Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

neljapäev, 15. detsember 2016

Maailm areneb ja miks ma sellele vastu pole? (nutitelod)

Tere!

Täna siis mõtlesin, et lõpuks kirjutan ka sellest, miks mina ei poolda neid mõttetuid videoid, mida jagatakse fb-s, kus videos istub mõni inimene bussipeatuses telefonis ja teeb omi asju. Okei, räägime.

Ma olen alati olnud selle poolt, et maailm ja tehnika ka koos sellega areneb alati edasi ja mida paremini, seda parem. Mida paremad võimalused on meil telefonis, mida kiiremini saame me kätte oma tegevuslogi, kaardi ja muud vajalikud asjad, seda parem ju oma elu jälgida ja memuaare automaatselt kirjutada tegelikult vähemalt minu meelest. Millegipärast alati on kõigele keegi vastu ja ma usun, et vanasti, ka hobuste ajal oldi vastu näiteks posti teel kirjade kirjutamisele umbes et "mida sa kirjutad koguaeg neid kirju kellelegi, kui ma sinuga räägin." jne. Või siis "iga kord sa patsutad oma hobust, kui ma sinuga räägin. Ole ka ikka seltskonnas!" või "teeme nii, et meie seltskonnas ei mõelda omi mõtteid, vaid räägitakse seltskonnaga kaasa." Kui kunagi tol ajal oleks onud Facebook, oleks seal kindlasti jagatud videoid, kuidas tõllas sõites inimesed ei räägigi omavahel juttu, vaid mõtlevad omi mõtteid. Kuidas nad julgevad???

Dopamiini sünteesi mehhanism telefoni kasutamisel


Praegu ka leidub seltskond, kes aeg-ajalt peab jagama mõnda videot, kus on kurb muusika taustaks, kui keegi istub telefonis ja siis mõni kes ütleb uhkelt, kuidas temal pole mitte kunagi feissis kontot olnud ega ta ei tee ka ja nii edasi. See on ikka mõttetu vastuseis ju, kaua sa ikka kontot ei oma. See ei ole ju mingi suhtlusportaal. Ma saan aru, kui sa ütleks, et ei oma Tinderis kontot, aga no FB ei ole ju mingi tutvumissait, vaid minu meelest on see päris mugav koht, millega saab ühendada muid kontosid ilma et peaks igale poole eraldi konto tegema. Nii et ma peaks loll olema, et kõigile viiekümnele saidile teen eraldi konto, sest ma olen nii fb vastane :D

Saate siis tuumale pihta küll, et mu meelest on mõttetu seista tehnika ja sealhulgas ka telefonide arengule vastu. Ses mõttes, et maailm arenebki ju koguaeg. Kui nüüd selle pärast, et meil on võimalik telefonis juttu rääkida, siis oioi, äkki keegi enam päriselt ei kohtugi!?!? No küll tulevik näitab, mis siis saab, ei maksa ette muretseda.

Ja nüüd kui ma siin nii hirmsasti kiidan seda, kuidas tehniline maailm, internet ja telefonid on arenenud, siis räägin ka enda poolt. Mainin jälle ära selle, et mind jah häirib, kui telefon tuututab fb sõnumeid. Ja mis ma selle jaoks tegin? Siis selle pärast ei kustuta ma kontot, vaid mul on vähemalt aasta nüüd kindlasti olnud niimoodi, et ma olen fb märguanded kõik maha keeranud. Ei tule mul ei Messengeri märguandeid ega midagi muud telefoni. Nii et mulle kirjutatud jutte näen siis, kui sisse ise lähen Messengeri. Mulle meeldib nii rohkem. Mind kätte saab nagunii saada sõnumi ja helistamise teel. Ja kui tahan, lähen siis feissi ja räägin edasi pooleli jäänud jutte, kui aega on. Kui ma ei saaks maha keerata märguandeid, ma vist installiks maha need äpid telefonist :D Ma ei tea, mind häirib lihtsalt see.

Aga kas siis fb ja nutitelefoni tõttu on nüüd olnud nii, et ma enam inimestega silmast-silma ei kohtugi ja vahin ainult telefonis? Ma toon välja punktid, millal ma telefonis olen seltskonnas plädisemise asemel:

  • üks hetk, kui ma telefonis olen, on siis, kui mul on jäänud mingisugune oluline vestlus pooleli. Kui on vaja edasi arutada midagi või saata õppejõule meil või muud olulist teha hetkel, kui ma olen seltskonda sattunud, siis lihtsam on mul üks asi korda ajada, kui hoida peas koguaeg mõtet, mida ma tegema pean hiljem telefonis.
  • teine moment, mil ma telefonis meelega viibin, on siis, kui seltskond, kus ma olen, on minu jaoks igav või mulle ei meeldi see seltskond. Kui mulle seltskond ei meeldi, on super võtta välja telefon ja rääkida kellegagi, kes on palju toredam. Aga miks ma siis olen seltskonnas, kus ei meeldi? No elus võib seda juhtuda ju ja ei saa minema minna alati. Muidugi võib ka üksi jalutama minna hetkeks.
  • Kui mul on igav. Telefon on suurepärane võimalus aega kiiremini surnuks lüüa. Mulle meeldib googeldada igast küsimusi ja siis hakata pikki artikleid lugema. Viimane kord lugesin igavusest teadusartiklit inimahvide baculast (peeniseluu).
  • Kui ma ei taha tähelepanu.
  • Pildistada vaja.
  • Kui mul on vaja aega omaette omade mõtetega.
  • Kui ma naudin seltskonna füüsilist juuresolekut ja vahel võtan sõna, aga tahan natuke rohkem omaette olla.
Järelikult muul ajal ei ole ma seltskonnas telefonis. Seega vähestel aegadel istun selles.

Tegelikult on nii, et telefonide sõltuvus ja kasutus sõltub ka inimesest ja kui inimene saab telefoni kasutades dopamiinidoosi, see on virgatsaine, mida sünteesivad neuronid dopamiinergilistele retseptoritele, milliseid on mitmeid ning dopamiini peamised funktsioonid on seotud naudinguga, siis inimene kasutabki telefoni automaatselt palju, et uusi naudinguid saada. Ehk kui retseptorid püüavad dopamiini kinni, on nauding (väga lihtsustatud). Seega, kui dopamiinisüntees toimub vahtides feissis või feissi kõlina peale või feissi minnes ja keegi on pilti laikinud, saab sellest harjumuskäitumine naudingu saamiseks. Seega ei maksa minu meelest möliseda inimestega, kes telefonis vahtides oma naudingut üritavad saada. Neil pole elus muid naudinguallikaid nii väga, nii et las nad olla. Lisaks kui teine inimene on sinu juuresolekul telefonis, siis järelikult ei paku sina nii erutavaid virgatsaineid, kui seda teeb telefon. See viimane põhjus ongi see, miks mina võin seltskonnas hakata telefoni kasutama - reaalselt siis, kui seltskond ei paku erutust, eks. Muidugi ka siis, kui ongi niisama istumine jne. Kuna mul pole telefonisõltuvus ka nii suur, siis ma olen tegelikult seltskonnas väga harva ka telefonis, nagu te näinud olete. Kui ei ole näinud, oli mul üks neist eelnevalt loetletud põhjusest ja siis võib küsida, miks mul on vaja telefonis olla.

Üks asi, mis on telefonivihavideotes näidatud, on see, et bussipeatuses istuvad inimesed telefonis ja omavahel ei räägi. Minu meelest ju thank god, et on olemas selline asi, kuhu sa saad nina pista, et keegi sind ei segaks. Vanasti, kui telefone ei olnud, oleks kindlalt tehtud veel ka selline video, kuidas inimesed istuvad raamatus ja omavahel ei räägi. Mainisin selle raamatu siia ära, kuna alati ei ole telefonis teine inimene, kellega räägitakse, vaid enamasti on midagi põnevat lugeda ka sealt.

Nagu te näete, siis tegelik põhjus pigem, miks inimene kellegi seltskonnas istub telefonis, on pigem ikka teises seltskonnakaaslases. Olgu, see oli nali (pooleldi). Põhjus on ka inimese sõltuvuses. Lihtsalt see ei tähenda, et kõik on sõltuvuses.

Üks moment, mida ma veel teiega jagada tahaks, oleks see, et ma peaaegu hakkasin ükskord aru saama, miks neid idiootseid telefonivihavideoid tehtud on. Olin ükskord spaas ja sinna tuli hunnik rootsi teismelisi. Nemad rääkisid omavahel taoliselt, et vaatasid telefoni ja samal ajal kirjutasid feissis. Haha, see oli nii nõme. No söögisaalis nägin neid ja siis kõik kandikud olid telefone täis. Sellest ma pole üldse aru saanud, miks telefon peab söögikandikul olema, taskud on ju ka olemas, või ei ole? Kui ei ole, jätta tuppa telefon või õmmelda endale taskud. Ma ükskord õmblesin endal teksataskud suuremaks, et telefoni taskus hoida, mitte käes. Mõte oligi siin selles, et välismaal on see probleem hulga suurem. Aga tuleb neid mõista, sest ju on neil omal elus midagi, miks nad ei saa normaalset dopamiinidoosi muid tegevusi tehes. 

Lisaks ka see, et telefonis istud ikkagi üksinda, aga kui sõbraga saad kokku, siis kasutad telefoni ka pildistamiseks ja piltide jagamiseks. Seega on telefon üks igati väärt asi. Kes kasutab ainult helistamiseks, siis Nokiad tulevad müügile. Kusjuures mina olen veel ikka see vanakool, et telefonis kasutan ikkagi kõnesid ja sõnumeid prioriteetselt. Mõni vaene inimene arvab, et ma kasutan feissi messengeri kõnede asemel ja siis on mulle kirjutanud umbes "uu... ma kohal... tule mulle vastu..." hahahah, kust ma seda nägema peaks, kui ma inimest ootan ja selle tõttu ei lähe feissi!? Seega, koheselt olulised asjad käivad ikka kõne ja sõnumi kaudu!

Lisaks, väga oluline nüanss on ka see, et inimese aju on kiiresti muutuv ja kohanev. Telefonid tulid liiga järsku ja me pole veel nendega nii kohanenud. Seega, tulevikus tekib kindlasti tasakaal nutiseadmete ja inimeste vahel, seega ei maksa tulevikku peljata ja sellele vastu seista.






esmaspäev, 12. detsember 2016

Miks ma nime muutsin? Ehk miks ma võtsin nime tagasi.

Paljud kindlasti mäletavad aega, kui mul oli teine perekonnanimi, milleks oli Kröönström. No ja mingi aeg ma siis teiste (hirmsuureks) üllatuseks muutsin perekonnanimeks Kõpp. Et nagu miks? Mõni inimene oli väga üllatunud, mõni (enamasti peretuttavad ja lähedased sõbrad) ütlesid, et õige tegu. Siis praegugi on mõni uus tuttav üllatunult vaadanud, et fb veebiaadressis mu profiilil on nagu teine nimi ja tuldud mult küsima selle kohta. Ma teengi nüüd selgitava postitue selle tarbeks ja reastan siis kõik põhjused :)


On ta nüüd Kõpp või Kröönström?


Alustame algusest ehk siis tegelikult ma sündisingi nimega Kõpp. Ehk siis ma pole teoreetiliselt nime muutnud, vaid oma õige nime tagasi võtnud. Et mingit suurt asjaajamist sellega küll ei olnud seetõttu. Ehk siis lapsena olin Kõpp, kooliajal olin Kröönström ja noore täiskasvanuna võtsin tagasi nime Kõpp. Võib-olla ongi kõige lihtsam mõista, et Kõpp ongi mu pärisnimi ja üks hetk taipasin, et võiks selle tagasi võtta. Aga miks mul oli siis teine nimi mingil ajal?
Kui ma olin väike, käisin lasteaias, siis mul muudeti perekonnanimi ära kasuisa järgi ehk siis seetõttu, et kõik perekonnaliikmed meie perekonnas oleks samasuguse nimega. Tol ajal oli see vist olulisem, et perekonnanimi on sama, pealegi me reisisime ka küllaltki sageli ja siis on hea ju, kui väiksed lapsed on ka sama nimega, mitte nii, et üks on järsku Kõpp ja kõik teised kannavad teistsugust nime. Mäletan, kui muutma hakati nime mul lapsena, siis mu ema küsis mult, et nii, ütle nüüd, kas muudame su nime ära või oled Kõpp edasi. Ma olin laps, mingi viie-kuue aastane ehk ja minu meelest oli mul samal ajal jonnituju ja siis ma ütlesin, et ma tahan mõlemat nime :D Mu ema ütles, et mõlemat ei saa, et kui suureks kasvad, võid endale mõlemad nimed võtta, aga praegu pead ühe võtma. Paar korda ma ehk veel nurusin mõlemat nime, aga siis ütlesin, et ikka Kröönström, et olla nagu emme. No ja nii ta saigi muudetud mul.

Koolis oli siis muidugi juba Kröönström, aga mul vanemad lasteaiaasjad on kõik nimega Kõpp. Nii et perekond tundiski mind juba sünninime järgi.

Siis muidugi nüüd tagantjärgi mõtlen, et oleksin võinud nime uuesti tagasi võtta just enne ülikooli minekut, et siis uues kohas oleks vana nimi tagasi, aga mulle ei meenunud see :D Ses mõttes, et nimi on nagu nii igapäevane, et unustad selle. Aga mingi hetk tuli mulle see mõte pähe ja see oli nii hea idee ja muudetud ta kohe saigi. Hea, et ära tegin selle.

Nii, aga ma toon nüüd ära põhjused, MIKS ma ei jäänud Kröönström nime juurde, vaid võtsin sünninime Kõpp tagasi:
Esiteks, mis on vast kõige suurem põhjus, ongi see, et ma ei kuulu ju Kröönströmite suguvõssa sünniviisiliselt. Ma kuulun Kõppude omasse. Siit tulevadki ühed suured põhjused: Mult väga tihti inimesed küsisid selliseid asju nagu: "kas sa oled Rootsist pärit?" ja "kas sul on sugulased Rootsis?" ning veel "kas sa tead *insert eesnimi* Kröönströmit?" No ilmselgelt ei ole ma Rootsist ja ma ei tea kõiki teisi selle nimega inimesi. Siis muidugi vastasin kõigile, et tegelikult olen ma põliseestlane ja see on mu kasuisa nimi tegelikult ja see on selle mõttega, et kõigil oleks samad nimed perekonnas jne. Inimesed tegid üllatunud näo selle peale :D Et umbes miks siis sul see nimi on vms. Ma ei teagi, mis vastust nad siis saada lootsid. Võib-olla oleksingi võinud öelda, et jah, mu isa on Rootsi kunn ja rootsi keel on mu teine emakeel, lol.

Teine oluline põhjus oli see, et suht raske oli selle nimega asju ajada. Tänapäeval on kindlasti lihtsam, kuna palju asju saab neti teel aetud, aga vanasti pidi telefoni teel igast umbkeelsetega suhtlema ja siis ALATI küsiti: "kas geega või kaaga?" ja "mitu ööd?". Ja peale neid küsimusi üldjuhul järgnesidki sellised: "kas sa Rootsist pärit?" Ja ma olin niii harjunud selliste kirjapiltidega juba: Grönström, Kröönstrom, Krönström jne. Ehk siis mu stamplause oma nime öeldes oli juba: "Tugeva kaaga ja kaks ööd keskel ja viimane on ka öö." Ütlesin seda enamasti alati perekonnanime öeldes. Eks tihti küsiti ikkagi paar korda üle, et mis seal siis on ja mõnikord pidin terve nime ette ka veerima. Tundub, et mõttetu asi, mille üle vinguda, eks see olegi mõttetu, aga tüütu oli ikkagi pärast neid vigu parandada. Kui sain oma sünninime, muutus kõik nii palju, et alguses ma olin eriti imestunud kuna ei hakatud küsima mitu tähte ega muid küsimusi, millega harjunud olin. Ainult mõni üksik inimene on pannud mu nimeks valesti Käpp või Kopp (hahaha), aga üldiselt on kõik palju mugavam nüüd. Eriti et ma varem ei kandnud ju enda päris nime ja siis seleta see nimi tähthaaval lahti ning pärast lajata veel illusioonide purustuseks, et see polegi mu sünninimi ja ma polegi Rootsist :D Muidugi arusaadav, kui ma oleksin vanem inimene, et äkki abiellunud sinna suguvõssa, aga no see oli lapsena ja teismelisena, nii et abiellumise variant oleks ka välistatud olnud.

Ja ma ei hakanud võtma ka kahte perekonnanime, et las siis jääb see üks, sest see on mu nimi ja sellise nimega ma sündisin ja kandsin seda esimestel eluaastatel. Las see ollagi siis edaspidi.

Ja veel on tegelt põhjusi, mis aitasid kaasa sünninime taasvõtmisele. Näiteks mu perekond, nii ema- kui ka isapoolne suguvõsa oligi harjunud, et ma olen Kõpp ja mu isa ütles, et oli nagunii telefonis mu nimeks ka Kõpp salvestanud ja kõik olidki mind koguaeg tolle nimega võtnud perekonnas. Nii et siis oli nagu mõistlik.
Üks oluline põhjus oli ka see, et see ongi mu suguvõsanimi ja mu vanaisal oli see nimi ja mu vanavanaonu (kui panin nüüd sugulusastme õigesti) Johan Kõpp oli Tartu ülikooli rektor, nii et see on pigem jutt, mida ma saan oma perekonnanime kohta uhkelt rääkida, kui keegi hakkab küsima nime päritolu. Kusjuures saades Kõpu nime tagasi, oligi alguses mu jaoks kõige üllatavam see, et üldse ei küsitud enam nime tõttu mu päritolu ega midagi. Ma olin eelmise nimega nii harjunud, et pidevalt küsitakse päritolu kohta ja kõiksugu muid nimega seotud küsimusi ja siis järsku ei küsitud enam mitte midagi :D Ei tea, kas see praegune nimi siis polegi nii intrigeeriv. Mul polegi ühtki nimega seotud stamplauset pähe õpitud nagu varem, kuna keegi ei küsi enam. Arvestades, et eelmise nimega küsiti sageli, kas ma mingisugust Kröönströmi tean, siis arvasin, et nüüd hakatakse kindlalt küsima, kas Johan Kõpp on mu sugulane (on), aga näedsa imet, ei küsitagi!

Vot, sai vist kõik vajalik öeldud. Nii et jah. Mu nimi oli sündides Kõpp. Mu nimi oli mingitel eluaastatel teistsugune. 20-aastasena võtsin sünninime tagasi. Nii ta siis on :)







laupäev, 26. november 2016

Nägude- ja nimedemälu

Kirjutan nüüd natuke siia ühest enda hmm... miinusest või eripärast. Lihtsalt selleks, et mind mõistetaks rohkem.

Terve elu on mul see kahjuks olnud, et mul pole just eriliselt hea mälu nimede või nägude peale. See, ma arvan, tuleb natuke mu iseloomust ka, kuna ma olen veidi selline pohhuistlik inimeste osas. Ehk siis lihtsamalt öeldes selline inimene, keda ei huvita väga teised võõrad inimesed ehk siis ma ei vaataks näiteks mitte kunagi reality TV-d (kui seal just mind ei näita, sest mina olen kõige põnevam ja kui ma kunagi enda sõnu söön, siis tore ju!)! Minu jaoks olid huvitavad hoopis looduslikud asjad, loomakesed ja kõik selline üldiselt seonduv. Ma ei eraldanud inimliiki niimoodi loomaliikidest, pidasin neid võrdseks. Muidugi saabus suureks kasvades ka avastus, et paljudel nii pole.. aga mis teha.

Inimeste näod on nagu sellised, et kui nad värvivad või lõikavad juukseid, muutuvad ajaga või teevad mõne operatsiooni, siis ma JÄLLE ju ei tunne neid ära?! Seega, isegi riiete või stiilimuutus võib mõjutada seda, et ma ei tunne kedagi ära. Mul on nii, et mulle jääb meelde pigem inimese olek ja tema olemus kui inimese välimus. Seega seetõttu ma ei pruugigi kedagi kaugelt ära tunda. Muidugi jääks mulle meelde ka inimese lõhn, selle järgi on suht lebo ära tunda kedagi, aga tänapäeval sa reaalselt kõiki ei nuusuta kahjuks, nii et selle järgi ma orienteeruda ei saa ja see lõhn samamoodi töötaks väga lähedalt, mitte distantsilt.

Nimede puhul muidugi olen igasugu nippe kasutanud, et nt 10 sek pärast korda mõttes seda nime jne, aga mida lihtsam ja tavalisem on nimi, seda kergemini see ununeb. Näiteks mingi Ants või Laura oleks nagu Mari ja Jüri... tavalised ja ei jää meelde. Tänapäeval õnneks töötatakse minu kasuks ja pannakse nimeks ChristianAnderzeenXYYoMan, mis jääb palju kergemini meelde. Ses mõttes, et kuna ma ju jätan meelde inimese oleku, siis omapärane nimi inimesel aitab kõike tema kohta paremini meelde jätta ja omapärast nime on inimese olekuga palju lihtsam siduda kui lihtsat nime Mari või Liis.

Meeldejätmisel on ka nii, et tänapäeval on nii popid need neljakohalised koodid. PIN kood ja kõik muud jne. Muidugi ma jätan need meelde, aga need ma õpin pähe. Veider on see, et mulle jäävad palju kergemini meelde sellised koodid, mis on pikad ja sisaldavad tähti, nt WiFi koodid: aabifFAH3224Ha jääks mulle vist palju paremini meelde kui näiteks 1234. Selle ma avastasin ka ammu, kui paar korda oma keerulist wifikoodi arvutisse toksides avastasin, et millegipärast on see pähe jäänud... ja mulle on pähe jäänud ka mu pangakonto number. Isikukood loomulikult on mul peas, sest see on ka pikk ja sisaldab palju huvitavat infot. Aga mingi neljakohaline kood... võite mulle kõik enda panga PINid öelda, raudselt ma unustan ära. Hullult raske on olnud, kui pean toksima sõbra pini poes tema kaardiga. Või näiteks enda omad õpin pähe kombinatsiooni alusel, aga kui klaviatuuri muuta, poleks mul jälle kood meeles ju. Keerulised koodid jäävad pähe nagu mõni äge luuletus... lihtsalt jääb pähe ja kõik. Ja peale selle jäävad need pikaks ajaks pähe nagu kuuendas klassis pähe õpitud venekeelsed luuletused, mille tähendust sa ei tea, aga kõlab ilusasti.

Kui keegi on mind tänaval näinud ja mõelnud, miks ma nii ülbelt mööda kõnnin oma tuttavast, siis järgnev jutt on teile:
Tavaliselt tänaval või ükskõik kus käies olen ma nii sügavalt oma mõtetes ja vaatan üsna vähe omaette ringi. Aga kui ma vaatan ringi, siis inimestest vaatan ma läbi! Ehk kui kellelegi tundub näiteks, et ma vaatan täiega mingit neegrit, siis vb ma nägin neegri taga poeaknal olevaid kuldseid saapaid. Ja reaalselt minu aju ei pruukinud mulle mittemingisugust neegrit isegi registreerida (selline juhtum oli mul). Nii on päriselt. Ma ei süvene inimestesse, ma süvenen olukordadesse enda ümber ja keskkonda enda ümber. Inimesed on liiga muutuv, selleks et olla keskkond, kuhu süveneda, seega pole nad olulised süvenemiseks. Vot nii on. Näited: ükspäev kõndisin poes ja mõtlesin omi asjadele, kui mulle kõndisid vastu inimesed ja üks oli "Helen!!!!", kõndis minust mööda ja tagasi minu juures ja see oli talliomanik! Ma lihtsalt ei näinud teda, kuigi vaatasin otse otsa :D Teine olukord: kõndisin Roccas oma kunagise ekspoisiga, kui järsku ta ütles: "nii ebaviisakalt vaatasid seda neegrinaist ja keerasid isegi pead järgi." Ma mingi reaalselt "eee, mida?! Ma pole mitte mingit neegrit näinud." Reaalselt, ma ei näinud mingeid neegreid ega naisi, aga ma vaatasin mingit poodi, mis tundus hästi huvitav. No vot. Välja paistab üks, sisemuses on täiesti teised lood. Ma kardan nüüd, et on olnud hullult palju olukordi, kus mõni mu tuttav kõndis mulle vastu ja mõtles "kui ta mind ei tereta, siis ma ka teda ei tereta... okei, ta ei teretanud mind, aga vaatas mulle pikalt otsa... ju on äratõusnud ja ülbe." Võin garanteerida, et ma ei näinud sind! Ma mõtlen väga sageli oma asjadele ja kõik ümber olevad inimesed on minu jaoks kui mingi muutuv objekt ja automaatselt eeldan, et kõik on võõrad. Täna oli isegi üks veidi mark asi, et tahtsin vaadata mingi auto peale ja vahtisin seda hästi pikalt, kui järsku taipasin, et vahin mingile mehele otsa. Ma tegelikult alguses isegi ei registreerinud seda meest ära, vaatasin temast mööda, sest minu jaoks oli tähtis mingi auto, mitte see inimene. Mul on selliseid olukord varem olnud ka. Kujutage ette... mingi naine jõllab teile pikalt otsa ja te olete, et misasja, kui imelik, et ta mind vahib nii ebaviisakalt... nüüd teate, et vb ta mõtleb üldse omi asju või vaatab mööda teist, vähemalt minu puhul on nii :D

Omg ja väga mark on see, et mitu korda on juhtunud, kus ma viisakalt sirutan inimesele käe ja tutvustan ennast ja ütlen oma nime. Ja siis see inimene: "tegelikult me teame üksteist, käisime/kohtusime seal..." Ups. Ma võin mäletada küll kuskil sealkäimist, aga kui on olnud palju inimesi ja mina tulin oma sõbraga, siis tavaliselt ma ei jäta teisi meelde. Lihtsalt ei jää. Seda on mul sageli olnud, vabandan juba ette ära ja panen teile südamele, et võite end mulle meenutada vabalt.



No vot, nii et mida kergem kood, seda raskem on seda pähe saada. Mida kergem nimi, seda suurema tõenäosusega on mul seda raskem inimese olekuga seostada.



Müstiline kadumine ja taasilmumine

Kirjutan nüüd sellise postituse siia, kuna minuga juhtus midagi äärmiselt kummalist, mida ma ise ka ei usu! Seepärast olekski hea see siia kirja panna.

Olin siis vanaema juures ja vaatasin oma ühte küünt, et sellel on mingi sakk sees ja tahaks selle saki sirgeks viilida. No ja mul on kaks meigikotti põhimõtteliselt, milles ma asju hoian. Ühes, musta värvi kotis on kõik mu küüneasjad. Läksin siis selle koti juurde ja oih, polnud küüneviili sees, aga mäletasin, et olin küüneviili viimati kasutanud sõbra ühikas ja ju panin siis selle teise meigikotti, sest varem hoidsin ma oma küüneviili koguaeg selles teises bensiinikarva meigikotis kuni ma musta meigikoti sain. Nii, mu bensiinivärvi meigikott oli siis siin vanaema juures viidud ühte magamistuppa kummuti peale, kuna tegin seal eelmine päev meiki. Läksin siis sinna teise tuppa ja hakkasin siis kotis sobrama ja mida pole, on mu küüneviil! Deem! Kuna ma olen inimene, kellel on VÄGA kindlad kohad asjade jaoks ning enamasti mäletan ma väga hästi, kuhu ma midagi panen, siis polnud reaalselt muud võimalust, et küüneviil jäi sõbra ühikasse. Kuigi see tundus kahtlane, sest sealt ära minnes ei näinud ma seda kuskil ning panin selle kindlalt mingisse kotti. Ja enda meelest panin ma selle musta meigikotti, nii et see juba oli kahtlane, et seda seal polnud. Seega ainus võimalus oligi, et unustasin selle ühikasse.

Siis küsisin vanaemalt küüneviili, kuna mu enda oma oli jäänud kuskile ja siis viilisin küüne ära ja peale viilimist läksin veel selle bensiinivärvi koti juurde otsima viili, et äkki ikka on seal. Pöörasin sisu kõik välja, vaatasin vahed üle ja ei ole seda viili seal. Maha jäänud ikkagi. Nii et selle peale ma kirjutasingi sõbrale, et kle, mu küüneviil äkki sinu juures!

Lasin ühe oma läbipaistva lakiga (see oli mustas meigikotis) oma küüne üle ja läksin siis mujale omi asju tegema, kööki süüa võtma, kui täpsem olla. Sõin toitu ja mingisugune 15 minutit hiljem mõtlesin jalutada siis sinna tuppa, kus on mu bensiinikarva meigikott. Sinna kõndides nägin, et mu vanaema küüneasjade komplekt on seal... loogiline ju, sest ta andis mulle oma viili korraks aga siis nägin ka seda, et mu bensiinivärvi koti PEAL on mu KLAASKÜÜNEVIIL! See oli mu lahtise meigikoti peal täpselt nii nagu see oleks sinna ASETATUD. Esimene mõte mu peas oli muidugi, et mu vanaema leidis selle kuskilt ja pani sinna. Ma muidugi kohe küsisin talt, et näed, seal see on, AGA ta ütles, et tema pole mu küüneviili katsunudki ega näinudki, ta pole seda sinna pannud. Ma olin mingi jajah, ikka panid, aga kuna ta seda ei teinud, siis ta ei teinud. Pealegi kui ta oleks selle sinna pannud, oleks ta mulle kindlasti öelnud, et "näe, su viil on siin, leidsin selle siit" vms. Aga seda polnud. Mu küüneviil oli maagiliselt ilmunud meigikoti peale!

Et kogu seda süsteemi, mida ma nüüd siin kirjeldasin, lihtsustada, taaslõin ma antud olukorra pildil. Ise viilisin ma küünt elutoas, minu must meigikott oli minu magamistoas minu seljakotis ja mu bensiinivärvi meigikott oli siis hoopis teiselpool toas mu vanaema magamistoas kummutil.

Selle küüne pärast ma viili otsima hakkasingi


See siis mu must meigikott, kus hoian küüneasju ning kahte väikest lõhnaõli. Mu asjadel on alati megakindel koht.

Ja vot NIIMOODI oligi mu klaasküüneviil tekkinud (spawninud hahaha) mu bensiinikarva lahtiselt oleva meigikoti peale! Ja just umbes 15 min enne olin ma selle koti läbi sobranud! See pilt on taasloodud, sest samal situatsioonihetkel ei olnud mul küll peas, et võiks pildistama hakata.


Ja selline vestlus toimus siis vahepeal küüneviili kadumise ajal. Viimasest lausest on näha, et ma reaalselt olin eriti hämmastunud. Ja ilmaasjata ma sõbrale ei hakanud kirjutama, ni et küsisin talt asja kohta siis, kui olin mõlematest meigikottidest enne otsinud.


Kuna see situatsioon hämmastas mind nii väga, siis just kui situatsioon oli toimunud, ma sain aru, kui kummaline see kõik on, sest ma otsisin hoolikalt ja mäletasin hästi, mida ma tegin. Aga kui aega hakkas mööda minema, siis tekkisid mõtted, et ah, ma ei pannud seda küüneviili kotis sobrades tähele jne, aga siis mõtlesin... et ma oleks seda raudselt käte all tundnud, eriti, et ma kõik läbi sobrasin kotis ja toast lahkudes oleks ma kindlasti märganud, et küüneviil on ikkagi koti peal. Isegi praegu käivad mul peas mõtted, et ahh, ma lihtsalt ei pannud tähele ja lihtsalt ei näinud. Kuid samal ajal, kui see oli toimunud, oli sündmus nii hämmastav, et googeldasin asjade kadumist ja taasilmumist ja jõudsin päris heale lehele: http://blog.spiritualparadigm.org/consciousness/disappearing-objects-phenomenon-explanation/. Sellel, et asjad kaovad, on isegi oma nimi pandud: haihtuvate objektide fenomen (DOP). Lugesin seda lehte ja nägin, et ma pole ainus, kellel nii on.

Seal lehel on superhästi ära seletatud, et kui sellised sündmused juhtuvad, siis ratsionaalne ajuosa püüab leida sellele suurepärase maise seletuse, näiteks: mälu, korralikult mitte vaatamine, unustamine jne. Ehk siis maised loogilised seletused pakub aju sellele.

Mu vanaema ütles, et tal oli ka sarnane asi juhtunud, talle meenus. Ja mul endal juhtus ka sarnaseid asju varem: ogadega käevõru kadus lampi ära, kuigi sellel oli ainult paar kohta, kus olla. Mu ühed kõrvarõngad, mille ma ostsin, läksin neid võtma laua pealt, kuhu need jätsin, aga neid polnud enam ja siiani pole neid enam. Siis autos ükskord oli parkimiskell kadunud... panin käsitsi kellaaja armatuurile ja hiljem leidsin parkimiskella üles sealt, kus seda hoidsin autos. Siis hiljem oli jälle jäädavalt kadunud ukse seest. Kõik need asjad põhjendasin ma enda jaoks ära: keegi võttis või parkimiskell kukkus ise ukse seest õue, nii et ma ei näinud.

Aga nüüdne sündmus oli küll selline, et siin oli ilmselgelt näha, et küüneviil oli koti peale asetatud. Seega, inglid/vaimud/universm/kvantfüüsika või kes iganes see küüneviili siit maisest ilmast ära võttis, "jäi vahele", sest pani viili liiga korralikult tagasi :D

Seega on kaks asja, mida ma elu kohta olen õppinud: 1) isegi omaenese aju ei saa usaldada selles, mida ta filtreerib, et mäletada või sulle näidata; 2) maailmas saab juhtuda reaalselt kõike ja eriti seda, mida ette ei oska kujutada.

Kellel on sarnaseid kogemusi?









laupäev, 8. oktoober 2016

Ausus ja valetamine

Tere, kallid lugejad!

Ma mõtlesin, et ehk on mõned inimesed hakanud mõtlema, miks on minu jaoks olnud nii oluline koguaeg, kui olen kommenteerinud, milline mu kaaslane peaks olema ja öelnud et ta peaks olema AUS. Et aus siin ja aus seal ja kõike sellist. Esiteks, kas ma ise näiteks olen juba piisavalt aus, et sellist kriteeriumi nõuda kelleltki teiselt?

red lips always lie...


Ilmselgelt esitatud küsimuse vastus on jah. Miks see on jah, vaatame siis edasi. Kui ma juba väike olin, ei pidanud ma valetamist suurt millekski. Näiteks lasteaias kord oli üks juhtum. Mingi poiss rääkis uhkelt, et tal põles ükskord terve jalg ära (uhkustas). Ma ütlesin oma lasteaiasõbrannale, et kuidas selline asi küll võimalik on: kui jalg ära põleb, ei kasva ju uut jalga, aga tal on kaks jalga olemas. See tüdruk vastas nagu muuseas: "ah, ta valetab". See pani mind mõtlema. MIKS ta valetab? Muidugi küsisin ka seda sõbrannalt. Ta ütles: "et ennast paremaks teha." Nii, sain vastuse ja hakkasin mõtlema, et mis mõttes end vaja paremaks teha, kui nagunii on aru saada, et see on vale. Esiteks mulle jäi temast mulje kui kehkenpüksist, kellel on vaja end koguaeg tõestada. Teiseks, kui ta seda valetas, siis järelikult on ta enda elu nii igav ja mõttetu, et miski aus temast ei avaldagi piisavalt muljet teistele. Kolmandaks, valetamine on ju veel häbiväärsem, kui see, et ta elu ongi nii äge. Elu ei saa lahe olla, kui selleks peab valetama. Isegi kui midagi on lahedat, ma ei usu seda.

Nii, sellised mõtted olid mul siis lapsena peas. Ja nii ma neile ka kindlaks jäin ja minu meelest tundus kõik ääretult loogline. Pole vist vaja öelda, et ma ei valetanudki enamjaolt (hiljem toon mõned näited, kui valetasin). Minu jaoks asi kas juhtus või ei juhtunud, aga kõige mõttetumaks asjaks oli valetamine. Kui ma pole piisavalt hea, siis ma tunnistan või siis saan piisavalt heaks, aga valetamine teeks mind isegi veel halvemaks ju.

Ma ei tea, kas ma olin mingi imelik laps või midagi, aga millegipärast selline aus titt ma olin. Kui oli vaja, et ma ei räägi millestki, siis ma lihtsalt ei räägi, mingil määral see võib vale olla, aga ma ütlesingi, et "ei räägi", mitte ei mõelnud selle asemel midagi muud välja.
Pole vist vaja palju seletada, et ma jäin selliseks ka edaspidi.

Oi, mul on südamel üks suur asi, mille ma nüüd välja tahaks rääkida! Kui ma olin esimeses klassis, ma jagasin ühe tudrukuga ühte müstilist kogemust, mis mul oli. See kogemus oli taoline: jõllasin suvilas voodis pimedas ühte aknaalust kohta ja seal oli selline valgus kuidagi imelikult. Valgus oli üks hetk nagu kellegi kummituse suur käsi ja siis oli ta suur jalg. No esimese klassi lapse pisikese sõnavaraga seletasin ma seda oma tolleaegsele sõbrannale ja ta ütles: "ma ei usu, sa valetad". "Ei, ma ei valeta, see oli päriselt nii ju!" Ütlesin ja mõtlesin, et mis mõttes ma valetan. Jällegi: MIKS ma peaksin üldse valetama? No pressisin, mis ma pressisin, tema arvas, et ma valetan. Lõpuks ma vist ärritusin ja siis ma alles valetasin päriselt: "Jah, ma tegelikult valetasingi." Vot ja see lause oli vale! Ja et ennast lohutada, ütlesin ma iseendale mõttes: "mina ise tean, et nii see juhtus ja ma ei valetanud ja see jääb minu saladuseks." Haha :D Ma ei tea, kas see tüdruk seda loeb või ei, aga kui loeb, siis on tore (kui ta ise üldse taolist vestlust mäletab), sest see on mul nii kaua hingel olnud. Ilmselgelt ma pärast seda kahetsesin, et ei osanud täpsemalt selgeks teha, et see pole vale.

Minu üks elu, mitte just hirm, aga vastik situatsioon, on selline, kus inimene ARVAB, et ma valetan ja SÜÜDISTAB mind, kuigi ma ei valeta. See on kõige vastikum asi, mis üldse juhtuda saab. Pole vaja öelda, et mul on seda sageli juhtunud, eriti nooremana. Arusaadav on see, kui kõik või paljud lapsed valetavad, siis miks just mina peaks olema see, kes ei valeta? Täiskasvanu ehk mõtleb nii. Aga kui ma ei valeta ja ma reaalselt nägin rästikut või ufot või midagi... siis teate, vahel oli mul küll tunne, et krt, hakkakski meelega valetama, sest nagunii ei usuta. Kusjuures see eelmine näide oli sarnane. Lõpuks valetasingi, sest ausust ei usuta. Mul on vist veel olnud sarnaseid olukordi. Lõpuks ma võin valetada lihtsalt teise lolli inimese meeleheaks, et umbes: ise sa tahad, et sulle valetatakse, söö siis üks vale ära ja paras kah! Suht naljakas on ka siis vaadata, et teine inimene jääb rahule ja näole ilmub õnnis ilme mõttega: "hehehe, nüüd ta tunnistas üles!" Ja siis mina mõtlen: "hehe, nüüd ta kujutab ette, et ma tunnistasin üles... tohman."

Üks mu väike selline hirmuke on olnud taoline: elulised situatsioonid on viinud mind olukorda, kus mind näiteks politseis süüdistatakse milleski, aga ma ei saa enda süütost tõestada, sest kõik tõendid mängivad minu vastu. Teate... see on nii hirmus! Üks mu hirmudest. Ja siis tee aus nägu ja ütle, et nii ei olnud, et päriselt ka, surmarelv kukkus ise mu kätte ja seepärast on mu sõrmejäljed seal, aga ma ei tapnud seda inimest ja blabla. Muidugi keegi ei usu seda. Aga deem, ma ei valeta ju! Ülivastik! Ja ma olen sarnastes situatsioonides olnud, õnneks mitte ülekuulamislauas, kus sellest sõltub mu saatus, aga põhimõtteliselt. Elus on juhtunud minuga väga uskumatuid asju, nii et pärast on suht võimatu teisel inimesel aru saada, et ma ei valeta. Mul on kahju, et mulle hetkel ükski taoline situatsioon ei meenu, aga kui meenub, tulen panen selle siia kirja.

Aa, üks olukord meenus. Mul see psühhopaadist eks armastas surkida mu eelmistes kurameerimistes, et miks ma nendega koos olin, mida tegin, kus käisime ja kõik muu jura, mis mul endalgi kuskile kaugesse mälusoppi ammu haihtunud on. Ma arvan, et ta on ainus ka maailmas, kes paaniliselt üritab levitada juttu, et ma hull hoor ja lits, sest nii ta mind nimetas pidevalt ja tema eluunistus oli panna mind tundma, et ka kõik teised maailma inimesed arvavad minust nii. Igatahes ta päris ja päris ning seletasin talle siis kõike, mis meeles oli. No ja üks hetk järsku muutus ta imelikuks ja ütles: "sa VALETASID mulle selle asja kohta! Tunnista üles!!!" Ma alguses ei saanud aru, mis tal juhtus, siis hiljem selgus, et ma olin tema lõputu ristküsitluse korral ühel korral öelnud midagi teistmoodi. Meenus mulle, et vastasin teistmoodi, kuna sain ta küsimusest valesti aru lihtsalt. Minu meelest küsis ta varem, kas mul toimus mingi tüübiga midagi suvel... no ei toimunud. Siis hiljem küsis, kas mul üldse selle tüübiga midagi toimus... jah enne suve ju toimuski kõik, mitte hiljem. No ja siis oli tal kisa lahti, et mina olevat valetanud. Ma püüdsin seletada, et ma sain valesti aru, aga kaua sa ikka psühhopaadile seletad, kes ise koguaeg valetab. Ta muidugi ei oskagi aru saada, et mul juhtus inimlik eksitus ja läks segi. Teate, ta oli isegi nii viisakas, et andis mulle head valikud: "siin on kaks varianti: sa kas valetasid või sa oled täielik loll." Vist oli mingi kolmas variant ka, aga ma ei mäleta enam. Ükski neist polnud õige variant, aga valisin vist selle, et ju ma olen loll siis. No see oli olukord, kus ma ei hakanudki valetunnistust andma, vaid jäin endale kindlaks, et ajasin segi ja ei valetanud ma midagi meelega. Talle nii hirmsasti see teema meeldis, ikka aeg-ajalt tuletas mulle meelde, et ma valetasin ja mõnikord ütles lausa, et "kui sa käitud nüüd niimoodi (nagu mulle meeldib), siis ma nüüd hakkan arvama, et sa rääkisid tõtt." Aa, haha, ükskord ta isegi ütles: "kui me nüüd ära lepime ja koos oleme (ja sa teed seda mida ma tahan), siis ma enam ei arva, et sa lits oled." Haha, nüüd tagantjärgi on see lihtsalt haiglaselt naljakas :D Tol hetkel see küll nii naljakas ei olnud...

Nii, räägin veits siis, miks ma ei valeta ja selleks on mitu põhjust. Esiteks, ma ei viitsi end paremaks teha või kellekski, kes ma pole. Nagunii üks osa minust on see, et mulle meeldib ausus. Teiseks, ma ei ole siiani veel täpselt aru saanud, miks on vaja valetada. See mehhanism on olemas tõesti, aga ma ei pea seda kasutama. Kui on olemas tõde, siis vale on ju lihtsalt vale ja see on mõttetu. Võite mulle lisada näiteid olukordadest, miks valetada on vaja. Kolmandaks, iga olukord on selgeks räägitav tõe abil ja see on palju lihtsam ju. Me kõik teame iseenda pealt näiteks, mis me sisimas tunneme ja siis varjata seda teise INIMESE eest, kellel on ka olnud kunagi SAMASUGUSED tunded, on mõttetu ju. Isegi, kui ta pahandab, ta ju siiski teab neid tundeid. Nii et ta saab aru ju. Hea näide on see; mees valetab naisele, et "eiii, ma ei vaadanud seda ilusat lühikese seelikuga brünetti tibi üldse!". No aga miks nii öelda, kui ma tean, et bioloogias on selline mehhanism, et loodus teeb automaatselt, et mehe silmad pööratakse ilusa naise poole, sest vaatamine ei ole absoluutselt kulukas ning võib tulla ka kasuks. Nii et, kui vaatab, siis see pole isegi tema süü ju, vaid automaatne reaktsioon, mida saaks ehk küll ümber harjutada parema tahtmise korral, aga siiski. Nii et sellise elementaarse asja kohta valetamine on samamoodi nagu... miks valetada, kui ma tean tõde automaatselt. Neljandaks siis, ma ei viitsiks oma valet meeleski hoida, suht mõttetu ju mingi lisakoormus oma ajule. Hoia mingi story peas, mis nii pole. No räägin parem tõde ja see pole minu süü, kui tõde teistele ei kõlba.

Nii, et nüüd selgeks teha, siis ma pole siin mingi eriline inglike, et pole elu seeski ühtki valesõna hoidnud ega midagi. See eelnev jutt oli toodud pigem asjaolus, et mõtet pole valetada, kui tõde on mõistlikum. AGA see ei tähenda, et ma nüüd lähen jooksen tänaval ja karjun kõva häälega, kes kellega käib. Ei. Aga kui ma näiteks ei taha rääkida tõde, siis ma nii ka ütlen, et ei, ma ei räägi või ma ei saa rääkida või ma ei tohi rääkida ja palun mõista ja kõik. Seda ma olen nagunii juba mainunud, kui keegi on rääkinud mulle midagi, mida mitte edasi rääkida, siis ma ka ei räägi edasi, sest ka see, et ma luban, et ei räägi, oleks valetamine, kui ma räägiks edasi. Ja oma põhimõtetele jään ma kindlaks. Nii, aga olukorrad siis, kus valetamine on lubatud... suhtes? oma kaaslasele suhte päästmiseks? sõbrale? Ei. minu meelest, mida lähedasem inimene, seda ausam temaga ollakse. Suhet ja sõprust ei päästa mingi hale vale. Valetada võib ehk jura pakkujale, kes ukse taha müüma tuleb, et sul on kiire, aga ka siis pole see vale, sest äkki sul oligi kiire diivanile istuma, kuna ei jaksa müügijuttu kuulata. On ju nii? Aga samas see pole eriline vale ka, kuna kui mul on kiire diivanile istuma, siis mul on kiire ja kõik. Vale oleks see, kui ma ütleks, et mul on palju aega seda juttu kuulata, sest tegelt ma tahan diivanil istuda.

Valega seotud jutud annavad kusjuures palju teada teise inimese kohta. Näiteks, kui teine inimene koguaeg kahtlustab, kas SINA valetad, siis see tegelikult ütleb selle inimese kohta palju, kuna alati kehtib väljend: "Igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel." Kui teine inimene arvab üsna sageli, et sa valetad mingite teemade kohta, siis peatu ja mõtle korraks, kas see inimene ise pole kas patoloogiline valetaja või psühhopaat. Sest ta oskab valetamist kahtlustada ju just selle alusel, et ta ise rakendab seda sageli. Jutt, et "ahh, ma olen palju haiget saanud ja teised on nii minuga teinud", on mingil määral halb vabandus, sest iga inimene peaks mõistma väga elementaarset fakti, milleks on, et iga inimene on erinev. Ehk siis see, et ta varem haiget sai, see ei anna õigust automaatselt rakendada sinu peale omadust, nagu sa oleks nende eelnevate inimeste isikuomadustega. Nii oled erinev ka sina, aga psühhopaat või patoloogiline valetaja ei pruugi seda mõista.

Ma olen vahel ka aru saanud, et sõbrad on mulle valetanud, näiteks et ei vastanud mu kõnele valega: "ah, ma ei kuulnud." Siis ma võtan teadmiseks (kui valest aru saan), et inimene on liiga arg, et mulle ausalt tunnistada, et ta ei viitsinud tol hetkel just minuga suhelda, ja ignoreerin seda vale ja viin jutu edasi järgmisele teemale just kaastundest selle inimese vastu. Mul temast veidi kahju, et ta peab valesid kasutama. Pealegi täiskasvanud inimesed ei peaks selliseid mänge tegema.

Ma ise olen teadlik, et kui inimesel on näiteks minuga probleem, siis mingi kehakeele kasutamine ja niisama vassimine ei vii kuhugi. Probleemi korral räägitakse asjadest otse ja valedel pole mõtet. Ma ei tea, need väljendid, et valel on lühikesed jalad ja kuskile ta kaugele ei jookse jne, on tõsi küll, aga pigem oleks mõttekas öelda, et vale ongi hale.

Okei, aga siis millal kõlbab valetada? No selleks on põhjuseid küll. Eelnev jutt oli siin toodud niisama lambise valetamise kohta, kui arvatakse, et "päästad" midagi ja need valed on valged ja muu jura. Aga valetamine tuleb kõne alla nt oma elu kaitseks ja muudes keerulistes situatsioonides. Neid on raske välja tulla, sest jutt tuleks pikk. Lühidalt võib tuua ühe näite, nt lepitakse kokku, mida omavahel hoitakse saladuses, tehakse plaan või midagi taolist. Enamasti on ikka tõde parem, aga vahel on hoomamatu situatsioon, kus tuleb planeerida midagi teistmoodi. Üks asi, mida ma õppisin väga ammu juba elu kohta, on see, et alati saab juhtuda midagi, mida enne ei olnud võimelinegi ette kujutama. Seega saab igasugu situatsioone elus esineda.

Kui seda lugesite, kes minuga lollitanud on, siis näete nüüd ehk ka, miks ma nii naiivne ja usaldav olen. Eks ma võtan ka oma rikutuse tasemel, eksju. Enne valejuttu aetud ja kui ma usun, pärast öeldud, et ma blond :D

Nonii, nüüd näete siis minu vaatenurka ka ja sai natuke seletatud, miks ma olen koguaeg nii otsekohene, nagu mulle öeldakse. Ja ka miks ma soovin, et ka minu kaaslane oleks aus, et nagu minu moodi, eks see tuleb siin välja.

Olge tublid ja ausad!











teisipäev, 4. oktoober 2016

Põnevaid fakte minust!!!

Mõtlesin, et tegelikult pole ma ju kordagi täpsemalt rääkinud teatud faktidest enda puhul otseses kontekstis. Ses mõttes, et jutu käigus tuleb pigem välja, mida ma arvan ja kõike seda, aga et mis oleks mu suurim soov või lemmiktoit, ei teatagi, kuigi võib huvi pakkuda!

Alustame! Koostasin ankeedi ise oma profiteadmiste alusel! See on hullult hea ankeet puhuks, kui mõtlete näiteks, mida mulle kinkida või kuhu mind kutsuda.


  • Vanus: praegu 24, varsti 25, aga kuna see muutub iga aasta, siis ma unustan selle alatasa. Et kui automaatselt ütlen valesti (enamasti teen end vanemaks kogemata), siis mu sünniaasta on 1991, nii et saate arvutada :)
  • Seksuaalne orientatsioon (mul ikka): heteroseksuaalne
  • Tähemärk: skorpion ♏
  • Lemmikhobi: vedelemine. Teate küll, see voodis vedelemine ja tooli peal vedelemine.
  • Lemmiksilmavärv: roheline ja sinine korraga ühel persoonil

    Töötlesin. Päriselt ma taolist värvi silmi vist ei oma.


    • Lemmikmäng: arvutimäng. Telefonis meeldib nt Asphalt 8, soojalt soovitan seda! Arvutis üks mu pm esimene mäng, mille läbi tegin, oli Trespasser. Googeldage seda, see on megacool. Aasta oli siis eelmine sajand.
    • Lemmikraamat: entsüklopeedia, ükskõik milline
    • Lemmikloom: madu (nagu ma ise). Väiksena olid lemmikloomad dinosaurused, eriline lemmik oli velociraptor. Näiteks saate mulle madusid kinkida või maokujulisi ehteid. Nii nunnu!
    • Lemmikloom2: kass
    • Lemmikkassitõug: kiilakas
    • Lemmikloom3: roomajad


    • Lemmikaastaaeg: siis kui valge on
    • Lemmikpuu: palm 🌴
    • Lemmikvärv: kuldne.
    • Lemmikvärv2: lilla, royal värk ju.
    • Lemmikvärv3: bensiinivärv ⛽. Haha, ma ikka nii vaimukas.

    • Lemmikkeel: eesti keel
    • Lemmikkeel2: ladina keel
    • Lemmiksõna: pauk.
    • Lemmikõppeaine kunagi ammu koolis (no see laste kool, gümnaasium ja põhikool): eee... Füüsika, matemaatika, bioloogia, eesti keel.
    • Lemmikmaa: Eesti
    • Parim omadus inimestes: ausus. Ma reaalselt mõistan kõike tegelikult, või suht kõike, ka seda, kui inimene ütleb mulle ausalt, et ta ei taha minuga suhelda, sest ma olen idioot või ükskõik mis muu põhjendus tal siis on. Iseasi on see, kui palju ma siis uurin, miks ta nii arvab jne :D
    • Lemmik füüsiline tegevus: tunne nagu ise teeks vähe, aga tegelt ei tee vähe. Näiteks ratsutamine.
    • Lemmik füüsiline tegevus 2: mulle meeldib sprintida ja hüpata.
    • Lemmikterritoorium: mets, duh

    Sodisin puude peale, kui metsas käisin

    • Lemmiklill: kaktus 🌵
    • Ajastu, mida külastaks: tulevik raudselt
    • Linn või maa: maaaaaa
    • Parim kodune tegevus: magamine
    • Lemmiktoit: eee... Veiseliha siis, kui valima peab, aga kui ma elu lõpuni peaks ainult ühte toitu sööma, siis ma ei ole nõus.
    • Lemmikauto: mulle meeldib BMW.
    • Polaarsus: negatiivne
    • Lemmikartist: Lana del Rey

    • Lemmik muusikastiil: dubstep

    • Lemmik hobusetõug: ahhal-tekiin
    • Favoriitmeel: haistmine
    • Lemmiklõhn: parfüüm (väga infoküllane, eks). Mu lemmik parfüümidest on Mexx Black naistele ja Gucci Premiere.
    • Lemmiknumber: lõpmatus
    • Lemmikehe: Selline, mida ma iga päev külge ei pea panema, ma ei viitsi ära võtta ja tagasi panna koguaeg asju. Bling-bling peab olema konstantne, kuigi mul pole siiani nabarõngast, mis sobituks antud kriteeriumitega.
    • Lemmikheli: bass
    • Lemmikfilm: Dolby helisüsteemi reklaam filmi alguses kinos.
    • Lemmikkunstistiil: akt (aga erootika mitte nii lemmik)
    Oktobrikuud näitav kalender on alati autos olemas, et igaks juhuks kuupäeva vaadata

    • Lemmikjalanõud: tossud
    • Lemmikriided: dressid, millega saab käia nii klubis kui ka ratsutamas. My style!
    Vaadake mu dresse. On ju igaks elujuhtumiks sobivad.

    • Lemmik immuunsüsteemi rakk: natural killer
    • Lemmik füsioloogiline protsess: uni
    • Lemmikuni: uneparalüüs on päris vahva ja lemmikuni on lucid dream
    Küsige juurde, eks ma siis jooksvalt täidan.






    esmaspäev, 26. september 2016

    Suur avastus mu kohta...

    Tervist!

    Vot nii ma mõtlengi

    Avastus on see, et olen multipotentialite. Eesti keeles äkki siis multipotentsiaaliga inimene. Annan siis kohe definitsiooni ka ära, et see on inimene, keda huvitavad väga mitmed asjad ning ka võimed, huvid ja tahtmised olla edukas mitmel alal. Ma ei tea, kui täpne mu definitsioon nüüd sai, aga selle paremaks mõistmiseks lisan siia TedXi video (või mis iganes see on).
    https://www.ted.com/talks/emilie_wapnick_why_some_of_us_don_t_have_one_true_calling


    Tänu videole saingi endas selgust. Seletan nüüd siis täpsemalt kõigest, kuidas mu teekond on praeguseni jõudnud. Esiteks, miks see video mind just lampi fb-d sirvides haaras, oli pealkiri, et miks mõnedel meist ei ole seda ühte ja kindlat õiget kutsumust. Vot, siis käis mu peast läbi mõte, et "näedsa, video lõpuks minust ja tahaks vastuse ka saada nüüd." Hakkasin vaatama ja mu peas käis klikk ära! Nagu reaalselt oluline avastus enda kohta.

    Kindlasti paljud, kes on mu blogi lugenud, neile on juba ammuilma hakanud silma mu huvide rohkus või siis suutmatus valida. Mina nimetasin enda seda huvide rohkust nooremana (ja kuni seniajani) suutmatuseks valida. Arvasin, et olen nõme, loll, oskamatu, kuna ei oska teha sellist valikut, et kelleks elus saada ja mida teha. Miks ma tegin siis valiku minna arstiks õppima, oligi just lõpetatava eriala võimaluste rohkus. Arstina nt: ole arst või tee teadust või tööta laboris ja palju muid võimalusi. See ongi põhjus, miks ma otsustasin gümnaasiumis, et lähen seda eriala edasi õppima. Mäletan, et mul oli raske valida, mida õppida, sest mind huvitasid niiiii paljud asjad ja hea meelega oleksin ma kõike teinud. Siis mõtlesingi, et noh, saan ühe peamise eriala ja siis ülejäänud on mul hobid. No arstiks ma ei saanud, see selleks, aga õppima läksin edasi küll. Ja bioloogia oli siis seepärast mu valik, kuna väiksena tahtsin saada loodusteadlaseks (sauruste ja loomade ja looduse pärast). Kuigi jätkasin valgel suunal, ehk geenitehnoloogial, kuna Eestis pole neid eksootilisi loomi, kes mind huvitavad, siiski olen ka pm teadlase suuna valinud praegu.

    Seniajani pidasin seda hulluks taagaks endal, et ma tahtsin paljude asjadega tegeleda ja siis vali sealt üks välja ja tee seda. Esiteks ma varjasin seda omadust, mis mul on, et mulle meeldib õppida. Paljud ütlevad "kes küll viitsib seda koolipinki nühkida" ja ka "natuke veel ja saaksid ju lõpuks ülikoolist tööle!!!". Siis ma mõtlen, et mida... ma hea meelega õpikski, sest see on vaheldusrikas, huvitav, mitmekesine ning alati õpib midagi juurde. Ja inimesed isegi suhtusid vb veidi halvemini minusse, kuna mina olen see loll, kes ei oska valida. Nii ma siis pressisingi end raamidesse ja püüdsin valida.

    Nii, aga alustame siis äkki algusest, et mis mind huvitab ja mida ma lapsena endast arvasin. Kui laps olin, siis esimene mõte, mis vb sümboliseerib mu multipotentsiaalsust on see, kui ma mõtlesingi ükskord midagi taolist, et ma olen kõik. Ma ei tea, mis see täpne mõte oli, aga ma tundsin nagu, et ma ei teagi... olen mitmekesine. See, et suuremaks saades, nägin, et peab midagi kindlat valima... no ega mul muud üle ei jäänud, sest kõik ju teevad nii. Ja vaadates neid inimesi, kes on oma ala spetsialistid ja ainult see neid huvitab, siis olin kurb, et miks mul nii pole, et mind huvitab see ja too ka.

    Teiseks, mu huvid. Ma ei mäletagi, kelleks tahtsin põhikoolis saada, aga mu peas oli nii palju mõtteid ja nii palju huvisid. Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.


    • Raamatute lugemine - loogiline huvi
    • Raamatute kirjutamine - seda meeldis mulle täiega teha, mõtlesin, et elus teen selle kindlalt ära
    • Maalimine, joonistamine, kunstid - mitmeid maale tegin akrüülidega ja ka õlivärvidega. Hetkel olen selle unarusse jätnud, kuna kus mul maalida on?! Aga üldiselt oli üks mõte mul ka kuidagi kunstidega tegeleda. Aga sõbrannaga mõtlesime üks päev minna metsa maalima. So cool!
    • Bussijuht - jah, tahtsin saada ka pooleldi bussijuhiks, mõtlesin sellele juba põhikoolis, kui nägin naisbussijuhti. Aga siinkohal ongi oluline märkida, et tahtsin, et bussijuht olemine oleks mu hobi. Aa, ükskord ma arvasin ka, et lubade tegemine on selline asi, et elu jooksul võiks kõik kategooriad ära teha.
    • Mootorrattur - noh, tuli ka kohe järgmine huvi seoses sõidukitega. Mul oli ammune plaan minna A-kategooria lube tegema, aga nüüd seisab asi hoopis rahapuuduse taga.
    • Autotehnik või parandaja - ma välistasin selle kuidagi enda huvidest seetõttu, et tibid ja naised ju ei tohiks sellega tegeleda (ühiskonda sulanduda püüdsin). Kuigi autode juures passida ja remonti vaadata on mulle alati meeldinud. Mitmetel kordadel on tulnud kahetsus, et ma seda õppima ei läinud (ka hobi korras).
    • Arvuti, internet - Väiksena olin nii asjalik, et tegin päris mitmeid kodulehti. Õppisin veidi html koodi ja mõtlesin, et võiks ka php-d õppida, mida ma õnneks või kahjuks siiski ei teinud mingi 12-aastasena. Pole vist vaja mainida, et olen jõudnud ka seda kahetseda, et ma IT-d või midagi muud taolist ei ole läinud õppima. Noorena mõtlesin küll, et lahe oleks mingit arvutivärki õppida ja siis lähen koju arvuteid parandama kellelgi. Jah, nii mõtlesin noorena, aga tänapäeval on rüperaalid.
    • Arvutimängud - no seda hobi varjasin ma küll sõprade eest, niigi kiusati mind ja siis, et loll nohik on nolifer ja kodus mänge mängib... polnud mul seda jama vaja.
    • Modellindus - noh, selle kandsin maha ma juba ammu, kuna olen ebasobiv pikkuse poolest enda meelest (172 cm). Aga muide! Kui keegi soovib mind näiteks fotomodelliks või milleks iganes, siis palun andke teada!!!! Hea meelega ikkagi teeks seda!
    • Näitlemine - ilmselgelt näitlejaks õppima saada on raske ja see on asi, mida niisama lihtsalt ei saa. Aga see ei takistanud mul kuskil mõnes kohas ikkagi natuke näidelda sõprade/tuttavate jaoks ja ise perekeskis õega ja sugulasega filme teha.
    • Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
    • Tele, filmid, monteerimine - no seotud selle näitlemisega ka jah. Oleks mul vaid videokaamera...
    • Politseinik - jap, mul on olnud soov saada politseinikuks ja päris tõsine, aga kuna paljud mu ümber rääkisid, et see on megakehv amet, siis muidugi ma varjasin oma salajast soovi ja seda õppima ei läinud ka.
    • Õpetaja - esimeses klassis ma vaatasin õpetajat ja mõtlesin, et omg, kui lahe amet see on, ma tahan ka õpetajaks saada! Suuremana ma juba ka kuulsin, et olevat ikka väga kehv amet see, aga ikkagi ükskord kandideerisin Noored Kooli, aga ei saanud (mul õnneks polegi väga kahju). Sellega ma hetkel tegelen praegu küll, et teadmisi jagada lastele, nii et mingil määral täidangi seda soovi.
    • Naiste ja meeste suhted - no see teema on alati väga põnev olnud. Seda saab õnneks ka välismaailmast asju lugedes uurida. Ja ka bioloogiaõpingud on andnud mõnusaid teadmisi bioloogilisel tasandil selle kohta. Lisaks ka inimese seksuaalkäitumine on hullult põnev ja seda olen uurinud (koolis ained, projektid).
    • Hobused, ratsutamine - Alates sellest, kui esimest korda elus 11-aastaselt hobuse selga istusin pikemaks ajaks ratsatrennis ja ka traavi tegin, hakkasin ratsutamist meeletult fännama. Kahjuks mul lapsena ei võimaldatud üle 1 korra nädalas ratsatrennis käia, aga see oli mu väga suur soov. Tahtsin võistelda ja takistussõitu teha jne. Nüüd täiskasvanuna tean, et treenerid ei võtagi sellist last tõsiselt, kellel vanemad lasevad vaid kord nädalas trennis käia ja seetõttu ma selles ei jõudnudki kuigi kaugele. Ka mul perekonnas suurt seda ei soositud. Ilmselgelt ei ole mul see huvi läinud ja lõpuks olen enda ammuilmase soovi hobune soetada, täitnud.
    • Jõusaal, trennid - see on ikka väga palju väiksem huvi, aga reaalselt on olnud mul huvi saada oma keha voolitumaks. No muidugi on ka bikinifitness mu veidi salajasem soov, aga ma tean praegu ratsionaalselt mõeldes, et mõttetu on sellega hakata tegelema. Lapsena tahtsin megalt enesekaitsetrenni minna, aga mind ei lastud.
    • Postitants - ega mul posti kuskile toppida ei ole ja spetsiaalselt trennis ei käi, aga lihastrenn on lahe. Nüüd olen saanud sellega rohkem tegeleda. Nooremana vaatasin klubides tantsijaid või poste kurva näoga, sest tahtsin ise ka täiega.
    • Patoloog, arst - teate ise ka.
    • Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
    • Fotode töötlemine - noorena lõbu pärast töötlesin igasugu pilte. See oli nii lahe! No näiteks tegin paksud peenikeseks ja peenikesed paksuks, muutsin juuksevärvi, näokuju või mida iganes. Hullult naljakas on see, et kui ma mingi titt olin, 12 vist, töötlesin ma Paintis :D Panin ennast ükssarvikutele selga, haha. Ja mu taseme suur tõestus oli minu jaoks see, kui rate.ee aktsepteeris mu õe kontol pilti mu õest, kus olin Paintis ta tausta vahetanud (ühelt pildilt teisele kleepinud) :D Täiesti hull ju.
    • Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D


    Okei, ma nüüd mõtlesin, et see huvide siiakirjutamine ei anna palju juurde, sest mulle esimese hooga ei meenugi nagunii kõik asjad. Aga lihtsalt lugejatele teadmiseks, mis mu pea sees kõik toimunud on. Nüüd vaatan tagasi ja näen, et mu kasvukeskkond oli ka kuidagi selline ebasoosiv, et ime üldse, et ma ülikoolini välja jõudsin... Siiski hästi läks, et ma millegagi nüüd tegelen, millega olen ammu tahtnud.

    Ja miks ma need hobid siia välja tõin, on siis see, et siit näeb, kui huvitavad nii paljud asjad, siis see valiku tegemine ei ole üldse mitte lihtne. Koguaeg on tunne sees, et tahaks nende kõikide asjadega tegeleda. Täna näiteks käisin kinos ja ilmselgelt tuli siis tagasi tunne, et tahaks politseinik olla. Aga nii lihtsalt ju ei saa politseinikuks. Teate näiteks seda tunnet, et on vaja mitmeks aineks õppida ja siis ei oska midagi esimesena valida? Või veel parem näide, et on mitu häda korraga: nälg, vetsuhäda, külm, janu. Ja siis kas käid esimesena vetsus, jood vett või sööd või paned midagi soojemat peale? Otsustad ära jah mingi aeg, aga ikkagi see tunne... No koguaeg peab maha suruma. Aga samas, kui on võimalik nende lemmikute asjadega tegeleda, siis see on ikka väga hea.
    Hea on see, et asjad, milleks on kergem õppida, need teen lihtsalt ära ja siis on sisimas rahu majas, et jee, olen selle selgeks saanud ja kuhugi jõudnud! Näiteks on mind huvitanud ka kassas müüja olemine. Kassaaparaati olen ma veidi saanud käsitseda ja nüüd on tunne juba, et polegi rohkem sellega jamada vaja. See on ka üks omadus natuke, et kui selgeks on õpitud mingi asi, siis polegi huvi enam nii suur (õnneks). Et oskan teha ja vajadusel võin teha siis kõike. Et nagu hingerahu majas, et oskan ja tean.

    Ja kõige raskem küsimus on olnud mul, kui keegi küsib, mis sind huvitab... eee... millisel teemal või mille ma välja toon? Ma kadestan vahel neid inimesi, kellel on ainult mõni huvi.

    Aga teate, õnneks on ka positiivseid asju: ma tean, mis mind ei huvita. Muidugi seda, mis mind ei huvita, on vähem. Aga toon ära: müügitöö, äri, raha. Vb kui ma sellest rohkem teaks, huvitaks, aga üldiselt mitte. Ja elu seeski ei tahaks ma töötada ametitel, kus peab midagi müüma või pähe määrima.

    Sain nüüd nii palju räägitud endast. Kas keegi on veel multipotentsiaalne inimene?


    teisipäev, 20. september 2016

    Tartu idiootsed (nais)juhid

    Teate, mis ükspäev juhtus? Kirjutan, sest täna jäin tänu sellele mõneks päevaks nüüd oma nunnust autost ilma. Mu väiksele vaesele autokesele sõideti sisse! Tagurdati otsa. Miks siuke pealkiri? No see niisama intrigeeriv, aga ma tegelikult tahtsin hoiatada selliste esmaklassiliste autojuhtide eest nagu keskealised kibestunud idiootsed mordad.

    Sõitsin siis mina ühe Konsumi parklas ja sõitsin ja nägin küljepeeglist, et oh lord, mingi auto vigurdab seal ja läheneb suht suure hooga mulle tagurpidi lähemale. Loogiliselt võttes peaks ta siis pidurdama, aga ei. Andsin seetõttu gaasi, et ehk jõuan eest ära lipsata, aga käis pauk. No, mu esimene mõte oli, et kas mul on kindlustusjuhtumi fikseerimise paberid kaasas, aga teadsin, et pole. Läksin siis kohe oma auto rooli tagant välja, ise veits ma ei tea... kurb või vihane või et... keegi lihtsalt nii hooletult tagurdas mulle otsa ja jõudsin teise auto juhi otsa vaadata... Ja siis nähes seda õudset õelat molli, mis mulle sealt vastu vaatas, sain aru, et asi nüüd midagi nii lihtne pole, et see jobuke oma süüd tunnistaks. Igaks juhuks ikka küsisin, et kas tal on kaasas need paberid, mille peale ta ütles et ei ole ja hakkas lõugama: "sa ju ületasid kiirust!!!!!!!!!". Ma läksin närvi, mitte nagu halvas mõttes, väliselt jäin ma väga rahulikuks, aga selline paha hakkas, sest jälle kokkupuude jubeda inimesega, keda elus väldiks. Jõudsin ähmiga midagi öelda, et ma peaaegu ju seisin seal ja valisin ruttu 110. Sain aru, et see süüdiolev inimene minuga koostööd ei tee ja enne sureks, kui tunnistaks, et tema on süüdi, sest tagurdas mulle otsa!

    Minu auto on veits eespool, sest ma ju püüdsin eest ära sõita. Minu oma sõitis edaspidi, tema oma tagurpidi. Ta auto see Honda, mu oma mu Lancer, nagu ikka. Nii et see pilt on väga halb ja ei näita suurt midagi, aga miskit ikka.


    Rääkisin siis politseile ära nagu asi oli ja andsin ka mõlemad autonumbrid. Kusjuures nüüd tagantjärgi ma saan täpsemalt aru, mis juhtus ja see lugu ongi kõigile hoiatuseks, see on ka põhjus, miks ma seda kirjutan. Esiteks: kui ma ei oleks nii ruttu autost välja läinud ja politseisse helistanud, oleks arvatavasti see naine lihtsalt sündmuskohalt põgenenud. Teiseks: ta ei tunnistanud absoluutselt oma süüd seni, kuni politsei seda kinnitas kohaletulles, seega ta lootis, et äkki mina kui loll blondiin hakkan kartma tema halba energiat ja tahan sealt ära minna. Kolmandaks: see mutt oligi sariotsasõitja, sest hiljem märkasin, et absoluutselt iga tema auto nurk oli täis kriime! Kuna ta ju ka sõita ei osanud, siis arvatavasti sõidabki ta parkivatele autodele otsa ja põgeneb niisama sündmuskohalt.

    Kui ma lõpetasin politseidispetseriga rääkimise telefonis, istusin oma auto peale korraks jälle ja vaatasin, et alles nüüd lõpeb üks laul. Esimese hooga mõtlesin, kas terve plaat mängis läbi, aga siis sain alles aru, et ma olin meeletult kiiresti ja õigesti tegutsenud. VEDAS ju!

    Ei jäänud muud üle, kui oodata politseid. Kuna selle muti energia oli meeletult halb, kadus mul igasugune söögiisu, kuigi olin plaaninud just peale Konsumi külastamist sööma minna. Ostsin küll mingi saiakese, mida ma ei söönud. Jõin ainult vett ja oma lemmikjooki Airanit.

    Selle mutiga ei rääkinud ma absoluutselt, olin viisakas temaga, kui vaja paar sõna vahetada, aga teate, madalama astme olenditega ei ole mõtet vaielda ju. Mul ei oleks olnud talle mõtet seletada, et tagurdades peab ikka teed andma jne, oleksin lihtsalt peatäie sõimu saanud. See on tema mure. Mina õnneks olin kiiresti tegutsenud, ta numbri fikseerinud ja politseile teavitanud, nii et vedas, et ta põgeneda ei saanud.

    Ja teate, mis põnev oli? Kui ma autos istusin, kuulsin teda juhuslikult telefonis rääkimas. Ta ütles selliseid asju: "tahaks vähemalt süü ära jagada" ja "ma ei vaadanud jah hiljem, kas keegi on mul taga." Kujutate pilti??? :D Aga mis siis, kui ta oleks jalakäijale otsa tagurdanud? Kas inimene oleks ka süüdi olnud või kiirust ületanud? Vedas ju, et seal oli hoopis minu auto kere, mitte paljas inimene või hoopis näiteks mootorrattur. Löögi sai mu auto tagumise vasaku ratta juures olev kerekoht. Ja ta tahab öelda, et ta ei näinud mind, kuigi olin terve tee pikalt seal järelikult olnud? Inimene lihtsalt ei vaadanud peeglisse ega tagaaknasse ja isegi ei suuda enda süüd tunnistada.

    Vahepeal käisid seal mingid inimesed rääkimas, et sõitku me minema tee pealt. Ma ei tea, kuidas nad ei näinud, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga ja me pidime paigal olema. Siis õnneks tulid mind mõned inimesed ka lohutama, mingi mees ja poe turvamees ja ütlesid, et ära muretse, see tagurdaja on ju nagunii süüdi, ega sa poleks saanud midagi teha. Ma olin ikka suht-koht närvis, ja pigem just selle tagurdaja-muti vihase energia tõttu. Ma kardan selliseid inimesi. Vahepeal nägin enda sõbrannasid loengusse jalutamas, kui seal närviliselt ringi tatsasin. Aga jah, õnneks toredad inimesed lohutasid mind, tänud!

    Minu õnneks ilmus tunnikese pärast kallis politseinik! Jee! Muti oli kohe tema juures seal hädaldamas, et mina olevat kiirust ületanud! Esimese asjana suht ütles politseinik, et siin ei ole ju küsimustki kes süüdi on. Politseimees ütles, et no siin ongi kiirusepiirang ju 50 km/h, nii et üle selle ta siin küll sõita ei saanud. Siis muti ütles, et ma ise väitsin, et ma olevat hoopis seisnud seal. Politsei ütles, et see naine ju ikkagi mulle otsa tagurdas.

    No kui see keskealine ülbik nägi, et pole millegagi enam oma puhtselget süütust tõestada, hakkas ta politseimehele pugema ja ütles, et ohjahh, kui te nii väidate, jah, saan aru jne. Täitsime siis paberid ära ja tuli see ka, kes selle kindlustusega tegeleb.

    Pabereid täites ma olin nii endast väljas, ikkagi veel šokis juhtunu üle. Kuigi polnud ju vigastatuid ja kõik oli pm hästi, aga nii ikkagi ärev olin ja siuke ehmunud. Õnneks need toredad töötajad rahustasid mind oma olekuga, politseinik ja see rohelise laine mees.

    Nii, miks ma taolise teksti siia panin, oli see, et ma tahtsin hoiatada, et meie ümber liikluses on selliseid jubedaid juhte. Muidugi, täiesti igaühel võib juhtuda, et kogemata ei vaata taha ja siis sõidad kellelegi otsa. Aga kui nii juhtub, siis tunnista lihtsalt oma süüd ja asi ants. Tunnistan, et kui ma olin ükskord load saanud just, tagurdasin ka kellelegi otsa. Midagi selle autoga ei juhtunud, millega ma otsa sõitsin, aga teisele autole tuli vist mingi jälg. Ma olingi, oih, sry, aga õnneks paberid kaasas, täidame ära ja edu! Tunnistan, et olin süüdi ja kõik.

    Nüüd tahaks siin kiidusõnu laulda nende bemmivendade ja mis iganes inimeste kohta, kes tegelikult ikkagi oskavad sõita ja kui midagi juhtub, siis reaalselt ka oma süüd tunnistavad või vähemalt teavad liiklusreegleid ja oskavad sõita. Selle sündmuse tõttu olen ma rohkem hakanud hindama häid juhte ja mu sallimatus keskealiste kibestunud inimeste vastu suurenes.

    Muidugi ei saa hoiduda küll sellest, et keegi lihtsalt tagurdab sulle sisse, aga nüüd vähemalt teate, et selliseid inimesi on olemas ja tuleb kiirelt tegutseda, et õnnetuse põhjustaja ei põgeneks. Vedas mul seetõttu. Ma olen täiesti kindel nüüd tagantjärgi meenutades, et ta oleks põgenenud.

    Kuidas teil kogemused liikluses olnud on?

















    esmaspäev, 5. september 2016

    Ma tean, miks ma kole olen

    Kirjutasin millalgi postituse, arutledes seal põhiliselt selle üle, miks ma ise ei suuda aru saada ega tuvastada, milline naine on ilus.

    Ma arvan, et nüüd ma olen lahenduse leidmisele lähemale jõudnud!


    Kõik algab lapsel juba keskkonnast. Mis keskkonnas inimene kasvab, see mõjutab teda päris palju, nagu teada. No geenid annavad mingi osa ja keskkond ka mingi osa. Mõtlesin siis ükskord, et kuidas ma küll ilu ei mõista ning miks ma end koledaks pean ja mõtlesin siis, kus keskkonnas ma kasvasin ja nägin seost! Põhimõtteliselt saab nüüd väita, et ma ei ole kole, vaid ma olen oma perekonnas kõige koledam!

    Tänapäeval vingutakse, et Barbie nukud on liiga ilusad ja ebanormaalse kehaga ja mida kõike veel. Kui ma Barbiedega lapsena mängisin, pidasin ma teda täiesti tavaliseks naiseks, milline ma ka ise olen, kui suureks kasvan. Või noh, ma üldiselt teadsin vist, et ta peab selline ilus olema. Ehk siis ideaalne välimus võrdus minu jaoks tavalisega.

    Kui ma käisin esimeses klassis ja ka teised lapsed nägid minu ema, küsisin teistelt lastelt hiljem siis, et milline minu emme on ka. Vastuseks öeldi mulle ahhetades "nagu elluärganud barbienukk!" Ma ei teadnudki, mida selle peale kosta. Teadsin, et Barbiet peetakse ilusaks, aga minu ema oli minu ema ja me ei rääkinud perekonnas minu mäletamist mööda niimoodi ilust.

    Mul pole kellestki praegu ühtki pilti siia tuua, aga mäletan, kui nägin mingit ema ja tädi noorepõlvepilti, nad nägid seal välja reaalselt nagu Hollywoodi staarid. No ja kui ma viibisin lapsena pidevalt sellises nö ilusate inimeste keskkonnas ega rääkinud sellest, et me oleme ilusamad kui teised, siis pidasingi oma perekonda tavaliseks. Sest selline on see keskkond.

    Ja iseenda taustsüsteemile tugineb ju väga palju võrdlusi. Kui minu taustsüsteemis on koguaeg täielik ilu, siis jah, lapsena ma märkasin, et rsk, ma nii kole ju. Mulle ei meeldinud üldse mu lõualott ja näojooned. Mu perekonnakaaslastel on nii ilus sirge kitsas nina ja siis mul oli selline ülespoole ulatuv ja naeratusega eriliselt laiaks veniv juurikas näos. Kõige mu "lemmikumad" näojooned, mida ma sisimas koguaeg kirusin, on need naerujooned nina ja suu vahel, mis tekivad kui naeratada. Kui ma naeratasin, venisid need kastikujuliseks minu sõnade järgi ning seetõttu ma vihkasin enda naeratust. No muidugi see lai ahvinina ka, nii et polnud mul suurt tahtmist oma koledat molli demonstreerida. Teistel perekonnas sellist viga polnud! Järelikult ma olin kole!

    Näiteks mu emal ja tädil käis ülikooliajal nii palju poisse ühika taga, et hoia ja keela. Ma mõtlesin selle peale kadedalt, et ma nii kole, mind ei taha nkn ülikooliajal keegi.


    Vaadake neid jooni suu ja nina vahel. Siin ma olen vist 18.
    Vaadake nüüd seda hiljutist pilti ja võrrelge eelmisega. On ju puudu need kõverad jooned. Nüüd on jooned sirgemad
    Igatahes ma vihkasin, et need jooned on mul nii koleda kujuga. Selle tõttu ma vältisin peegleid, aga no kui pidi peeglisse vaatama, siis ma ei naeratanud vähemalt peegli ees, nii et asi seegi.

    Siin on demonstreeritud suht see, mida ma enda näos vihkasin: ümmargune pallinägu, pisike kole suu, väga allasetsevad kulmud, kastijooned, lõualott ka vist heal juhul
    Et täpsemalt aru saada neist kastijoonest, lisan Jennifer Anistoni pildi, kellel on ka sellised näojooned, mida ma enda puhul ei sallinud.



    Muidugi teine asi, mida ma enda puhul üldse ei sallinud, olid mu madalalasetsevad kulmud. Ma ei saanud aru, miks just MINA olen sündinud sellisena, et kulmud on nii madalal, et ma ei saa isegi korralikult lauvärvi endale peale panna. Jah, selline probleem mul oli ja minu jaoks oli see väga suur probleem. See andis muidugi mulle ajendi ju ennast koledaks pidada. Teistel ju nii polnud!

    Mingi aeg teismelisena tegin avastuse. Mu kastijooned ja imelikud grimassid on päritud mu isapoolselt suguvõsalt, kellega ma nii tihedalt ei käinud läbi nooremana. Igatahes, nüüd tean, miks ma koledam olen, kui mu emapoolse suguvõsa inimesed.

    Lühidalt mainin, et mul olid sellised kohutavad probleemid ka nagu (väga) probleemne näonahk, kõverad hambad. Oluline on nüüd siinkohal see, et pm on olnud kaks faasi mu välimuse osas. Üks faas, kus ma olin teismeline ja olingi päriselt kole. Teine faas, kus ma olin kena, aga arvasin, et olen inetu.

    Keha kohta siis ka nii palju, et mitte kunagi ei pidanud ma oma keha ilusaks. See oli koguaeg selline olnud ju ja mingid väiksed rinnad ja liiga sale jne. Tegin isegi Photoshopis enda pea kellegi teise ilusa keha otsa, sest tahtsin ise nii ilus välja näha. Aga mu nägu oli ikka kole ja ajas mind närvi isegi seal keha otsas. Mul need pildid siiani alles, ma ei tea, kas julgen näidata :D

    Okei. Nagu näha, võtsin julguse kokku ja panin siia 2013 aasta alguses photoshopitud pildi, kus panin enda näo mingi naiseliku keha otsa. Kui selline teguviis ei illustreeri minu tolleaegset meeletult madalat enesehinnangut, siis ma küll ei oska öelda, mis muud tõestust veel vaja oleks :D

    Kuna see oli hell koht minu jaoks, et ma kole olen, siis suht ignoreerisin seda ja minu jaoks oligi olulisem sisemine ilu. Nii et intelligents, huvid jne olid pigem minu jaoks. No, see sobis mu introvertsele loomusele. Las olen siis kole. Ma isegi ütlesin, et ega välimuse alusel ülikooli sisse võeta.

    Aga nüüd, kui ma olen oluliselt targem, oskan ma teadvustada endale palju rohkem, et on väga palju erinevaid inimesi. Arvestades näiteks oma kehaga. Ma tean ju nüüd, kui suured on kaaluprobleemid, mingid voldid, armid jne, millest ma ei saanudki kunagi eriti teadlik olla. Või noh, olin küll. Lapsena ükskord mõtlesin nii: "tahaks samasugune ilus paks olla, nagu mu klassiõde! Miks just ma nii kole peenike olen?" Seda siis seetõttu, et mind kiusati mu saleda keha pärast. Nüüd tagantjärgi ei ole vist muud öelda, kui et kadedus. Tol hetkel ma arvasingi, et sale on kole.

    Kehast rääkides, ma ei peaks üldse vigisema tegelikult ju, mida on mulle ka öeldud nüüd. Muidugi isa mul vahel vingub, et ma paks, aga see selleks.

    Lisaks nii palju, et näos mul enam neid nii suuri kastijooni pole. Oi, kus ma olin õnnelik, kui ma ükskord naeratasin peeglisse ja nägin, et kaste pole! Oh seda rõõmu küll! Aga palju ma igatahes igaks juhuks ikka peeglisse ei naerata. Nagu ka Jennifer Anistoni puhul näha, siis vanusega nägu muutubki paremaks.

    Ja kõige imelikum avastus, mida ma aja jooksul olen mitu korda kogenud, on järgnev. Kui ma vaatan iseendast paariaastataguseid vanu pilte, siis ma mõtlen, "Oh my god! Kuidas ma aru ei saanud, et ma nii ilus olen?!" Minu meelest on see tagantjärgi avastus ebameeldiv. Samas ka meeldiv, et ma saan teada, et ma ikkagi olin ilus, aga ebameeldiv just seetõttu, et tol hetkel ma seda lihtsalt ei teadnud! Ja käitusin vastavalt koledale inimesele (ja seetõttu olin ülbe). Vastik ju! Nende vanade piltidega on veel nii ka, et kui tol ajal end neilt piltidelt nägin, vaatasin, et issand, kui kole inimene ja puha ning ilmselgelt ei avaldanud ma pilti kuskil.

    Lisan siia nüüd siis galerii oma vanadest avastustest. Panin mingi vana ketta taha ja vaatan seal, mida ägedat ma leian. (Pildid on ajast, kui ma olin ilusaks muutunud juba).

    Wow, mu juuksed! Ja ma tol hetkel (2011) arvasin, et mul on megaõhukesed ja lühikesed juuksed! Ma olin loll või? Jumal küll, need ju nii pikad! Tumedamad on need seetõttu, et ma ise värvisin musti triipe juustesse. Hea meelega oleks üleni mustaks värvinud, aga ei hakanud. Täiesti haige, et ma sellel hetkel seda ei hinnanud nii väga.


    Sellised juuksed! Miks ma ise pime olin ja neid ei näinud?

    Ma ei tea, mis grimassi ma siin pildil teen, aga mida mu ripsmeid?! Nii pikad ju. Ja kulmud nii tumedad ja paksud?! Nojah siis. Aasta oli siis ka 2011.

    Keha kohta ütleks nii palju, et see on mul koguaeg sama olnud vaadates neid bikiinipilte, mis ma endast leidsin. Võib-olla oli kunagi rohkem tselluliiti, väiksem tagumik ja suurem biitseps. :D

    Ma ei tundnud ära praegu end neilt piltidelt alguses just näo poolest. Esiteks seepärast, et see polegi kole nägu ju mu praeguse arvamuse kohaselt. Tol hetkel (2013), kui neid pilte tegin ja pärast vaatasin, öökisin ma iga pildi peale.



    Isegi kunagi kauem aega tagasi avastasin ma, et muutun ajaga (no shit). Tegin uhkelt siis kollaaži, mis näitab, kuidas mu paks moll on saavutanud kitsamad mõõtmed ja suusahüppemäest nina on muutunud sirgemaks. Vasakpoolne pilt on siis vanem. Tundub nägu vaadates, nagu ka keha võiks paks olla, aga ma ei olnud siis ka paks. Kollaaž on tehtud 2014 aasta alguses ja see paksema näoga pilt on aastast 2013. Nii et polegi väga kaua aega tagasi vist. Oih, tegelt varsti tuleb ju 2017 juba.

    Siuke modellipilt siis jällegi aastast 2013! Mis ma olin reaalselt pime või meeletutes kompleksides? Minu meelest nii kena pilt, aga siis ma mäletan, et mõtlesin, et fck JÄLLE kõik fotosessiooni pildid on ebaõnnestunud. Ega ei ole mul süüdistada kedagi teist kui ennast.

    Kui ma tol hetkel ei saanud aru isegi sellest, millisel pildil ma kena välja näen, siis kas praegu on ka äkki samamoodi või? Et teen endast hunniku pilte ja mõtlen, et öök, kui kole ma olen. Ja siis kaks aastat hiljem vaatan, et issand, mis kaunis pilt. Ma kardan, et on praegu ka nii. Kuidas ravida seda haigust? :(

    Võiks siia võrdluseks lisada endast uuemaid pilte. Aga ma pildistan end nii harva. Ükskord panin isegi telefoni sellise kohustuse, et iga päev tuleb üks pilt teha endast. Ilmselgelt ma seda ei teinud. Nüüd mul pole nagu midagi erilist valida, mida siia lisada.

    Siia panin siis ühe uuema, mis on jällegi minu meelest kole. Ma ei tea, kas see on tegelikult ilus või kole nägu minust, aga nagu näha, on mul ikka veel see haigus, et pean kõiki uuemaid pilte endast koledaks.

    Igatahes, ennast tuleb lõppude-lõpuks ikka rohkem pildistada. Siis on rohkem mälestusi ning pärast hea meenutada, milline välja nägid ja kas olid ikka nii kole, kui arvasid.

    Need kõik eelnevad pildid olid ajast, kui ma olin juba ilusaks muutunud, aga ei teadnud seda veel. Ükskord eksisteeris aeg, kus ma olingi reaalselt kole, isegi nüüd neid pilte vaadates arvan nii.

    Muidugi on väga palju inetumaid pilte ka minust nö sest ilusamast perioodist, mida ma siia ei lisa, aga mu jutu tuum oligi selles, et ka nende ilusate piltide kohta, mida ma siia lisasin, arvasin ma, et need on koledad. Ehk siis mul oli vildakas arusaam enda välimusest.

    Lõpetuseks lisan pildi, kus ma 15-aastane olen (see kole faas siis). Ehk see aitab paremini aru saada miks ma end koledaks pidasin :D Ses mõttes, et laps küll, aga 15-aastased üritavad ju täiskasvanud ja ilusad välja näha ja nii oli ka minu ajal.

    Vanemaid koledaid pilte ma siia ei topi praegu. Lühidalt võin öelda, et mu nägu oli tõepoolest ebaproportsionaalne. Kuidas ma julgesin sellisena avalikes kohtades eksisteerida :S

    Kuhu ma nüüd selle jutuga jõuda tahtsin, oligi see, et ma arvasin endast väga palju halvemini, kui ma oleks pidanud. Ma olin meeletult enesekriitiline. Tundub tõepoolest nagu mingi vaimuhaigus, et kui muutusin ilusaks, ei saanud ikka veel sellest aru. Siiani suurt ei saa.



    laupäev, 3. september 2016

    Kas karvade ajamine on enda eest hoolitsemine?

    Lihtne lühike vastus: ei.

    Sellest tuleb kindlasti nüüd väga palju erinevaid emotsioone ja hinnanguid tekitav postitus, aga las olla. Mul on lihtsalt mõnda aega olnud mõttes taoline filosoofiline mõte, et miks üldse peavad naised teatud kohtadest karvu eemaldama? Isegi niimoodi küsides tundub see naljakas. Et nad peavad... see on lamp põhjus ju.


    Mul on tunne, et paljud inimesed isegi ei tea, millised võivad naised välja näha, kui nad ei aja karvu. Tahate ma ütlen? See pole mitte midagi nii hullu, nagu arvatakse! Naisel ei kasva selliseid karvu kui meestel. Mõnel vb kasvab (lõunamaapoolsetel naistel vist), aga enamasti ikkagi vähem kui meestel. Kui googlest seda otsida, tulevad ette igasugu pildid, aga ma arvan, et internetti lisataksegi neid hullemaid ja ekstreemseid variante. Tegelikkus pole täitsa selline.

    Mäletan, kui ma väike või noor olin, ma ei teadnudki, et mingeid jalakarvu peab ajama. Siis, kui ma midagi teada sain selle kohta teismelisena, arvasin, et ainult sääre eestpoolt tuleb karvad ära ajada. No, siis ajasin sealt ja sõbranna küsis, et miks ma ainult sealt ajasin. Sain teada, et tuleb hoopis ära ajada sellised karvad: sääred, kintsud, jalgevahe, kaenlaalused. Selline nimekiri siis, et mida teha tuleb. Muidugi oli veider, et miks ei peaks siis käekarvu ära ajama, sest need on ju rohkem näha ja jalakarvad näevad samasugused välja, aga soovist hulka sobituda tegin ma nii nagu kirjutamata reeglid nõudsid.



    Ma arvasin siis teismelisena, et meestele meeldivadki ainult naised, kellel karvu polegi. No neid karvu ju ei ole mitte kuskile peita peale selle žiletiga mässamise. Enda jaoks oli see mul päris raske, kuna mul olid jalad kondised ja iga kord lõikasin ma mingi osa oma nahast maha karvu ajades. Lisaks veel avastus, et jalgevahelt karvu ajades tekitab see sinna lööbe ja iga karva asemele suure punni. Muidugi ma ei loobunud teistele meeldimast, oo ei! Ma käisin aastaid brasiilia depilatsioonis (siin mainin ära, et iga günekoloog õiendas minuga, et miks ma sealt karvad ära ajan). Mul on üsna õrnake see nahk ja ka see depilatsioon tekitab mul löövet ja sissekasvanud karvu, aga õnneks hulga vähem kui ohtliku terariistaga oma privaataaladel hõõrumine.

    Nagu ma mainisin, mul on hell nahk ja see karvade lõikamine tekitas mulle ka valu ja ebamugavust. Tüükad olid ju mu enda keha küljes ja see oli palju ebamugavam, kui mõni üksik karv. Muidugi põhjustab karvade žileteerimine nahale ka kahjustusi ning siis nahk kuivab ja peab kreemitama jne.

    Kuna see žilett oli nõme, ostsin ma endale depilatsioonimasina ja pisarsilmi ajasin koguaeg säärtelt, kintsudelt ja kaenla alt karvu maha. Avastasin fakti: mida tumedam karv, seda valutum on seda välja tõmmata. Kuna mu sääre- ja kintsukarvad on kõik heledad, siis oli nende väljatõmbamine meeletult valus. Kaenlaalused olid suht valutud õnneks.

    Mäletan, et nägin kunagi ühte tüdrukut, kellel olid megasiledad jalad, aga kintsu peale oli jäänud paar heledat üksikut karvakest. Ja selle peale ütles üks poiss, et rõve tüdruk karvaste jalgadega. Ma olin omg... ükski karv ei tohi olemas olla!

    Nagu ikka teen ma enesearenguid, siis üks hetk ma mõtlesin, et oota, mida. Miks ma pean ajama ära oma heledad kintsukarvad? Need olid nii väikesed, nähtamatud ja erilist vahet pole märgata, kas need on aetud või ei, aga mina ikkagi piinan ennast ja raiskan aega. Ja isegi kui äärmiselt kriitiline mees tuleb midagi ütlema, siis minu jaoks on tähtsam ikkagi minu keha mugavus. Nii lõpetasin ma kintsukarvade kakkumise ära. Mitte keegi pole siiamaani tähele pannud ega kommenteerinud neid. Ei tea, kas polegi erinevust märgata või viisakusest inimesed midagi ei ütle?!

    Muidugi nõuab ülisuurt eneseületust ja julgust jätta näiteks kaenlakarvad ja säärekarvad ka ajamata. Alustasin ükskord lihtsamast eksperimendist ja ei ajanud säärekarvu. Meelega suvel ja tahtsin näha, kas inimesed panevad tähele. Ise ma täiega häbenesin siis oma jalgu. Aga püüdsin vaadata inimeste näost, kas nad midagi märkavad ka. Kui nende nägu midagi ei reetnud, siis kindel olles, et nad midagi ikkagi märganud olin, hakkasin vabandama oma jalgade pärast. Vastuseks tuli meestelt: "ma ei pannud tähelegi, misasja." Aga ma arvan, et naised panid seda rohkem tähele, sest ükskord jõusaalis küll keegi vaatas mu sääri pikalt.

    Kartsin, et kui mõni mees juhuslikult katsub mu jalgu, jääb edasine suhtlus ära. Imekombel ei muutunud siis midagi (kuigi nii kaugele jõudiski vaid üks).

    No aga praktiseerides nüüd nii üht koma teist, siis ongi mul tõsine küsimus, et miks naised peavad need kohad karvutuks ajama? Katsun sellel teemal arutleda.

    Esiteks, kõige tõenäolisem põhjus on massipsühhoos või ma ei teagi, mis sõna oleks parem selle kohta. Aga igatahes žileti-, depilaatorite-, vahadefirmadel on palju kasulikum, kui inimesed elavad tõrjutuse hirmus, mida põhjustab karvasus. Teiseks on see harjumus, mille üle tihti ei juureldagi. Arvatakse, et nii on alati olnud ja nii peab ka edaspidi olema. Kolmandaks ongi seesama tõrjutus. Hirm, mida küll teised mõtlevad ja arvavad, kui enda eest EI HOOLITSE. Neljandaks, kui inimene ei teagi, milline ta võib loomulikuna välja näha, siis äkki mõni on nii loll ja arvab, et ta kasvab näiteks sama karvaseks kui kass? Haha, kas mõni tõesti arvab nii?

    Nii ja nüüd tahaks sellest hoolitsuseteemast rääkida. Karvade äraajamine ei ole mitte mingisugusel viisil enda eest hoolitsemine, pigem ikkagi enda naha vigastamine (isegi kui otseselt sisse ei lõika). Žilett juba esiteks - see koorib iga kord nahka, tekitades minihaavu, kust pääsevad bakterid paremini nahka pesitsema. Loomulikku naha tasakaalu ja mida iganes ka see lõhub, no seda on ju ilmselgelt näha, et nahk muutub kuivaks ja krobeliseks. Karvatüükadki ju hakkavad vastu nahka hõõruma kaenla all. See tekitab ju jällegi mikrohaavu, kust lähevad siis igasugu bakterid, seened, mustus jne sisse. Minu meelest tundub see ju rõve. Miks peaks meelega keegi nii tegema endale ja veel meelega? Kui keegi tahab enda eest hoolitseda, siis selleks on muidki võimalusi. Vb on tunne, et mida rohkem aega on kulutatud enda kehaga mässamisele, seda suurem on hoolitsus. No minu meelest on hoolitsus ka üks mõnus trenn, päev spaas või küünte lakkimine või korralik keha koorimine/pesemine või mida iganes. Sinna ei pea kuuluma naha vigastamine žiletiga või nahka aukude tekitamine epileerimisel.

    Tavaline õnnetus

    Räägin siis ehk sellest, mida teised inimesed arvavad. Muidugi võib rõvedalt kõlada, kui näiteks naine ei ole jalgu raseerinud, aga tegelikkuses ei ole seal erilist erinevust. Meeldib ju ikka naine kui inimene. Vähemalt minu meelest või siis vähemalt mul. Või kui ka on see nii oluline, siis on suuremaidki probleeme, kui see, et keha peal kasvavad karvad. Ma täiesti mõistan ka neid inimesi, kes peavad karvu eemaldama näiteks töö tõttu. Tänapäeva fetišitele tugineb mitmeid pornofilme ja töötades pornonäitlejana või isegi teatud teenuse pakkujana on tõepoolest oluline olla karvutu nagu lapsuke, kui ülemus nii käsib. Nii et, ei ühtki halba sõna selle kohta, see ju on töö nimel.

    No aga see värk, et jalgevahelt ei luba arstid karvu ära ajada (kuigi ma seda nõuannet kuulda ei võtnud ikkagi tol hetkel). No tegelikult kõlab see isegi loogiliselt, sest mingi kaitsebarjäär on ju olemas ikkagi karvade näol kasvõi bakterite vastu. Kuigi arvestades, mis selles osas võib teistele meeldida, siis mulle ei meeldi raseeritud karvadega mees. Lihtsalt ei meeldi. Nii et äkki peaks vastu sama pakkuma?

    Kaenla alt mulle ei meeldi üldse, kui mees on karvu ajanud. Ma ei tea miks. Või nüüd ma jäin mõtlema... et äkki on see seetõttu, et karvad iseloomustavad täiskasvanud inimest?! Sest laps on ju karvutu, aga suur inimene on juba karvaste kaenlaaukudega. Pedofiilidele järelikult meeldib sile. Jaa, siin ma isegi mäletan, kui mul kaenla alla teismelisena karvad kasvasid, olin ma nii uhke, et ma olen juba suur naine, mitte enam titt. Tegelikult kui selle üle arutleda, siis teada on, et kui inimest võrrelda loomaga, siis mehele meeldib noor naine. Võib-olla siis see, et karvad pole veel kasvama hakanud, näitab noorust? Või äkki on salaja mõned mehed pedofiilid?

    Mida ma siin postituses rõhutada tahtsin, oli see, et ma ei näe mõtet see tegevus megasuureks puhuda, sest see pole elu ja surma küsimus. Arvan, et võiks olla nii, et iga inimene teeb, nagu ta ise tahab, mitte selle järgi, mida tema meelest keegi teine tahab või hirmust olla tagaräägitud. Miks ei võiks maailmas olla pigem nii, et hindame pigem head, mida me kehale teeme? Mis ajaga ja miks on muutunud karvutusefetiš nii suureks?

    Ja minu meelest osade karvade puhul on lihtsam neid trimmida. Lihtsalt lühemaks teha ja kõik. Mind ikka osad mu karvad häirivad, kui riided on peal (ma ei ütle millised) :D Noh, nii et asja mõte ongi enda elu mugavaks teha ja enda kehas end hästi tunda ilma et miskit kuskil torgiks või segaks ainult selle tõttu, et loota mahtuda kuskile imelikesse kriteeriumitesse (kuigi erinevust ei pruugi märgatagi olla).

    Sellest oli nii õudne kirjutada, jälle eneseületus!