaga kaasa ning hiljem meie peale kaevati ja kirjutasin seletuskirja, kus võtsin süü üsna enda peale ning ei pannud oma sõbrannat tanki. Tegelikkuses olin ma lihtsalt mingi järellohiseja, kes tegi kõike, mida teised (mu sõbranna siis too hetk) tahtsid :D Ma kahetsen, et sõbrannaga kaasa läksin, sest ei tahtnud mitte kellelegi halba. Oleks olnud mul vaid selgroogu, et öelda, et ärme nii tee. Kuigi mu mäletamist mööda ainus, mis me tegime, oli see, et hoidsime neist veidi eemale, sest tahtsime järgmine aasta uue hooga nendega sõbraks saada. Loll plaan. Muidugi hiljem meie tobe plaan jäi katki ja minu meelest sain ma edasi kõigiga samamoodi (hästi) läbi. Poistega suhtlesin ka, nendega oli mul alati ühine keel olnud. Ma ise olin ka pigem vaikne ja tagasihoidlik. Need olidki siis ainsad "kiusamised" algklassides ning see kampade/puntide teema oli seal ainus mu mäletamist mööda. Igapäevane suhtlus oli ikkagi hea ja tore. Muidu meenutan seda aega heaga, tahtsin kõigile meeldida ning mängisime ja oli lõbus seal.

Kiusamine hakkaski, kui meie klassist said pigem "suured" inimesed, sest läksime teise majja viiendas klassis, suuremate majja. Alguses ei pannud ma midagi tähele, aga klass kihistus rohkem. Olid mingid popid ja olid poisid, kellele meeldisid siis need popid tüdrukud, oli üks teine tüdrukute punt ning mina ja mu sõbranna. Ma olin väga truu oma sõbrannale. Sain ikkagi ka teistega läbi, kuigi neil oli minust rohkem ükskõik. Mäletan, et ühel klassireisil, kus mu sõbrannat kaasas ei olnud, tahtsin istuda suunaga teiste inimeste poole, aga õpetaja keelas mul selle ära (käskis istuda täpselt otse sõidusuunas), nii et mu sotsialiseerumine katkestati. See tegi mulle väga haiget, kuna jäin eemale nende vestlusest ning see tekitas veelgi suurema lõhe minu ja nende vahele. Nii et esimene hoop tuli pigem õpetajalt. Jäin kampadest välja.

Kuuendas kihistus klass veelgi rohkem ning kiusamist esines rohkem ja poiste poolt. Mind ja mu sõbrannat narriti, aga mu meelest ütlesime me midagi vastu ka isegi. Ähvardasime õpetajale ära rääkida, aga siiski seda ei teinud, sest see jutt aitas poistele. Mingi hetk millegipärast hakkas mu oma sõbranna mind kiusama. Ingliskeele tunni algul ütles ta mulle nii palju halvasti ja naeris mu üle, et ma hakkasin nutma. Püüdsin pisaraid tagasi hoida kõigest väest (aga ei suutnud) ja kõike alla suruda. Hästi raske oli reedetud saada inimeselt, keda sa usaldad. Ei kaevanud ma kellelegi, vaid püüdsin mõistlikult temaga ise läbi rääkida asjad. Edaspidi hakkas ta minust väga palju eemale hoidma. Ma üritasin muidugi temaga asju selgeks rääkida (jälle nagu väike vanainimene), aga selle peale ta ütleski mulle ärritunult, et tahab teistega suhelda, mitte ainult minuga. Igatahes olin ma reedetud, aga mis seal ikka. Olingi mitmes tunnis edaspidi pinginaabrita. Seega jäin klassis täiesti üksinda. Kõigil olid juba oma sõbrad ja kambad, aga ma olin mingi üksik. Poisid aeg-ajalt kiusasid, parima sõbrannaga suures tülis ning muid sõpru polnud, sest see poppide tüdrukute kamp oli nagunii meid juba ka kiusanud. Mäletan, kui üks tüdruk sealt kambast ütles mu sõbrannale: "vaata ise kui ilus... või tähendab KOLE su käekiri on." :D Segi ajas noh. Igatahes nende poolt ja poiste poolt oli kiusamine nii minu kui ka mu sõbranna pihta ja peale selle pöördus sõbranna veel ära minust. Õppimine oli minu jaoks ainus lohutus. Muidugi ingliskeele tunnis olin ma kehva (neljaline olemine tähendas meie klassis kehvat) ning mu sõbranna oli ingliskeeles väga hea ning see andis talle võimaluse mulle halvasti öelda.

Seitsmendas klassis oli ka mu sõbranna minust ära pöördunud alguses, kuid hiljem sai minuga uuesti sõbraks ning see tegi mind väga õnnelikuks. Ma põhjust ei küsinud, kuid mulle jäi mulje, et ma ise muutusin "lahedamaks" tema jaoks ning tänu sellele on ta nüüd mu sõbranna.Leidsin, et olin ise olnud nõme ja pean olema eriti talle meele järgi ning ka teistele, et üldse sõpru omada. Õppisin sellest ignoreerimise kogemusest seega, et pean ise piisavalt "lahe" ja "äge" teiste jaoks olema, sest iseenesest ei ole ma mitte keegi. Mu enesehinnang oli järjest langenud ja olin täiesti selgrootu. Klassis poisid kiusasid mind veelgi rohkem. Mulle öeldi, et ma suitsetan (ma ei tea miks, sest ei teinud seda) ning muud moodi süüdistati mind paljudes asjades. Näiteks taim kukkus kuskilt maha ja siis öeldi: "Helen ajas selle maha". Minuga eriti ei suheldud ja kui suheldi, siis midagi halvasti öeldes. Klassireisidele jne ei tulnud enamasti mu sõbranna kaasa, seega olin seal eriti üksi. Ei leidnud kuskil enda kohta ja mind ei tahetudki väga kuskile. Mäletan, et pidin mingi totra kehalise kasvatuse tantsukava üksinda tegema, sest mind ei võetud ühtegi kampa sisse. Ma küsisin alguses ühelt tüdrukult, kas ma saan ka nende kavas osaleda. Ta ütles, et ma küsigu ühelt teiselt, kes on boss selles asjas. Kui läksin sellelt teiselt küsima, siis ütles ta konkreetselt ja ülbelt, et ma ei saa. Ma ei öelnud midagi vastu, üritasin vaid mõistvalt vastata, kuid see tegi haiget. Seega tegin kava üksinda, mis oli naeruväärne, sest tantsimisest ei teadnud ma midagi. See oli aeg, kui kõik hakkasid olema ka ilusad tibid, suurte rindadega ja väljaarenenud kehadega. Mind sõimati alaarenenuks ning peletiseks. Olin üksinda, ignoreeriti ning peletis ka veel pealekauba.

Mingil ajal leidsin ma endale uue toreda sõbranna, kes oli minust kaks aastat noorem ja käis minuga samas koolis. Ta oli väga võimukas ja lahe ning kaitses mind koolis. Kuna mulle tekkis nö keegi kaitsja, siis hakkas kogu mu klass teda vihkama ainult selle pärast, et ta oli mu sõbranna. Teda ka mõnitati ning tehti maha, aga ta oli päris tugev ning ütles midagi halvasti ikka vastu ja kaitses mind. Mäletan, kui üks tüdrukute kamp (kes polnud see poppide kamp, vaid see, kellega ma arvasin end läbisaavat) kinkis talle tema mõnitamiseks paki komme ja mu sõbranna need suure hooga üle selja viskas. Need tüdrukud muidugi ehmusid täiesti ära, aga ega see ei takistanud neil teda vihkamast.

Kaheksandas klassis hakkas mu klassist sõbranna suhtlema mu klassivennaga, kellega ma ka suhtlesin, aga minust hoiti jällegi rohkem eemale. Minus puudus mingi elurõõm juba ning ma olin arvatavasti liiga tõsine. Ma olin üsna üksik, istusin sööklas üksinda, käisin kooli peal üksinda jne. Ainus, millega ma sain inimesi enda poole püüda, oli õppimine. Olin ääretult tubli ning see andis mulle võimaluse saada pinginaaber, sest paljud tahtsid minu kõrval istuda, et kontrolltöödel maha kirjutada. Ma aitasin alati väga hea meelega, sest see oli mul ainus võimalus suhelda inimestega. Tegin kõik matemaatika kodutööd ilusti ära, et lubada teistel maha kirjutada enne tundide algust. Sellised olukorrad olid ainsad, kui minuga suheldi. Õppisin väga omaette olema ning olin selline, keda keegi muidu ei kuulnud ega pannud tähele. Mind kiusati seepärast, et mul olid prillid ja akne ja olin üldse kole. Sõimati ufoks ja öeldi, et kuna mul on peas hobusesaba, siis hobuse saba all on sitaauk, seega mu peas on sitt jne. Mind sõimati meheks, sest mulle ei kasvanud rinnad. Mulle öeldi peletis ja kõike muud ka veel. Proovisin jääda kõige peale ükskõikseks, aga see tegi mulle haiget. Kui isegi ütlesin midagi vastu, siis mu üle naerdi. Peale selle kiusati mind veel ka väljaspool kooli, kahjuks seda tegi ka see uus sõbranna mingi aeg (sest tema tolleaegne sõbranna oli mu peale kade). Ka väljaspool kooli öeldi isegi suvaliste inimeste poolt, et ma olen väga kole. Näiteks kui läks üldse mu sõbranna kellegagi tülli, siis öeldi "aga vaata see peletis su taga, ta on väga kole", kuigi olin püüdnud kõigest eemale hoida. Igale poole, kuhu läksin, mind ei sallitud, mulle oli juba alandlik käitumine sisse jäänud. Kodus oli ka kõik halvasti, kunagi proovisin seal kurta kellelegi, aga ei õnnestunud. Õpetajatele polnud sugugi mõtet midagi rääkida. Kehalise kasvatuse õpetaja tõi näiteks alati ainult MIND esile. Näiteks kui kõik jooksid lühema ringi, siis ütles ta ainult minu nime. See eraldas ka mind teistest. Teadsin juba, et olen kole peletis, kelle originaalisiksus kellelegi ei meeldi, seega ei ole mul muud üle jäänud, kui teha kõike teiste meele järgi, kui neile üldse meeldida tahan.

Üheksandas klassis hoiti endiselt minust eemale. Olin lihtsalt õppimises vaid ääretult tubli. Terve klass igatahes ei sallinud mind enam. See sõber mu klassis, kellega mu sõbranna sõbrustas, temaga hakkasin rohkem suhtlema. Ta meeldis klassile neutraalselt, kuid mina mitte. Mingi hetk hakkasin ma kiusamisele vastu nii, et ei andnud reaktsiooni. Ma ei öelnud midagi vastu. Olin koguaeg suhteliselt üksinda.

Üheksandas klassis tegin otsuse jääda samasse kooli (mul puudus igasugune perekondlik tugi ka) ainult seetõttu, et mu kool oli väga tugev ning sealt sai hea hariduse. Kümnendas klassis läks mu parim sõbranna teise kooli, aga vähemalt jäi mu sõber edasi meie kooli. Seega oli mul üks sõber. Meie kooli tuli uusi inimesi ning leidsin paralleelklassikaaslaste seast endale sõpru. Püüdsin olla julgem ning olingi. Kuid ega kiusamine ei lõppenud. See tüdrukute kamp mu klassis ikka ei sallinud mind ning popid poisid olid ka nende poolel. Nüüd nende uus kiusamine oli minu ignoreerimine ning mu tagarääkimine. Mind tõrjuti ning ei tahetud enda ligi ega enda juurde. Ma olin neile nagu mingi jälkus, kellest ei tehta välja ning keda pole olemas. Hakkasin ise julgemaks ning püüdma leida mingit tuge enda seest. Olin väga täiskasvanuliku suhtumisega ja suure huviga maailma vastu. See tuli mulle kahjuks, sest julgesin ükskord ühes seksuaalkasvatuse tunnis küsida midagi selle kohta, kui ruttu spermarakud surevad ja kas nad surevad vee sees ära. Pärast seda kiusati ning räägiti mind eriti taga ("Helen tahab vaalaga seksida"). Muidugi mu kiusamine oli jälle ignoreerimine ning irvitades mulle otsa vaatamine. Tüdrukud irvitasid mu üle ning rääkisid minust halba jne. Mu ainus sõber minu klassist oligi mu see sõber ning õnneks ka üks väike poistekamp. Mitte just parimad sõbrad nad polnud, aga läbi veel nendega sain. No nemad suhtlesid ka väljaspool kooli jne, et nii palju mind nende kampa ka ikka ei võetud.

Üheteistkümnendast klassist pole ka mõtet rääkida. Õnneks olin leidnud endale sõbrannasid paralleelklassist ning ka mul oli endiselt see sõber mu klassis. Teda pigem austati, aga mina olin endiselt tõrujutud. Kuna ma olin hakanud vist inimestele midagi ka vastu ütlema päris õelalt, siis jätkatigi sellise kiusamisega, et mind ignoreeriti, räägiti taga ning irvitati mu üle. Nii kui ma ruumi sisenesin, vaadati mind põlastavalt. Õppisin teistele mitte otsa vaatama, et seda mitte näha ja olin väga ebakindel ja vaikne. Mäletan, et üks paralleelklassikaaslane ütles mu kohta, et "sinuga ei saagi millestki muust peale kooli rääkida." See ka solvas, aga oli tõsi, sest ma olin täiesti enda "nõmeda" isiksuse maha surunud ja oskasin rääkida ainult sellest, et kõik võivad mu pealt maha kirjutada, sest see oligi suht ainus võimalus suhelda teistega.

Kahteistkümnenda klassi lõpus muutusid järsku kõik normaalseks. Mitte küll kõik, aga paljud ikka. See muutis muidugi ka mind rõõmsamaks ning kerge andestaja nagu ma olen – tahtsin ka nendega hästi läbi saada.


Sellised seigad on mul tekitanud probleeme seniajani. Mu enesehinnang langes väga madalale. Ma pidasin ennast ääretult koledaks väga kaua. Siiani vihkan enda rindu, sest need on alaarenenud. Ma olin loonud endale ka sellise vaikse hoiaku, et ise suhtlema ega vestlust alustama ei lähe, sest ei julgenud. See olek paistis ALATI inimestele ülbe?!Mul oli õpitud abitus ning pidasin ennast igas olukorras kehvemaks ja rumalamaks. Teadsin, et ma ei meeldi meestele, sest nad tahavad ikka ilusaid tüdrukuid. Ei julgenud kunagi inimestele otsa vaadata ega midagi. Paljud pidasid seda ülbuseks ja liigkõrgeks enesehinnanguks, aga tegelikkuses oli see tugev kaitsepositsioon ning endassetõmbumine. Tegelikult oli see vaid kaitsereaktsioon ning ma räägin - ülbed inimesed on TEGELIKULT enesehinnanguprobleemidega, nagu mina olin. Kartsin alati, et iga inimene mõtleb minust midagi halba. Sellist mitme aasta jooksul õpitud käitumist on olnud mul nüüd nii raske muuta. Mul on sissekodeeritud teatud laused, mida ma sisimas "usun", näiteks, et ma olen kole ja ei ole midagi head väärt ning leian alati situatsioone, mis mu väiteid kinnitaks. Ma ei ole olnud pealehakkaja ega midagi. Siiani kardan ma väga ignoreerimist. Alles nüüd olen hakanud sellest rohkem üle saama.

Ma arvan, et ma olen mingil määral ikkagi andestanud inimestele, kes mind kiusasid mind ignoreerides. Nad olid siiski ju vaid lapsed. Lihtsalt võib-olla ei ole suutnud ma endaga rahu leida veel.

Tore ka see, et meil klassis füüsilist vägivalda ei olnud. Aga no vaimne vägivald lihtsalt ei paista välja.


pühapäev, 9. juuli 2017

Kuidas püüelda unistuste poole ja mida ma juba teinud olen?

Tere!

Mäletate mu toonast postitust, mida saab lugeda SIIT? Seal oli pikk nimekiri sellest, mida ma tahaksin elus ära teha. Nüüd tunnen, et on õige aeg sellest jutustada natuke.

Tsiteerin sealt ühte kohta:
"[...] Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.[...]
  • Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
  • Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
  • [...]
  • Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D

[...]"
08.07.2017 Romuring LaitseRallyPargis. Pildil Kalvi-Kalle auto.


See postitus oli kirjutatud mul 26. septembril 2016. Nüüd olen ma jõudnud NEED KOLM ASJA ära teha!!! Super! Ahjaa, seal postituses on hobuse osa ka sees, aga sellest ma hetkel ei räägi.
Ja see unistuste üle õnnelik olemine on olnud väga raske, sest täna nägin ma Õhtulehes, et mingi ajakirjanik oli öelnud mu kohta, et ta arvas, et mulle öeldi sensitiivide saate katsetel ette. Tõesti, mulle ei öeldud ette! Saatest rohkem rääkida ei tohi, aga ma ütlen uuesti ja veel kord, et esoteerika EI OLE UUS HOBI MU JAOKS. Seda tõestab ka see vanem postitus ning ka kõik eelnevad vanemad postitused. Sellele ajakirjanikule soovitan ma enne tugevam taustauuring teha. Mu blogi on päris hää allikas, nii et tulgu lugegu siin midagi. Tõsiselt, enne kui sa inimesi üritad milleski veenda, mis tõsi ei ole, siis tule ja loe siin. Muidugi võid sa öelda, et "ää see oli aint minu arvamus juu", aga khm... Rumalad inimesed jäävad igasugu "arvamusi" uskuma, nii et kui tahad olla tubli ajakirjanik, siis tule uuri lähemalt ikka asja. Hästi hea näide rumalate inimeste kohta on see, kui näiteks Mallukas kirjutas esimesest Prooviabielu saatest, ning avaldas arvamust, kas mina ja Liisa päriselt ikka nii totud oleme, siis rumalad inimesed tulid mu blogisse heiti loopima. Mallukas ühes mingis postituses ütles kunagi, et "ma ei usu, et mu lugejad nii lollid on, et kui ma midagi ütlen, siis nad selle järgi teevadki". Oleks tahtnud sinna selle näite tuua ja öelda, et tead, et nad on ikka küll nii lollid, vähemalt mõned. Aga mul vist polnud aega seda kirjutada.

Esoteerika juurde jõudsin ma nüüd oma teekonnal tagasi, kuna olen leidnud natuke rohkem rahu endas. Hakkasin tõesti seda omadust endas mingil hetkel kartma. See oli nii hirmus ja jube. Tean nagu asju, mida teised ei tea, järelikult olen veider... Ei tahtnud tunda seda ning arvatavasti olin lasknud midagi halba endale ligi. Nüüd olen ma jälle tugevam ning suudan sellega toime tulla ja ka tahan sellega tegeleda. Meil jookseb sensitiivsus suguvõsas.

Nii, nüüd räägime Romuringist. Sain võimaluse osaleda sellisel üritusel. Osalesin seepärast, et autod, ralli jne, on mind ammu huvitanud. Kas see on nüüd jälle tähelepanu? Aga äkki seepärast, et mulle meeldis. Ma olin seal päris hea ja nii äge oli rallida ja otsa sõita! Ainult paar autoviperdust oli seal kahjuks. Hihi, mind täiega kiideti sõitmise eest! Usun, et see ei jää mu viimaseks ralliks.

Ja muidugi olin ma ka DJ ükskord ja kavatsen seda kunagi kuidagi veel teha. Sain sellise võimaluse ning ma olen muusikat ammu armastanud! Lihtsalt olen arg ja ei julge end mängima pakkuda. Kui seda teen, et mängima kunagi rohkem hakkan, siis arvatavasti mitte oma nime all. Pimedas klubis nagunii keegi tähele ei pane, kes mängib seal puldi taha. Seega, vähemalt ei saa nüüd inimesed öelda, et ma mingi tähelepanu tahan. Või no, tegelikult sõltub selline otsus ka ärist ning võib-olla ma siiski pean ütlema, et see olen mina, kes seal plaate keerutab, kui klubi soovib mu nime alt juurde kliente, mis ju ka igati tore. Eks seda näha ole.

Mul on väga imelik näha inimeste üllatunud reaktsioone sellele, et ma tegelen nii paljude asjadega. Miks ma ei või tegeleda paljude asjadega? Kui mul on soov ja tahe nendega tegeleda, siis miks ma peaksin oma soove maha suruma ning mitte nendega tegelema? Ja inimesed veel ütlevad, et ju ma läksin sensitiivide saatesse seepärast, et jälle tähelepanu saada. Olgu, kuulge. Kui ma oleks teinud kõike ainult kuulsuse ja tähelepanu nimel, oleksin ma mitmeid aastaid tagasi juba võtnud vastu pakkumise osaleda modellisaates. Kunagi läksin sinna castingule ning mind valiti edasi, aga tookord loobusin omadel põhjustel. On olnud veel saateid/projekte, mis oleksid toonud mulle kuulsust, millest ma olen loobunud. Kui ma tõesti ainult tähelepanu peal väljas olen, võtaksin neist kõigist osa. Lisaks, kellele ei meeldiks tähelepanu? Koolis kiusati mind nii, et mind ignoreeriti (tänks, ägedad klassikaaslased!) Nii et, mis selles tähelepanus nüüd nii halba on?
Ja lisaks see sensitiivide saade. Ütlen jälle, et läksin sinna ennast proovile panema! Kui see ei oleks telesõu, oleks mul isegi lihtsam, sest ma ei läinud sinna kaamerate pärast. Ma läksin sinna enda pärast, enda võimeid lõpuks katsetama. Mõelge ise: kui mul on olnud aastaid sees need tunded ning mingi aeg tugevnenud tunne, et ma peaksin selle alaga tegelema, siis mis oleks parem katsumus kui tuleproov? Need, kes räägivad, et selliseid (üleloomulikke) asju pole olemas, siis oodake ise, kuni midagi sellist tajute või siis ärge uskuge, minu elu see ei muuda. Lihtsalt aktsepteerige, et on olemas midagi, millest te aru ei saa. Mul üks silmiavav jutt ka: minge palun mõne inimese juurde, kellele ma olen kaarte pannud ja küsige, mis juhtus ja kas läks täppi. Läkski täppi ja kaardid andsid inimesele nõu ja abi?! Juhus vä?! No kui oleks juhus, siis päris kõva juhus või mis. Võib-olla ongi elu üks suur juhus.

Mõned ütlevad mulle, et ma olen lihtsalt hea näitleja, et nii paljude asjadega tegelen. No olgu ma siis näitlen, et oskan superhästi autoga sõita ja näitlen, et mängin arvutiga ja näitlen, et ma tunnen ja tajun midagi ette (haha :D). Ei noh, tegelikult tahaks ka näitlemise veelkord ära proovida. Näidelnud olen ma ka ühe väikse projekti tarbeks kunagi väga ammu. Nii et nüüd läks tuju eriti kurvaks?! Isegi näitlen! Ok, ok :D

Lisaks MEEDIA. Mina ei vali ju, millest mõni ajakirjanik uudise teeb! Mu jaoks on kõige veidram see, kui on tehtud uudis mingist täiesti suvalisest asjas ("Helen lisas pildi Instagrami") ning siis inimesed ütlevad: "on alles tähelepanuvajadus". Mmm... kas te mõtlesite enne selle rumala väite ütlemist ka natuke, et mina ei teinud seda uudist! Jah, olen süüdi selles, et lisasin pildi internetti, aga ma lisan koguaeg pilte internetti, et anda edasi oma toredaid emotsioone, elu, maailma ilu jne. See, et mõni ajakirjanik tol hetkel sellest kinni hakkas, on ju ainult tore ja fun! Aga siiski ei teinud uudist mu uuest pildist mina, vaid keegi teine. Seega ei näita kuidagi see minu tähelepanu- või mis iganenes vajadust. Ja ma ütlen, tore ju, et uudiseid on ajakirjanikel võimalik mu piltide kohta teha.
Pealegi kui läksin sensitiivide tuleproovi, siis oli täiesti tõsiselt meedia viimane asi, mis mul mõttes oli. Mina läksin sinna enda pärast. Anu Saagim oli ka seal kohal ja mul oli väga tore meel teda näha ja ilmselgelt olen ma ju viisakas inimene ja teen kõigi soovijatega intervjuud ning vastan küsimustele. Tahan lihtsalt selle lõiguga öelda, et meedia ei ole mu peamine eesmärk, kuid ma ei tõrju inimesi (ja ajakirjanikke) eemale, kui nad minuga loo soovivad teha. See on ju lõbus ja vahva! Intervjuusid on ka äge teha! Mulle meeldib, kui mult igasugu asju küsitakse.

Nagu näete, siis ei tee ma neid asju esmajärjekorras tähelepanu pärast, vaid ikka oma sisemise soovi tõttu. Armastan uusi põnevaid asju proovida ning järjest rohkem üritan leida tee selle juurde, mis mind tõsiselt huvitab ning tegeleda elus nii paljude selliste asjadega kui saan. Paljudel inimestel on muidugi veider, et nemad istuvad ainult kodus arvuti taga ning ei oska isegi kümne sõrmega kirjutada QWERTY peal nagu mina, nii et neile vist ei mahugi pähe, et ma lihtsalt oskan, tahan ja teen nii palju asju korraga. Nii, siin ütlen väikse saladuse, et peale ülikooli lõpetamist alustan ma bikinifitnessiga. Minge ärrituge, mõned, jälle kuskil nurga taga. Miks ma ei või nii paljude asjadega tegeleda? Ma ei pea valima elus vaid ühte suunda!

Nüüd kõige olulisem. Kuidas siis jõuda oma unistuste täitumiseni? Ehk on alguses abi nimekirjast, nagu ma tegin. Kirjutasin sinna, mida ma elus teha tahan ning nagu näete, siis mitu punkti sealt on juba juhtunud! Oeh, ma nii tänulik ja õnnelik! Edasi viivad õiged teed sind sinna, kui see on asi, millega on sul õige tegeleda. Lihtsalt keskendu sellele, mida sa teha soovid ning juhtuda võib siis isegi ehk ime. Olge tublid ja ärge peljake oma unistusi ellu viia! Heitereid tuleb nagu laviinist, aga on hulga rohkem inimesi, kes sind armastavad ning sind aitavad elus edasi ning pakuvad sulle nii ägedaid võimalusi! Heiterite energia on lihtsalt tugevam, aga kaitse end! Olen tänulik kõikidele ägedatele inimestele, kellega ma olen elus kohtunud ning kes on ka sama lahedad ja veel lahedamadki kui mina!







kolmapäev, 28. juuni 2017

Mu esoteerilised kogemused

Ma nägin, et paljud vaesed inimesed said suure trauma, kui meedia kajastas mu osavõttu nõiasaate castingust. Seletan nüüd ära, miks ma sinna läksin ning miks ei ole esoteeriline valdkond mitte midagi uut minu puhul. Kuna olen antud teema kohta teadmised pigem alati enda teada jätnud ning mitte sellest eriti pajatanud (välja arvatud ehk blogis mõningad korrad), siis nüüd on aeg, et ma avalikustan (vaikselt) enda suhted esoteerikaga.

Varasemad mõned kogemused

Kuigi nagunii anonüümsed heiterid mu blogi kahjuks ei loe, siis ikkagi seletan siiski jälle siin selle lahti. Saate castingule läksin sel põhjusel, et mind kutsuti ning olin nõus.

Ja miks ma olin nõus? Kui ma noorem olin, siis vaatasin selgeltnägijate saateid. Minu jaoks olid need nii ägedad ja ma fännasin kõiki sensitiive. Seda seepärast, et mind on huvitanud alati, milline maailm on, miks see selline on ja mida me saame selle kohta intuitiivselt teada. Ja see pole kõik - vaatasin saateid, sest samastusin osalejatega. Pärast saadet mõnikord mängisin ka sensitiivi. Arvasin lihtsalt ära kaarte või muu selline värk. Tõmme sensitiivide poole ja esoteerika poole on mul alati olnud ja see ei ole ju küll midagi uut minu puhul. Aga jap, see oli mul selline omapärane hobi, mida hoidsin pigem enda ja lähedaste sõprade teada. Ei läinud kuskile kekutama, et ou, ma mingi ennustan jne. See oli mu jaoks loomulik asi, mida ei olnud vaja kellelegi näidata. Võib-olla seepärast saidki paljud võõrad inimesed trauma, kui nägid mind seal saate castingul. Tõsiselt, nõiasaade on ikka väga palju rohkem minu teema, kui mingi abielu otsimine.
See pilt on tegelt tehtud teatud projekti jaoks kunagi ammu.

Kui ma noorena vaatasin sensitiive, siis mõtlesin küll, et ise tahaks kunagi proovida selles saates osaleda. Ma ei ole inimene, et ma lihtsalt teeks ja läheks ilma kutsumata. Minus puudub teatud julgus. Ma ei teadnud, millal oli casting ega muud midagi, sest ka too aeg ei vaadanud ma nii palju telekat. Mul oli kahju mõnikord ka telekast vaadatud saates olnud sensitiividest. Nad pandi nii valusaid kogemusi läbi elama, et tihti tundsin kergendust, et ise veel sellises saates ei ole! Elasin nende emotsioone läbi saateid vaadates.
Mõtlesin, et küll kunagi tuleb aeg. Vaat, mul ongi tunne, et nüüd on see aeg osaleda, sest mulle helistati ja kutsuti.

Viimasel praegusel ajal ka on hakanud nii paljud inimesed mind nõiaks kutsuma. Muidugi olid need inimesed, kes tahtsid kuidagimoodi solvata, aga ma hakkasin sellest sõnast kinni ja mõtlen nüüd nende pahameeleks, et ju see on mingi märk, et ma nii tihti näen, kuidas mulle öeldakse "sa näed välja nagu nõid" ning "sa oled kole kui öö". Öö on üsna müstiline ja meeldiv ilus aeg ning nõid olen ma alati tahtnud välja näha! Teatud asjad ja sõnumid jõuavad inimeseni põhjusega ning kuna viimasel ajal see nõiavärk kuhjus, siis võtan seda nüüd vihjena. Seda enam ma teadsin, et võtan vastu pakkumise minna saate castingule. Kõik inimesed, kes mind nõndamoodi nimetasid võiksid siis ikka väga rahul olla ju!

Seda kõike näete nüüd edasi TV3 uuel hooajal. Nii palju võin öelda, et see saade on tõsiselt päris. Ja cmon, mul on ju saatekogemusi olnud. Nii et pole mõtet rääkida, et sensitiivid on väljamõeldis. Mõelge siis sellele: kui sensitiivid oleksid üleüldse väljamõeldis, siis kuidas saab olemas olla nii palju sarnast väljamõeldist? Kui hing oleks väljamõeldis, siis kuidas on võimalik, et seda "väljamõeldise" kogemust on esinenud paljudel, mitte vaid ühel inimesel? Aga tundsin head energiat inimestega, kellega samastun ennast. Nii hea olla sellises seltskonnas!

AGA asi on selles, et esoteerilised kogemused on mul ammu olnud. Ja alustame algusest. Kui ma olin lapsuke, siis ma nägin kõiki inimesi läbi. Mitte et ma sellele rämedalt keskendunud oleks, et näen läbi teisi, vaid sain aru, mida keegi mõtles, tundis või mis ta elus aset leidis. Ilmselgelt nooremana ei osanud ma mõelda, et teistel nii EI ole. Ma arvasin, et kõigil on nii, seega käitusin ma ka üksinda olles nii nagu teised oleks mu juures, sest arvasin, et nigunii on kõik teada, mida ma teeks üksi. Haha, lol, lõpuks ma sain ilmselgelt aru, et kõik ei näe nii ja kui ma ausalt ütlen, siis mingi aeg ajas see mind rämedalt segadusse. Mina "lugesin" inimesi, aga inimesed mind ei lugenud?! Mis mõttes? Ma ei saanud aru, kuidas nad EI SAANUD aru, KES ma olen ja millega ma tegelen. Siis hakkaski see periood, kus ma pidin pikalt seletama inimestele, KES ma olen ja MIKS ma ei ole selline, nagu nad arvavad. Ja kui ma seletasin ära ja keegi ikka ei uskunud, siis hakkasin ma kahtlema kahes asjas: 1) inimesed ei näe maailma nii nagu mina ja 2) ma ei ole see, kes ma ise arvan. Nii et eneseusk on mul ka madal, mis on päris suur takistus.

Ilmselgelt olen ma see, kes ma ise tean end sisimas olevat, mis siis et aeg-ajalt kahtlen. Teadsin oma sugulaste näitel, et mul ju suguvõsas on nõidu küll ja sensitiivsed võimed. Sain teada ka kõike muud olulist enda ja teiste kohta ja no seda enam...

Kui mul oli periood elus, kus tundsin rohkem ette teatud asju, siis mul hakkas hirm. Tõsiselt, mingi aeg hakkasin kartma. Ei tahtnud näha millegi ilusa lõppu või siis tunda ette tulevikku, kui see veel saabunud pole. Ma kartsin! Ja surusin need tunded ja sellega koos ka selgeltnägemise maha. Ja surusin seda pikalt ja palju, ise veel õppides ülikoolis ja arvates (lootes/uskudes), et elu ongi nii nagu teadus seletab ja kui on mõni muu müstiline kogemus või glitch maatriksis, siis oli lihtsalt see juhus või kujutasin ette.

Aga sisimas olin ma tahtnud mõnda sensitiivi kohata ja kohtasingi ning oma sugulase ja sõprade abiga sain ma õigele teele tagasi. Sain aru, et ma olin väga tugev sellel alal, aga kõik endas maha surunud. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee. Samas ma mõistsin inimesi, kellele on antud selgeltnägemise võime ja nad selle maha suruvad.

No vot ja siis otsustasin, et püüan edasi olla see, kes ma olen, sest ega igaühele pole seda annet antud. Kindel on see, et on hingedel vanus ja kindel on maailmas ka muud asjad, mille teadmine pole kõigile oluline. Noor hing joob ja laaberdabki niisama ja talle pole oluline teada, et keegi siin maailmas on vana hing ja võtab kõik noore valud ja omab õpetamissoovi. Igatahes ma lähen jälle teemast kuskile kõrvale, seletan siis nüüd, mis oma kogemusi mul on.

Mulle sugulase sõber tegi tol olulisel momendil kaks energeetilist palli selja peale. Ma ei näinud neid, aga ma täiesti tundsin neid. Vot, tundsin siis "nähtamatuid" asju. Kui ma seda räägin, on jah lamp, aga tunda seda on ikka teine asi, eriti minusuguse bioloogilist skeptiku jaoks, nagu ma too hetk olla püüdsin. Ma olin meelega ignorantne.

Suhted. Neid olen ma alati ette näinud ja inimesi läbi näinud. Ma ei pidanud seda eriti oluliseks, sest mis seal erilist on mu jaoks?! Näed lihtsalt kedagi ja oskad kohe panna paar teksti, miks ta selline on, mis mulje ta jätta tahab ja kes ta tegelt on. Mu jaoks olid nagunii inimesed suht boring teema. Naljaga pooleks võib öelda, et seepärast olidki lapsena loomad minu jaoks palju huvitavamad kui mingid igavad inimesed. Muidugi teadsin ma ka seda, kui keegi valetab, aga viisakusest ma aeg-ajalt teesklesin, et usun ega saa aru, et teine valetab. Vot, väga tore võime ju või mis. Mmm... ei olnud mu jaoks siis, kui asi läks teistusuguseks.

Oletame, et leiad mingi oma unistuste mehe, eks. Sul on suured vägevad tunded ja tunned ennast ülihästi. Ja siis tunned järsku sähvatust, et teatud kuupäevaks oled sellest mehest lahku läinud. See tunne ilmselgelt ajab närvi ju! Mis mõttes nagu? Miks nii?! No, nii mul oli suht paljude just leitud lähedasemate inimestega (mitte ainult meestega). Ei tahtnud ma seda tunda ja nii ma seda maha surusin.

Näiteks, kui ma tolle psühhiga koos olin. Kui ma veel ei teadnud, et ta ikka täisa parandamatu psühh on, siis sain üks päev jaanuaris tol aastal oma sõbrannaga kokku ja rääkisin temaga, mida ise suhtes parandada. Ja tol hetkel järsku tundsin taolist mõtet "mis sa sest suhtest ikka lapid, juuni lõpuks olete lahus." Nii valus oli too hetk seda tunnet tunda, eriti, et ise üritad veel kõike parandada ja hea olla! Seda enam surusin ma selle tunde maha ja ignoreerisin, et üldse selline tunne oli. Mis arvate, kas olime seks aaks lahus? Ilmselgelt.

No olid ka mul sõber ja sõbranna, kellega oli nii cool ja äge, kuid tundsin ette, mis ajal suhtlus väheneb. Nii ka läks, aga valus on seda tunda siis, kui inimesega on nii lahe ja tore. Loodan, et need näited aitasid aru saada, miks ma hakkasin seda sensitiivsust endas vähendama.

Järgmised näited. Kui ma kohtasin näiteks oma sõbranna sõpru/tuttavaid, siis nii paljudega tundsin sitta energiat. Tunne, et need inimesed on tegelikkuses nõmedad ja ebameeldivad. Aga seda oli halb ja süüdlaslik tunne teada. Umbes, et kes olen mina, et mul tekib tunne, et see inimene pole tegelikult nii hea. Ja seetõttu surusin seda tunnet hullult maha, sest seda tunnet oli väga paljude inimestega. See oligi periood, kus paljude uute inimestega kohtusin ja kokku puutusin. Raske oli vaimselt kuidagi teada mingeid halbu asju, mida sa ei tahaks mõelda, kui üritad ise nii positiivne olla. Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nii paljud inimesed, keda ma kohtasin, olidki päriselt ebameeldivad.

Siis ma mõtlesin loomulikult ka seda, et mida võiks tunda teine sensitiiv, kes mind juhuslikult kohtab. Kindlasti ta tunneks midagi. Huvitav.

Mul on nüüd tänu arusaamisele jõudnud see selgeltnägemine nii kaugele, et tegelen sellega kaudselt iga päev. Iga päev ma tunnetan inimesi, keda ma tahan tunnetada, et millised nad on. Kõige rohkem näen ma kasu sest tundest, kui ma kedagi aitan. Keegi tutvub kellegi uue inimesega ja näitab mulle tema pilti ja küsib, mida ma arvan tast. No seda enam ma ei ole reklaaminud enda seda annet üldse, sest ei viitsi seda teha. Selline tunnetamine mõnikord võtab ka energiat ja väsitab.

Ja te ei kujuta ette, kui tihti ma pean endale meelde tuletama, et paljud inimesed ju minu energiat ei tunneta, mis on hea! :D Sest kui ma näiteks olen kurnatud ja naeratan, siis ei saa keegi aru, et tegelikkuses ma nii ei tunne. Ja kui ma olen heas tujus ja tavalise näoga, siis paljud arvavad, et ma pahane. See tuletab mulle meelde, et neil ei ole seda tunnetust. Kui ma seda endale rohkem teadvustaks, oskaks enda annet veelgi paremini kasutada. Seepärast olen ma ka skeptikute olemasolu üle õnnelik, sest ma tean, et on teatud inimesi, kes kohe üldse mitte mitte midagi ei tunneta, nii et nad isegi ei usu midagi, seega järelikult on kindlalt teatud tajud ja tunded mõnedel inimestel olemas. Mingi skeptik ei usu, et inimesi saab tunnetuse abil läbi näha (või ainult pildi abil), aga ma näen ju seda ise, seega on see kõik olemas ja järelikult nad kohe üldse ei taju seda. Nagu jehuu või mis.

Mul on siuke tunne, et olen siin blogis juba rääkinud, miuke see maailm on ja miks ennustamine toimib. Jep, see on kirjas SIIN. Lugege sealt veel ja näete ise, et pole see uus teema mu jaoks.

Ma üritasin mõelda, mis tajukogemusi on mul olemas, aga ma pean neid nii igapäevaseks, et need ununevad nagu igapäevased asjad. Öelge siis ise mulle, mis nendes asjades erilist on ja millised on erilised asjad:

  • abipalumine (kõrgematelt jõududelt) parkimiskoha leidmisel
  • uue inimese kohta mingi tunde tekkimine, mis pärast tõeks osutub
  • saladuse teadasaamine ilma et keegi seda sulle räägiks
  • kaartide panemisel kellegi aitamine
  • tundmine, MIKS keegi helistab või KES helistab
  • tundmine, mida keegi mõtleb
  • energiate tajumine
  • igapäevaselt tajumine, mis otsuseid vastu võtta, mis rada mööda liikuda jne
  • infokanaldamine kellelegi ennustamiseks (tema kohta rääkimine lambist)

Oh jah, mul ei tule mingit esoteerilist kogemust otseselt meelde. See pole vist väga esoteeriline, et keegi pani mulle telefonist kellegi pildi nina alla ja palus rääkida, milline see inimene on? See suht igapäevane. Ahjaa, see Kalvi-Kallega tutvumise lugu on ka ju tegelikult äkki esoteeriline. Minu jaoks on see tavaline asi (sest mu jaoks on tavaline teatud asju ette teada), aga oli see siis nii. Instas nägin, et mingi tüüp pani mulle mingile pildile kommentaari. Mu jaoks ei olnud tähtis ei kommentaar ega pilt, vaid vajutasin ta kasutaja peale ja ilma lähemalt vaatamata, ma tundsin, et selle inimesega elus veel midagi meil koos saab/juhtub. Mis te arvate, kas nii läks? Läks jah. See oli etteteadmine lihtsalt lambist. Ei vaadanud ma hoolega tema kontot ega midagi, nii et loogikaga siin pistmist polnud. Seega ma meelitasin ta saatesse ja hakkasime kogemata enne võtteid suhtlema. Aa, ja see ka. Kui ma eelmine aasta suve lõpus teadsin (oli tehtud pakkumine), et tuleb uus saade minuga, siis ma teadsin ette, et sealt tuleb suhe. Ei osanud kuidagi seletada, kuidas (vb mõni ütleb, et loogika, sest "otsisin" ju meest), aga teades kui valiv ja pirts ma olen, siis ei ütleks, et loogika. Ja üks saladus veel teile: mul ja Kalvil on üksteiselt elus nii mõndagi õppida. Te võite jah öelda, et üks mingi magistrant ja teine kriminaal, AGA tegelikkus siin taga on palju enam kui vaid pelgalt materiaalne nimetus. See kogemus näitab, et inimesed võiksid mõnikord proovida näha materiaalsest maailmast palju sügavamale ja mõelda, mida on kellelegi kellelegi rohkem pakkuda. Aga tead... kõik ei saagi seda vist mõista.

Ma tean, et mul on olnud veel teiste mõistes sensitiivseid kogemusi, aga ei tule endal meelde nagu käsu peale. Ise võtan nii loomulikult neid asju. No kahjuks esineb ka see, et kui ma kellelegi halba soovin, siis nii juhtub. Oeh, kui hea õnneks, et ma olen hea inimene!

Lisan veel seda, et ainus asi, mida mul on vajaka, on eneseusk. Seda mul pole nii palju, et see mind aitaks. Muidugi õnneks olen ma saanud head tagasisidet väga paljudelt inimestelt, kuidas mu ennustamine on neid aidanud. Mul on hea meel, sest aitamine rõõmustab mind alati! Võib-olla jah, kui tahaksin enda eneseusku tõsta, võiksin mõelda, et see anne aitab inimesi. Tahan ka öelda, et võin eksida mõnikord, sest tajun endale saadud signaale valesti või ei usalda neid. Juhtub noh, ärge pahandage. See on keeruline teema ja keeruline seletada. Eks sensitiiv suudab neid saabunud tundeid/sõnu/jms oma pilti panna vastavalt oma kogemustele.

Hmm. On siis midagi erilist veel mul või, et skeptikuid veenda... Tegelikult ma ei tahagi skeptikuid veenda. Ütlen neile vaid, et olegigi skeptikud ja elu on lõbus! Ei tea, mida toob homne ega mida toob järgmine valik ega milline inimene on uus tuttav! See on lõbus ja fun! Tõesti! Kui sa kõike ette teaksid oleks sinu jaoks igav ja valus. See on minu rida... igav ja valus.

Oh, mul tuli üks varasem kogemus meelde. Ükskord mul oli üks poisssõber ning ta läks kuskile teise linna. Kirjutasin talle feissis ja järsku tajusin, et ta räägib feissis ka ühe teise naisega ning küsib, kuidas läheb jne. Kirjutasin siis oma poisssõbrale, et noh, miks jutustad teise naisega ja küsid seda. Omg kui närvi või ehmunuks ta läks. Ta ütles, et mingu ma tema feissist ära, kuigi ma ei olnudki kusagil tema kohas sees, ei oleks saanudki! Siis ütles, et ainult mingi nõid saaks sellist asja teada. Haha, tänud! Vot mu kogemused on sellele sarnased. Kui veel meenub midagi, panen kirja.


****
Selle teksti nali seisnes mõnedes veidrates lausetes ja ingliskeelsetes sõnades.


laupäev, 24. juuni 2017

Kuidas olla liikluses autojuhina väga hea?

Mõtlesin täna veidi jälle autodest/liiklusest kirjutada. Ma olen siin natuke kritiseerinud selliseid juhte, kes on hooletud, nii et tooks ise välja äkki, mida võiks teha, et hoopis heaks juhiks saada. No seda õpetab autokool, aga annan mõningaid lambiseid nippe ise ka.

Esiteks, mida ma soovitan juba alguses - tehke manuaaliload. Muidugi automaadiomad võib ka teha, kui auto vastu on huvi vaid pealiskaudne ning muidu masinad üldse ei huvita inimest ja load tehakse pigem niisama. Muidugi on mõlemad variandid igati ok, aga räägin oma kogemusest. Kui ma läksin autokooli 17-aastaselt (kahe kuu pärast sain 18), siis polnud ma mitte kunagi varem autot juhtinud. Rooli taga olin istunud maksimaalselt paar korda elus enne seda (ja tõesti ainult istunud, mitte sõitnud). Ja ühe korra elus olin pannud auto käima ja kõik. Igatahes juhikoht oli mu jaoks võõras. Teadsin ainult pedaale: sidur-pidur-gaas, ja käikude asukohti. Hmm.. huvitav samas, et ma nii täpselt neid teadsin, kuigi polnud mitte kunagi neid jälginud, aga see selleks.




Mu lugu on siis selline, et autokoolis meile seletati pigem liiklust kui auto tööpõhimõtet. Siis algas esimene sõidutund ja ma sain teada, et kui ma pidurdan, pean ma siduri alla vajutama. See ajas mu nii segadusse - et MIKS ma seda teen?! Kes mind juba teavad, siis teavad, et ma pean asjast üdini aru saama enne kui selle endale selgeks suudan teha. Ja kuna ma seda ei teadnud ja tõesti ei olnud mul tol ajal ka vaba aega kõrvalt, et uurida automootori tööpõhimõtet kuskilt raamatust, ja keegi mulle seda ei seletanud, siis leppisin faktiga, et ma ei tea sellest sidurist midagi. Ja see ajas mind närvi, sest kui ma midagi teen (ehk siis vajutan sidurit, mis on ju millegi tegemine), siis ma tahan nagu väga teada, miks ma seda teen. Ja kuna ma ei teadnud, siis valmistuge üllatuseks  ma ei sallinud manuaalkäigukasti! Jep, mina, kes praegu armastab manuaalkäigukasti, ei sallinud seda autokooli ajal. Haha, tõesti naljakas, aga seepärast ma teiega seda lugu jagangi, et siit on midagi õppida. :)

Nii, käisin siis autokoolis edasi ja tegin oma sõidutunde ja ma olin sõidutundides nagu ikka suht halb (ma arvan). Ma olin megaarg, ma ei julgenud ühtki manöövrit oma peaga teha jne. Teoorias olin ma muidugi väga hää, nagu tavaliselt, sest mul lahtine pää. Aga automootori teooria oli mul endiselt null. Teadsin õnneks seda, et mootor on kapoti all sellel mu autokooli autol. Ja kuna mind ajas manuaalkäigukast närvi, siis ma rääkisin isegi nii rumalat juttu nagu: "nagunii manuaalkäigukastiga autodega juhtub rohkem liiklusõnnetusi" ja üldse rääkisin manuaalist väga palju paljude inimestega (nii halba kui ka head, arutasin lihtsalt asja). Mu isa lause on mul siiani meeles: "manuaalkäigukastiga autol ja automaatkäigukastiga autol pole mingit erinevust, lihtsalt manuaalis vahetad ise käike." See lause loksutas mul mõned asjad paika sidur on käikude vahetamiseks. Autokoolis ei teadnud ma näiteks isegi seda, et madalama käiguga kõrgema kiirusega sõites annab auto rohkem pöördeid välja, mis teeb auto võimsamaks. Ma autokoolis pidin ükskord kiiremal teel panema viienda ja mul oli selline tunne, et pressin jala läbi autopõranda, sest auto ei liikunud edasi. Praegusel ajal paneks ma kolmanda :D Auto suri mul autokooli jooksul kaks korda ainult välja ja üks neist oli autokooli eksam. Ja lumega sõitsin esimest korda elus autokooli eksamil. Nii naljakas, et selline Murphy seadus :D

Vot, muidu oli mu autokool väga hea, aga kuidagi jäi puudu see teadmine, mida teeb täpsemalt sidur ja kuidas siis need käigud toimivad teoorias. Mulle õpetati jah, et kiiruse see ja see jaoks on teine käik, järgmise kiiruse jaoks kolmas jne. Ehk siis ma õppisin pähe, kuidas asja kasutada, aga ma ei teadnud endiselt, miks ja kuidas asi nii töötab.

Selle pika jutu mõte oligi see, et kuigi ma tegemise ajal reaalselt hakkasin mõtlema, et miks ma küll ei teinud automaadilube, sest ei sallinud automaati, siis nüüd on see superhea valik! Nagu te teate, siis praegu mina=auto ja ma fännan nüüd manuaali täiega! Mu esimene auto oli automaat, aga teine nüüd manuaal, sest see meeldibki rohkem. Suurem kontroll auto üle. Ma isegi ei tea, kuidas manuaal mulle meeldima hakkas, aga vist nii, et sain lõpuks aru, kuidas asi töötab.

No ja lühidalt nüüd igav jutt: sidur lahutab mootori ja rattad. Kui käik on sees, on mootor ja rattad ühendatud, mis tähendab, et mootorist saadav energia kantakse otse vedavale teljele (ehk siis kas esimesed või tagumised rattad (või mõlemad)). Kui on vabakäik või sidur lahutatud, siis sa lahutad põhimõtteliselt need kaks osa ära. Mootor käib niisama ja energiat ratastele ei kanna. Mida kõrgemad pöörded, seda kiiremini ja võimsamalt mootor töötab. Hmm.. nii lihtsat asja ei võinud keegi mu 17-aastasele minale selgeks teha :/

Igatahes load sain siis 18-aastaselt, paari kuu pärast peale autokooli algust. Ja siis hakkasin järjest enam autodest aru ka saama. Ja järjest rohkem nautima autosõitu ja sealhulgas ka käikude vahetamist jne. Nüüd teate hästi, et ma rallin hea meelega igale poole. Mul tuli tegelikult seda postitust kirjutades tunne, et ma mingis eelmises elus pidin rallisõitja olema. Kui ma olin kolmene, mängisin ma ainult autodega. Ma tundsin ära diiselautode hääle bensumootoriga autodest kolme aastaselt, aga ma ei teadnud seda sõna nagu, et see on diisel. Lihtsalt diiselautodele ütlesin margariiniauto. Ärge küsige miks. Õnneks nüüd olen ma suur inimene ja saan suurte autodega mängida.

Aga siis paar asja, mis kindlasti aitavad olla parem juht:

  • Parkimise puhul võid käia autost välja ja sisse, et vaadata, kui kaugel auto tegelikult on. Jäta meelde oma auto gabariidid.
  • Proovi paljusid erinevaid autosid. Vaata, mis mootor neil on ning kuidas reageerib. Umbes tea, kui suur mootor annab millist võimsust ning kiirust. Arvesta sellega näiteks kiirendamisel
  • Tunneta auto käitumist erinevatel teeoludel. Hea oleks ära proovida sõiduki reageerimine jääl ja väga siledal asfaldil. Mis juhtub ja kuidas reageerida? Mis siis kui kontroll kaob ja kuidas sa selle tagasi saad? Proovi ära! 
  • Proovi sõita nii, et keegi räuskab autos ning topib oma käed peeglite ette. Sina juhina pead ikka kõiki ohte esimesena nägema 
  • Ülekäigurajad on väga olulised. Vaata neid enne kui nende lähedusse jõuad. Eriti uuri neid, kui keegi pargib nende eest või muud moodi on nähtavus halb. Inimene võib alati seal olla 
  • Arvesta kõikide teiste juhtidega. Ära karda käega näidata, kes liigub esimesena. Ole kindel, et kõik on sind märganud nii ringil kui ka mujal. Ka jalakäijatele võid näidata käega, et lubad neid üle tee 
  • Ning veel: vaata, kuidas su auto käitub mingis olukorras. Vihmane või libe tee vms. Kui selline asi juhtub suurema liiklusega olukorras, siis tead, kuidas olukorda päästa.