Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

neljapäev, 24. detsember 2015

Kuidas transformeeruda ekstratibiks (juhend)

Tibiks saada on lihtne. Tibi oled automaatselt kohe, kui näed juhuslikult natukenegi parem välja kui teine kade inimene. Aga ekstratibi? Ekstratibi ei panusta absoluutselt oma sisemaailmale ja näeb alati parem välja, kui tibi, sest lihtsalt HOOLITSEB enda eest rohkem. (Hoolitsus tibikeeles tähendab: pidev enda küürimine, kreemitamine, maskitamine, tuunimine, meikimine, mitmeid tunde aegavõtvad iluprotseduurid. Kogu keha karvkatte eemaldamine peale juuste, ripsmete ja kulmude.) Väga lihtne tegu, naised, kohe seletan!

Näitan näiteid enda peal!

1. Esimene samm on lisada palju tuuningvahendeid. Siis ei pea meiki eemaldades kartma, et inimesed peavad sind peletiseks. Teadagi käib tibidemaailmas asi nii, et kui sa ei näe välja täiesti täiuslik ja suurepärane, oled sa lihtsalt kole. Kunstripsmed, kunstjuuksed, kunstküüned on siin märksõnad. Väga oluline on oma nahka ka solaariumis praadida. Nahavähk ja liigne UV-kiirte kahjulikkus - pole sinu asi.

2. Teha meik. Tugev meik.

Esimesel pildil on mul ainult vähene meik ja see teeb minust ainult tibi, mitte ekstratibi. Siin teisel pildil illustreerin ma juba suurepäraselt vastupandamatut prunditatud suuga tibinägu koos veidi tugevama meigiga. Üks fakt: pilt eemaldab umbes 30% meigist. Nii et tee meik 130%.


3. Võtta kasutusele uued väljendid. Nendeks on: omg, ää, issand, jumaluke, dsiisas, ma ei tea, ma ei oska, mida ää.

4. Muuda oma kirjakeelt. Väga kaval nipp on teisi inimesi maha teha, sest nii tõused sa ise kõrgemale. Teadagi, keda sa kardad näha oma konkurendina - parim kaitse on rünnak!

Vale: "Tere! Olen 24-aastane neiu. Käin igapäevaselt oma hobusega ratsutamas ning treenin teda takistussõiduvõistlusteks."

Õige: "Joooou !! ma ei ytle vana ma olen ä . issandmiks sa ültse oma suud lahti teed.nii loll jutt, haha endal pole meikigi"


5. Teha hulganisti selfisid.

Selfied (eestikeelne lihtsustus: selfi. Kuid seda mitte kasutada, sest pole liiga võõrapärane tibide jaoks) peavad olema tibinäoga. Tuleb meelde jätta, et vaid meigitud näoga pilt ei ole veel piisavalt tibilik. Seepärast, prunditada suud, tõsta kulmud kõrgele ning valida veidi ülevamal olev nurk. 




Teine pilt illustreerib siin suurepäraselt tibilikkust. Kui pilt lisada sotsiaalmeediasse, valida paljuütlev tibipealkiri, näiteks: muzidkallid yo.


6. Meelde tuleb jätta väga oluline tõsiasi! Tiblikkust hinnatakse enamasti ainult välimuse alusel. Seetõttu tuleb rõhutada väga tugevalt oma naiselikke jooni. Tuleb teha pilt, mis paljastab suuresti oma kehavõlud, sest muidu pole sa mingi tibi.


Siin pildil on tibilikkuse kohapealt väga suur miinus - puudub meik! Nii ei tohi kunagi teha, kui tahad tibi olla!

7. Tibi peab suutma teha ainult tibinägusid. Parem mitte oma emotsioone väljendada pildi peal, kuid seda võib teha pildiallkirjas. Emotsioonide väljendamine on halb seetõttu, et muidu võid välja näha selline nagu päriselus ja omg siis seda jama, kui inimesed sind koledamaks pidama hakkavad! Botulismibakterite toodang on siinkohal ka su sõber, kui sul pappi on.



Näiteks sellele pildile sobiv tibiallkiri oleks: "omg, tegin uue soengu nii cool xoxoxo"


Head tibitsemist :)









teisipäev, 22. detsember 2015

Abielusaade - KOOSELU

Jätkan nüüd sellega, kuidas ma mentaalselt valmistusin Siimuga kokku kolima.

Ma olin enne seda vihane ja pinges. Ma ei tahtnud uskuda, et nüüd pean sellise inimesega veel koos elama. Arutasin oma seisukorda perekonnaga. Kui mu perekond alguses kuulis, millisena tundub Siim minu jaoks, ei suutnud nad ära imestada, kuidas tema peaks mulle ideaalmees olema. Liigne erinevus torkas mu perekonnale juba kaugelt silma ja pikemat aega.

Otsustasin, et püüan Siimuga läbi saada kõige sõbralikumal viisil, mil võimalik. Ehk siis püüan olla rahulik, vältida draamasid ning olla temaga väga sõbralik. Muidugi raske on olla sõbralik inimesega, kellele su enda keha ja meel on nii tugevalt vastu. Sisimas lootsin, et enam mingeid pingeid meie vahel nii ei tekigi.

Niisiis sõitsin Tallinna, pakkisin asjad ja saime Siimuga kokkulepitud kohas kokku.

Olin juba esimestel hetkedel teda nähes pinges ja ärritunud. Saime kokku ja siis ütles Siim ka minu jaoks õnnelikud laused, mille tähendus oli seesama, mida ma olin mõelnud: proovime sõpradena edasi elada. Seda kuuldes langes kivi mu südamelt! Mul oli talle kavas pakkuda välja samalaadne plaan ja ma olin nii õnnelik, et ka tema seda tegi! Järelikult läks asi juba paremaks minu jaoks.

Nägime ilusat korterit ja kolisime sisse. Siim oli nõus magama elutoas, sest ta pidi nagunii minema varem tööle ning siis ma saaksin edasi magada.

Käisime koos poes. Seal jälle püüdsime üksteisega sõbralikud olla.

Ja nüüd ma tahaksin midagi olulist öelda: minu naiivsuse tipphetked! Siimuga suheldes tekkis minus igakord, kui meie suhtesse positiivsem valguskiir ilmus, lootus, et nüüd ongi kõik hästi! Nii algasid tõusud ja mõõnad minu arvamuses tema vastu ja meie omavahelises suhtes. 

Poehetk oli tõus. Ma mõtlesin, et näed, kui vahva, olen sõbraga poes, valime koos, mida süüa teha, meil on veel sama maitse ka ja sarnased ideed. Mulle meeldis, et ka Siimule meeldisid pelmeenid. Tal oli plaanis teha hea kaste sinna kõrvale kurgitükkidega. Nii et minu sees oli nüüd kergendustunne, et elu on jälle ilus ja suudan Siimuga hästi läbi saada. Mul oli isegi hea meel tema seltskonna üle. Sisimas olin ma siiski pinges. Tundsin, et kõike ma ikkagi ei saa rääkida ja kõike talle usaldada ei tohiks. Ilmselgelt rikkusin seda reeglit, sest meie puhul oli tegemist ju abielukaaslasega, kellele minu printsiipe järgides saab kõike usaldada ja end täiesti vabalt tunda. Selline tormakus püüdes olla, kes ma olen ja end hästi tunda, ongi mu naiivsus.

Poes ostis Siim endale mingeid alkohoolseid jooke: siidrid. Ma olin küll enne öelnud, et teen reeglid, et joomist ei toimu, kuid olin selle mõttetu reegli ära unustanud. Mõttetu seetõttu, et täiskasvanud inimese tegevust ei saa eluski keelata. Inimene teeb ikkagi, mida tema soovib ja kui ta soovib juua, siis palun väga.

Meie suhtlus jäi üsna mõõdukaks ja normaalseks. Kodus elasime koos nagu kaks korterikaaslast. Ilmusid ka meie erinevused, mis olid tingitud erinevast kodusest keskkonnast. Näiteks minu jaoks oli söömine olnud lihtsalt tegevus, kus mis tuleb ära teha selle jaoks, et oleks aega muude asjadega tegeleda ja seda ei tehta tingimata koos. Siimu jaoks oli koos söömine palju olulisem ning ka minu jaoks oli vahva nüüd kellegagi koos süüa. Nii et see oli kindel reegel, et pidime üksteisega rohkem arvestama süüa tehes.

Lisaks oli Siim ka tüüp, kelle jaoks on oluline hommikukohvi koos juua. Ma olin ka selles osas individualistlik olnud. Kuid minu jaoks oli äärmiselt kena, et ta võttis vaevaks ka mulle kohvi teha! Muidugi ma mõtlesin jälle, et näedsa, kus lugu! Asi on kena ja sõprus on olemas. Vahel sai naljagi tehtud.

Teatud põrked esinesid siis, kui Siim tuli lagedale mõne teemaga, mis oli möödunud ja seetõttu ei tohiks enam probleeme põhjustada. Näiteks, et ma olevat öelnud poes seda ja toda ja öelnud pulmaööl seda ja toda. Esiteks, kõike öeldut, mis ei ole äärmiselt oluline, ma ei saa alati mäletada. Teiseks, kui Siim mulle mõnda asja meenutas, siis meenus mulle küll, et Siimu reaktsioon oli olnud minu jaoks imelik - lihtsalt vaikimine. Inimesed, kes omavahel peaksid saama kõigest rääkida, räägivad tavaliselt asjad kohe lahti. Ma ei saanud lihtsalt aru, kuidas ta ära ei unusta neid asju. Üks asi oli näiteks olnud see, et ma toidupoes ütlesin, et poes on igav. Ma ütlesin seda niisama jutu käigus, sest see on mu tunne toidupoes mõnikord ja oleksin seda ka pikemalt seletanud, et miks mul poes vahel igav on, mis seal igav on, millised poes pole igavad jne. Nagu näha, siis negatiivse alatooniga small-talk. Aga poes see teema ei jätkunud, sest mu esimese lause peale oli Siim vakka. Korraks ma muidugi mõtlesin, miks ta kaasa ei räägi, kuid selline situatsioon esines nagunii meie vahel päris pidevalt, kus ma räägin teatud teemast ja Siim ei räägi kaasa. Seetõttu meie omavahelistes vestlustes teemad vahetusidki päris kiiresti.

Teine Siimu jaoks ärritav teema oli olnud, kui ma olin talle pulmaööl öelnud, et ta sebigu kedagi teist, mitte mind. Ma ise ei olnud seda mäletanud, kuid seda meenutades, see meenus mulle isegi natuke. Siim ütles, et see tekitas tema sees konflikte. Minu meelest oleks võinud seda esimesel võimalusel (ehk siis enne neid konflikte) arutada omavahel, miks ma seda ütlesin ja mis tagamõttega. Mu öeldu oli arvatavasti mõttega, et me ei ole omavahel sobivad kaaslased.

Üks pinge, mis meie vahel olemas oli juba alates algusest, oli see, et Siimu "tüdruksõber" sõimas mind Facebookis. Ma ei nimeta siin selle neiu nime, kuid sain teada mingi hetk, et Siimul on olemas kaaslane. Ta ise ei öelnud, et see naine oleks "eksnaine", sest nad pole kunagi eksid olnud tema sõnade kohaselt, kuigi minu meelest olid. Ma ei teagi, kuidas ma võiks nimetada seda Siimu sõbrannat, las ollagi sõbranna siis.

Seda, et ta on samal hetkel ka Siimu tüdruksõber, sellele sain ma mitmeid kinnitusi. Kui see naine minuga Facebooki vahendusel sõimama hakkas, saatis ta mulle mitmeid pilte, kus nad on Siimuga koos. Ta rääkis ka lisaks, et Siim otsib "lohutust" tema juurest. Tema jutust oli aru saada ka seda, et Siim on näidanud talle mitmeid videoklippe minust, sest ta kommenteeris tegevusi, mida ta sai olla ainult näinud videost. Järelikult olid nad ka kohtunud (ka sellele sain kinnitust).



Kui Siimuga kokku kolisin, rääkisin sellest Siimuga. Siim väitis, et nende vahel oli kunagi midagi, kuid naine jätkas oma suhet seadusliku mehega. Seetõttu on nad nüüd vaid sõbrad (mis vastandus naise väitele, et nad ei saa kunagi olla sõbrad).

Nagu ma aru sain, oli neil pikemat aega omavahel susisenud. Minu jaoks kõige naljakam oli see, et mis põhjusel küll see naine Siimu oli telesaatesse saatnud, kui nad ikkagi omavahel veel "suhtes" on. Samas pakkus see mulle isegi nalja. Salaja ma lootsin, et Siim saab oma kehalisi vajadusi tolle naisega rahuldatud ja mind ei pea ta selles osas käppima.

Kuna selle teema kork oli meie suhte pealt ära pursanud, siis Siim sai minuga arutada mitmeid selle naisega seotud asju. Ta näites mulle, mida naine talle kirjutas, rääkis, et naine saadab endast pilte ning see naine ka helistas Siimule pidevalt (Siim rääkis temaga kõlari peal). Sain teada, et tavaliselt tuleb see naine Siimu töö juurde ja nad söövad lõunat koos. Ilmselgelt sinna pole mul võimalik oma nina toppida. Kuid minu jaoks oligi parem, et saime nüüd jälle hästi läbi Siimuga.

Kuna ma mõnikord panen kaarte, siis tegin ka Siimule ennustuse. Siim küsis selle naise kohta. Ma pikalt ei räägi, mida ma teisele inimesele potentsiaalse tuleviku kohta ennustasin, kuid ütlen vaid, et ma pole ühegi suhte jaoks nii äärmiselt positiivseid kaarte näinud. Siim kahtles, kas kõik kaardid kaardipakis ongi nii positiivsed. Muidugi ju ei ole, kuid väga armas oli nii positiivse tulevikuga suhet vaadata kaartidelt (seetõttu ka minu jaoks tore kogemus).

Tegime ka soolaleivapeo. Ma oleks tahtnud, et ka Siimu sõbranna tuleks kohale, et ta üle kaeda, kuid ta ei tulnud. Pidu oli vahva, kuid kui Siim linnas olles jälle purjus oli, käitus ta minu jaoks nii eemaletõukavalt. Õnneks olid seal teised inimesed ümber, kuid mul ei olnud soovi Siimu ligidal olla. Pärast ta rääkis õnneks, mida ma tegin tema meelest valesti (ei tutvustanud teda ühele sõbrale, vaid ütlesin midagi, et näe, seal ta ongi) ning võtsin sellest õppust ja olin õnnelik, et sain teada, mis oli valesti läinud. Seetõttu lõppes pidu tegelikult väga ilusti ja mul ei olnud tunnet, et mis kuradi friigiga ma pean jälle koos eksisteerima, nagu mul varem oli. Seetõttu oli temaga tore. Ta kuulas mind, kui selgitasin talle oma arvamusi mõnest asjast ning jättis ka meelde ja arvestas sellega. Ta oli toakaaslasena hea inimene, kellega mitmed asjad sobisid hästi. Ka koristamise osas ei tekkinud probleeme. Siim oli hoolas ning korralik.

Pressikonverentsil küsis mult üks ajakirjanik, millised olid minu unenäod saate ajal. Nüüd saan sellele täpsemalt vastata. Öösel ärkasin mõnikord hirmunult kujutades ette, et olen Siimu kaisus! Lendasin siis eemale ja vaatasin, et õnneks nii pole ning magasin edasi. Nii et ma nägin Siimu unes küll, õudusunes.

Kui ma mõnikord pidin ära Tartus käima, siis tagasitulles märkasin, et Siim oli vahepeal kutsunud kedagi korterisse küll. Külalised olid käinud. Ükskord oli isegi väikese peo teinud. Minu jaoks oli see tore, et inimene elu naudib.

Kuid tegime kõik, et meievaheline suhe õnnestuks (ehk siis oleks vähemalt talutav). Mõõnad olid jälle need etapid, kus ma tundsin, et olen Siimule liiga palju enda kohta usaldanud ja ta on seda teistele välja rääkinud. Nii ma siis lihtsalt arvestasin, et pole vaja rääkida.

Meie suhtlus sujus normaalselt, kuid tuli välja mitu korda, et me oleme liiga erinevad. Siim oli väga ekstravertne minu jaoks, ning kui ta poleks näiteks päeval tööl olnud, me ei oleks kindlasti üksteist nii hästi välja kannatanud. Õnneks sujus minu meelest kõik hästi. Muidugi saaks olla väga palju paremini, kuid kartsin lihtsalt hullemat enne kokkukolimist.

Meil olid ka psühholoogi kohtumised ning seal tunnistas Siim asju, mida ma polnud varem kuulnud. Meid püüti üksteist lähemalt katsuma panna vaatamata sellele, et meil kummalgi polnud mittemingisuguseid tundeid. Märkasin seda ka ise Siimu puhul - kui pulmapäeval ning reisil olles vaatas ta mind himuramalt, siis seda pilku enam temas polnud ning me olime omavahel vaid sõbrad. Sugu polnud oluline, sest seksuaalne kirg oli puudulik. Raske on seda kirge ikkagi tekitada, kui iseenda keha on teatud persoonile nii vastu.

Nüüd kindlasti huvitav küsimus, kas ma olin armukade? Ei. Mul ei teki absoluutselt armukadedust, isegi kui tegemist on mu oma mehega, kui mul endal puuduvad tunded. See oleks sama, nagu mu geisõber leiaks endale paarilise - ma ei oleks ju siis ka armukade. Tunnen hoopis rõõmu, et teisel inimesel on ilus suhe. Tunne, mis minus hoopis tekkis, oli segane naljatunne ja imelik tunne. Miks tuleb inimene kuskile, kus on vaja panna suhe tööle, kui tal on juba suhe olemas (mida ta küll ei nimeta suhteks)... Eks seetõttu, et tegelikult püüdsid nad nii vast üksteisest üle saada ja oma eludega edasi minna, kuid kui paariliseks saates satub sobimatu inimene, siis ei ole see võimalik ja pöördud ju isegi rohkem tagasi selle isiku juurde, kellega on meeldiv. Nii et kardan, et minu eksistents sel perioodil võis isegi Siimu ja tema sõbranna vahelist suhet tugevdada. Muidugi ütles Siim mitu korda, et see naine on talle haiget teinud ning naise jaoks on rong läinud. Uskusingi, et neil see suhe ei saa enam toimida.

Nii, elasime siis oma elu, kuni saime teada, et toimub varsti paaride kohtumine! Ma ütlen ausalt, et ma ei oodanud sellest suurt midagi. Pigem tekkis masendus, kuna kartsin, et teised paarid on ilusad, toredad ja musitavad üksteist ja magavad samas voodis ja siis ilmume meie, kes on vaid korterikaaslased hoolimata suurtest ponnistustest.

Nii et käisime poes ja hakkasime valmistama küpsisetorti paaride kohtumiseks!

NB! Objektiivselt võttes on Siim tore inimene. Siin tekstis kirjutan ma läbi enda silmade enda kogemusi ja mitte läbi lillede. Seetõttu on see tekst väga otsekohene, mis tuleneb sellest, et see on konkreetselt minu arvamus konkreetselt selle situatsiooni kohta. Minu tunnete kirjeldus ei tähenda automaatselt seda, et Siim oleks halb inimene. Konkreetne situatsioon tõi meis mõlemas välja kõige halvemad küljed!


esmaspäev, 21. detsember 2015

Mu lemmik

Heihei, kallid inimesed!

Kallid olete kõik! Lihtsalt seekord teen ühe armsa postituse, kus ma praegu ei kasuta (julma) arusaamatut huumorit! Postitust ajendas tegema mind Rootsi kruiisil viibimine.

Esiteks tahan jagada rõõmu oma maa ja rahva üle. Alati on mulle meeldinud mu kallis Eestimaa. Seda ka praegu ja seda märkasin eriti kruiisil, kus oli mul võimalik mõelda oma rahvuse üle.

Kruiisil kohtab laevatäie kaupa uusi inimesi ja suur osa neist on enda kaasmaalased. Mul oli nii hea meel, kui sõbralikud ja kenad olid inimesed ning mul on suur rõõm rääkida nendega ja veel eesti keeles (minu jaoks kõige ilusam keel maailmas). Lisaks mulle meeldib eestlaste iseloom - külm ja reserveeritud, kuid sisimas soe ning tugev. Samal ajal ka õigetele inimestele näidatakse ka piisavalt emotsioone, mis on tõesed. Sõpradeks ei saada kergesti, kuid kui olla sõber, siis tõsiselt. Ja puudub pidev vatramise komme. Võib istuda ka vaikuses, võib rääkida ka kõike. Kuid ei tükita kunagi liigselt ligi ega pressita end peale. Teisele inimesele antakse piisavalt ruumi, mis on väga viisakas. Kuid suheldes ollakse kena ja sõbralik.

Rääkisin seal mitmete inimestega ning mul oli iga kord nii hea meel ikka, kui toredad inimesed on meie ümber!

Saun oli tore, mullivann oli tore, sõu oli lahe, äge oli ka Rootsis ringi käia!

Ma olen alati reisil käies nii tundnud, seekord jagasin oma rõõmu! Jõulude ajal on eriti oluline märgata kõike head enda ümber. :) Soovin õnne ja rõõmu kõigile!

Inspiratsiooniallikas

Parim inspiratsioonivideo maailmas!!!! Toimin ALATI nende nõuannete järgi!!!! omg so guud


esmaspäev, 7. detsember 2015

Intrigeeriv õhtu!

Mul oli äärmiselt põnev õhtupoolik! Juhtusid põnevad sündmused, mis juhtuvad küll tihti, kuid emotsioonid olid väga mõnusad sel puhul!

Esiteks jõudsin ma Tallinnasse koju. Arvake ära, kes mulle kõigepealt ukse juures vastu kõndis? Muidugi ma ka kutsusin hellitavalt kõva häälega, kuid üks neist oli kiirem, sest ta oli lähemal.

Kasside võrdlus


Kõigepealt jõudis minuni paks kass. Ta on paks, sest ta on paks. Ta on seepärast ka paks, et talle meeldib. Ta on metskass ka. Kui ta meie juurde tuli ja elamispinda küsis, oli ta veel päris nälginud olekuga. Muidugi me pakkusime kassile kodu. Ta on täiega metsik ja ta on suht pessimistlik kass. Tihtipeale saab ta pahaseks, kui ma pean tema taga kõndima. Lisaks saab ta pahaseks, kui ma uued kingad ostan, ta susiseb nende peale. Aga mängida on ka temaga tore.

Paksu Kassi portree

Ma ei koosta kasside toiduplaane, aga kui ma seda teha saaks, siis ma paneks paksu dieedile. Mu meelest on ta paks. Ma üldse annaks neile toortoitu. Tänapäeval on tervislikult söömine väga moes, aga paks kass sööb vahel mingeid krõbinaid. Tegelikult sööb ta kala ja hakkliha ja kana ka koos Kikiga. No, ma vist piiraks ta koguseid.
Aga paksu kassi minu poole kõndimise põhjus oli selles, et ta tahtis ukse vahelt õue saada. Noh, tegelt tahtis ta mind ka näha. Ta ei saa õue nagunii.


Kiki inimesega ratsa liikumas

Muidugi edasi kõndis kojujõudes minu poole Kiki. Ta rääkis, kui õnnelik ta on, et ma jälle Tallinnasse tulin. Ta on muidu nii kurb, kui ma ära lähen. Ta nurrus nii armsalt ja näugus ja kurrus. Hell loom! Kiki on väga asjalik. Siis võtsin ma ta sülle, kus talle alati meeldib olla, kui ta mind näeb üle pika aja.

Hakkasin kassidega mängima. Kõigepealt viskasin neile mänguhiirt.


Kikiga mängin ma sellist mängu nagu peituskull. Üks meist tormab mööda korterit ringi ja peidab end ära. Teine läheb luusib teda nurga tagant ja siis püüab kätte saada. Siis jälle vastupidi. Kiki peitis kaks korda voodi alla ja mõne korra kirjutuslaua alla. Tema lemmikpeidukoht on diivani taga.
Kiki diivani taga tagaajamist ootav

Ma jooksin ka Kiki eest ära. Kui ta mu kätte saab, siis tavaliselt ta patsutab mu jalgu ja jookseb ise peitu. Ma millegipärast diivani taha ei mahu :(

Kassid puhkamas

Kui ma Kikiga mõnda aega mängin, liitub tihtipeale ka Paks Kass. Ta jookseb Kikile järgi. Peidukohtadesse ta järgi ei lähe, vaid luurab Kikit kuni ta välja jookseb.


Kiki jalutamas

 Vahel jooksevad kassid ukse vahelt läbi koridori. Kuna ma käin nendega jalutamas, siis nad on õppinud, et õue saab altkorruselt. Kuigi nad ikkagi vahel kõnnivad üles. Iga kord Kikiga tuppa tagasi tulles ei mäleta ta enam, kus korrusel me elame. Haha, kui ta ise tuleks tuppa, läheks ta valest korterist sisse! Nii naljakas!

Kristiina käest on mitu korda paks kass plehku pistnud. Ükskord jooksis ta ukse vahelt välja koridori. Õue ta muidugi ei saanud, aga oli koridoris. Teinekord tõmbas ta õues end rihmadest lahti. Läksime rakmeteta kassile järgi, et ta kätte saada, kuigi teda ei saa väga süles hoida, talle ei meeldi. Ta oli väga rahul, et sai rahulikult rihmadeta kõndida ja ärritus, kui me tema kannul käisime. Ta uriseb siis alati, talle meeldib üksindus. Aga noh, Kristiina võttis ta sülle ja viis koridori.


Kiki portree
Kassid mängivad alati diivani peal joostes. Ükskord ajas paks kass tee maha ja see läks pikendusjuhtmetesse.

Paks istub
Kiki on väga asjalik kass. Kui ta mängimisest väsib, siis heidab ta kuskile diivanile lamama või minu juurde.

Paks Kass saunalaval peesitamas
Edasi läks paks kass sauna magama. Tema tuba on saun. Erinevalt Kikist meeldib talle täiega vannitoas ja saunas aega veeta. Kiki kardab näiteks, kui vett tõmmatakse, paksul on aga täitsa suva.

Siis läksin ma magama. Alguses võtan ma Kiki kaissu endale. Aga ta ootab kuni ma peaaegu magan ja siis läheb mu jalgade juurde magama. Kui ma öösel ärkan, võtan ta uuesti kaissu.

Paks kass puhastab end
 Ükskord ma tulin peolt koju ja võtsin mõlemad kassid korraga kätte. Siiski ei saanud ma paksu voodisse panna. Ta magab ainult siis minu voodis, kui mind seal pole. Ta nagu tahaks seal olla, aga kuna ma olen Kiki fänn, siis ta ei saa, sest seal on Kiki ees. Nad ei taha kõrvuti olla.

Kiki minuga
Siis kui ma öösel palju liigutan, võin ma Kiki voodist välja lüüa. Tal on mitu voodit veel, kuhu minna õnneks.

Kikile meeldib mu jala peale toetuda


Hommikul, kui Kiki näeb, et ma ärkan, tuleb ta minu juurde. Lööb nurru ja tahab, et ma paitaks teda. Me ärkame koos ja magame samas asendis.









***

(Autori märkus: see tekst on kirjutatud toonitatult primitiivse lauseehitusega huumoriloomise eesmärgil.)



laupäev, 5. detsember 2015

Abielusaade - REIS

Jätkan ka kirjeldustega reisist.
Sel sama päeva hommikul, kui ärkasime, läksime lennujaama otse mõisast. Ütlen ausalt, et mul oli üsna kehv tuju. Põhjus selleks oli seesama, et ma olin abielus vale inimesega ja nüüd pidin temaga mesinädalaid hakkama veetma. Kui ma saatesse läksin, ei osanud ma oodata, et nii vale inimene satub mulle.
Niisiis olin ma napisõnaline ja nähvasin midagi aeg-ajalt. Ei jaksanud üldse rääkida Siimuga. Lennukis istudes oli tore, et sai ajalehte lugeda, mõnus lennuk oli. Ma ei tea, kas peaparanduseks või milleks, aga Siim soovis alkoholi tellida. Ma polnud kunagi lennukis alkoholi tarbinud, nii et see oli päris rebel värk. Kurvastas mind pigem see, milliseks Siim võib muutuda joogisena. Aga mis muud, jõime siis.
Berliini kohale jõudes läksime Siimuga kahekesi sööma. Linn oli ilus ja tundus kõik tore olevat juba. Mind ennast hämmastas, et Siim võttis söögi peale jälle alkohoolse joogi, rummkoola. Mul endal oli küll juba suur veeisu ja mõtlesin ainult, kust vett saaks hankida hotelli. No ega seal midagi hullu ei olnud. Las inimene joob, kui tahab, lihtsalt ma ise enam ei jaksanud, niigi lennukis juba jõin.
Minu enda tunnetele tuginedes (nagu kogu mu postitus on), ei leidnud ma ikka veel Siimus midagi põnevat. Veel hullem oli tuntav surve, et me peame olema paar, kuna seda ju abielu olema peaks. Enam ma ei viitsinudki neid mõtteid mõelda, kuidas ma vale inimesega koos olen. Mõtlesin lihtsalt üle elada ja elu nautida.
Minu olulised mõtted, mida ma mõtlesin, olid veel need, et kuna ma tulin saatesse, siis filmin ma olulisi hetki nii palju kui saan. Ma ei tahtnud eriti midagi jätta kaamera taha, sest muidu ei tea enam, kus midagi juhtus. Niisiis lubasin ma endale jälle ühte asja: Siimuga suhtlemist filmida palju saan, kuna see on saade ja midagi peab olema vaadata. Teine asi, mida ma endale lubasin oli see: olenemata suurest vastumeelsusest tema vastu, püüan vaadata, mis tunded mul tema vastu tekivad.
Kahjuks oli esimene tunne ikkagi vastikus, mida ma ikka ja jälle maha surusin. Üks asi, mis minus ikka veel täielikult puudus oli füüsiline tõmme tema vastu. Pole nii suurt füüsilise tõmbe puudumist ühegi mehe vastu mitte kunagi täheldanud, see on fenomenaalne! Üks põhjus võis selleks olla ka see, et Siim oli liiga vana mu kõrval. Kuigi ligi 10-aastat vanusevahet pole suur, olin ma elus alati varem vaadanud endavanuseid noormehi. Tundus nagu oleks tegemist vanema vennaga mu kõrval.
Üks asi siis, mida ma Siimu puhul märkasin oli see, et tal oli millegipärast filmimise suhtes vastumeelsus. Ma ei tea miks. See on ju saade ja kui saatesse tulla, peab leppima kaameraga. Seetõttu ma ei julgenud koguaeg kaameraga vehkida. Samas kui kaamera ei käinud, ei julgenud ma suurt midagi rääkida, muidu jääb jälle midagi olulist kaadrist välja, nagu mõni asi pulmaööl.
Veetsime reisil põnevalt aega. Käisime vaatamas vaatamisväärsusi. Käisime ka loomaaias, kus mulle täiega meeldis! Sõitsime metrooga ja käisime söömas. Nii me natuke rohkem üksteist tundma õppisime. Siim oli viisakas küll. Hakkasin hellitama mõtteid, et kõik on ikka korras ja ei ole midagi nii hullu ja erinevat meis või mida iganes, et paremini läbi saada.
Niisiis oli ükskord saatuslik õhtu, mis purustas järjekordselt mu illusioonid. See oli päev, kui meil oli Siimuga vahva olnud! Seetõttu poleks ma osanud seda ette arvata. Käisime teletornis. Üks asi, mis jälle silma torkas mulle enne sel päeval, oli see, et teatud teemadel ta lihtsalt vaikis. Ta oleks nagu teema üle mõelnud, kuid ei rääkinud kaasa. See on asi, mis mulle inimeste puhul ei meeldi - enda sisse jätmine. Aga ignoreerisin seda kõike. Nii me siis lõbutsesime ka sel päeval ja piisavalt vahva oli.
Mulle juba tunduski, et noh, asi paranebki nüüd ja täitsa hästi saame läbi. Püüdsin olla sõbralik ja kõike muud ka enne romantilist õhtusööki. Siis seadsime sammud õhtusöögile...
Istusime Siimuga lauda. Mul oli hea meel, et ei pea ise käsikaameraga vehkima ning saan Siimu tundma õppida. Hakkasime rääkima ning minu üllatuseks selgus isegi, et Siim käib ka spordiklubis ja saaksime koos käia.
Siim vältis jutustamist minuga ja ta tegi seda alati, kui ei viitsinud jälle mingist teemast rääkida. Ükski teema just kaua ei kestnud millegipärast, sest Siim viis kas teema kõrvale või lihtsalt ei vastanud. Uurisin näiteks Siimu eelmiste suhete kohta. Mida ma teada sain? Mitte midagi. Ma ei saanud ka teada, miks ta siia saatesse tuli.
Ja siis järsku, hakkas Siim minuga ülbitsema. Ma ei tea miks, aga jutt, mida me olime päeval rääkinud ühe ranna kohta, ta meenutas seda järsku äärmiselt ülbel toonil. Päeval ma olingi juurelnud sellest rääkides, miks ta oma arvamust ei avalda. Eks põhjus oligi selles, et ta tahtis kaamera ees mind maha teha, selline mulje mulle jäi. Sain aru, et mingit koostööd temaga loota pole. Siis hakkas ta ka muudel teemadel mind maha tegema. Asi oli sel hetkel mulle selge, et ta provotseeris mind mitmel moel ja lootis, et ma kaotan enesevalitsuse. Läksime tülli.
Kui õhtusöök lõppes, kõndisime üle tee hotelli poole, mõlemad joonud veini ja üksteise vahel vimm. Sel hetkel Siim nõudis tungivalt õhtusöögi klipi kustutamist, ta läks päris närvi ikka. Jälle ma imestasin, et miks tal nii suur vastumeelsus filmimise vastu on. Siis istus ta seal hotelli trepi peal ja viibutas keskmist sõrme.
Otsustasime klubisse edasi minna, kuna olime nagunii joonud. Nii ka sinna jõudsime. Räägin, et seal oli tore! Lõpuks leppisime Siimuga ära! Jee! Seal ei olnud tal midagi filmimise vastu, küll aga nende klippide jagamise vastu. Seal tantsisime isegi Siimuga koos ning muutusime lähedasemaks, võib-olla ka jututeemadelt. Siim ostis millegipärast ilgelt suure viinakokteili jõhvikamahlaga. See oli mingis suures kannus. Sel hetkel olin ma juba leppinud Siimu alkoholilembusega ning võtsin ka ise sealt mitu klaasi.
Noh ja saabus hotelliminemise hetk. Ma olin nii väsinud, AGA Siim lamas minu poolele voodis ja ütles, et tule kaissu! Ma EI TAHTNUD. Lihtsalt, ei olnud ikka veel soovi tekkinud. Ta lunis nii pikalt. Ma käsutasin ta oma poolele ja heitsin magama. Siis mingi hetk nägin teda voodi juures põrandal magamas. Noh, olgu kus tal mugav on, teda oli nii raske suunata.
Ja siis saabus väga õudne hetk. Ärkasin lalina peale: "abikaasa, öök, öök, abikaasa!" Ma olin nii sügavas unes, pöörasin ringi ja nägin, et Siim ropsib voodisse! Mul oli selline hirm, et tal läheb okse kurku, ajasin ta kohe püsti, ta ei saanud ise midagi aru vist, mis toimub, hakkas seal okseste linade ja tekkidega vehkima. Käsutasin ta kibekähku vetsupoti juurde, et ta jumala eest kurku ei ropsiks. Valvasin, et ta oleks poti juures ropsimas. Andsin talle ka veepudeli. Siis roomas ta vannitoast välja esikusse magama. See oli nii jube!  Käisin toast väljas oma muret kurtmas ning tagasi tuppa jõudes nägin, et Siim magab minu voodis. Tore, nüüd ei olnud mul mitte kuskile iseendal heita.
Käisin hommikust söömas ja tulin tagasi tuppa ja pakkisin oma asju. Äratasin mitmeid kordi enne sööma minemist Siimu, kuid tema vastas, et ta ei taha süüa. Kell oli nii palju, et oli viimane päev ja me pidime hotellitoa ära andma. Aga Siim lihtsalt magas ja ei kuulanud kedagi. Ma olin püüdnud temaga rääkida, et peame lahkuma, aga tulutult.
Niisiis saabus hetk, kus ma pidin ta üles äratama. See võttis äärmiselt kaua aega. Filmisin seda oma telefoniga. Äratasin teda väga palju. Kui ma hiljem neid klippe vaatasin, siis on näha, kuidas mu käsi väriseb südame löömise rütmis. Ma kartsingi tegelikult väga, sest ta oli tõestanud mitmeid kordi oma ettearvamatust. Viskasin Siimule vett peale, aga ka selle peale ta ei ärganud. Tõusis vaid keskmine sõrm minu suunas ja paar sõnad, et ma olevat värdjas või midagi. Lõpuks sai ta kuidagi voodist üles. Saabus jälle hetk, kus ma teda kartsin. Ma ei teadnud, mida ta järgmisena teha võib. Kui istusin hotelli fuajees, saabus ta selle roosa õhupalliga, mille ta üks päev oli ostnud. Ma võpatasin, kui ta mu juurde tuli, siis sain aru, kui tobe on teda karta tegelikult ju.
Niisiis oli Siim muutunud mulle täiesti vastumeelseks. Vastumeelsemaks kui varem oli olnud. Terve aeg lennukit oodates lennujaamas ringi patseerides vältisin ma teda iga hinna eest. Mul oli vähemalt mõnus üksindusmoment seal! (Kuigi minu puhul on nii, et ma tahan oma kaaslasega koos üksi olla, mitte kaaslasest eraldi üksi.)
Eestisse tagasi jõudes sain veidi lennukis magada, kuna mu ööuni oli olnud vaid mõnetunnine. Siimu sõbrad viisid mu koju. Varsti läksin ära Tartusse, järgmine päev, kuna olin hobuse treenimisest eemal olnud ja kooliasjadest.
Nii ja olin ometi Tartus oma hobusega elu nautimas! Jõudsin õhtul mingi aeg koju, üsna hilja ja lugesin raamatut. Siis kuulsin uksele koputust! Mul ei käi keegi kunagi ukse taga ja ma olin nii šokis! Enne keskööd ka veel! Küsisin läbi ukse, kes on. Midagi aru ei saanud. Mõtlesin, ega tegelikult ei ole muud võimalust, kui ainult Siim. Tegin ukse lahti ja oligi tema seal oma sõbraga. Sõber filmis meid ja Siim oli lilledega.
Siis sel hetkel kees mul kõik üle! Rääkisin, kuidas ma end tundsin, kui ta pulmapäeval paljalt ringi lippas ning kuidas ma end reisi ajal tundsin, kui ta voodi täis ropsis! Ma olin igatahes nii vihane! Mu rahu oli rikutud ja ainus hetk, kui ma temast puhata saan oma turvalises kohas, on ta ikka kohal! Kuigi suutsin jääda viisakaks, et võtta lilled.
Nii läks ta siis minema. Ma kartsin, et äkki tuleb ta öösel tagasi. Ma olin päris kaua närvis selle üle, et ei suutnud üldse ratsionaalselt mõelda, vaid seda, et tahan rahu ja tahan puhata. Mõtlesin, et miks ma lilled vastu võtsin. Mul puudus täielik soov teda üldse näha. Tahtsin enda südamelt kõik välja rääkida ja rääkisingi enda hirmud seoses pulmaööga ja reisiga, kui ta sõber filmis.

Niisiis oli meil aega, kui pidime varsti ühisesse koju kokku kolima. Hakkasin selleks mentaalset ettevalmistust tegema.

Nii, lugejad! Kui teile meeldis, kirjutan järgmise osa ka. Praegugi seda kirjeldades hakkas mul süda sees tugevamini lööma, päris kõvad emotsioonid olid olnud mul seal! No, nagu te siit välja loete, siis kirjeldan siin ikkagi suuremalt jaolt iseenda tundeid, kuna neid on raske kaamera vahendusel edasi viia vast, kui ma just erilisi grimasse ei tee. Niisiis, selline oli see minu jaoks. :)

reede, 30. oktoober 2015

Kõige kaunimad pildid maailmas! (by me)

Vaadake aga mu hurmavaid fotograafiaalaseid teoseid! Lugege ikka pildiallkirja ja salvestage need kaunid pildid. Ma olen parim telefoniga pildistamises!


Pildistasin hobust! Vaadake, kui hästi jäi osa tema näost peale!


Kaunis loodus on pildil!

Mina selfipulka kasutamas

Tegin hurmava foto majast, kus ma viibisin

Pildistasin kaunist vikerkaart autoaknast



Tegin oma arvuti kokkupanemisest pilti
Ma olen proff fotograaf!

neljapäev, 22. oktoober 2015

Kuidas välja näha nagu mina (mu stiil)

Varem ma imestasin hullult, kui inimesed ütlesid, et mul on lahe stiil ja ma olen moodne. Ma ei teadnud, mida need sõnad isegi tähendavad. Noh, stiili ma nüüd tean, aga moodne tähendab ju, et kannan seda, mis moes on. Noh, see ma ei ole, sest mul on ükskõik, mida need modellid laval on sunnitud kandma. Kuna ma just käisin veits poes, siis hakkasin sellele teemale mõtlema.
Kui keegi tahab karnevalil minuks maskeerida, siis annan nõu. Esimene nõu on see, et riided peavad olema mugavad, aga mugavus on vist kah subjektiivne, nii et jätkan mõne kirjeldusega.
Esiteks - pluus. Pluus peab olema kehasse. Jep, kehaligi. Muidugi seepärast, et nii on mugav ja see hoiab nii sooja. Teine üsna oluline asi on avar dekoltee. Mitte seepärast, et end näidata (kuigi arvatakse nkn seda), vaid seepärast, et rindade vahelt ma alati higistan ja kui pluus on sealt kinni, siis on lihtsalt nii paha tunne. Rind peab ikka õhku saama. Mida avaram dekoltee, seda parem. Mul on üks hullult hea pluus, millel on dekolteel suur lukk. Kui külmem hakkab, tõmban lukku rohkem kinni, kui palav hakkab, saan lahti tõmmata. Milline luksus!
Püksid - mulle meeldivad enamasti ainult madala värvliga püksid. Lisaks on äärmiselt oluline, et oleksid ka taskud. Kõrge värvel on ebamugav ja soonib mulle makku. Lisaks on mul nii suur ahter, et kõrge värvel tekitab taga "tasku" ja ilmselgelt on see ebameeldiv. Kõige rõõmsam asi on pükste puhul see, kui puudub lukk või siis lukk 🔐 on väga lühike. Parem on, kui luku asemel on nööbid. Sest siis ei pea lukku kinni panema ja ma ei viitsi noh. Mida madalamad püksid eest on, seda parem (noh siis mahub rohkem toitu kõhtu). Pildil mul hullult head püksid, nendel on kolm nööpi ja mõnusad taskud. 
Jalanõud - mugavus ennekõike, järgneb ilu. Mulle meeldivad paksud tallad, nt mingid platvormikad. Sest siis ei tunne asfaldil iga lolli kivi. No miks mul muidu jalas midagi on? Ma ei taha tunda, mis maas asetseb.
Detailid - mida rohkem kulda, seda parem. Hea, kui näed välja nagu A-Rühmast BA. Maitselagedus pole probleem. Kui asjad kokku ei sobi, siis hakkavad sobima. Mulle meeldivad kõik kuldsed detailid ja silmapaistvus. Ogad on ka üks suur pluss. Kõik kohad võivad ogasid täis olla. Mida pikemad, seda uhkemad. Kui olete märganud, siis ma püüan ikka hankida riideid, millel on ka kuldsed detailid, mingid sädelused ja värgid. Kas on piisavalt sädelust ❇, saab kontrollida päikse juurde seistes. Kui näed, et kõikidelt pindadelt peegeldab su detaile vastu ja teised jäävad pimedaks, oled õigel teel.
Riiete firma - pole oluline. Peaasi, et endale meeldiks. Hind on ka suva. Mul näiteks üks parim pluus on mingi mu ema vana. See on mõnus, mugav, läikiv, ainult, et sealt kukuvad litrid koguaeg ära, aga see ei loe. Kui midagi ära kukub, saab uue kleepida, aga kui aru pole saada, siis las jääbki nii.



***
Vot kui lihtne on siinmail kuulsust koguda! Kirjuta vaid enda kohta naljaheitev lihtne lõbus tekst ja kohe tõlgendatakse seda kui väärtuslikku stiilinõu! :)


kolmapäev, 21. oktoober 2015

Haledate tüüpide välimääraja !WARNING!

*Kaasautoriks Kristiina Kröönström*

WARNING - siin tekstis võib leiduda solvanguid! Ärge lugege, nõrganärvilised haledad!

Minu ja Kristiina elulised keerdkäigud on viinud meid läbi mitmete vastassooisendite teemaliste  "õppeainete". Läbi juhuse on meile mõlemale korraga õppekavas ette sattunud just sellised ained, mis käsitlevad haledaid tüüpe. Kategoriseerides mehi haledateks ja õigeteks, seisneb nende erinevus eeskätt iseloomus ja käitumises. Välimusel on väiksem roll otsustamaks, millisesse meie loodud kategooriasse ta kuulub.

Kõigepealt. Miks on antud teemat oluline käsitleda? Analüüsid meie endi ja meie sõbrannade varasematest pretsedentidest on viinud meid järeldusele: olgu mees välimuselt, milline tahes, oluliselt suuremat tähtsust naise jaoks omab tema käitumine ja iseloom. See on just see, mis muudab mehe atraktiivseks. Kümnepallisüsteemis mõjutavad kõik välimusse mittepuutuvad omadused meeste hinnet umbaudu 6 punktilise kõikumisvahemikuga. Näiteks, kui mehe välimus on 8/10, ent temaga rääkides selgub, et oma iseloomu põhjal kaldub ta haledate meeste liigasse, siis jääb alles vaid 2/10. Sellisel juhul saavad nad ka naisi samal tasemel.

Mis on siis hale tüüp? Ma olen paar korda sellist asja maininud, kuid nüüd teen täpsemalt selgeks. Haledatel tüüpidel on päris mitu ühist tunnust ja nende kõige ühisem omadus on see, et neil on väga raske üldse mingit naist leida, sest haledus peletab naised eemale. Ehk mõnes välismaises kirjanduses öeldakse tihtipeale haledate tüüpide kohta ka, et liiga hea mees või nice guy vms, kuid noh, see ei ole tegelikult hea mees. See ei ole hea, kui sa oled põrandalapp, mees.



Lisaks, et oleks lihtsam aru saada, kes on hale tüüp, siis seletan lühidalt ära, kes on MEES ja NAINE.

Mees peab olema nagu kindel tammepuu, kes ei allu mingitele kõikumistele, kes ei murdu ja kes KAITSEB endast nõrgemaid ja ka emotsionaalselt nõrgemaid (naisi). Tamme teeb pesa lind (NAINE). Lind on nagu naine, sest ta sädistab ja elab ja tsillib jne. Kuna naise emotsioonid ja tunded avalduvad rohkem kui meestel, siis naisi iseloomustabki linnu võime lennata nii üles kui ka alla, mis on tema meeleolude kõikumise väljenduseks. Mõnikord on linnul halb päev: ta lendab liiga alla. Tugev õige Tamm on linnu kaitseja ning ütleb talle allalennupeale, et ou, lind, lenda üles, sest seal all saab keegi su kätte! Allalend väljendab linnu ebastabiilsust mingis situatsioonis, kui temaga on raskem kommunikeeruda. Tamm ei lähe linnuga samale tasemele alla, muidu nad hukkuksid koos! Mõelge, kui tamm ka maha kukuks, siuke suur ja jurakas, no ja siis lind teeb maha pesa või? See tähendab, et tamm on see, kes oma tugevate juurtega ei lase mingil tuuleiilul alla minna, samamoodi toob ka linnu üles. Naine on kergemini mõjutatav selle jutu alusel välistest teguritest ja mees on see, kes aitab naist sellistes situatsioonides. Naine saab mehele loota.
Samamoodi, kui lind lendab liiga üles, siis tamm ütleb, et linnuke, tule palun alla, seal üleval on kotkad, kes su ära söövad. Tamm üles järgi ei lähe, vaid võtab oma okstega linnu turvaliselt enda peale tagasi. Aga kui tamm tahaks ise ka sinna üles minna? Tiriks oma kindlad juured maast lahti? Siis tal polegi ju tugevaid juuri olnud ja linnul poleks mitte mingit kaitset siis.
Nii, et selle jutu point on see, et mees on isik, kellel pole mingeid hormonaalseid ebabalanseeringuid ja ta jääb alati kindlaks, rahulikuks ja turvaliseks, nii et naine saab talle alati toetuda. Aga haleda mehe esimene tunnus on see, et ta ei teagi, et naine ja mees on erinevad ja ta läheb naise hormonaaletele kõikumistele kaasa nagu teine loll lind või pigem nagu lennuk ja põhjustab veel plahvatuse ka. Täisloll.
Tähendab, mees ei tohi alluda naise emotsionaalsele provokatsioonile ja ise emotsionaalseks muutuda. Näiteks: naine nutab, et kuradi mees, jätsid prügi välja viimata juba kümnendat korda! Hale mees: "kurat, ole vait, mida sa vingud, vii ise see välja! (vihane toon)". Ekstrahale mees: "..."(vahib kuskile ja teeb kök-mök). Õige mees: "Tule siia... aa, sa ei taha tulla, (võtab naiselt ümbert kinni ja paitab teda). Anna andeks, ma viin prügi välja kohe (rahulikul toonil ka veel!!!)". Piisavalt seda žesti korrates ei ole muud võimalust kui see, et naine rahuneb.


See oli siis normaalse suhte etalon. Kui hale mees oleks suhtes, siis ei suuda ta kõikumistega kaasa minna ja käitub nagu teine naine. Näiteks kui naine läheb liiga "alla" ehk liiga hädaldama hakkab, siis hale mees tuleb sinna "alla" järgi (nagu miks?!). Et sellist olukorda tasakaalustada, liigub naine veel rohkem "alla" ehk siis muutub veelgi emotsionaalsemaks (sest ta tahab mingitki normaalset reaktsiooni mehelt, mis oleks mehelik), ehk siis see tähendab veel rohkem kisa ja kära ja hädaldamist. Suhtes peab valitsema tasakaal. Ehk siis õiges suhtes mees ei lase naisel liialt pendeldada. Kui mees tasakaalu ei suuda hoida, siis ei saa normaalset suhet selle mehega luua. Naised otsivad tihtipeale siis parema. Sest naised tahavad tegelikult ka ise tasakaalus olla. Naised on sellises olukorras peegeldus mehest. Kui mees on piisavalt tasakaalukas, muutub ka naine selliseks ning üles-alla kõikumised muutuvad järjest väiksemaks. Ma olen märganud, et loomu poolest mehed isegi eelistavad selliseid kõikuvaid naisi. Eks selle põhjus ole see, et mehed tahavadki üllatusi, tormitsemist, tundeid ja tunda ennast tugeva mehena, kes suudab kaitset pakkuda.

Nüüd toon välja selgituseks haleda mehe tunnuseid ja jagan õpetussõnu nende tunnuste likvideerimiseks:

  • otsustusvõimetus. Õige mees on enesekindel ja suudab otsustada, mida teha ja kuhu minna ja seda olen ma oma blogis juba korduvalt maininud. Otsustusvõimetu on hale omadus ja haleda tüübi tavaline jutt on: "Mida sa ise teha tahaksid? Kas sulle see meeldiks? Mida sa sellest arvad? Vali sina." jne. Sellist juttu naisele ajab tavaliselt hoopis teine naine. Mees nii selgrootut juttu ajada ei tohi. Mees teeb seda, mida mees tahab. Õige mees ütleb: "Kallis, ma viin su sinna restorani sööma." ja nii on.
    Kui haledalt tüübilt küsida, mida ta ise teha tahaks, siis vastab ta tihti, et ei tea või vali ise.
    Õige mees ei tohi jätta muljet nagu ta ei suudaks otsustada.Ta peab jätma mulje: ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kuidas seda saada. Samal ajal arvestab ta piisavalt ka naise soovida, kuid ei kleebi end kui tatt naise alla. Õige mees pakub välja põnevaid variante naisele, mida teha ning saab aru, kas naine neid soovib või ei. Enesekindlus on mehelik omadus. Ta peab naise jaoks enesega viibimise põnevaks tegema, pakkuma talle huvitavaid, ootamatuid, üllatavaid ja positiivseid tegevusi nii et naine ei peaks mõtlema ega pingutama "mida nüüd küll teha" ning samaaegselt oleks tal põnev ja ta naudiks momenti. Näiteks kui mees on kannatamatu, aga tegevus on lahe, siis muutub kannatamatu mees talutavamaks.
  • suutmatus vestelda. Hale mees on tavaliselt naisega rääkides vait ning ei vasta kohe, sest ta kaalutleb oma iga sõna mitu minutit läbi, sest ta kardab midagi valesti öelda ja kardab jätta endast halba muljet. Ma ei saa aru ise, mis ta peas toimub ja mis muljet ta siis jätta tahab, sest kust sa üldse teadma peaks, mis teisele inimesele nii väga meeldib, aga no igatahes ta ei oska mingitel teemadel kaasa rääkida, sest ta kardab, et on olemas õige ja vale vastus ning ta püüab vältida valesid.
    Haledate meestega ei ole võimalik sügavat vestlust üldse tekitadagi. Jutt nendega on peaasjalikult olmetasandil. Nad harva räägivad silmarõõmuga ambitsioonikalt sellest, mida võis Phoenixi linna torm elanike elus muuta ja sellega seonduvatest vandenõuteooriatest. Ilmastikutingimustest rääkides nad pigem mainivad, et "juba läks pimedaks" või "näed, hakkaski sadama". Samuti väga harva (mittekunagi) kuuleb neid hasardiga tutvustamas oma lemmikbändi või muusikastiili. Muusikast rääkides nad pigem mainivad "see sinu playlisti lugu....on täitsa....rütmikas". Arvatavasti on põhjus selles, et hale mees kardab, et kui ta avaldab oma päris arvamust, siis see äkki ei sobi tema printsessikesele ja see printsess põlgab nad ära.
    Kristiinal on näide haleda mehega, kus ta rääkis tüübile oma negatiivsetest emotsioonidest seoses kooliga. Rääkis pika jutu maha, aga hale tüüp ei vastanud essugi, vaid mängis mängukassiga. Lõpuks surus ta kassi Kristiinale näkku ja ütles "ära ole kurb". wtf. Võiks natukenegi kaasa rääkida, nõu anda või oma arvamust avaldada.
    Ka mina kohtasin tüüpi, kes mängis minu mänguloomaga, sest ta ei osanud muud teha. See on vist ka üks haledike ühine omadus. Oskamatus rääkida ja siis võtavad nad kätte mingi suvalise asja ja mängivad sellega.
    Lisaks haleda tüübiga vesteldes läheb naine tavalisest rohkem närvi. Kujutage ise ette olukorda, et räägite oma arvamusest seoses olulise teemaga ning vestluskaaslaselt tuleb vaevu mingisugune oma arvamus suust välja. Tekib ju tunne, nagu vestluskaaslane ei austaks teid piisavalt, et ei suuda oma arvamustki teiega jagada?
    Õpetuseks võin öelda, et inimene peaks ikka rääkima sellest, mida ta tunneb ja arvab, muidugi mitte seda räigelt peale suruma, kuid oma arvamus on HUVITAV ja oluline ja näitab jälle olulist asja, mis haledatel meestel puudub - iseloomu. Hale mees, kui sa kardad, et naine saab vihaseks, et sina näiteks ei kuula sama muusikat, mida tema, siis mis siis? Näita talle, mis muusikat sina kuulad, äkki hakkab talle meeldima? Oled sa kunagi nii kaugele üldse mõelnud?!
  • oma huvide mitteomamine. Olgu, vahest on haledal tüübil siiski huvid ja hobid olemas, kuid neid on äärmiselt raske teada saada, sest tal tekivad armumisel uued hobid, milleks on "sama, mis sullegi" ja "see, mis sulle ka meeldib". Vähemalt selline mulje jääb naisele. Arvatavasti jälle seetõttu, et haledik kardab, et need huvid ei meeldi naisele ja siis ei meeldi kogu tema hale olemus naisele.
    Huvitaval inimesel ja samamoodi ka huvitaval mehel on oma hobid olemas. Nähes inimest sära silmades rääkimas oma kogemustest hobuste taltsutamisel on väga huvitav, tahaks ka ise proovida (ok, ma ei usu, et haledad mehed hobuseid suudavad ratsastada). Aga põhimõte on sama, kui on mingi huvi endal, siis jaga huvisid ka kaaslasega. 
  • oskamatus tundeid väljendada. Haledate meeste kõige lollakam omadus on suruda end talla alla nagu kleepuv näts ja võtta kõik maas vedelev sitt enda külge ja siis kannatada seal kuni neid jõuga talla alt maha kakutakse. Ehk siis konkreetne näide: naine ärritub mingi asja peale ja ütleb haledale mehele midagi halvasti. Mees vaatab naist, sitahädanägu peas ja on lihtsalt VAIT. Ofcourse, pole raske aru saada, et see ärritab naist veelgi. Siis mees tahab ära minna ja reaalse põhjuse asemel toob ta vabanduseks midagi seesugust: "oi, ma mõtlesin, et ma lähen täna jalutama." Naine: "oot, me olime ju kokku leppinud koos kinnomineku. Kas ma pean üksi minema?" Mees: "noh, jah." Naine: "Miks sa siis nüüd jalutama lähed järsku?" Mees: "kök-mök" Oli ju hale? Mees lihtsalt ei suuda otsustaval hetkel öelda, et vabandust, aga sind, naine, ärritas miski, palun räägi mulle täpsemalt ja üldse tule mulle kaissu seniks kuni sa sellest täpsemalt rääkida saad. Hale mees lihtsalt põgeneb situatsioonist ja ei suuda isegi oma põgenemist põhjendada. Extrahale, Kui mees ka reaalselt rohkem ei kannata, siis nii ta ka ütleb, et teda riivas see ja ta peab minema selle üle järgi mõtlema. Kas vaene naine peab olema mingi mõtetelugeja ka veel ja aru saama iseenesest, et miski ärritas sind, kui sa ise oma tundeid ei väljenda? Sellest näitest veel hullem on see, kui meest ärritav asi juhtus näiteks paar tundi või isegi paar päeva tagasi. Siit mul haledatele küsimus - kuidas sa suudad paska enda sees nii kaua hoida ja miks?
  • oskamatus läheneda füüsiliselt. Enamasti on haledatele meestele naised vist ise lähenenud või midagi muud sarnast juhtunud, kui neil meestel õnnekombel on kogemused naistega olemas. Hale mees ei leia kunagi sobivat varianti naisele läheneda. Ta ei saa lähenemisest ka siis aru, kui naine tal otse ees seisab ja näiteks pluusi ära võtab. Hale mees lihtsalt teeb oma tavalist "kök-mök" ja ei tea, mida teha. Muidugi tal on tahtmine naist katsuda, aga ta ei tee seda jälle seetõttu, et ta kujutab ette, et äkki see naisele ei meeldi või midagi. Kle, mees, lase oma sisemised tahtmised valla äkki ka, eks. Selle asemel hale mees püüab kasutada "nippe", mida ta on kuskil filmides näinud. Näiteks äramineku eel püüab ta naist suudelda. Aga ta ei oska seda teha ja teeb seda äärmiselt kohmakalt, öeldes enne ehk jälle mingi kök ja mök ja hehe ning siis hoiab äkki naist veidi kauem kinni kallistades. Muidugi selline mökutamine on veider ning haletusest võib naine suudelda meest.
    Hale mees lahendab sellist probleemi näiteks end täis juues või siis läheneb naisele siis, kui on temaga alles väga kaua aega koos veetnud. Juua täis peaga julgeb ta rohkem, kuid see on hale. Rahva ees ei julge see haledik üldse naisele läheneda. Kahjuks peab arvestama, et naistele just meeldib koos kuskil käies olla füüsilises kontaktis (kui talle mees meeldib).
    Normaalne mees, kui ta naist tahab, võtab talt näiteks tema lähedal seistes ümbert kinni, teeb paar ilusat komplimenti (mis ei ole kohmakad ja kök-mök) ning kui naine talle ligemale tuleb, siis ka suudleb. Hale mees ei saaks sellega kunagi hakkama. Ta ei oskaks naisest siis ka ümbert kinni võtta, kui naine täpselt tema kõrvale seisab avatud poosis. Ma arvan, et haledal mehel läheb kõvaks, seepärast ta vist maha vahibki ja kuskile häbenema läheb ja piinlikult naeratab. Meestel lähebki kõvaks esiteks ja teiseks see pole häbiväärne ja kolmandaks, kui sul on võimalus väljendada oma tahtmist saada seda naist, siis kasuta võimalust. Ahjaa, hale mees ei osanud tundeid ju ka väljendada.

Kust tekivad haledad mehed?
Eksamineerinud ettejuhtuvaid haledaid mehi, oleme avastanud ühised küljed neil kõigil, mis on neid elus sinna viinud:
  • haledal mehel on olnud enamasti eluaegne kindel sõprusringkond, kust puuduvad muudatused ning sõbrad võtavad kõiki ilusti võrdsetena. See on koht, kus mees julgeb enam-vähem olla tema ise ning julgeb suhelda. Nii et see mees pole eriti kogenud olukordi, kus järsku ilmuvad uued inimesed. Kui sõprusringkonnas on naised, siis on need tema sõprade-vendade jne naised. Nii et hale mees ikkagi ei tea naistest midagi.
  • suhe naistega on olnud minimaalne. Tavaliselt seksuaalseid suhteid on olnud ikka päris vähe, kui üldse. Oleneb ka vanusest ja millised on olnud eelnevad suhted ja kui pikad. Aga enamjaolt, kui neil on naised olnud, siis on suhe tekkinud naise iseenda initsiatiivil. Näiteks naine muutus ise korraks meheks ja lähenes füüsiliselt või kutsus halediku välja või muul põhjusel. Kui suhe on lõppenud, on siin ka alapunkt:
    • Haleda mehe eelnevad suhted on tihtipeale lõppenud nii, et naine on jätnud mehe maha. Mahajätmise põhjuseks on enamasti olnud see, et naine lihtsalt leidis uue mehe, kes pole nii hale. Ussitav naine on vahel ka haledat meest maksimaalselt ära ka kasutanud, näiteks teda enne eelnevalt petnud, saades veel kõik, mis võtta annab. Mõni parem naine ütleb lihtsalt, et jou, mul tunded kadusid sinu vastu ja tekkisid selle uue mehe vastu. Tegelik põhjus tunnete kadumises ongi see, et naine ei suuda pikalt haledikuga olla.

Kui eelnevast tekstist tundsid ära, et sul on ka mõned haleda mehe soovitused, siis arvesta sellega, et meestel mängib iseloom välimuse ja kogu isiksuse meeldivuses väga suurt rolli. Meenuta neid punkte, mida haledus su isiksuselt eemaldab. Püüa alustada endast, mitte ära otsi viga naistest. AGA, haledatel meestel on suur potentsiaal olla tegelikult parim kaaslane... jätkame sellega. Haledust on tegelikult lihtne kõrvaldada.

Pean väga oluliseks mainida haledate meeste plusse, mis on enamjaolt väga suured ja see on kõige suurem põhjus, miks nad endale naisi saavad. Kui haledikud kaotaks kõik oma haledad omadused ära ja jätaks alles need plussid, oleksid nad reaalselt ideaalmehed! Seetõttu ei võtagi haledus maha 10 punkti kümnest, vaid ainult 6, sest need plussid on tõesti suhtes väga olulised omadused ja meelitavad naisi ligi. Plussid:
  • Hale mees on tihtipeale täiesti võimeline ja helde jagama evolutsiooniliselt naise jaoks väga olulist väärtust, milleks on võimalus jagada oma kalli kaaslasega oma territooriumi ja varalisi väärtusi. Mees ei ole kitsi ja ihne, vaid täiesti nõus maksma naise eest restoranis käies, tegema välja kinopileti ja toob vahel ehk ka kingitusi. Armas on näiteks, kui ta teeb ettepaneku, et tema maksab ja enesekindlalt. See on väga suur pluss. Reaalselt. Naise jaoks on oluline, et kaaslane suudaks teda toetada alati ja ka kõige raskemal hetkel (rasedusel, lapsetoitmisel), sest naise organismile on lapsesaamine kulukas (seda mõtleb inimene kui loom alateadlikult). Ok, ma olen kohanud ka ühte haledat, kellel see omadus puudus ja see on kohutav.
  • Hale mees on enamasti väga empaatiline ja mõistev. Ta püüab teha teise tuju heaks (kuid ta ei oska) ning mõtleb palju, kuidas teine end tunneb. Aga nojah, ega sellest suurt kasu pole, kui ta ennast tahaplaanile jätab.
Haledad mehed võivad saada endale naisi küll, kui nad jätavad end haledaks. Ainult sel juhul, peavad nad arvestama, et see naine võib olla kohale tulnud mehe raha peale ja surub oma mehe haledusest tekkinud stressi pidevalt maha ja läheb käib teiste meestega, et oma emotsionaalsust stabiliseerida. Naine vajab tuge ja tasakaalu.
Lisaks võib hale mees ka päriselt naisele meeldida (ilmselgelt), sest tihtipeale naine näebki sellises mehes potentsiaali, kuid sageli naised ei jaksa seda meest ümber õpetada, kuid mõni naine kannatab rohkem. Jah, hale mees, sinus ON potentsiaali, päriselt, kõik ei ole veel kadunud. Need on enamasti naised, kes tahavad sind õpetada paremuse poole ja suudavad veeta sinuga palju aega koos vaatamata sellele, et sa oled ise otsustusvõimetu. Nad annavad väikeseid vihjeid, millised mehed neile meeldivad ja mis neile inimeste puhul meeldib. Tihtipeale on nad maininud, et neile meeldib, kui mees teeb üllatusi (otsustusvõime) või midagi muud sellist. Kui sellist naist kohtad, hale mees, siis püüa pingutada ja ära ole pessimistlik sitakott, vaid reaalselt, ole see, kes sa SISIMAS oled! Näita ja ava end teisele inimesele! Ma siiski usun, et igal haledal mehel on iseloom olemas, vähemalt loodan.

Mees, kui sa oled hale, ei ole veel miski kadunud! Kui sul on need kaks suurt plussi küljes (seepärast ei lähegi kümnepallisüsteemis 10 kümnest maha), siis arenda end ja oled varsti see, keda sulle võrdsed tahavad! Palun, Eesti iibe nimel!

reede, 16. oktoober 2015

Ekstravertne introvert

Eestlastele omaselt olen mina samamoodi introvertne inimene. Seda teadsin ma juba algusest peale lapsena, kui mul suure möllamise asemel meeldis raamatuid lugeda ja kirjutada. Ainult, see tundub äärmiselt uskumatu, kui inimesed näevad mind seltskonnas pajatamas, et kuidas ma küll introvert saan olla?



Välja võin ma ju tõepoolest paista inimene, kes on suhtlemisaldis ja enesekindel. Kuid see ei tähenda täpselt, mida ma tegelikult seespool tunnen. Kui ma kuhugi välja peole või üritusele jõuan, siis jah, ma suudan seal kõigiga rääkida. AGA mida ma enne tundsin? Kas ma saan minna täiesti lambist kuskile? Ei, mul on vaja mentaalselt selleks seltskondlikuks ürituseks ette valmistuda. Kuigi seltskonda ma tõepoolest naudin. Eriti meeldib mulle seltskonnas niisama olla, tunnen, et inimesed on minu ümber, aga ma ei pea kulutama energiat nendega lobisemisele. Õhkkond peab sealjuures olema hea. Erinevus ekstravertsest seltskonnast on see, et ekstraverdid teavad, et kui nad kellegagi spetsiaalselt ei räägi ja neid ignoreerivad, siis see teeb teisele ekstraverdile tuska ja seda tunnen ma ka introverdina, kui keegi üritab mulle nii teha. Aga introverdina on mul lihtsam sellega toime tulla.

Okei, toon mõned näited, kuidas ma vahel end tunnen:

Poes (näen tuttavat):
"Tsauu, rõõm näha," (mõtlen, appi, tore näha, aga ma tulin ainult korraks paari asja ostma, ma ei jaksa inimestega rääkida!) "Ma lähen nüüd ruttu ostan oma asjad ära, jah, näeme varsti!" (ja loodan, et tal on oma tegevused, et minuga rääkima ei peaks, siis on nii ebamugav. Täpselt nagu üks Tujurikkuja sketš oli - my life.)

Kodus telefon heliseb:
"Issand, kesse mulle helistab, ma ei jaksa rääkida!" (Vaatan telo:) "Ohjess, vanaema, tsauu!" (Sest ma tean, et ta ei ütle mulle, et teeme nüüd seda või toda pingutust nõudvat suhtlemisasja, näiteks lähme VÄLISMAALASTELE KÜLLA (ÕUDUS), vaid räägib juttu 10 min ja see on lõbus)

Kodus passin ns üksinda või ühe sõbraga ja feiss teeb trinn-trinn:
"Appi, ma lasen selle äpi maha" (ok, ma paningi nii, et ma ei näe vestlusi, et ma saaks rahus oma Asphalt 8 mängu mängida, nii et see on põhjus, miks ma kohe ei vasta. Vastan siis, kui vestlusäpi avan ja aega on.)

Arvatavasti selliseid asju tunneb iga inimene rohkemal või vähemal määral. Ma olen vist siis see, kes rohkemal määral. Nüüd siiski ma räägiks edasi, et ajaga on mul introvertsus vähenenud, vist õnneks isegi. Sest vahel ajas hunnik võõraid inimesi ikka mind nii närvi. Kõige nõmedam tunne oli see, kui ma olen ühe sõbraga ja ta ütleb, et jõu, see teine sõber tuleb ka. Siis ma mõtlesin, oehhh, veel inimesi, appi, kuigi tegelikult on see ju tore. Ma ikka tundsin end tõeliselt halva asotsiaalse persoonina. Õnneks, kui järgmine inimene kohale jõudis, kadus see hirm või suhtlemishirm ära, pigem oli hea tunne. Nii et selle alusel ma nüüd kirjutan paari näidet, mis mind kui introverti ülinärvi ajavad ja sunnivad pagema turvalise kodu suunas.

Peol olles, kus kõik plärisevad omavahel, eriti kui need on näiteks ekstravertsed välismaalased. Nad aina pläkutavad. See on vahva, kuni: "Miks sa nii vaikne oled, RÄÄGI KA MEIEGA!" või "Miks sa nii ülbe näoga oled?" või "Miks sa nii kuri oled?" või "Kas sul on midagi lahti?". Vastus neile kõigile on, et ma lihtsalt olen, laske ma olen, mul on lõbus, aga ma ei pea ju koguaeg grimasse tegema ja pidevalt jahvatama.

Peol olles, kui ma tahan koju minna (kõige hullem asi maailmas): "Niii vara?!?!?!?! Ära mine veel kuskile, kuhu sa ikka lähed?!?! Näe, joo see ära, näe tule sinna, näe, tee seda jne (järgneb hull tähelepanupööramine)" Appi, see on lihtsalt õudne! Mul tekib siis selline tunne, et ma jookseks teises suunas ja mitte kunagi nende inimestega ei julge enam kokku saada, sest nad piiravad minu olulist vabadust. Tavaliselt ma saangi siis vihaseks, sest see on MINU otsus. Kui sa tahad minuga olla, siis ütlegi nii, mitte viimasel hetkel, kui hakkad minust ilma jääma, pööra oma megatähelepanu mulle. Mul on nii olnud, et üliigav vastik üritus on ja siis lähen ütlen viisakalt, et kle, ma pean minema... siis kästi mul asju tassida, hoiti mind süles kinni, visati hunnik raamatuid nina ette jne. Aga ma olin ju enne ka seal!? Kus siis te olite (ja ma püüdsin kõigiga rääkida ka enne)? Lihtsalt ahistatuse tunne on ja see on poov ja jube. Kui ma selliselt ürituselt pääsen, siis tegelen küll asjadega, kus ma ei pea suurt suhtlema.

Aga pidusid on ka häid. Mulle täiega meeldivad peod, mille on introvertsemad inimesed püsti pannud, sest siis olen ma seal see peolõvi ja vist väsitan ise neid vaesekesi. Ok, tegelt vist mitte ja kui ma ära väsin, saan vait jääda kümneks minutiks ilma et keegi mind piinaks küsimustega, et miks sa ei räägi!?

Lisaks mulle meeldivad eestlased oma samasuguse introvertse käitumise poolest. Kui autoga sõita, ei pea terve tee pläkutama, kui tänaval olla, ei tulda segama, aga nüüd on jälle AGA...

Mulle meeldib introvertne avatus. Kui on võimalik, räägid, oled, teed, suhtled, kui tahad ja ütled, mis vaja, ausalt ja otse. Aga selline "small talk" ongi asi, mida mina ei harrasta ega ei soovi ka ja õnneks ka eestlased ei harrasta. Koos saab olla ka rääkimata.

Nüüd asjad, mis mulle meeldivad:

Koos olla teise inimesega, kes on vait. Siis me oleme koos vait või räägime huvitavatel teemadel sada aastat. Mulle meeldib alati üks kaaslane või mõni ja sellised ettearvatavad rahulikud inimesed.

Suhtlemine - kord nädalas on suhtlus heade sõpradega. Eriti heade sõpradega isegi tihedamini. No ja kui mingi teema on pooleli, siis kindlasti sagedamini, aga peab olema oluline teema, mitte mingi small talk värk jälle. Ja siinkohal on mul meestega lihtsam suhelda. Nendega võin ka small talki panna, hehehe, so cool, ma arenen. Aga see on ka siiski oluline minu jaoks, et kui mul on jäänud mingi inimesega kindel teema pooleli, siis selle teema muutumisel annab ta mulle teada sellest. See on selline armas usaldus ja sõprustunne.

Vahel väsin ma feissis olles ära ja pean sealt pagema. Aga mulle meeldib seal rääkida.

Ok, ja pidudel suudan ma olla ekstravert väga hästi. Kuid see siiski ei kajasta ju seda, mida ma sees tunnen.

Arvan, et sellest tekstist tundsid paljud end ära või vähemalt mõned. Või mõni üksik ikka loodetavasti. Lisaks jätke meelde, et ma ei hädalda siin selle üle, et keegi mulle helistab vms. Kui midagi tahate või rääkida vms, siis HELISTAGE KINDLASTI! Ja lisaks MITTE KUNAGI ärge eeldage, et ma ise suhtlema hakkan. Eks see oligi mul suht selle teksti mõte, et ise ma ei suuda (tuleb see tunne ju, et üksi on ikka parem), aga kui tekib pakkumine, siis suudan selle vastu võtta. Nii et lõpetuseks: kindlasti helistage, kirjutage, rääkige, see teeb mind rõõmsaks kindla peale!

neljapäev, 15. oktoober 2015

Mina abielusaates

Tere, kullakesed!

Mul on teile üllatus, kommenteerige hoolega!

Mu ask on helenkkkk, küsige!


neljapäev, 8. oktoober 2015

Prohvetlik uni

Mul tuli pisike kirjutamisisu ja ma kirjutan nüüd ühest meeldivast asjast, mida kõik saavad elus kogeda. No esiteks magatakse ikka palju. Kass magab jah rohkem kui inimene, aga 8 tundi on ka aeg (ma magan mingi 9). Mõni ei näe unenägusid siis üldse. Tegelt see tähendab, et ta midagi ei mäleta, mida ta aju talle unes kokku vorpis. Aga kui mäletaks, vot, see on lahe.



Ma oskan eristada unenägusid, mida on mu aju mulle kokku teinud ja mis tuleviku ettekuulutavad?!!(uskumatu)?!? Mul on vahel komme kirjutada oma unenägusid üles ja seetõttu olen ma näinud, millised neist on täitunud. Täituvaid unenägusid on ka erinevaid. Üks on see deja vu moodi uni, kus kui juhtub see asi reaalses elus, tekib tunne, et nägid seda kas unes või on see mingi muu asi, ehk siis see deja vu. Teine on see, kus unes antakse teatud detaile ja asju, mida läbi elatakse ja siis see juhtub.

Seda teist tüüpi prohvetlikku und on raske tõestada, kui pole unenägusid üles kirjutanud.
Üks mu uni läks täide nii, et selle täitumisest sain ma alles siis aru, kui ma juhuslikult sirvisin oma ühte unenäopäevikut ja järsku taipasin, et üks uni on andud mulle palju detaile ja lisaks ühe loo, mis varsti juhtuvad (ja juhtusid), aga ma neid teada kuidagi varem ei oleks saanud. Muidugi mõtlesin, et ju see võib juhus ka olla. Näiteks andis unenägu ühe inimese nime algustähe (big deal onju), kuid kõike muud ka, mida ma praegu väga kirjeldada ei tahaks igaks juhuks.

Ja just hiljuti, kui ma olin geenivaramu sügisseminaril hotellis, siis nägin unenägu, kus oli kolm olulist asja. Uni oli nii cool, et kirjutasin selle üles (kusjuures isegi märkisin juurde telefoni äpis, et see on prohvetlik uni). Ja esimene sündmus, mis unes oli, juhtus kohe varsti peale ärkamist?! Eriti, et mu emotsioonid olid ka sarnased, mis uneski. Unes mingid lapsed käperdasid maas ringi, nende vanemad istusid lähedal ja lubasid neil põrandal ringi roomata ja ma oleks selle pärast neile peaaegu peale astunud ja vanemad ajasid mind närvi, et seal, kus on teised inimesed ka, kes ringi kõnnivad, siis vedelevad nende lapsed keset teed ees. Ilmselgelt, kui ma ärkasin, olid sellised vanemad söögisaalis ja sellised lapsed vedelesid maas ja reaalselt olekski mu sealne toanaaber (sõbranna) ühele lapsele otsa astunud, täpselt nagu mina unes. Ja tuli ütles ka mulle, et appi ma oleks lapsele peaaegu otsa astunud. No siis ma mõtlesin, et ahh, väike juhus.

Aga unes oli veel kaks asja, mis täitusid, siis ma mõtlesin küll, et nojah, midagi siin maailmas ikka on, mida inimene ei taipa. Neid ma praegu ei kirjelda, või noh, ühte kirjeldan. Nägin väikest poolkiilakat koera (päris elus) ja mõtlesin wtf ja siis mõtlesin: oi, koer ju, tegelt nummi. Unes sama, ainult kutsikatega.

Varem ma olen oma blogis lucid dreamist ehk nüüdse eestikeelse tõlkega kirkast unenäost ka pajatanud. Neid on mul ka sageli. Lühidalt võin öelda, et mu lemmikasi, kui ma saan aru, et ma und näen, on lennata. Viimati lendasin vist Tartus. Lennata unes on täiega lahe lihtsalt. Mulle meeldib siis aknast välja ja seinast ja laest läbi ka lennata. Aaa, ja mul on nüüd unes uus trikk - ma võtan teised inimesed endaga koos lendama, nad peavad must kinni hoidma siis. Nii et, kui tahate lennata, tulge minu unenäkku, teen teile sõitu.

Tihti kui mul lucid dream tuleb, siis tahan neid trikke teha, et unes kohta muuta või und veel selgemaks või midagi, siis vahel mõtlen, et oehh, miks ma ei võinud reaalses elus välja mõelda, mida seekord unes teha võiks, sest praegu pole üldse mõtteid. Ja siis lasen juhusel jälle midagi unes näidata, kui enda mõtteid pole. Noh, lendama hakkan ka, aga juhus ka korraga.

Ja minu mitteprohvetlikud tavalised unenäod on aju segu suvalistest päevasündmustest. Tihti unenägusid uuesti meenutades saab aru, milline sündmus käivitas missuguse situatsiooni unenäos. Tavaliselt on need asjad unenäos segamini nagu pudru ja kapsad. Noh, näiteks päriselus sööd kapsast ja sõidad hobusega ja siis unes sõidab kapsas hobusega.

Abielusaate mina

Ma ei viitsi sellest praegu palju kirjutada, kirjutan siis, kui saade läbi on kunagi vb.

Üks on kindel, et sinna normaalsed inimesed ei lähe. Näiteks mina - täiesti ebanormaalne, teen mingeid lolle labaseid sarkastilisi nalju, mille üle ise naeran. Ja kõik teised hullud ka seal.

Maailmas on kahte gruppi inimesi, ühed on need, kes järgivad teisi, vahivad teisi ja uurivad teiste elu. Teised on need, kelle elu uuritakse. Kuna mind teiste elu ei huvita, siis järelikult  ma olen see põnev inimene, teisest grupist, keda uuritakse.

Asjalikum osa nüüd see, et tahtsin kirjutada enda kogemusest seal veidi. Ma olen siiani väga õnnelik, et sellise hulljulge seikluse ette võtsin. Tegelikult ühe jaoks julge tegu on teise jaoks tavaline tegu, sest mina näiteks ei julgeks võõrasse kaugesse riiki ÜKSI reisida töölemineku vms eesmärgil, mis on mõne inimese jaoks ju täiesti tavaline. Läheks kuskile lähemale või midagi. Aga jubedaid asju ettearvamatute tagajärgedega on vahel lahe teha ja suhteeksperiment on üks neist.

ok, bye.

teisipäev, 29. september 2015

Enda vigadega leppimine

Hei!

See postitus võib vähe igavam tunduda inimesele, kes mind eriti ei tunne, sest räägin siin veidi oma läbielamistest. Esiteks seetõttu, et mind tundmata tunduvad kirjeldatavad probleemid teistsugustena, kaugetena, uskumatutena, mitte nagu sellise naise omad nagu mina olen. Aga avan siin ikkagi ennast, sest sarnaste probleemidega on vastamisi seisnud vast igaüks. Tavaliselt on mu postitustesse ridade vahele peidetud mõni huumor ning lõbusus, ehk juhtub siingi seda.

Kui aus olla, ei arvanud ma pikalt endast midagi. Üks asi, mida ma ikka pidevalt ja pidevalt koguaeg kuulsin oli see, et ma olen kole. Või mitte ilus. Või jube või peletis. Seda kuulsin ma koguaeg ja ega siianigi ei oska ma öelda, mis ma siis olen. Muidugi püüdsin ma inimestele meele järgi olla, end meikida ja mida iganes, aga ega see asja ei muuda, sest nagunii öeldakse, et ma olen meigita kole. Nüüd mõtlen ma nii, et kui ma juba nagunii kole olen ja ilma meigita ka kohe eriti jube, siis las ma olla. Olen õnnelik selle üle vähemalt, mis mulle endale mu näos meeldib, näiteks heledad silmad, kaarjad kulmud, pikad ripsmed, näokuju ja mulle meeldivad mu lahedad küüned. Ja üldse, mul on nägu olemas! Mis siis, et teistele see nägu rõõmu ei paku kahjuks. Aga kuna ma ise olen leppinud sellisena nagu ma olen, siis edu mulle. Nii soovitan ka teistel, keda pidevalt mõnitatakse välimuse pärast. Mul oli lõpuks lihtsalt nii ükskõik. Kui olen jube, no siis käingi ilma meigita ringi, see on ju teiste kaotus, kui neil on mind halb vaadata. Siiski mulle meeldib ka meikida ja teen millist meiki tahan. Nii et ma lõpuks leppisin omadega.
Ja niipea kui ma leppisin, siis enam nii tihti inimesed ei tuletanudki mulle meelde, et ma jubekole olen. Vahva! Olgu ma siis ilus või kole, las ma olla, mõnele meeldib, mõnele mitte, aga ma eelistan, kui niigi mu pisikest arvamust endast välimuse kohta koguaeg maha ei tehtaks.

Juba ammustest aegadest on mulle nina alla hõõrutud, et ma olen liiga peenike. Kole ja peenike, nagu luukere, piitsavars, kaks konti ja kusehais. Mäletan, kui ma nutsin, et ma võiks ka samasuguse jämedama kehaga olla nagu need tüdrukud, kes mulle seda ütlesid. Lõpuks mõtlesin, et keha mul ju liigub, joosta saan, jäsemed normaalsed ja neid on hea liigutada. Suva jällegi, et liiga sale. Muidugi oli selle osaga palju kergem leppida, kui välimuse teemaga. Meelega rõhutasin, et olen sale, paras, öelge siis midagi halvasti jälle. Nii et enam ei teinud ma küll suurt välja sellest, et mu keha teistele ei meeldi. Nii see vingumine lõppes.

Üks häda on olnud alati ka sellega, et mul on blondid juuksed, kas ma mingi albiino vä või üldse loll vä. Selle peale värvisin oma niigi loomulikud blondid peakarvad veelgi heledamaks. See oli isegi kasuks, kui inimesed peavad mind lolliks tibiks, sest nii on oma tõelist olemust ja salajasi mõtteid ülilihtne varjata. Lisaks on jumala vahva jälgida, kui üllatunud nägu vahel inimesed teevad, kui minust midagi sellist kuulevad, mis ei vasta nende poolt loodud lolli tibi kriteeriumitele.

Minu hele nahk, mis päikse käes läheb pruuni asemel punaseks, jääb ka kõigile ette. Kõik armastasid võrrelda oma käsivarsi minu omadega, et näha kui ilusad jumekad nad on. Siis ma mõtlesin, et olgu peale, olen siis luik, siis olen. Spetsiaalselt ma ei päevita selleks, et pruuniks saada. Kui keegi tahab oma pruuni keha imetleda, siis ma ütlen, et ahoi, tule võrdle minu kahvatu käega, ma olen luik. Enam pole selle üle ka vingutud.

Nüüd on inimestel tekkinud uus probleem - et ma olevat liiga ülbe ja heal arvamusel endast. Heal??? Et ma olen kole valge loll blond luik, on hea arvamus??? Selle probleemi lahendamiseks on mul eriti suva. Elan oma elu ja las ma siis olen. Ülbe olen ma nagunii võõraste vastu, välja arvatud nende vastu, kes minuga sõbralikud on. Sõprade vastu olen nagunii hea, ja inimesed, kes mind tunnevad, kirjeldavad mind nagunii hoopis vastupidiste sõnadega (et ma sõbralik, tore, asjalik).

Üks asi, mida nende probleemidega tegeledes ma õppisin, on see, et ükskõik kui hea ja inimestele sobilik ma ka olla ei püüaks, neil on nagunii uus häda, mille üle vinguda. Seda ütlen ka teisele, kes maadlevad enda enesekindlusega: kõigile ei meeldi nagunii.

Need olid vaid mõned asjad paljudest. Loodan, et see jutt on kasuks ka teisele. Ma ei tahtnud siin midagi tõestada, noh okei, võib-olla siiski tahtsin seda, et ma pole olnud kindel endas. Aga nüüd ma püüan ja olen, sest ma vajan ennast.