Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

esmaspäev, 15. detsember 2014

Pilti ei ole ju nii raske teha

Kuna tänapäeval on võimalik teha väga lihtsalt igast elusündmusest pilti, siis on väga hea, et seda võimalust kasutatakse. Aga kahjuks on tehnika arenenud kiiremini kui mõne mõistus ja elementaarsetest pildistamisoskustest jääb mõnel inimesel puudu ja pärast on neid pildi moodi käkerdisi valus vaadata. Kirjutan paar väga lihtsat elementaarset punkti siia, mida pildistades järgida. Kellel on kaasasündinud loogikavõime ja pildistamisoskus parem, teab neid iseenesestki ja täidab kõik punktid väga ruttu ära. Kellel ei ole selline hea mõtlemisvõime pildistades, siis õnneks on see oskus arendatav! Soovitan soojalt pildistamisoskuse endale selgeks teha, siis on jama pärast vähem ja sa ei madalda mõne inimese enesehinnangut uskumatult halva pildiga.

Esiteks jäta meelde, et pildistamine ei ole ainult oma seadme kaamera pööramine pildistatava poole ja siis lampi mingi klõpsu tegemine!

Valgus! Enne pildistamist vaata, kust valgus tuleb. Kui sa jätad valguse pildistatava selja taha, siis ei ole inimest näha pildil. Valgus peaks tulema kõrvalt. Kui sinu taga paistab päike, võib pildistatav jääda väga koleda kissitava molliga ja keegi ei taha sellist jubedat pilti näha ja pildistatav on ka vihane ja mõtleb, kas ta ongi nii kole. Kui valgus loob koledaid varje pildistatava näole, siis muuda ka asukohta. Hea oleks valgust üldse juurde panna, aga õnneks on kaameratel välk ka, kui teed pilti näiteks õues pimedas.

Mõtle, mida sa pildistad! Kui sul palutakse inimesest pilti teha, siis tee ka temast pilti, mitte taevast tema pea kohal nii, et lõikad tema jalad välja, kuigi pildistatav äkki oli rõõmus just oma saabaste üle. Teiseks, kui sa oled nii kaugel inimesest, et iseenesest jääb suur hunnik taevast pildil pildistatavale pea kohale, siis tule lähemale! Jah, inimese saab sealt ennast välja lõigata, aga kes viitsib halva kvaliteediga pilti kellestki vaadata, mis on suuremast mingi minicrop (töötlejana tean, et vaene pildistatav näeb hullu vaeva ka sellega veel). Nii et vaata, et pildile jääks inimene täies mahus või täpselt nii nagu ta palunud on. Ära lõika tal pead või pealage otsast ära. Sul on ju silmad peas, vaata kaamerasse ja vaata, kas kaamerasse on inimene jäänud või ainult osa temast. Olen näinud, et on kaks äärmust: kas hunnik tühja välja pea kohal (mingit halo püüdsid pildile saada vä?) või siis pealagi otsast lõigatud (kas su poseerival sõbral on kole kiilakas laik peas, mida sa varjata püüad?). Ole normaalne ja jäta paras ruum.

Vaata, mis nurga alt pilti teed. Väike vihje: kaamera on sinu käes ja teeb pilti täpselt seal, kus kaamerat hoiad. Kui sa paned kaamera enda pea kohale kõrgele, siis jääb pildistatava pea pildil suurem nagu mingil minikehaga nukul. Kui sa teed pilti alt või kükakil, võid pildistatava kintsud selle vaatenurgaga liiga paksuks teha! Vali seetõttu parim loogiline koht kaamerale. Ja kükakil ja kõrgemal kaamerat hoides saab väga häid pilte teha ja see oleneb ka pildistatava poosist. Ole inimene ja kui ta näeb tõesti läbi kaamera paks siga välja, siis palu tal olla paremas asendis. Ta ju ei näe, mida sina kaamerast näed, sul endal on ju ka aju ja silmad peas. Ega teine sind ära ei söö, kui sa ütled talle, et ta oleks kas küljega, otse, vaataks kuskile natuke kõrvale vms. Teed talle teene ja ilusa pildi ju.

Kui sa teed pilti horisondil, siis elementaarne oleks jätta horisont sirgu, mitte kõverasse nagu kaameramees oleks purjus olnud. Lisaks ära värista oma käsi. Toeta need enda peale või hoia nii, et need ei oleks makaronid.

Kui sa teed pilt inimesest ja temaga koos mingist asjast, siis kontrolli (seda saab teha kaamerasse vaadates või telefoni ekraanile), et pildile jääks see inimene ning asi ka - mõlemad. Kui asjal on küljes mingi tähtis märk vms, mis on lahe sümbol või nii, siis oleks viisakas see peale jätta. Kui sa ei suuda panna kaamerat nii, et kõik peale jääb, saad muuta enda ja pildistatava inimese asukohta ju! Hint: liikuvad objektid võivad liikuda käsu peale. Inimene võib ju ka kükitada asjale lähemale, sirutada vms.

Kõik see eelnev on kaameramehe peas kontrollitav sekundiga. Nüüd lähme järgmise tähtsa osa juurde: nupule vajutamine.

Kui on tegemist telefoniga, siis ei pea seda nuppu jõuga all hoidma ja veel kaua. Nii tulevad sarivõtted, oleneb telefonist. Võib-olla pole neid vaja, need on liiga järjest, küsi enda poseerivalt inimeselt, kas ta tahab sarivõtteid. Aga ilmselgelt, kui sa teed pilti, ära tee ainult ühte! Tee vähemalt kolm (mitte sarivõtted, sest 0,01 sekundiga ei muutu midagi eriliselt, aga sekundiga juba võib näoilme muutuda või muudad enda asendit natuke paremaks), siis saab see vaene poseerija valida, milline talle kõige rohkem meeldib.

Poseeriv inimene ju ei tea, millal sa vajutad, kui sa kalanäoga kaamerat passid. Natuke võiksid viisakalt öelda, et nii, nüüd teen või midagi sellist. Siis ta teab, millal ta ei liigu ja teeb normaalset nägu. Kui ta tahab veel pilte, siis lase tal muuta natuke oma asendit ja teed veel. Väike hint: kui näed läbi kaamera, et inimene poseerib, tee pilte mingi 3 ja siis ütle, et tegid ära. Siis saab ta natuke puhata, kui tahab järgmises asendis pilte. Ära pane vaest inimest kannatama, et ta silmad jõllis poseerib ja ootab, millal sa pildistad, aga tegelikult oled sa juba sada pilti teinud ja mõtled ise (sest küsida ei oska), et mida ta poseerib seal koguaeg ühtemoodi. Ilmselgelt poseerimiste vaheetappe pole ju mõtet pildistada, seepärast ta ei liigugi enne, kui teab, et pilt on tehtud.

Eelmise asjaga seoses õige hetke tabamine! Tee pilt siis, kui poseeriv inimene on suutnud oma parima näo ette manada ja ära maga seda maha (selleks puhuks teebki sinu enda elu lihtsamaks mitme pildi tegemine järjest). Ära tee AINULT siis pilti, kui ta sinuga just räägib või midagi sellist, see ei näe kena välja (sel juhul võid teha, kui nagunii koguaeg pildistad ja jätad sinna ka normaalseid pilte). Kui sa tahad eriline troll olla, siis lase tal pingutades poseerida ja pilti tee ainult siis, kui ta korra hinge tõmbas ja midagi ütles. Kindlasti on ta õnnelik, et ükski tema poseeritud ilus nägu ei jäänud seda kaunist hetke mäletama.

Väike trikk edasijõudnutele: mõnel telefonil on nii, et kui vajutad ekraanil mingit kohta, siis telefon just valgustab täpselt seda kohta piisavalt. Nii et siis võid vajutada näiteks kellegi keha peale, et see kindlalt oleks valgustatud ja fokusseeritud, kui kaamera alguses fokusseeris hoopis mingi muu asja ära.

Ok, see on siis enam-vähem piisav, et sa oleksid tänapäeva-inimene (mis siis, et kaamerad on ammu juba olemas olnud ja loogiliselt mõtlemine ka) ja oskaksid ühe viisaka normaalse pildi teha. Keegi ei viitsi mingi sinu tehtud haleda pilti pärast närvi minna, kus on pildistatava nägu jäänud väga valel hetkel peale ja kole asend ning valgus teeb ta kolliks. See tõesti pole nii raske. Alustada võid näiteks püüdes suvalisi hetki ilusasti pildistada ning harjutada. Iga kaamerat käes hoidev tegelane pole kohe fotograaf ja kui inimesed on jäetud pildile koledad, siis töötlemine alati kõike ei paranda, nii et väike oskus ei ole paha.

laupäev, 22. november 2014

Minu lemmikasjad

Palju postitusi ja pilte on ka teistel inimestel oma lemmikasjade kohta. Ma olen üsna nõus, et peaks tundma heameelt kõige selle üle, mis olemas on ja igapäevaelus aitavad. Tahan ka lahe olla ja lisan pilte oma lemmikasjadest, mida ma tihti kasutan. Tegin kodus stuudio ja palusin enda kodus olevatel toodetel veidi poseerida ja end heast küljest näidata, et ma saaks paar klõpsu teha ja pärast töötlesin ka, sest mulle täiega meeldib pilte töödelda.

Alustan oma fotokollektsiooni paljude eestlaste lemmikuga Vestige Verdant näomaskiga. See on hea mask, kõigile mu peres ka meeldib see. Sellel on purk must, ise on must ja siis on nägu ka must, kui mask on peas. Teinekord teen ka sellest pilti, kui mask on näos oma koha leidnud.

Järgmised lahedad asjad on minu must hambahari ja must hambapasta. Väga hea valgendav hambapasta, ise musta värvi, sest mingi süsi on vist sees, meeldiva maitsega ja puha. Soovitan. Seda vist igalpool ei müüda, aga ma pole kindel ka. Muidu mul Tallinnas on teine must hambahari, mis on üleni must ja normaalse kujuga, täpselt nagu normaalne hambahari olema peab, ilma nõgudeta. Pildistan kunagi toda ka, ning seda olen ma müügil veel vähesemates kohtades näinud.

Mu lemmik-WC-paber! See on nii ilus lilla ja see toru, mis sealt lõpuks välja ilmub, on potisõbralik, selle saab vette loopida, väga lõbus! Kes ikka viitsib pappi kuskile prügikasti viia. Sinna, kuhu toru tekib, sinna see jääb. Zeva miski on see.

Ka hambahari ja hambapasta poseerisid siin võttel. Pildil on toodud üsna normaalsed šampoon ja palsam, mis on üsna tavalised. Muidu kasutan mingeid teisi ka, Soome firma omi,  BioCutrin, mis on väga head. Juukseasju kasutan alati erinevalt, samaga pesta on tüütu.

Sel võttel poseerib spreipalsam koos hea deodorandiga. Küljepeal on näha kreemid. Üks Avoni oma on parim.


Siit fotolt on võimalik tuvastada üks väga hea huulepalsam. See ei ole ligane ja rasvane nagu paljud on, vaid see on meeldiva kreemise struktuuriga ning jätab ilusad roosakad huuled. Väga hea toode!


Antud fotol poseerib täring ja mu jalg on varjamas täringusilma, mis on oma korrektselt lokatsioonilt minema lennanud.

Foto kahest tavalisest tootest. Normaalne deodorant ja pähe (pähe jah ja siis tuleb massaaži teha, pidavat juukseid kasvatama) jäetav sprei. Varem nägin ainult meestele deodorante, mis nii kaua kestavad, kuid nüüd on võimalik naistel sama kaua end normaalselt tunda. Ei oska teadmisi jagada, kas see tegelikult ka nii kaua peal püsib, aga kiri on meelitav.


Üks väga hea ripsmedušš! See on mu lemmik. Ostsin selle MyLookist, kuid viimasel ajal oli see otsas, rohkem pole vaadanud, kas seal on. Igatahes on see ripsmetele hea, see on ripsmeid kasvatav ning mu ripsmed on näiteks küll päris hea pikkusega. Muidugi alumiste ripsmekarvade pikkus jääb soovida, kuid ülemised on küll normaalsed.

Pildil poseerib must pipar köögi taustal. Seda saab panna toitudesse, päris hea. Antud hetkel käis ka toiduvalmistamise tegevus, kuid sinna pipart ei lisatud.




reede, 7. november 2014

Aja kohta valetamine

Kas olete kuulnud, kuidas koolis räägitakse, et näed, kui on 30EAP semestris ja 1 EAP on 26 h, siis ju kulub semestris selleks 780 h, kuid meil on ju mitu kuud semestris. Lausa 16 nädalat võib vist öelda. Ja need tunnid jagatud nädalate peale on ainult 48,75 h. Oi kui vähe, eks ju! Sest nädalas on muidu ju lausa 168 tundi! Nii et mis see mõned tunnid kooli ikka ära ole.
Aga mõtleme nüüd loogiliselt. Kui jagada kõik see kooliasjade arv nädala peale ära, nii et arvestame isegi puhkamiseks mõeldud nädalavahetust, saame ainult umbes 7 tundi päevas. See on ju vähe, eks!
Kui jaotame selle ainult esmaspäevast reedeni, tuleb kooliasju 9,75 tundi päevas. Aga no mis see siis ära ei ole. Päevas on ju lausa 24 tundi, nii palju ju.
Jah, sel juures unustatakse see, et ärkamisele läheb hommikul midagi tunnitaolist, kui tõusta, riietuda, pesta, süüa, juua. Lisaks oluline osa päevast on TRANSPORT. Me lähme sinna, kuhu õpime ja tuleme sealt. Alati ei ole ka loengud järjest ja need paar tundi seal vahel raiskavad aega. Võime siis öelda, et päevas võib minna umbes 3 h sellele ärkamise+liikumise jamale.
Siis veel magamine 8 h päevas. Mina tõesti magan rohkem, 9 tundi, aga mõni suudab ka 7 h ainult.
Siis muidugi ka see, et inimene tahab ju päevas õhtul pesemas käia, mõne sõbraga rääkida ja ka SÜÜA ja süüa teha! See võtab ka mingi 3 tundi tegelikult küll ära.
Muud mõttetud tegevused võtavad siis päevas 14 tundi. Ja peab olema siis ütleme ümardades allapoole, et 9 h aega kooliasjadeks. See on kõik kokku 23 tundi juba. Jee! Meil on 1 tund päevas lausa ju oma vaba aega!
Muidugi ei loetlenud ma kõike, mis siin inimesel päevas tegemiseks kulub. Selleks võivad kindlasti olla loomadega tegelemine, kellel need on, enda meikimine, riiete ja asjade hooldamine, koristamine jne tegevused, mis tegelikult võtavad siiski aega ära.
Ning jutt ei olnud vaid sellest, mida räägitakse koolis, vaid soov tähelepanu viia asjaolule, et kui öeldakse, et mingi asi võtab vaid mõne tunni päevas või mingis ajas, siis mõelda rohkem järgi, kui palju see asi tegelikult võtab. Sest kui selle tegemiseks peab näiteks hommikul vara kuskile minema, lisandub sinna otsa ju tund aega ärkamisprotseduure pluss transpordiaeg, mis võib võtta ka isegi tunni ning pärast ka transport tagasi. Lisaks kui on tegevuse sees pausid, võtavad ka need märkamatult aega vähemaks. Seepärast tasub enne mõelda, kui keegi hakkab aja kohta patrama, et näed see 5 tundi päevas kuskil pole ju midagi, ülejäänud ajal tee mis tahad!

Muidugi ka need lahedad inimesed, kes valetavad, mis ajal nad helistavad, tulevad või millal nad midagi tehtud saavad või võla makstud, kuid seda ei tee ja siis veel on sinu peale vihased, et sa neile meelde tuletad nende ebakompetentsust ajaarvestamises.

esmaspäev, 22. september 2014

Imelikud põhjused kellegi mahajätmiseks

On imelikke asju öeldud, ma ei mõtle neid ameerika lollusi, vaid seda, et välditakse otse ütlemist, et inimene ei meeldi. Kui see inimene just ei ole see, kes meeldiks, võiks ka nii öelda. Ma nüüd siin niisama heietan ja tõin mingid haledad vabandused, mida ma kuulnud olen.


  • Mul ei ole suhte jaoks aega.
    • Muude asjade jaoks on? Või siis ei ole suhete jaoks aega ehk siis ka sõprade jaoks aega? Võtab siis väga palju aega päevast ja kõigest ära see, kui sul on kaaslane, kellega oma ajamuresid arutada või kellega õhtul magama minna? Nagu nüüd kaaslase omamine võtaks täiega aega. Õigem oleks öelda siis, et ei ole just selle inimese jaoks aega.
    • Tavaliselt need, kes nii on öelnud, on oma haledas aja mitteomamises leidnud paar päeva hiljem juba uue kaaslase. Huvitav, kust siis nüüd aeg suhte jaoks tekkis. Ilmselt polnud vist hoopis tahtmist eelmist kaaslast omada, aga jah, ei või siis ausalt öelda, teine ootas kuskil äkki, millal sul aega tekib. Ebaaus on jätta teine nii ootele.
  • Mul on töö ja kooliga nii palju tegemist, teeks väikse vaheaja.
    • Tõlge: mul on uus kaaslane ja ma vaatan, kuidas mul temaga läheb. Kui läheb halvasti, siis mul pole enam "töö ja kooliga" tegemist, aga kui hästi läheb, siis on mul kohe elu lõpuni "töö ja kooliga" tegemist. Kas puudub täiesti südametunnistus jätta mingi inimene hoolimatult ooterežiimi? Eriti näiteks, kui see inimene juba kahtlustab ja küsib, kas sul on uus inimene, aga siis öelda, et ei ole. Öelgu ausalt, et tunded on teise vastu, nii oskab ka teine inimene siis sind rahule jätta. Aga noh, kui juba valedega jauraja oled, siis on ka sellest uuest kaaslasest kahju, ilmselgelt oled teda juba mitmega petnud ja äkki ka oma eelmise kaaslasega, kui "töö ja kool" vähem aega nõudsid ja teine arvas, et aega juba jätkub.
  • Sa leiaksid kellegi parema / ma ei ole sind väärt.
    • Ma arvan, et see on iga inimese enda otsustada, keda ta väärt on, mitte et mingi tema kaaslane jätab ta seepärast maha, et kujutab ette, et ta ei ole teda väärt. Võiks siis ju ausalt öelda: me ei sobi kokku. Ja miks on vaja teisele inimesele tema tulevikku ette dikteerima hakata ja mis mõttes on siis see keegi uus inimene parem. Iga inimene otsustab tõesti ise, kas kaaslane on teda väärt või mitte. See on ikka hale küll teeselda, et teed ennast maha ja ütled, et jouuu, ma olen liiga madal sinu kõrval ja leia keegi teine. Teed ju teise inimese õnnetuks selliste imelike lausetega. Ütle siis otse, et mul pole tundeid su vastu.
  • Ma ei taha suhet.
    • Võiks ausalt öelda, et ei taha suhet just SINUGA. Kui tahaksid, siis ei loe mingi vaba olemine ja suhte mittetahtmine. Kui ikka inimesega tahad koos olla, ei tule mõttesegi, et ei taha teda, sest see asi võib olla nimega suhe. Aga noh, kui kasutada sellist vabandust, siis miks ei kasuta ka vabandust: ma ei taha sõprussuhet, ma ei taha sõpra. Need on ju ka suhted, kullakene, mis nõuavad ka aega ja inimese elu koosnebki suhetest.
  • Mul on vaja veel muid asju teha enne suhtesse minekut / mul pole raha / tahan enne oma elu korda saada
    • Nagu suhe keelaks neid asju teha. Äkki tuleks leida õige inimene, kellega koos neid teha. Aga tõesti, kui see inimene piisavalt ei meeldi, siis tema polegi see, kellega neid asju teha. Võiks siis öelda, et sina ei meeldi mulle. Ja kui mõelda, et tahan oma elu enne korda saada, siis järsku on elu korras ja sa ütled oma kaaslasele, et jouu, mul nüüd elu korras, oleme koos. Võiks siis öelda otse, et sina pole see, keda ma tahaks endale, kes muga elu korda teeks.
  • Asi pole sinus
    • Ilmselgelt pole. Asi on ikkagi teises inimeses nii palju, et ta ei meeldi piisavalt. Aga see, et ta sulle ei meeldi, see asi ei ole jah tema teha.
Lõpetuseks siis lugu, kus jäetakse naine maha sel põhjusel, et mees tahab vaba olla ja tahab maailma näha veel siis, aga mitte koos selle naisega. Et siis kah naine peaks arvama, et mees näeb oma maailma ära ja siis tahab teda tagasi? Eip, tegelikult tahab endale üldse kedagi teist või niisama ringi aeleda, aga mitte selle naisega, kuid pole julgust seda ausalt öelda. Aga mulle meeldib, et sellisest sõnumist on lugu tehtud, lugu ise on ka väga tore, kaua mulle meeldinud juba!


laupäev, 26. juuli 2014

Algus ja lõpp

Algul on kõik kui unistus ja kaunis.
Eluilmas ei usu, et midagi keegi tauniks
Elu on ilus ja kõik on hää,
õnnejoovastusest segi on pää.

Kõik on ideaalne, kõik on parim,
Teisega koos end maailmalõppu tariks.
Oleks koos ja naudiks end
Naudiks elu ja kõrge on lend.

Räägid oma päevast, murest ja peost
Ja kõigest, mis meid omavahel seob!
Kõike kiidetakse, kõik on parim,
Suhe on kõige kaunim.

Aga on ka väike mure, et paljud vahivad
Kuid seda ei tohiks öelda, et ei tohi nad.
Enne oli ju liiga palju mitte õigeid
Kuidas nii loll ja käisid neid teid.

Miks sul oli kunagi keegi see?
Ja mida sa tegid tollega veel?
Kes see nüüd sinuga juttu alustab?
Kas see on keegi, keda kahtlustan?

Sul ju oli nii palju neid lolle,
Tahtsid ise ka ju neid kolle.
Nagunii sul litsiharjumus sees,
Koguaeg sul ju nende **** oli sees.

Ja ajusid sul pole ka üldse
Lihtlabaselt loll absurdselt
Mida sa räägid selle inimesega?
Ainult flirdid ju selle armukesega!

Mees ja naine ju ei saa olla sõbrad.
Miks sa ajad vastu oma sõrad?
Mis sul viga on, et ajudeta jonnid?
Muuda end minu jaoks, ära ponni!

Mina olen parim ja kõik austavad mind!
Keegi ei taha nagunii enam sind!
Ma olen parim armastav mees!
Kõik mu sõbrad näevad, et ma olen esimees!

Teiste ees ma hoian sult alati ümbert.
Vaatan sind armastavalt ja mitte ülbelt.
Head muljet ma ju jätta oskan,
Sina oled see loll tohman!

Seda su lolli sõbrannat ma ka vihkan!
Kuid tema ees ma viisakalt naerda tihkan!
Ta ju viib sind alati m***e käppima.
Ma tean, sa tahaksid neid näppida.

Ma ei austaks oma õdesid, kui neil oleks mehi
olnud nagu sinul on jalaga segada neid kehi.
Sa oled ühiskonna häbiplekk!
Tahaks sust lahti saada ehk.

Manipuleerimislevel 99
Kas mulle naiseks tuleks sa?
Mina ju tahan sind,
kui sa mind armastaks, tahaks sa KOHE mind!

Ah, mine sa ka perse, keegi sind siia ei taha.
Peast oled sa hull ja mine kanna end maha.
Ma tean, millist naist ma endale tahan.
Sellist, kes võtab mind nii nagu vaja.

pühapäev, 20. juuli 2014

Muusika

See, kuidas mulle meeldib muusika, on hämmastav. Ma ei suuda muusikaga magada, selle pärast, et ma jään kuulama sõnu, meloodiat ja kaasa mõtlema. Magama ei saa jääda mõeldes.
Keskendun alati muusikale, kui ma kuulen endale meeldivat lugu. Ja mitte ainult seda. Ma interpreteerin oma lemmikpala. Vaatan videot, lüürikat ja mõtlen, millest artist võiks nii rääkida. Saidil genius.com on ka kirjas.
Seepärast meeldib mulle Lana Del Rey, et tema muusikat on väga põnev uurida ja kuulata ning neis on tunne sees. On tunda, miks ta nii laulab ja miks tal sellised mehed videos on. See on väga hea hingeline muusika.

John Legendi lugu on lihtsalt parim, mida üks mees saab naisele öelda. Siin on suurepäraselt kirjeldatud armastust ja suhet. Minu meelest kaunis lugu.


laupäev, 3. mai 2014

Milline mees sümpatiseerib välja minnes naist

Kirjutan, kuidas sebida naist endale. Meestel on väga lihtne naisi võluda. Toon siin paar omadust, milline on enamjaolt iseloom või tegevused, mis panevad naise end õnnelikuna tundma. Siin keskendun suhte alguspoolele või sebimisfaasile.

Näide 1
Mees kutsus naise välja sööma, saavad kokku.
Mees: Tsau. Kuhu sa minna tahaksid?
Naine: Sööma kuskile.
Mees: Mida sa süüa tahaksid?
Naine: ee.. pitsat äkki.
Mees: Milline pitsa sulle meeldib, kas see pannipitsa või õhuke või mingi muu?
Naine: No see õhuke.
Mees: Noh, kus seda saada võib? Kuhu sa minna tahaks siis?
Naine: Lähme siis sinna pitsakohta, mis on seal tänaval.
Mees: no lähme.
Pitsakohas:
Mees: Noh, mis me siis võtame?
Naine: Ma vaatan siis siit. Võtame selle, sobib?
Mees: jah, kui sulle meeldib.
Pitsaga:
Naine: Kas sulle ei maitse pitsa, et sa ei söö üldse seda?
Mees: Ei maitse jah.
Naine: Miks sa siis pitsakohta tulid?
Mees: Sulle meeldib.
Peale söömist:
Mees: Mis sa veel teha tahaks?
Naine: noh.. poodi minna.
Mees: kuhu poodi?
Naine: Riietepoodi. (ja juba mõtleb, et misasja, igav, tahaks ära minna).

Mis te arvate, kas see mees võlub naist või ei? Muidugi mitte!!! Kui naine juba alguses ei põgenenud, siis ta on viisakas, aga varsti seda teeb. Mees näitas ennast otsustusvõimetuna, mis näitab, et ta pole mehelik, ta ei suuda olla see tähtsam tugevam ja targem pool suhtes, kes võtab vastu kaalutletult tähtsaid otsuseid, tal puudub enesekindlus ning ta ei julge välja näidata, mis talle endale meeldib. Viib end ise tallaaluseks.
Naine peab niigi iga päev päevast päeva mõtlema, mida ta nüüd sööb, mida ta vaba ajaga peaks tegema, kas ta võtab selle pitsa või tolle pitsa ja kuhu võiks sööma minna jnejne. Halb on ka see, et mees ise ei suutnud mitte midagi välja pakkuda, isegi mitte öelda, et talle tegelikult pitsa ei maitse.. lihtsalt kannatas. Koos peab tore olema.
See oleks ju parim, kui tuleks keegi hea inimene ja oleks need asjad juba ära otsustanud! See teeb õnnelikuks, elu on kohe kergem, koos on kergem ning vähemalt kohtingul ei pea oma pead vaevama.

Näide 2
Mees kutsus naise välja sööma, ütles, et tuleb huvitav õhtu.
Mees: Tsau. Ma loodan, et sul on kõht tühi, me lähme ühte heasse kohta.
Naine: Jaa, olgu. (mõtleb: ohjess, põnevus põnevus!!!)
Mees (kohalejõudes): Ma käisin siin ükspäev ärikoosolekul vms. Nägin, et siin on ülihead praed.
Naine: (arvatavasti ei oskagi kohe midagi kosta, päris lahe) Ilus koht, eks ma vaatan menüüd.
Mees: Ma soovitan sulle seda praadi, ma sõin ja oli hea.
Naine: Ma ei tahaks üldse praadi süüa tegelikult, võtaks midagi vähem.
Mees: Muidugi. Siin on olemas selline väiksem asi ka, salat kanaga jne. Ma ei ole söönud, aga mu sõber sõi ja kiitis.
Naine: oo, seda ma just tahakski, võtan selle.
Peale söömist.
Mees: Mul on sulle üks üllatus, ma loodan, et sul on natuke veel aega.
Naine: Olgu, eks ikka.
Mees (viib naise ükskõik midagi sellist tegema, mis mehele endale meeldib ja ütleb kommentaare, et miks tema sellega tegeleb, mis selles põnevat on jne.)
Naine (mõtleb, et selle mehega koos olles oleks mu elu nii lahe ja huvitav, ma nii väga juba ootan, millal me uuesti välja lähme.)

See on hea stsenaarium. Sel juhul on naine tõmmatud välja oma igapäevasest elust, sest tuleb üks mehine mees ja on otsustanud mingeid asju tema eest niiet sel õhtul saab naine ainult elu nautida. Keegi ei küsi, kas ta tahab nüüd seda või toda või küsib, mida peale seda teha või nii. Naisele hoopis ise tutvustatakse mehe elu. Kui keegi huvitab, tahakski tema kohta rohkem teada, hakkab veel huvitavam.
Kohe näha, et meestel on tegelikult lihtne. Tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Meeldiv on olla naisega väljas ning kasulik, sest äkki tahtsidki just sinna kohta sööma minna, kuna tahtsid seda mingit toitu seal proovida ja lõpuks saabki. Või tahtsidki hiljem näiteks ise minna päikeseloojangut vaatama või puid pildistama ja naine veedab ka lõbusalt aega. See tähendab, et natuke võib kokkusaamist ette valmistada ning siis sujub juba iseenesest. Tuleb muidugi ka seletada, miks just see või teine ja mis selles põnevat on sinu jaoks. Isegi kui naisele ei meeldi, siis on see ikkagi üks sinu tunnus ja näitab, et sa oled enesekindel mees.

neljapäev, 13. veebruar 2014

Kas soolane vesi läheb kiiremini keema või valmib hoopis toit soolases vees kiiremini?

Ükspäev tavalisi keedukartuleid teha tahtes kallas mu poisssõber mittekeevasse pliidil olevasse vette soola, põhjendades seda asjaoluga, et soolane vesi läheb kiiremini keema ja ta olevat seda kõigi käest kuulnud või kuskilt küla pealt. Ma ise ei uskunud seda absoluutselt, kuna mina kui mingi bioloog, kes on olnud sunnitud ka keemiat ja füüsikat õppima ning teab natukene molekulidest midagi, olin kindel, et soolase vee keemistemperatuur on kindlasti kõrgem kui 100 kraadi ning kuidas on siis võimalik, et mingi 102 kraadi saabub kiiremini kui 100 kraadi? Võib-olla käitub vesi naljakalt koos soolaga, niisiis otsustasime seda katsega järgi uurida.

Teooriast nii palju, et iga inimene, kes on keemia tunnis olnud või näinud lehe peal ülesannet, et arvuta soola kontsentratsioon mingis hulgas vees, on arvatavasti ka kuulnud, et puhas vesi keeb 100 kraadi juures ja külmub 0 kraadi juures Celsiuse järgi. Kindlasti kuulis ta ka seda, et erinevad ained keevad erinevatel temperatuuridel. Lisaks, lahuste keemis- ja külmumistemperatuurid samuti muutuvad. Sool vees on ju puhta lahus keemiamaal, naatriumkloriidi lahus. Ning naatriumkloriid alandab külmumistemperatuuri, mida peaks teadma ka driftivennad, sest soola visatakse kõik autoteed talvel täis, ja just selle mõttega, et siis on seal -5 kraadi juures mitte jää, vaid vesi, soolavesi (võib-olla visatakse mingit teist soola või muud asja teedele, ma selles spetsialist pole). Samamoodi soolane vesi tõstab ka vee keemistemperatuuri. Põhjus on mingites keemilistes sidemetes, mida keemikud seletada oskavad.

Kuna selle kohta puudus info, kui kiiresti vesi keema hakkab, ehk siis kas mingi 105 või 108 kraadi saabub kiiremini kätte (soolase vee keemistemperatuur olenevalt kontsentratsioonist) kui 100 kraadi, tuli teha katse.
Kuumutasime pliidiplaadi, panime poti pliidile. Et katse oleks aus, võtsime kraanivee, mis oli jääkülm ehk nii külm kui kraan lubas. Võtsime koguseks väikese klaasitäie, et vesi läheks kiiresti keema. Samal ajal, kui vesi sai lisatud potti, käivitasime stopperi. Nii tegime kõigepealt jääkülma kraaniveega, millele polnud soola lisatud. Panime käima stopperi, et teada, kui kiiresti siis kraanipuhas külm vesi keema läheb. Tulemuseks oli 1 minut ja 06 sekundit.

Kuivatasime poti nagu see enne oli ning võtsime täpselt sama külma kraanivee ja sama palju seda. Lisasime soola 3 lusikatäit. Panime vee potti ning saime tulemuseks, et soolane vesi läheb keema ajaga 1 minut ja 49 sekundit, ehk kauem kui puhas vesi, mida oligi tarvis tõestada. Kõrgem keemistemperatuur saabub ikka kauema aja pärast, kui madalam. Ehk siis külajuttudes on midagi segamini läinud ja arvatavasti originaalis oli jutt selline: soolases keevas vees valmib toit kiiremini, sest soolase keeva vee temperatuur on kõrgem kui 100 C kraadi. Nii et soola maksab panna siis, kui vesi juba keeb, muidu mune seal pliidi juures kauem.

Kuid sellega me katseid ei lõpetanud! Kuskilt oli meeles (ja isegi proovitud järgi autodele külmal talvel vett peale visates, soovitan soojalt kallata külmunud auto peale jahedat vett, natuke siis oodata ja jää kukub sulama, kuum vesi saab hoopis ise jääga sõbraks), et millegipärast külm vesi jäätub aeglasemalt, kui kuum vesi. See on seletatud Mpemba efektiga. Mõtlesime, et katsetame siis ka seda, kas kuum vesi läheb kiiremini või aeglasemalt keema ja kui kiiresti läheb keema leige vesi.

Kuum vesi samas koguses samades tingimustes läks keema 55 sekundiga.

Ja kõige huvitavam asi: leige kraanivesi, mille temperatuur oli alla kehatemperatuuri, kuid mida me ei mõõtnud täpsemalt, kuna puudus kraadiklaas (arvatavasti ligikaudu 30 kraadi), läks keema 2 minutit! Täpselt sama kogus vett ja see läks keema aeglasemalt, kui soolasem  vesi. Väga huvitav, kuna loogilisel mõtlemisel järeldaks, et sama temperatuuri saavutamiseks mingilt kraadilt, saabub soovitud temperatuur kiiremini, kui olla juba lähemal tahetud temperatuurile, kuid leige vee puhul on midagi teistmoodi. Ei tea, kas jälle midagi sarnast, kui jääkuubikuteks muutumisel, või eksisime katse tegemisel. Kuid kui aus olla, olin ma sarnast efekti märganud nagunii ka varem, kuid sellele tähelepanu mitte väga pööranud. Soovitan proovida järele ja kui keegi teab, kuidas lood on, võib ka mulle teada anda sellise põneva fenomeni põhjust või eksitust.

Siin on see ilus pilt, kui mu auto oli vägeva jääkihi all, mida ma katki ei suutnud kraapida, nii et läksin lisasin ikka suht jahedat vett auto peale, veidi aega läks mööda ja millegipärast sulas jää ära. Aga ma märgin ka selle, et ma ei tea, mitu kraadi õues oli, alla nulli igatahes.

reede, 31. jaanuar 2014

Minu dieet

Kui inimesed minuga suhtleksid (väike nali :)), küsiksid nad vist, mis ma söön, et ma nii sale olen. Seletan natuke täpsemalt oma menüüd ja dieeti :)

Hommik: kui kõht väga nõuab, panen jogurti nahka, suva, millise, peaasi, et väga lääge poleks. Kui aega on, joon teed. Muidu joon veidi mahla, no tassitäie ja siis tassitäie või paar vett ka. Kohvi ka, kui kuskile kiire pole ja jõuab juua.

Lõuna: kui veab, saab praadi süüa. Vaatan kuskilt päevapraadi, parem oleks, et see suur oleks. Päevapraes peab kindlasti olema kartul, mitte mingi riis või makaron. Riis ei lähe kuidagi alla kõik ja makaronid tekitavad kõrvetisi. Liha ei peagi olema, peaasi, et kastet oleks ja mingi maitsev asi juures. Salat peab ka kindlasti olema, peet on väga maitsev! Sooviks ka hunnikute kaupa juua. Pool liitrit vett on vast piisav, kuigi tavaliselt antakse poolest liitrist pool, siis lähen koju ja joon lisaks vett ja paar tassi teed.

Oode: Kui kõht jälle räägib minuga, kuulan, mis tal öelda on. Et ta mõneks ajaks tasem oleks ja ma saaks rahus õppida või midagi, annan talle juustu või teed. Kui ma talle kookidest või šokolaadist räägin, teeskleb ta, et pole tühi. Kui ma meremarja või mozarella juustu, sparglit või muud kallist asja näitan, ütleb kõht, et võta veel. Keefirit, tomatimahla või muud mahla joon ka.

Õhtusöök: Mida rohkem, seda parem. Kui saaks liha süüa, oleks eriti hea! Panen nahka mingi lihakäntsaka, hakkliha või midagi sellist. Hea oleks, kui toit oleks peki- ja rasvavaba, muidu kõht jälle valetab, et ta on pungil täis ja ampsugi enam juurde ei mahu. Kõht on magustoiduga nõus, kui ma garanteerin, et annan kohe topeltportsus midagi soolast juurde. Tavaliselt siis söön kartuleid võiga või hapukoorega, jah, võid mu kõht soovib, sest sellega kaasnevad tema lemmikud kartulid ja sool. Joon kindlasti midagi juurde.

Öösöök: Vahel ütleb kõht, et magada ei saa, kui süüa pole. See on nii tüütu. Ma söön siis väikese tüki midagi ära ja üritan ruttu magama jääda, enne kui kõht tühjaks läheb.

Täpsustused: Tegelikult söön ma korraga päris vähe. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem, kuid selle tõttu söön ma tihti. Kui ma üritan rohkem sisse toppida, tekib okserefleks. Vabandan, kuid ma ei saa seda muuta ja lihtsalt pean alles jätma, kui rohkem ei suuda süüa. Joon koguaeg, päevas joon kindlasti vähemalt 2 liitrit vett ära. Mahla ka lisaks ja teed (suhkruta, aga viimasel ajal olen proovinud panna pool lusikatäit suhkrut). Minu lemmiktass on 550 ml, kust ma teed joon. Magusat ma väga ei söö. Lihtsalt üldse ei ole soovi. Magusasoov võib tulla näiteks siis, kui ma olen pikalt olnud stressis ja selle tõttu nälginud ja siis üks päev läheb stress üle ja mul tekib soov süüa mingit sefiirikorvikest. Tark tegu on enne söömist mitte juua! Sest kui juua, ei mahu nii palju toitu sisse, aga peale toidu ärasöömist mahub jooki küll päris palju sisse. Kui ma koogi või muu jaoks ruumi pean jätma, annan koogi oma mehele, kui ma sellest enda maksimumi olen nahka pistnud, ta sööb väga hea meelega ja ma tundun ka viisakas, et söön kenasti magusat.

Suhtlus: Nagu näha sõltub mu söömine üldse kõik sellest, mida mu kõht ja organism tahavad. See on väga hea, sest ise ei pea ma midagi mõtlema ega rasva ja kaloreid arvutama. Kui neil midagi puudu on, siis ma vaatan poes toitude peale ja mõtlen, mida süüa tahaks, mu organism kalkuleerib kõik varasemate kogemuste pealt välja, mida ma söönud olen. Vahel tahan vitamiinijooki, vahel liha, vahel porgandit. Mu lemmikjoogid on keefir, tomatimahl, Airan (väga hea!), vesi, Nestea (nämm!). Lemmiksöök on kartul, seda sööks alati. Mingeid taimi võib ka süüa alati, aga neist kõhtu täis ei saa, need teevad kõhu tühjemaks ja peab arvestama, et tuleb midagi normaalsemat peale süüa, kui just tühja kõhuga ringi käia ei viitsi. Raske on siis, kui ma näen telekast mõnda toitu ja mul tekib kohe selle isu. Näiteks nägin ükskord keefirit telekast Kättemaksukontoris, pidin kohe saama.

Mida ma ei eelista: Ma ei taha eriti süüa saia, makarone (vahel ikka tahan), magusat, burkse, kiirtoitu. Väldin pekki täiega. Kuid kõiki neid vahel ikka tahan. Pirts ma pole, toit on toit ja kui süüa saab, ma hea meelega sööks ka. Nii et neid ma lihtsalt alati ei söö, aga mõnikord tekib isu küll ja siis söön.

Pika ja raske dieeditamise ja kalkuleerimisega võib rahuldava tulemuseni jõuda

Tarkusehamba väljatõmbamine

Jagan enda kogemust, et teistele teada anda, kas karta seda jubedat protseduuri, mis teha tuleb või ei.

Kui ma olin noorem, mingi 14 äkki, siis hambaarsti juures öeldi, et kui mul hakkavad tarkusehambad kasvama, tuleb need välja tõmmata. Noh, et nii 16-aastaselt, et siis mitte niisama välja tõmmata, vaid et pärast on paar päeva suu paistes ja kurk valus ja verd tuleb jnejne, kindlasti on palavik paar päeva ja väga paha igatahes. Kui ma 16 sain ja tarkusehambad kasvama ei hakanud, oli mul väga hea meel, et sellest jamast vist pääsesin. Aga no ei, sel sügisel just vanuses 22 hakkas ikka üks ülemine tarkusehammas kasvama. Mõtlesin, et no nunnu hambake, peabki vist välja tõmbama ja siis tundsin põhjust, miks pidi selle välja tõmbama: see surus vastu lõualuud ja suud oli valusam avada. Helistasin hambaarsti juurde ja seal öeldi: paneme hambakirurgi juurde aja. Appi, kuidas ma kartsin!!! Sõna kirurg oli juba õudne. Misasja, nüüd lüüaksegi see siis hooga välja, tehakse suus hunnik õmblusi ja pärast elan valuvaigistite najal! Lugesin internetist ka selle kohta, et aiai, väga õudne tundub olevat, pange pärast kummelit suhu või mida iganes, et valu ja kannatusi üle elada!

Nii, mäletan siis, et sinnasõites värisesin ma roolis päris hullusti. Ma olen väga palju hambaarsti juures käinud ja mul on tuimestuseta puuritud ja igasugu värke tehtud, aga no seda kartsin ma küll, kuigi muidu hambaarsti ei kartnud üldse! Läksin siis värisedes kohale ja kutsuti mind sisse. Värisesin seal täiega! Äkki peaks üldnarkoosis tegema? Plärasin arstile ka, et kardan täiega. Ta ütles, et mis sa ikka kardad. Siis lamasin seal ja tegin suu lahti. Arst seal oma assistendiga rääkis mingist kliimaseadmest. Mõtlesin veel, et kuna nemad nii rahulikud on ja sellest suurt numbrit ei tee, miks siis mina peaks. Igatahes arst tegi midagi suus, ma ei saanud aru mida. Siis ütles ta: "nüüd teen siia ka süsti!". Ahsoo, seda ta siis enne tegigi, süsti, ja nüüd teeb mujale ka. Seda oli nii vähe tunda ja see küll valus polnud. Siis ta ütles, et ootab, kuni tuimastus mõjuma hakkab. Rääkis seal niikaua juttu natuke, mingi paar minutit. Siis ütles, et oot, ma nüüd vaatan, mis siin on. Mõtlesin, et ta võtab varsti mingid jubedad kangid, millega see hirmus juurikas välja tõmmata. Igatahes ta vaatas mu suud ja tegi mingi asjaga kraapivat häält. Mõtlesin, et katsub vist seda, kui ta järsku küsis: "oli siis nii hull?" Igatahes juba oli hammas välja kakutud ja prügikastis ka, enne kui ma asjast aru sain. Kohe läks hirm ja värin ära. Mul on olnud hammaste väljatõmbamisi, kuid see oli tõesti neist kõige leebem mu elus, võib-olla seepärast, et ootused selle suhtes olid hirmsamad. Pandi mulle mingi vatt suhu ja sain minna, võtsin oma kiku ka kaasa mälestuseks. Kogu protseduur võttis max 10 minutit. Kõige huvitavam oligi see, et ma ei saanud aru, et hammas välja tõmmati, essugi ei tundud.

Siis koju jõudes mõtlesin, et saab ju karta, kui valus homme on ja kui valus siis on, kui tuimastus üle läheb. Esiteks kiidan tuimastust: see läks täiega ruttu üle, ei pidanud ülejäänud õhtu käima vedelate lihastega ringi nii, et vesi suust välja lendab. Kui see üle läks, oodatud valu ei olnud ka kuskil. Igatahes üritasin toitu mitte sinna kohta pudistada süües. Kartsin ka järgmiseid päevi, kuid järgmine päev oli see koht natuke hell, aga mingist hirmsast valust ei olnud haisugi ja läksin üritusele, kuhu ma enne mõtlesin, et ei saa minna, kuna vaevlen palavikus, aga ei, parem kui enne! Paranes nii kähku ikka. Kiidan arste ja protseduuri.

Nüüd on sellest kaua möödas ja kõik on endiselt korras!