Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

pühapäev, 26. detsember 2010

Kenad jõulud

Proovin panna nüüd ühe ilukirjanduslikuma tüki oma elust siia kirja. Kõike ma jälle kirjutama ei hakka, aga midagi ikka, vähemalt see kena lõik.

Sõitsin 24. detsember (vist) oma mersu roolis koos Meinuga Tiskre poole. Vaatasin, et nahhui, neli peatub seal peatuses, davai, lähen vasakult poolt sel teel, mis on kolmnurgakujuline. Pöörasin siis paremale ja vaatasin, kes see kääbik seal läheb keset teed.
"Ou, see on ju Luure!" avastasin. Peatasin auto ja lasin akna alla.
"No, jou, kus lähed, mees?" Pärisin viisakalt.
"Ee... noo, ma ee..." Kokutas see kena mees. Näen, et buss hakkab minu poole liikuma, pidin ruttu veits maad edasi sõitma, kuhu see suur roheline koll ei keera.
"Ma sõidan ettepoole, tule sinna siis." Ütlesin Luurele ja sõitsin õigesse kohta.
Seal vaatan peeglisse ja mida ma näen - Luure sahkendas lume sees. "Mida ta käpib lund?" jõudsin veel pärida. Meinu naeris igatahes.
Luure jõuab juba minu autoni, ma küsin mida ta teeb siin, läheb koju või tapsi või. Luure ainult mökutab ja naeratab haledalt, vehib käpaga kuhugi suvalisse suunda. Aru ma ei saand, mida ta öelda üritas. Siis just Suzanne helistas samal ajal. "Kuule, kas Luure on suga rääkinud?" Küsib ta telefonis, täpselt õige asi.
"Ta seisab praegu minu kõrval." vastasin ja naersin.
"Issand jumal... see sitakott saatis mulle sõnumi, et ma välja tuleks ja et ta on minu tänaval."
"Ah, seda ta siis tahabki, sinuga kokku saada. Nojaa, ma just nägin, kui ta nelja pealt tuli. No, Luure, tahtsid siis Suzannega kokku saada." Viimane lause oli Luurele mõeldud.
Ega see Luure suurt midagi öelda osand, tegi mhm. Ütles vist ka, et tahtis talle midagi anda.
"No, nüüd ma saan aru, tahtsid Suzannega kokku saada, kust sul siuke idee tuli?" rääkisin taga.
"Ütle talle, et ma ei tule välja." Ütles Suzanne toru otsas, ütlesin edasi selle Luurele.
"Ütle seda ka, et ta koju läheks." Selle ütlesin ka edasi. Paar lauset vist veel ütlesin.
Luure mögises midagi.
"Ütle, et ta annaks selle sinu kätte ja sa annad mulle." Selle asja kohta siis, mille Luure Suzannele suures õnnes kinkida soovis. Seda ma Luurele ütlesin ka. Luure alguses punnis vastu, aga siis ütles oota ja jooksis selle hange juurde, kus ta ennegi kükitas. Ma juba naersin, et mingid lilled raudselt. Jõudis mehike tagasi ja andis mulle paki sees lillekese autosse.
"Eks ma annan selle siis Suzannele edasi, kui ma teda täna näen. Davai, tsau." Ütlesin.
"Eee.. tsauuuuu." Vastas. Ei tea, mida see Luure tegi edasi. Kui Suzannega kokku sain, andsin talle lille edasi. Üks punane roos oli. Noja, Luure ikka üritab. Hea, et ta üle Tallinna ei karju, kuidas ta Suzannet armastab, nagu ta seda üle Nimeta baari tegi.