Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 30. november 2013

Hoiatus, mida soovid!

Tuleb olla oma soovidega ettevaatlik. Molekulid ja värki on ühenduses maailmas ja kui mingi värgendus saata teele, võib see tõesti tulla tagasi. Aga miks olla ettevaatlik? Sest oma soovi võib saada poolikult või teisel vormil. Seepärast tuleb alati soovida täielikult kõike, mida tahad, mitte jätta midagi juhuse hooleks, sest võib-olla sa saadki siis selle, mille soovid, kuid... natuke teistmoodi kui oleks osanud arvata.
Soov tuleb tõesti päris lampi ja päris ootamatult. Tihti, kui on kohale saabunud see soov, mida soovisid, siis ei saa kohe esimese hooga arugi, et see on see, mida sa tahtsid. Ja see tõesti on nii. See on olnud mõnda aega olemas ning tagasi vaadates oma varasematele soovidele, kui need on üles kirjutatud või lugedes midagi, mida varem soovisid... siis see oligi see ja nüüd ongi olemas!
Toon siis näite enda kohta, kuidas soov on lihtsalt lampi täitunud õnneks ja hästi. Tahtsime siis perega uut telekat. Kõigil hakkasid sel ajal siginema need head liistud, millega on tore vaadata. Mõtlesime, et võiks siuke hea suur olla. Samal ajal vanaema ka rääkis, kuidas tema naabritel ja kõigil on need uhked liistud ja tal mingi vana telekas, ta tahaks ka uut. Mõtlesimegi siis, et ongi vaja kaks telekat ja kõik. Jäigi nii, sellised mõtted saatsime me mitmekesi teele.
Ja nii ükspäev Rocca al Maresse sõites nägime reklaami, et kaks telekat hinnaga 999 eurot, üks suur, teine väike. Läksime poodi ja saimegi sellised telekad, nagu tahtsime. Küll on hea! Soovimine langetas juhused kokku.
Aga tuleb ette vaadata tõesti ja paljudele asjadele mõelda. Näiteks, soovid endale autot. Mõtled, et ahjee, seitsmene bemm oleks hea ja mõtledki sellele, et see on olemas.
Nii ja siis ükspäev vaatad ringi ja mida sa näed: seitsmene bemm ongi olemas, ainult et vana, laguneb ning üldse ei tööta nii korralikult, nagu peaks... seda ei tahtnud ju! Aga soov siiski täitus, natuke teisel kujul ainult.
Seepärast ma soovitangi mõelda nii palju asju soovimisel läbi, kui vähegi võimalik. Elu on see, mis viib sind selle soovituga kokku, kuid ega elu ju ei vaata, et kas sulle see sooviga kaasnev asi kõlbab või ei. Sina ju seda soovisid, ise ei mõelnud sellele, mis sellega kaasneda võib ja kui sa ei mõelnud täpselt, milline see bemm on, no siis elu saadab sulle lihtsalt mingi bemmi, mis kõige lihtsamate juhuste kokkulangevuse tõttu sulle tuleb.
Täna käisin Teeviidal ning seal oli ka Tartu ülikooli boksis pall, mida sai suure tahtejõu mõjul lükata edasi. Nii käib ka vast soovidega. Asi käib nii, et saadad oma mõtted ellu ning sest hetkest hakkavad need muutma muid asju nii, et sinuni jõuaks see, millele sa mõtlesid. Mujal nurgas juba kuskil su bemmisoovi peale mõtleb keegi, et tema seda bemmi endale enam ei taha.
Kõige raskem oma soove täita on sellepoolest, et kukuvad pähe negatiivsed mõtted, mis hajutavad soovi täitumist. Seepärast oleks mõttekas oma soov lukku panna, et mõelda ära ja mõelda, et nii ongi ning seda rohkem mitte torkida.
Mul on päris palju asju läinud nii nagu ma kunagi mõtlesin, et võiks olla.
Ma näiteks kunagi mõtlesin, et võiks elus Qlimaxil ära käia, et näha, mismoodi see on. Ja juhtuski nii, elu viis mind selliste inimestega kokku, et saabus mul sinna kutse ja minek.
Samamoodi ma hiljuti soovisin, et tahaks jopet, mis oleks ilus, hea, sulejope, soe... unustasin ainult soovida, et hind võiks odavam olla, kuid juhtuski nii: läksin Montonisse ja nägin seal seda. Vähemalt oli ikkagi just sel päeval selle tellimine soodsam. Kõige parem on see, et kui ma endale riideid soovin, siis näen neid poes kohe ja vaevata. Poes kaua rassimine on nii tüütu. Saadan oma mõtted teele, mis võiks olla ja ongi. Ükskord soovisin ma hirmsasti ogadega asju ja nüüd on poes neid täis. Nii lahe! Mul on nii hea meel selle üle
Lisaks on mul soovimise kohta muid tähtsaid asju ka öelda, räägin neist hiljem ükskord.
Igatahes, olge ettevaatlikud, mida täpselt soovite ning olge õnnelikud selle üle, mida elu teile pakub!

laupäev, 5. oktoober 2013

Kuidas sebida mehi

Väga lihtne, naised, kohe kirjeldan!

Esiteks, tuleb naeratada koguaeg või tihti ja lolli näoga. Mees mõtleb kohe, et oojjee, on võimalust.

Teiseks, tuleb rääkida väga vähe. Tundub uskumatu, aga mehele meeldib rohkem passida naise välimust, kui teda kuulata. Olla lihtsalt vait, naeratada ja kuulata (ei pea ka) mehe juttu. Itsitada mõni aeg ka.

Tuleb nõustuda mehe jutuga. Ei maksa vähemalt alguses filosoofilisse vestlusesse laskuma. Ei maksa ka oma arvamust avaldada, vaid lihtsalt öelda palju ää ja paista asjast mitte teadvat. Näiteks:
M: tead, autodel on mootor
N: on vä?
M: mhmh, kapoti all tavaliselt, minu autol on ka, tahad näha?
N: ää, misasja, näita jaaaa
M: näitan! Sisepõlemismootor on. Neljataktiline. Kolvid jne on seal.
N: ää, kas korvid panevad mootori tööle vä?
M: Kolvid. No, põhimõtteliselt, põlemisel tekkinud energia kantakse üle kolvile, sealt jõud edasi jne....
N: ämm, misasjale?...
Ja nüüd mees mõtleb: woah, see naine on ikka päris tark. Temaga saab laskuda keerulisse arutlevasse vestlusesse ja ta oskab nii hästi kaasa rääkida sellel teemal! Küll on tark! Tahaks talle juba mootorit näidata, siis on ta mul juba mujal ka, kui talle see meeldib! Jee, saan pingutada ta nimel!

Nii mitte teha:
M: Autodel on mootor, tead
N: Ma tean jah. Ega muidu ei sõidakski, enamasti on otto-mootorid, aga Mazda RX-8l on see mingi teine mootor.
M: Rootormootor jah. See töötab teistmoodi, mu autol on ottomootor. Seal on kolb ja käib ringi.
N: Väntvõll hakkab ju pöörlema, kolb ei käi ringi, käib üles-alla.
M: nooojaaa....
Ja nüüd mees mõtleb: on alles lollakas ninatark! Ta ei jaga asjast matsugi ja tuleb siia vaidlema! Ta pole mootoreid näinudki ja mõtleb, et kuskilt on kuulnud ja kohe teab! Nii loll bitch ikka, temaga pole millestki rääkida!

Ja kui juhuslikult mehe juttu ei pane tähele, siis pole hullu, tark paistab ikka see, kes palju naeratab ja küsib üle midagi mehelikest asjadest. Lihtsalt küsida üle, et misasi see oligi. Meest parandada kindlasti ei maksa. Mida vähem rääkida, seda parem on.

Lisaks, kui rääkida mehega fb-s, siis kirjutada suht kirjavigaselt ja rumalalt, see meeldib rohkem. Muidu liiga korralik kiri jätab mulje, nagu sa oleks ka mingi tark ja korralik ja liiga tark ja pole võimalust sind voodisse tirida. Kuid kui lohakalt kirjutada, siis oled ehk ise ka lohakas ja ei jaksa enda kirjavigu parandada ja arvatavasti räägid ka paljude teistega lohakalt (nii et mees saab mõnusat konkurentsi ka tunda, mida nad enamasti tahavadki).

Kõige tähtsam asi: mitte anda järgi voodisse minekuga. Oodata sellega natuke aega. Lihtsalt mõnda aega olla vait, paista välja ilus asi, mida on hea vaadata ja öelda aeg-ajalt ää, sa tead nii palju nendest ää korvidest või midagi muud taolist ja mehe süda põksub juba kiiremini. Kohtumisel ka peab mehest üsna suva olema, ei tohi kindlasti mitte suurt hoolivust välja näidata alguses!!! Mees muidu hakkab kartma, et tahad mingit vastikut jubedat suhet! Olla koos nii, et lahkud varakult, kokkusaades paista jälle hästi ilus jne. Varsti on mees juba väga ära armunud ja siis võib ise paljastada juba oma tõelise pale, et tegelt su aju töötab ja oskad juttu ka rääkida, loodetavasti mees siis kartma ei hakka ja ära ei jookse.

kolmapäev, 24. juuli 2013

Sõimaja-mutt

Mul oli väga huvitav sotsiaalne päriseluline praktiline koolitus. Kohtusin isiklikult sellise inimesega, kes muudab oma elu põnevamaks väga huvitaval viisil, nimelt võõraid provotseerides. Selliseid inimesi on tegelikult palju, olen tuttavatelt kuulnud neid naeruväärseid jutte.
Sõitsin siis rallile. Olin oma vanematega, nemad eraldi autoga. Tulime ühelt kiiruskatselt, et parkida staadioni juurde ja kontserti kuulama minna.
Sõitsime siis mööda teeäärt selle staadioni juures ja otsisime parkimiskohta. Terve teeserv oli täis autosid. Mu vanemad leidsid ühe teeääre, kus juba parkis üks auto sissesõiduhoovi juures mingi lindi ees. Nad läksid oma autoga sinna ja mingi noormees tuli seal rääkima. Kuna see tüüp elas vist seal, siis ta rääkis mu vanematega ja ma võisin oma auto sinna sissesõidutee juurde panna. Ma ei pannud tee ette, vaid sinna lähedale. Mu vanemad parkisid mujale. Paningi oma auto täiega kenasti sinna, et jääks palju ruumi, nii et mitu autot sealt hoovi ikka mahuks ja värki. Mõtlesin ka, et seda hoovi ei sõideta, kuna seal oli mingi rohtus tee ja lint ees. Ega me nagunii kauemaks ei plaaninud minna kui max tund. Seal sissesõiduteel olid veel mingid masinad, see noormees vist käskis neil ära sõita, kuid ma ei tea, sest mina temaga ei rääkinud.
Igatahes käisime siis kontserdil ära, olime seal vist 30 minutit. Kuna mu vanemad olid auto mujale pannud, siis läksid selle juurde ja pidime koos edasi sõitma, et ootasid mind seal kuni ma sinnani sõidan. Istusin siis rahulikult oma autosse ja panin auto tööle. Panin käigu sisse ja hakkasin liikuma ja tunnen et auto ei lähe eriti edasi. Mõtlesin, et kas käsipidur on siis peal või ei. Ei olnud nagu kässar peal, mõtlesin, et ju ma parkisin kraavi või tee vajus vms. Järsku siis keegi kopsis vihaselt mu autoaknale.
Tegin akna lahti ja seal passis mingi kurja naise moll. Ta ütles kõigepealt, et mida te siia pargite, siin ei või parkida. Kuna mul oli hea tuju ja panen inimestega alati sõpsi, siis ütlesin ilusti, et ma tean jah, sellepärast ma sõidangi kohe minema ja tahtsin hakata jälle liikuma. Selle peale see naine ütles: "Aga miks te siis pargite siin? Misasja te pargite siia, kui ei või?" ja plääplää. Ma ütlesin, et ma ju lähengi minema. Selle peale see naine ärritus, ja kukkus rääkima, et tal elab siin invaliid ja juba kümme aastat ning mis siis kui mina siin pargin, siis ei saa kiirabi kohe kiiresti hoovi sisse sõita. Et juba kümme aastat võitleb ta siin selle probleemiga, et kõik seal pargivad. Selle mögina peale sain ma kohe aru, mis inimtüübiga on tegu. Ükskord rääkis mulle üks tüdruk, kuidas ka mingi eit sõimas teda parkimise eest kuskil ning kui tüdruk vastas, et olgu läheb ära, sain aru, siis mutt vihastas, et neiu ei ärritu ja hakkas uuesti sõimama. Ma mõtlesin samal ajal sellele, kui see vana äksi täis keskealine närvihaige mind sõimas ning vastasin hoopis: "Oi issand, kui õudne! Ma lähengi siit kohe eest ära. Väga halb, kui nii võib juhtuda, et kiirabi ei saa tulla!" Selle peale mutt tegi nägusid ning alustas jutuga uuesti. Ütles, et mida te siis pargite siin, kiirabi võib ju kohe vaja minna, ta elab koos invaliidiga jnejnejne. Siis ma vastasin veel dramaatilisemalt ja kaastundlikumalt, et kui õudne, kui kiirabi sisse ei saa ja väga halb lugu, kui midagi juhtuks jne. Mis siis, et tegelikult oli terve sissesõidu hoov vaba, aga tal endal oli millegipärast sinna mingi suur punane lint ette tõmmatud, et kui ka kiirabi sinna sõidab, mahub ta lofalt läbi, kuid peaks lindi alla ajama. Mõtlesin, kas ta tuletõrjet ka ei taha veel kutsuda, et see ka hoovi sõidaks läbi lintide.
Kuna mu vastus talle ei olnud see, mida ta taotles, sest nagu juba aru võib saada, oli tema ainus eesmärk põnevasse konflikti astuda võõraga, siis ta ärritus selle peale, et ma kõiki ta sõnu takka kiidan ning tõstis häält! Ta kukkus kõvemini karjuma ja kummardas mulle lähemale jälle selle mölinaga, et mida ma siin pargin ja kiirabi tuleb. Ma ütlesin väga viisakalt ja abivalmilt, et kui siin siis parkida ei või, pangu silt üles näiteks. Minu meelest tark inimene paneb sildi üles ja kollase joone maha. Selle peale oskas ta vastata, et siin on ju sissesõidu tee ja seda kõik näevad. Et nagunii ees kuskil on märk, et või parkida (tegelt polnud) ja sissesõidu tee on siin, aga kõik ikka pargivad siia, kuid on ju näha, et see on sissesõidutee. Üritasin talle viisakalt seletada, et pangu märk üles või kirjutagu silt siia, et parkida ei või, kuid enamus ajast mölises ta ise, nii et raske oli vahele midagi viisakalt ja rahulikult öelda. Ütles veel, et ta saab aru, et kui keegi tahab sinna parkida, siis tulgu ma öelgu talle seda ja parkigu tema aeda oma auto, et jah, tulgu ma ukse taha ja öelgu, et tahan parkida ja võin tema aeda panna auto. Et siis ma võin ju parkida siin, kui tema on loa andnud, et siis ta ei keela midagi, kuid niisama ei tohi autot siia panna jne.
Ma mõtlesin, et kuidas ma ta aeda peaksin sõitma, kui lint ees on ja kui ma isegi ei tea, kus ta majal uks on, kuid nagunii see luba nende majarahva poolt oli ka mul olemas ja ma naersin endaette selle peale.
Siis ma ütlesingi nii nagu oli, et mul ju lubati siin parkida. Selle peale ta käratas, et kes lubas?!?! KES KES?!?!? Läks eriti närvi, sest ma olingi juba luba küsinud. Ma ütlesin, et oli üks noormees. Siis ta ütles: "Mis noormees??? Tule autost välja!!!!! Lähme kohe räägime selle noormehega, kes sul lubas siia parkida!!! Lähme!" Ma muidugi ei viitsinud, kuid ta kräunus edasi, et lähme kohe räägime temaga, et kuidas küll ta võis lubada mul siin parkida?!?!  Ma tulin autost välja, et pigem juba oma vanemad kutsuda, et ära pääseda sellest mutist, kes mul minema ei luba sõita, kuna ta oli minuga vist juba mingi viis minutit vähemalt õiendanud. Kui ma välja tulin, siis see mutt paukus uuesti, et kümme aastat on tal see jama ja invaliid elab. Ma mõtlesin, et on alles taun ja tegin eriti dramaatiliselt kurva näo ja laususin, et küll on ikka hull lugu, kui juba kümme aastat on see hirmus probleem (ja selle ajaga pole lahendust leidnud). Ta vastas selle peale seekord isegi, et ei ole vaja sarkastiline olla. Vähemalt sai aru millestki. Siis ta tahtis mind vedada kellegagi rääkima ja ma ise ütlesin nii nagu oli, et tegelikult rääkisid selle noormehega teised inimesed, ja küsisin kas ma kutsun nad siis siia ja lähme räägime? Midagi ta käratas, et kutsu siis jah ja lähme kohe räägime selle mingi noormehega, kes on lubanud mul auto parkida tee äärde. Helistasin siis kasuisale, et mingi naine möliseb minuga ja tulgu ta siia.
Ta sõitis sealt samast kohale ja küsis, mille probleem on. Mu ema ütles ka viisakalt, et ma võisin siia parkida. See mutt jäi kuidagi rahulikumaks, kuid ikka vihaselt käratas, et siia ei või parkida jne. Mu kasuisa küsis: "Mingi ment oled vä?" Ja ütles mulle, et istu autosse sõidame minema. Mutt muidugi üritas midagi veel paukuda, kuid see suur soov mingi noormehega rääkima minna oli tal kadunud. Istusin siis autosse ja naersin kui lolle inimesi olemas on ja hakkasin sõitma.
Mingid takistused olid nagu ees ja käsipidur ei olnud peal ja mõtlesin, et ju siis parkisingi lohku või midagi. Sõitsin kõikide ratastega mingitest mühkudest üle ja keerasin eespool ringi. Hakkasin siis tagasi sõitma ja siis nägin ma põhjust, miks mu auto kohe liikuda ei saanud. See mutt oli iga mu autorehvi ette ja taha pannud mingid klotsid!!!!! Hahahahah. Lisaks oli terve sissesõiduteeäär ka mingeid hoolikalt pandud klotsikesi täis! Jestas, kui naljakas! Ma veel laususin aknast mutile, kes seal kõrgilt käed puusas seisis nagu tal ei oleks midagi paremat teha ning tuppa ta ei kõndinud, et järgmine aasta olgu silt väljas, et siin parkida ei või, kuid selle peale lausus ta jälle oma tunnuslause, et siin on sissesõidu tee ja hakkas kindlasti jälle mingist invaliidist rääkima, kuid ma sõitsin minema. Kuulsin veel eemalt, kuidas ta seal räägib endaette sissesõiduteest ja värki.
Kui tal oleks tõepoolest mingi probleem esinenud nagu ta mulle väitis, oleks ta suutnud kümne aastaga selle juba ära lahendada. Pealegi oleks ta siis lasknud mul minema sõita, et kiirabi iga kell hoovi sisse saaks sõita läbi ilusate auhinnalintide ja üle klotside. Kui ta teab, et üritus algab seal, saaks ta selleks ajaks minna kas või haiglasse oma abivajava isikuga, kus on arstiabi kohe kättesaadav või siis kuhugi tuttavate juurde, kus ei toimu üritusi. Üleüldse, kui tal oleks kodus abivajav invaliid, ei oleks tal kohe kindlasti aega tõmmata linte oma maja ümber, laotada klotse sissesõiduteele, laotada klotse teiste autode iga rehvi alla ning kohe kindla peale ei oleks tal aega istuda põõsas ja piiluda ja passida nii kaua, kuni ilmub selle auto omanik kohale, et siis juurde joosta ja sõimama kukkuda. Kindlasti ei oleks tal ka aega pikalt sõimata võõraid inimesi ja jääda vaatama kuidas nad ära sõidavad.
Selliseid inimesi ikka leidub. Kuna nende elumiljöö on igavamast igavaim või siis nende hobi ongi enda lõbustamine võõraste inimeste konfliktiviimise näol, pole nendega mõtet vaieldagi. Neil oleks nagu eriliselt igav ja nad peavad endale pseudoprobleeme tekitama. Neil on alati aega käia kaugel eemal kodus, et tuua paber ja pastakas näiteks ja kirjutada sildile pikk jutt, kui taun on selle auto omanik, kes kuskile pargib või siis printida spetsiaalselt hunnik sõimavaid luuletusi välja, et panna neid autokojameeste vahele. Kõige magusam nende jaoks on põõsas passida, kuni autoomanik ilmub ja siis mõnusalt provotseerida. Normaalne inimene on minu meelest tolerantne ja teda ei huvita teiste inimeste mingid asjad ja normaalne inimene naudiks üritust, kui see talle õuele tuleb, mitte ei võitleks selle vastu, mida teised naudivad. Või kui ta just vihkab seda, sõidaks ta selleks ajaks tuttavate juurde.

reede, 5. juuli 2013

Tuleb usaldada ennast :)

Vanaemalt kuulsin ühe tähtsa jutu, mis on elus väga vajalik meeles pidada. Peab arvestama, et ise tuleb ikkagi liikuda oma eesmärgi poole, sest leidub igasugu tegelasi, kes meelega takistusi teele loobivad või siis kogemata, kuna nad on kitsa silmaringiga ja ebatolerantsed. Teiste enesekindel arvamus ei pruugi grammigi õigem olla, kui iseenda ebakindlam sisetunne.

Lähevad mees ja tema noormehest poeg hobusega poodi. Kuna ainult üks hobune on hetkel, siis istub mees hobuse selga ning poeg jalutab kõrval. Liiguvad turu poole nii.
"Näed, kui loll vanamees, endal vaene väike laps kõrval ja ise istub hobuse seljas, poeg peab kõndima. Väsitab niiviisi pojast ära, loll papi." kukub rahvas tänaval õiendama ja vahivad vihaselt, pööritavad silmi ka.
Istub siis poju hobuse selga ja mees hakkab kõrval kõndima, kui nii parem on.
"Näed, kui ülbe laps sellel mehel on. Ise noor ja tugev kui härg, kuid laseb vanainimesel kõndida, istub uhkelt hobuse seljas, kui saaks hoopis lasta oma vanal väetil isakesel hobuse seljas puhata!" möliseb jälle linnarahvas, vanainimesed ja kõik vaatavad kurjustavalt ja vehivad kepiga nende suunas.
Istuvad siis mõlemad hobuse selga kahekesi, nii isa kui poeg ja sõidavad nii edasi.
"Näed, mis loomapiinajad on platsis! Enestel üks hobune ja peab kahte suurt rasket täismeest kandma! Mõlemad täiskasvanud inimesed, endal ju jaksu küll, kuid piinavad ikka pisikest hobust. Vaene väike loomakene!" Leiab rahvas viga laita, ja on kindlad, et nemad on paremad ja targemad.
Tulevad siis isa ja poeg mõlemad hobuse seljast maha, võtavad hobuse käe kõrvale ja kõnnivad tema kõrval, ju siis nii on parim.
"Näed, mis lollakad inimesed seal! Neil on hobune, kuid nad ei sõidagi sellega, on ikka täislollid! Väsitavad end niisama, kui saaks lihtsaminigi edasi." Paugub rahvas jälle, irvitavad ka veel nende kahe lolli üle, kes oma transporti ei kasuta.
Hobusel on jumala pohhui, kes kus on, peaasi, et saaks hiljem süüa ja poes saab suhkrut ka, kuid võiks juba kiiremini ära käia seal, tal ootab sõber naabrihobune, kellega jutt pooleli jäi.

neljapäev, 24. jaanuar 2013

Kuidas naist sebida v ära võrgutada v endale saada

Mõtlesin, et kirjutan niisama enda ja sõbrannade kogemustele tugineva loo, kuidas mingi naine endale ära sebida. Lihtsalt seepärast, et natuke avardada seda mõttemaailma ka meestele, millest naised mõtlevad. Tegelikult naised ütlevad, et nad ei saa meestest aru, aga samamoodi ütlevad mehed naiste kohta. Ma siis natuke tõstan seda loori meie müstilisuse eest. :)

Tegelikult on asi lihtne. Naine peab hakkama sinu peale mõtlema. Ja kui ta juba mõtleb, siis nagunii mõtleb ta ka seda, kas sa ise oled temast huvitatud ja seda tulekski välja näidata piisaval määral. Arvestada tuleb sellega, et ilusatel naistel võib olla päris palju mehi ümber tiirlemas ja kui sa ise ei suuda enda huvi näidata, võtab ta endale järgmise, kes näitab huvi. Võib juhtuda ka, et liiga ilusatel neiudel pole kedagi ümber tiirlemas, sest kõik mehed mõtlevad, et ahh, tal austajate armee, aga kui kõik seda mõtlevad, siis kuhu jääb mõni see, kes nii ei mõtle. Sellisel juhul on võimalused eriti head. 

Naistele meeldivad ikka inimesed, kes teavad enam-vähem, kes nad on ja mida nad teevad ja on viisakad, toredad jne. Aga muidugi, kui sa oledki mölakas, võid selleks jääda, sest mõnele meeldib ka selline. Sellega tahan ma öelda, et naiste maitsed on VÄGA erinevad. Ükskõik millise sõbrannaga ma räägin, siis üks ütleb, kuidas talle meeldivad hoopis paksud mehed, mõni teine vaatab üldse ainult iseloomu, kolmas ütleb, et talle meeldivad arad mehed, neljandale eluvennad jne. Maitsed varieeruvad väga laias ulatuses. Ehk siis tuleb leida endas see, kes sa ise enamasti oled või kui ka ei ole keegi ja seda vähehaaval rahulikult eksponeerida. Tuleb olla endas kindel.

Kui juba iseloomu peale läks, siis kellelegi ei meeldi tallalakkujad, kelle iseloom muutub seinast seina vastavalt sellele, kellele ta meele järgi tahab olla. Mainin siin ära, et inimene armub ikka sellesse, kes sa oled, nii et ole sa ise, lihtsalt häid külgi saab võimendada ja ka ennast selle abil parandada.

Nüüd lähen siis otsesema teema juurde, kuidas naist sebida, kui kellelegi on silm pääle jäänd. Kõigepealt võta asi kätte, haara härjal sarvist ja kutsu välja. Loogiline ju. Paku mingi normaalne tegevus välja või niisama olge koos, sest see soodustab ühiste mõtete ja tegevuste tekkimist. Lisaks see näitab naisele, et ju sul mingi huvi ikka on. Väljas käimise kohta on ka mõned tähtsad reeglid: ära jäta naist üksinda, eriti kohas, kus tal on ebamugav. Kui sa väljas käies pühendad tähelepanu temale, näitab see, et sul ikka on temaga tõsised kavatsused, mitte sa ei löö lulli.

Teiseks mis siis tasub teha, on komplimentide tegemine. Jah, imelik ja tüütu, aga see näitab ju, et sa mõtled tema peale ja paned midagi tähele, millega teine inimene on äkki vaeva näinud. Naised fännavad komplimente ja see muudab nad õnnelikuks. Võib-olla nad ei oskagi kohe sellele kuidagi reageerida, aga tuju neil siiski tõuseb. Siia mainin ära ka selle, et naised muutuvad õnnelikuks väikeste kingituste või tähelepanuavalduste peale. Teed talle väikse lolli kaardi oma käega ja siis ta sulab, sest see näitab, et sa mõtlesid ta peale ja ta pole sinu jaoks mingi mõttetu asi, vaid ikka midagi natukenegi tähtsamat. Lilled muidugi teevad sama välja. Kohe esimest korda kokku saades muidugi ei pea 100 Rosaceae sugukonda kuuluvat lille kinkima, kuid hiljem tuleb kasuks. (Ühel neiul oli jutt, kuidas talle meeldiks lillega ringi käia, kuid mina ei oska siis kuidagi käituda, ehk siis nii palju kui ma olen kuulnud, siis enamustele meeldib, aga jällegi mitte kõigile.)

Kolmandaks, tuleb huvi välja näidata. See on mu isiklik kogemus ka. Tõsiselt, kui mees kuskil aralt nurgas passib mõeldes, kas ta ise sellele naisele meeldib või ei, siis ma võin lühidalt vastata: kui sa ise midagi ette ei võta, siis arvatavasti naine meelega unustab su ära enda südamevalu säästmiseks. Eks see näitab pikemat tulevikuaega, et kui juba alguses sa ei suuda huvi näidata, siis järelikult jätad sa naise samamoodi üksinda ka siis, kui te juba kaua olete koos olnud. Hale, keegi ei taha jännata südamevaluga. Tahan öelda, et naine liigub nagunii edasi, kui sa liiga kaua kogud julgust oma järgmise sammu jaoks. Huvi näitamise all mõtlen ma seda: ise helistamine, sõnumid, rääkima hakkamine, väljakutsumine jne ja kui pikem suhtlus juba, siis füüsiline kontakt jne. Kui nt sa meeldivalt kutsud naist välja ja korralikult juba sebid, siis arvatavasti mingi hea mulje oled jätnud. Ja kui järsku sa nüüd ootad naisepoolset sammu päris pikalt, siis naise tunded juba kaovad ka arvatavasti, eriti kui tal ka teised ümberringi on. Meeste puhul ongi see, et võtad ise mõne sammu ette, kuna see näitab, et see naine on sinu jaoks piisavalt tähtis ning nii saab naine end turvalisemalt tunda. Nüüd nagunii tekib küsimus, et kas ma siis pinda ei käi. Selle vahel lähebki tegelikult väike piirike kuskil. Mõnele naisele üldse ei meeldi, kui sa koguaeg helistad, kuid mõni samal ajal on juba lõksu langenud. Eks seda võib siis küsida kuidagi või nii. Nagu mul üks sõbranna ütles, et ta ise pole kunagi midagi alustanud, kuna ta lähtus lausest "go with the flow". Siin kehtib ka lause, et järjekindlus viib sihile. Lisaks ma mainin jälle, et arvatavasti naised mõtlevad alateadlikult tulevikule ja kui sa suudad välja näidata, et hoolid temast, siis arvatavasti hoolid temast ka pikemas perspektiivis. Sellega on arvatavasti seotud ka see, kas sa oled valmis talle välja tegema (mitte ei pea ju kohe, vaid oled valmis), sest järelikult kunagi kauges võib-olla tulevikus suhtes olles raskel ajal ei jäta sa teda üksinda ja aitad hädast välja, kas siis rahahädast või muust murest. Kuid kindlasti ei maksa rahaga hooplema kukkuda, nii et viiesajased pakist lendavad või siis ülbelt mögiseda, et maksa, eit, ise enda eest. Mõlemad äärmused on väga hirmutavad. Asja tuleb võtta nii, et välja tegemine on nagu kingitus ja kingitus muudab neiusid õnnelikuks. Ja kui sa seda kingitust teha ei soovi, siis tänapäeval pole hullu. Järgmine näide hoolimise kohta on nt uste avamine ja viisakalt käitumine. Muidugi ei pea naisel mantlit seljast ära kiskuma või selga aitama, mulle isiklikult see nt tekitab ebamugavust (kuid jälle mõni on väga rõõmus selle üle), kuid kui inimene näitab, et ta on valmis minu eest midagi väikest tegema, siis järelikult tal ei esine probleeme millegi tähtsama tegemisel. Lihtsalt sellised väikesed asjad jätavad parema mulje ja soodustavad armumist. :) 
Üldiselt ei tasu ka toppama jääda liiga pikalt ühele tasandile! Kui jääbki olema ainult selline värk, et kutsud naist koguaeg välja, kuid muid lähenemiskatseid ei suuda teha, nt suudlemine, siis arvatavasti satud kas friend-zone'i (sest naine arvab, et sa oled gei või sa ei taha tast muud kui sõpra) või siis kaotabki naine huvi ja liigub selle juurde, kes julgeb talt ümbert kinni võtta.

Pealegi kui naised näevad, et sa ikka järjekindlalt neil minna ei lase, siis lõpuks nad mõtlevadki, et ehk oleks tore koos, sest nad näevad, et sul on iseloomu saada seda, mida sa tahad ja kõige tähtsam on see, et nad näevad sus piisavat potentsiaali neid armastada, mis on nende jaoks väga tähtis!

Nüüd mainin ma ära ka veidi negatiivsema poole. Võib-olla oled sa just sellist tüüpi inimene, kes just sellist tüüpi naisele ei meeldi. Muidugi piisava järjekindlusega võib ta saada, aga äkki ikka üldse peale aastaajast sebimist ta ikka ütleb suhtle ei. Alati ei saagi sundida armuma panna inimest, kellele sa ei meeldi ja võib-olla naine ei kujutagi koos ette ennast sinuga ning hoiab end ise ka armumast tagasi. Mõtle siis ise, kellega sa koos sooviksid olla ja leia mõni selline.

Nüüd toon ära mõned punktid, millest järeldada, et asi liigub heale teele:
  • naine otsib ka ise põhjust suga rääkimiseks, nt helistab või räägib sellel teemal edasi, millest ennegi rääkisite (ei pruugi helistada, naised võivad ka arad olla, või siis nad tahavad lihtsalt anda sulle võimalust, kas sa suudad helistada)
  • usaldab sulle miskit
  • näib rõõmus
  • vb julgeb ka ise mõne sammu teha
  • lubab teha lähenemiskatset, kui mitte esimesel, siis mõnel teisel korral
  • käitub nii, et annab sulle võimalusi teda näha

Vahel on ka nii, et naine ütleb kokkusaamistele ei. See ei tähenda seda, et sa talle ei meeldi, vaid seda, et tal on oma elu. Paku uus aeg välja.

Mõned naiste sebimise nippide pakkujad räägivad, et näita välja, et sa käid väljas ka teiste naistega ja siis selle naise huvi suureneb. Ma isiklikult ei tunne ühtegi neiut, kelle huvi suureneks siis, kui ta märkab, et sa ka teisi sebid koguaeg. Pigem just tekitab see ärevust, võib-olla ta tahabki sind korraks, kuid üldiselt mitte; mina ei tahaks meest, kes kõike sebib. See tähendab seda, et sa ei pea seda meelega uhkelt eksponeerima, kui käidki mõne teisega väljas, aga sa võid seda mainida, sest see pole ju keelatud, kuid kui sa valetama hakkad, et kunagi kellegagi kokku ei saa, siis läheb see hoopis valetamise alla ja siis võid ka naise ära unustada. Kellelegi ei meeldi valevorstid. Põhimõte ongi siiski selles, et sa näitad neiule, et tema vastu on sul kõikidest teistest suurim huvi.


See oli selline laiahaardeline jutt, kuid kui spetsiifilisemaid teemasid vaja mainida on, siis küsige. Loodan, et see väike tekstike aitas.
Edu meestele siis, lähenege julgelt neile, kes teile meeldivad :)
Ma enda peal kasutamise edukust ei garanteeri, sest see kõik pole minu kohta, vaid üldine :)

(Mul blogi ülemise ääre pilt on hetkel, kus naine ja mees netis chativad. See on tegelikult minu meelest tobe tegevus, mida teha, sest ma pole kunagi uskunud interneti-armastusse, saagu kokku parem või rääkigu telos, internetijutt peab muidugi olema, kuid mitte domineeriv. Kuid heade sõpradega on tegelikult netis ikka mõnikord hea suhelda, kui just ei helista.)

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Mälestusi



Just eile vaatasin oma telefoni, kus oli vanu keni pilte ja mõtlesin, et panen mõned siia ka, et oleks midagi kena meenutada. :)
Siis selline ilgelt suur mõnus maasikas. See oli muide täiega magus ka, ma mäletan. Need kõik maasikad kastis olid imelikult suured ja head.

Minu armas väike kiisuke magas voodis nii naljakas asendis!

Siis kui uus kass meie juures käima hakkas kevadel. Nüüd on ta meie oma. Nime tal veel pole, võib soovitusi anda. Siin pildil on ta veel sale, kuid nüüd on ta päris suureks ennast söönud.

Ma ei tea, mida ma neist seentest pildistasin, aga oli kah siis SEENELKÄIK (üks neist kordadest arvatavasti), ei eksinudki ära. Maonaha leidsime ka, aga ma vist unustasin seda pildistada.

Joonistasin lihtsalt ühe portree. Tegin selle Nicole Scherzingeri järgi, nii et see pole mina, olenemata sellest, et kõik arvasid, et on. Aga mul hea meel, et see minu moodi võib välja näha.