Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

esmaspäev, 30. mai 2016

Kas kiusajal on tõesti hoopis endal probleemid?

Tegin enda jaoks ühe päris huvitava avastuse, mida nüüd jagan teistegagi, et noh jälle kellelegi kasulik olla või mida iganes. Igatahes puudutab teema seekord neid inimesi, keda saab kirjeldada järgmiste sõnadega: ülbe, liiga kõrge enesehinnanguga, liiga heal arvamusel endast, enda meelest parim kõiges, ennasttäis (eks neid sõnu ole veelgi). Lihtsamalt öeldes siis selline ebameeldiv inimene, kelle puhul tundub, et ta peab ennast teistest paremaks ja võib mingi hetk midagi nähvata ka veel, sest sina pole tema jaoks piisavalt hea. Ka kiusajad liigituvad siia kategooriasse. Nii kui keegi teine polevat piisavalt äge kui kiusaja ise, siis võib saada sõimu ja peksu, sest omg, keegi teine pole ju nii lahe. No ma nüüd ei teagi, kuidas siis sellist ülbet inimest nimetada, ütleme siis, et ta on ülbik.

Avastus mul endal on seoses sellega, et sain teada, et varasemalt olevad inimesed arvanud, et MINA olen üks neist ülbikutest. Et minu kohta käiksid sõnad, et ma olen liiga heal arvamusel endast, ülbe ja mida kõike veel, mida öelda saaks sellise vastiku inimese kohta. Kogusin veel andmeid enda kohta mõnedest allikatest, kust sain. See andmete kogumine enda kohta on VÄGA raske töö, sest keegi ei taha kunagi taolistes teemades ausaid vastuseid anda ja mul oli tunne, et ma pean kangiga sõnu välja tõmbama inimestelt. No paar sõna sain välja tõmmatud, et mingitki puslet kokku panna.

Lisaks sellele olen ma elus teinud ise päris suure enesearengu või pöörde seoses mitmete probleemidega jne, millest ma hetkel väga rääkida ei soovi. Igatahes lühidalt öeldes olin ma mõni aeg tagasi sisimas äärmiselt ebakindel ja väga suure enesekriitikaga inimene. Selleks, et püsida/paista/olla normaalne ja aktsepteeritud, tegin ma kõike. Meigid, uhked riided, ja otseloomulikult ka käitumine. Ütleme kõige lihtsamalt, et olin passiiv-agressiivne kameeleon. Sest see, millist inimest seltskond ootas, selliseks ma ennast ka muutsin, sest hirm eemaletõukamise eest oli nii suur. Passiiv-agressiivne seetõttu, et kui nt mult paluti midagi teha, siis ma ei suutnud/julgenud öelda ei just sel samal põhjusel, et mul oli räme hirm, et mind tõugatakse eemale ja siis pole ma midagi väärt. Noh, ma polnudki enda meelest midagi väärt nagunii. Ja passiivselt siis tegin kaasa asju vastu tahtmist, kuni lõpuks kees üle ja võisin agressiivselt midagi vastu öelda.



Kui nüüd need kaks siiakirjutatud juttu kokku panna, näeb seoseid. Ülbik - inimene, kes ütleb ja nähvab järsku midagi halvasti. Passiiv-agressiivne inimene - ütleb halvasti kui midagi üle keeb, sest ta ei julge seda varem teha. Ülbik - endast kõrgel arvamus uhkete žestidega inimene. Enesehinnanguprobleemidega inimene - teeb kõik, et paista enesekindel kuni liiga kõrge piirini. Seega: ülbe = enesehinnangu probleemid. Tundub nagu oleks see enesehinnanguprobleem mingi anoreksia. Et oled juba piisavalt sale, aga ei saa enam pidama ja tahad olla veel saledam. Enesehinnanguprobleemidega on sama - kui ei taha välja näidata, et on madal enesehinnang, teed kõike, et see paistaks kõrge kuni enesehinnang paistab teistele laeni ulatuvat.

Minu üks väga suur probleem oli ka seotud mu enda halva arvamusega endast. Inimesi kohates ma juba iseenesest kartsin, et nad arvavad minust midagi kindlasti halvasti (sest mina arvasin endast halvasti ja noh nad näevad kindlasti veel vigu) ja olin seetõttu juba kohe alguses kaitsepositsioonis. Näiteks kui öeldi midagi, mis tundus minu jaoks, et üritatakse mind solvata, pidin kohe midagi vastu panema, et jumala eest ennast kaitsta!!! Nii et ma olin pidevalt nö löögivalmis, sest kindlasti see inimene, kes minu kõrvale istus, arvab, et mis koleda lolli kõrvale ta sattunud on.
See põhjustas otseloomulikult ka seda, et seltskondades ei julgenud ma kellegagi rääkima hakata ja ei vaadanud inimestele otsagi, sest muidu nad vb mõtlevad minust midagi halba.



Nagu aru saate, siis

arrogance is subconscious self defence

Ehk siis alateadlikult ma kaitsesin ennast.

Ma ei julgenud olla mina ise, ma nägin kõvasti vaeva, et kõigile meeldida, ma polnud kohe kindlasti meelega ülbe, ma üritasin olla sõbralik, aga nii kui mulle tundus, et keegi mind ei salli, kaitsesin ennast midagi vastu öeldes.

Miks ma olin selline? Nagunii mu varasematest postitustest on näha, et mind kiusati noorena. See tekitas minus madala enesehinnangu. Teine probleem on jälle selles, et ma olin järsku kena. Ja kenadele naistele öeldakse üsna sageli halvasti, aga ma olin väga haavatav selles osas. Kui ma ei sittunud ükssarvikuid või ei olnud karvutute jalgadega, tundsin, et ma olen 100x teistest inimestest halvem ja häbenesin ennast. Mõned mehed ütlevad sageli pick-up linena midagi halvasti ilusatele naistele, sest "ilus naine teab, et ta on ilus ja vii ta enesehinnang natuke alla, et ta sind hakkaks tahtma". Minu peal tehti seda väga sageli, kui ma nüüd tagantjärgi aru saan ning kui ma pidevalt kuulsin pigem halbu asju, vähem häid, siis eks need jätsidki oma jälje.

Kuidas ma sellest üle sain? Ma ei tea täpselt. Aga kõik need laused, et "maailm on sinu sees" jms, hakkasin neile mõtlema. Ja mõtlesin ma siis ükskord, et no teate... suva, kui ma teile ei meeldi, suva, kui te mind ära põlgate, suva, kui te ähvardate mind, et "kui sa nii ei tee, ei suhtle ma sinuga enam kunagi", suva, kui ma pole nii hea kui teie, suva kõik... Mõtlesin, et mul olen mina ise ja mina olen ainus kelle eest ma saan vastutada, ma ei näe teiste sisse. Teen nii, et mul on tore. Ja need teised inimesed siis, noh... nende probleem ju, kui PÄRIS mina neile ei meeldi. Taolised mõtted keerlesid mul peas ja nii ma ka käituma hakkasin. Muidugi oli hirm kaotada osa oma sõpru, aga teate, siis ma mõtlesin, et omg... mida varem ma olen mina ise ja kaotan oma mõned sõbrad, et saada uusi, kellele päris mina meeldin, seda parem ju. Pealegi ma ei viitsi kameeleon olla. Ja muidugi teekond ei olnud lühike paaripäevane.
Ma kusjuures isegi tundsin mõnede inimeste puhul, et nad näevad, et wtf... mis selle Heleniga juhtunud on, see pole tema ju... omg, ta ei meeldi mulle enam. Aga mul oli ükskõik, nagu ennemalt öeldud. Sest nii palju mõnusam oli olla mina ise ja öelda välja, kui ma ei taha/tahan midagi. Üks oluline lause on ka veel see, et ma ei saa mitte kunagi täpselt ette aimata, mis meeldib teisele inimesele või mitte. Ehk siis ma ei saa kedagi teist mängida, sest tegelikult teisele isikule see ei pruugi meeldida. Arusaam minuni jõudis ka nii, et olid taolised situatsioonid minu kohta. Umbes, kui keegi ütleb nt: "ma ei julgenud sind varem sellisele lahedale üritusele kutsuda, sest ARVASIN, et sulle see ei meeldi", siis ma sain aru, et see ajab mul sita keema ja miks ma peaksin ise olema keegi, kes teistel sita keema ajab?! Mõtlesin, klge, elu on ju nii lahe. Ole ise see inimene, milline inimene on sinu meelest äge.
Nii ja kusjuures loomulikult ilmus inimesi, kes ütlesid mulle, et ma olen palju lahedam kui ma kunagi olin. Et ma olin kunagi ülbe ja ennasttäis, aga nüüd olen nii chill ja äge. Aga naljakas, et need asjad ei lähe nagu kokku ju. Ehk siis ma taipasin üht: kui ma sisimas olin puuduliku enesehinnanguga, paistsin ma ülbe. Aga kui ma sisimas olen normaalse enesehinnanguga, paistan ma vahva. Kas pole mitte naljakas, et teine variant võiks tunduda pigem ülbe?

Selle kõige jutuga seoses on kindlasti väga paljud inimesed kuulnud lauset: "ära lase end kiusajast häirida, sest tal on tegelikult endal probleemid." Ja kui mina noorena seda lauset kuulsin ja selle üle mõtteid mõlgutasin, arvasin küll, et no kuidas on kiusajal oma probleemid. Ta on ju nii lahe, ta on nii äge ja paistab meeletult enesekindel ja arvab endast hästi... et pole võimalik, et tal on probleemid. Tegelikkuses ongi see lause õige. Teades nüüd, et ma paistsin ise kiusaja, avastasin ühe tõe: ülbe on ainult see inimene, kellel puudub normaalne enesehinnang. Ei ole mitte ühtki ülbet inimest, kellel oleks normaalne või kõrge enesehinnang. Ja lisaks selline asi nagu liiga kõrge enesehinnang ei ole ka võimalik, välja võib paista tõesti, et on kõrge enesehinnang, aga tegelikkuses on see vaid kaitsekilp. Mida tugevama enesehinnangupaistmisega kaitsekilp, seda ülbem ja rohkem ennasttäis vaene enesehinnanguprobleemidega inimene paistab. Loogiline ka ju. Kui inimene arvab endast hästi, ei pea ta mitte kunagi ülbe olema ega midagi, sest ta ei võta teiste öeldud asju otsekohe rünnakuna ja mõtlemine on tal palju selgem ning kokku tulebki normaalne inimene. Ülbel inimesel on lihtsalt vildakas mõttemaailm ning sisimas nad haletsevad ennast tugevalt. Nüüd ma tean seda. Loogiline ju ka, et nii paljud teismelised tunduvad ülbikud, sest on teada ju täpselt, et teismelistel on tavaliselt madal enesehinnang ja nad on alles eneseotsingute teel.

Minul läks ikka päris pikalt aega, et oma "ülbest hoiakust" pääseda, ehk siis visata minema kaitsekilp. Ega ma vist päris sellest pole suutnud loobuda, aga olen ikka meeletu progressi teinud. Muidugi on raske progressi teha, aga no, ma otsisin abi ka. Ja soovitan kõigile, kes tunnevad, et nad pole nemad ise, ärge kartke abi otsida! Mida varem saad pasa elimineeritud, seda parem! Hale enesehinnang on ka minu meelest nagu vaimuhaigus, sest see ei lase maailmal ilusana paista ja teeb sind ka teiste silmis nõmedamaks.

Kui nüüd loeb seda keegi inimene, kellele ma ka varem nõme, ülbe jms paistsin, siis täiesti mõistan sind ja nüüd sa tead vähemalt põhjust. Mul vedas, et mõned mu sõbrad on julgenud mulle tunnistada (mis on neil küll raske, sest keegi ei taha ju väga teisele halvasti öelda), millise käitumisega ja milline ülbik jne ma olin. Siiski, kui ma olen mentaalse ettevalmistuse teinud ja küsin teiselt oma kõiki halbu külgi, on sellega väga palju lihtsam tegeleda kui ise lõputult välja mõeldes, et huvitav milline teistele paistan. Sellist asja, milline teistele paistad, ei saagi alati välja mõelda. Ja kusjuures, ma arvan, et ma poleks ka ehk teada saanud, et ma paistsin teistele ülbe. Nagu ülbe?! Mina ja ülbe?! Mina, arg inimene, kes teised endast ALATI esikohale seab, ülbe?! Vot sellised mõtted on mul.

pühapäev, 8. mai 2016

Kokkuvõte ja mu blogi osaleb!


Seekord otsustasin teha taolise pöörase otsuse, et osalen Eesti blogiauhindade jagamisel 2016!

Pöörane seetõttu, et oma blogiga olen ma olnud alati pigem "peidus". Kui ma alustasin oma blogiga, see oli siis aasta 2009, oli mul mõttes väga kitsas lugejaskond, ehk siis vaid mõned minu sõbrad, sest kirjutasin üsna omavahelistel naljateemadel ja seadsin sõnu ritta nii, et ma ei pidanudki oluliseks, et keegi mõistaks, mis selle jutu taga võib tegelikult olla. Kuid minu üllatuseks ilmus tagasisidet isegi inimestelt, kes mind ei teadnud. Alguses otsustasin ma, et räägin nii vähe kui võimalik oma isiklikust elust. Vahel on üsna isiklikke asju kirjutades tunne, et tahaks kõik need jutud peita kuskile auto pagasnikusse, et keegi neid jumala eest lugeda ei saaks. Kuid proovisin järjest julgemaks muutuda ning saades tagasisidet andis see mulle veelgi julgust ja jõudu. Nüüd olen siinmaal, et olen suutnud isegi palju isiklikumaid asju kirja panna. Siiski on säilinud mu algne stiil. Igatahes tulen nüüd pagassist välja ja siin ma olen!

Täpsemalt saab nüüd selle ürituse kohta lugeda siit: http://bestblog.ee/kajastus/eesti-blogiauhinnad-2016/ ja http://bestblog.ee/

Hääletada saab sellelt lingilt: https://surveer.com/s/W94RS22J

Muidugi ei pea minu poolt hääletama, kuid valige oma lemmik välja ning kindlasti hääletage!
Mu blogi leiab eluliste blogide kategooriast. Ja kes mäletab, võib ka mu blogi pidada saurusblogiks, mille ma ise üllatudes avastasin, et tohoh hullu, ma olen ju aastaid juba kribanud. Tunnistan ausalt, et mõndadel kordadel vahepeal olin mõelnud isegi oma blogi sulgemisest. Eks see kajab postitustest ka välja, kuid jäi tegemata see samm õnneks.

Igatahes, mis ma veel öelda tahan, on see, et ma olen ise päris suure hüppe teinud. Nii blogimises kui ka kirjutamises. Ma olen olnud pigem sahtlisse kirjutaja, sest kõvakettasahtel on mul küll igasugu jutte täis ja väga mitmetes erinevates stiilides. Ok, ma isegi ei tea, miks ma seda räägin. Ma olen vist ikka päris julgeks muutunud.

Head blogide nautimist kõigile!

Ps! Hääletage kodus! Tehtud on nii, et igalt IP-lt saab hääletada ainult ühe korra! Seega kui te viibite oma seadmega kuskil antava IP-ga kohas, on päris suur tõenäosus, et keegi on sellega juba ära hääletanud. Nii et kasutage oma kodu WiFit või kaablit ja andke hääl. Lisaks ma täpselt ei tea, kuidas töötab mobiilandmeside sel korral. Ma avasin mobiilandmesidega ning nägin, et oleks võimalik hääletada. Vaadake siis üle. Kui näitab lingil tänusõnu hääletamise eest, siis kasutage teist IP aadressi.


kolmapäev, 4. mai 2016

Naljakad asjad, mida mulle on öeldud minu kohta...

...ja tõele ei vasta, sp ongi naljakas.

"Aga see pole sinu jaoks vist nii luksuslik, kui sa harjunud oled."
"Sa pead mulle külla tulema, näed tõelist maaelu! Pead isegi välikäimlat kasutama."
"Ma arvasin, et sa ütlesid, et sulle meeldib seepärast maa, et mulle meeldida. Ma ei uskunud, et sinusugusele tüdrukule saab maa meeldida." (Mida?!)
"Omg, issand, need on tõesti mustad jalanõud! Ma arvasin, et kui sa ütled mustad tallijalanõud, siis on need ainult natuke määrdunud nagu tüdrukutel tavaliselt."
"Omg, sa Tallinnast. Mida sa siin Suure-Jaanis/Tartus/vms teed?"
"Ma kardan, et sinule, ilusale lillele, ei sobiks selline keskkond." (I know, ma lähen pooleks, kui ma väljun oma vatihunnikust luksuslikus NYC katusekorteris)
"Sulle meeldib saun? Maal?" (Oot, miks mulle ei peaks)
"See pole sinu jaoks põnev, me teeme *insert minu jaoks põnev asi*" (Sellisel juhul ma alati kahtlustan, et pigem ei taheta mind sinna ja see põnevusejutt on ettekääne)
"Ah, see pole sinu jaoks põnev. Me sõidame lihtsalt ringi." (Ringisõitmine pole põnev?)
"Sul seal igav, sest me oleme garaažis." (Miks see igav on?!)
"Lähme pigem sinu autoga, sest noh, mul on mootorratas ja see sulle ei meeldi, ma oletan."
"See pole põnev sulle." (Jah, Master, sain uue huviala teada enda kohta)
"Sul on nagunii kosilasi jalaga segada! Ei ole või? Ära valeta, ma ei usu."
"Mis su elul saab viga küll olla."
"Sa nii ilus, sa saad nagunii kõike."
"Sa nii ilus, DJ paneb kindlasti selle laulu, mida sa tahad." (ei pannud, ignoreeris mind, teinekord uskuge mind, kui ma ütlen, et keegi ei tee midagi ainult seepärast, et ma tüdruk või ilus)
"Sa ju tüdruk, sa kindlasti saad, mida tahad, kui küsid." (kahjuks enamasti ei vasta tõele)

Minu magamise ajal: *inimene hiilib, inimene sosistab, kui rääkida vaja, inimene paneb ukse tasakesi kinni*
Ma ärkan alati selle peale üles, kui keegi mu une ajal kahtlastelt vaikselt on. See täiega ärritab, sest paneb mind mõtlema, et on mingi oht, kuna on hiilida vaja ja siis hakkab õudne mul ja ma ärkan üles. Ega ma magades kurdiks ei jää ju. Ehk ma kuulen hiilimist nagunii ja ma kuulen ka tavalist käimist. Aga tavalise tegevuse registreerib mu aju ära kui ohutu ja siis magan midagi mäletamata edasi. Aga hiilimine on ju kahtlane ja aju registreerib mu jaoks selle ohuallikana, siis ärkan. lolz

See beibe käib metsas vä?

See pole sama inimene ju!?


Kui keegi helistab, kui ma magan: "Tsau, tead, mis põnev asi juhtus!? Aa, sa magad, ma siis ei räägi, tsau." Krt, ma ärkasin üles juba, muidu poleks vastu võtnud ju, räägi! Ilmselgelt ma enam magada ei saa peale seda.

Ja siis hiljem öeldud ja enne mõeldud:
"Ma alguses arvasin, et sa ülbe bitch."
"Sa tegelikult nii sõbralik, ma poleks arvanudki."
"Ma alguses arvasin, et sa hull tibi."
"Sa täiega teistsugune, kui ma arvasin."
"Sa pole üldse selline nagu teised tüdrukud."
"Ma arvasin, et kõikidele tüdrukutele meeldib *insert random stereotüüpne arvamus*. Wow, sa nii teistsugune." (ma tean, see on suht korduv lause minu kohta)

Oijah ja meenus üks asi veel, mida ma olen kuulnud netitutvuste puhul või siis, kui inimene on varasemalt minust ainult pilti näinud, siis enamasti 98% öeldakse nii ja ülejäänud 2% näen seda näost: "WOW, sa näed palju parem välja kui pildil!". Mäletan, kui ükskord üks inimene oli natuke tõrjuv ja ütles mind nähes: "wow... ooo.. ee.. ää.. sa näed välja... pildid on sinust nagu... et noh." Ma mõtlesin juba, et misasja, et on isegi keegi, kes ütleb midagi muud või? Ta ei tahtnud öelda, mis lugu siis on mu väljanägemisega ja piltidega minust, hullult pinnisin. Lõpuks ta ütles: "Et noh, pildid ei ole sinust üldse nii head, kui sa tegelikkuses välja näed. Sorry tõesti." Minu meelest selle pärast ei pea vabandama, pigem kompliment. Tänan! Kuid jah, võib võtta ka tõesti teistpidi, et ma pole sugugi fotogeeniline või siis lihtsalt lisan endast koledaid pilte üles.


Mõni inimene autos (see on tõepoolest meeletult tüütu):
Foorile lähenedes: "PUNANE!" (Mina: ilus värv jah teine)
Ülekäigurajale lähenedes: "INIMENE!" (Mina: Vahi ja ongi... Ma vaatasin, et gorilla hoopis.)
Teel sõites: "TROLL TULEB!" (Mina: Ma arvasin, et läheb, aga ok)
Teel sõites: "VAATA BUSS KEERAB PEATUSEST VÄLJA!" (Mina: oo, kui põnev! Pole näinudki bussi!)
Teel sõites: "AUTO!" (Mina: Päriselt või? Lendav taldrik polegi või?)
Sõites: "APPI! Aaa.. huhh... APPI.. Aa huhh." (wtf :D)

Siin tahaks igaks juhuks tuletada paari tõsiasja kaasreisijatele meelde: JUHTI EI TOHI SEGADA! Mhm, ainult üks tõsiasi ongi, aga loogiline ju. Ma sõidan 95,5% ajast üksinda ja mis ma siis ei tea, et foorides on tuled ja ülekäiguraja juures tuleb jalakäijatele teed anda? Et peab mingit märtrit püüdma mängida ja seal istmes kõngema ja värisema ning kõike mööduvat üles tähendama ja kätega vehkima? See hullult ärritab, tavaliselt ütleb see inimene seda asja ka siis, kui ma seda ise juba mitu sekundit varem täheldanud olen ja siis ma pean uuesti oma tähelepanu tagasi fokusseerima asjatult, sest olen selle ohuallikaga juba tutvunud oma peas nagunii. Nagu näha, tekib ohtlik olukord, sest juht peab suuremas mahus andmeid läbi töötama. Mitte kordagi pole juhtunud, et selline asjatult karjatamine midagi päästnud oleks. Need, kes hädaldavad, neil tuleks silmad kinni siduda.
See on ka põhjus, miks keelati telefoniga rääkimine juhtidel, aga ma keelaks ära hädaldavad kaasreisijad, sest need ärritavad ikka kordades rohkem. Sest kui nad seal karjatavad, sa ei või kunagi teada, MILLAL on tõeline ohuallikas ja siis on juht koguaeg pinges. Näiteks, kui sa karjatad hoopis seekord, et meenus midagi lahedat, siis see ärritab juhi tähelepanu juba ning teeb sõidu riskantsemaks. Isegi sel juhul, kui on päris oht, siis tegeleb ikkagi ohuga juht ja kuna ta hoiab nagunii alati silmi teel, siis lihtsalt lasta tal sellega rahus tegeleda, eks.