Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 5. september 2016

Ma tean, miks ma kole olen

Kirjutasin millalgi postituse, arutledes seal põhiliselt selle üle, miks ma ise ei suuda aru saada ega tuvastada, milline naine on ilus.

Ma arvan, et nüüd ma olen lahenduse leidmisele lähemale jõudnud!


Kõik algab lapsel juba keskkonnast. Mis keskkonnas inimene kasvab, see mõjutab teda päris palju, nagu teada. No geenid annavad mingi osa ja keskkond ka mingi osa. Mõtlesin siis ükskord, et kuidas ma küll ilu ei mõista ning miks ma end koledaks pean ja mõtlesin siis, kus keskkonnas ma kasvasin ja nägin seost! Põhimõtteliselt saab nüüd väita, et ma ei ole kole, vaid ma olen oma perekonnas kõige koledam!

Tänapäeval vingutakse, et Barbie nukud on liiga ilusad ja ebanormaalse kehaga ja mida kõike veel. Kui ma Barbiedega lapsena mängisin, pidasin ma teda täiesti tavaliseks naiseks, milline ma ka ise olen, kui suureks kasvan. Või noh, ma üldiselt teadsin vist, et ta peab selline ilus olema. Ehk siis ideaalne välimus võrdus minu jaoks tavalisega.

Kui ma käisin esimeses klassis ja ka teised lapsed nägid minu ema, küsisin teistelt lastelt hiljem siis, et milline minu emme on ka. Vastuseks öeldi mulle ahhetades "nagu elluärganud barbienukk!" Ma ei teadnudki, mida selle peale kosta. Teadsin, et Barbiet peetakse ilusaks, aga minu ema oli minu ema ja me ei rääkinud perekonnas minu mäletamist mööda niimoodi ilust.

Mul pole kellestki praegu ühtki pilti siia tuua, aga mäletan, kui nägin mingit ema ja tädi noorepõlvepilti, nad nägid seal välja reaalselt nagu Hollywoodi staarid. No ja kui ma viibisin lapsena pidevalt sellises nö ilusate inimeste keskkonnas ega rääkinud sellest, et me oleme ilusamad kui teised, siis pidasingi oma perekonda tavaliseks. Sest selline on see keskkond.

Ja iseenda taustsüsteemile tugineb ju väga palju võrdlusi. Kui minu taustsüsteemis on koguaeg täielik ilu, siis jah, lapsena ma märkasin, et rsk, ma nii kole ju. Mulle ei meeldinud üldse mu lõualott ja näojooned. Mu perekonnakaaslastel on nii ilus sirge kitsas nina ja siis mul oli selline ülespoole ulatuv ja naeratusega eriliselt laiaks veniv juurikas näos. Kõige mu "lemmikumad" näojooned, mida ma sisimas koguaeg kirusin, on need naerujooned nina ja suu vahel, mis tekivad kui naeratada. Kui ma naeratasin, venisid need kastikujuliseks minu sõnade järgi ning seetõttu ma vihkasin enda naeratust. No muidugi see lai ahvinina ka, nii et polnud mul suurt tahtmist oma koledat molli demonstreerida. Teistel perekonnas sellist viga polnud! Järelikult ma olin kole!

Näiteks mu emal ja tädil käis ülikooliajal nii palju poisse ühika taga, et hoia ja keela. Ma mõtlesin selle peale kadedalt, et ma nii kole, mind ei taha nkn ülikooliajal keegi.


Vaadake neid jooni suu ja nina vahel. Siin ma olen vist 18.
Vaadake nüüd seda hiljutist pilti ja võrrelge eelmisega. On ju puudu need kõverad jooned. Nüüd on jooned sirgemad
Igatahes ma vihkasin, et need jooned on mul nii koleda kujuga. Selle tõttu ma vältisin peegleid, aga no kui pidi peeglisse vaatama, siis ma ei naeratanud vähemalt peegli ees, nii et asi seegi.

Siin on demonstreeritud suht see, mida ma enda näos vihkasin: ümmargune pallinägu, pisike kole suu, väga allasetsevad kulmud, kastijooned, lõualott ka vist heal juhul
Et täpsemalt aru saada neist kastijoonest, lisan Jennifer Anistoni pildi, kellel on ka sellised näojooned, mida ma enda puhul ei sallinud.



Muidugi teine asi, mida ma enda puhul üldse ei sallinud, olid mu madalalasetsevad kulmud. Ma ei saanud aru, miks just MINA olen sündinud sellisena, et kulmud on nii madalal, et ma ei saa isegi korralikult lauvärvi endale peale panna. Jah, selline probleem mul oli ja minu jaoks oli see väga suur probleem. See andis muidugi mulle ajendi ju ennast koledaks pidada. Teistel ju nii polnud!

Mingi aeg teismelisena tegin avastuse. Mu kastijooned ja imelikud grimassid on päritud mu isapoolselt suguvõsalt, kellega ma nii tihedalt ei käinud läbi nooremana. Igatahes, nüüd tean, miks ma koledam olen, kui mu emapoolse suguvõsa inimesed.

Lühidalt mainin, et mul olid sellised kohutavad probleemid ka nagu (väga) probleemne näonahk, kõverad hambad. Oluline on nüüd siinkohal see, et pm on olnud kaks faasi mu välimuse osas. Üks faas, kus ma olin teismeline ja olingi päriselt kole. Teine faas, kus ma olin kena, aga arvasin, et olen inetu.

Keha kohta siis ka nii palju, et mitte kunagi ei pidanud ma oma keha ilusaks. See oli koguaeg selline olnud ju ja mingid väiksed rinnad ja liiga sale jne. Tegin isegi Photoshopis enda pea kellegi teise ilusa keha otsa, sest tahtsin ise nii ilus välja näha. Aga mu nägu oli ikka kole ja ajas mind närvi isegi seal keha otsas. Mul need pildid siiani alles, ma ei tea, kas julgen näidata :D

Okei. Nagu näha, võtsin julguse kokku ja panin siia 2013 aasta alguses photoshopitud pildi, kus panin enda näo mingi naiseliku keha otsa. Kui selline teguviis ei illustreeri minu tolleaegset meeletult madalat enesehinnangut, siis ma küll ei oska öelda, mis muud tõestust veel vaja oleks :D

Kuna see oli hell koht minu jaoks, et ma kole olen, siis suht ignoreerisin seda ja minu jaoks oligi olulisem sisemine ilu. Nii et intelligents, huvid jne olid pigem minu jaoks. No, see sobis mu introvertsele loomusele. Las olen siis kole. Ma isegi ütlesin, et ega välimuse alusel ülikooli sisse võeta.

Aga nüüd, kui ma olen oluliselt targem, oskan ma teadvustada endale palju rohkem, et on väga palju erinevaid inimesi. Arvestades näiteks oma kehaga. Ma tean ju nüüd, kui suured on kaaluprobleemid, mingid voldid, armid jne, millest ma ei saanudki kunagi eriti teadlik olla. Või noh, olin küll. Lapsena ükskord mõtlesin nii: "tahaks samasugune ilus paks olla, nagu mu klassiõde! Miks just ma nii kole peenike olen?" Seda siis seetõttu, et mind kiusati mu saleda keha pärast. Nüüd tagantjärgi ei ole vist muud öelda, kui et kadedus. Tol hetkel ma arvasingi, et sale on kole.

Kehast rääkides, ma ei peaks üldse vigisema tegelikult ju, mida on mulle ka öeldud nüüd. Muidugi isa mul vahel vingub, et ma paks, aga see selleks.

Lisaks nii palju, et näos mul enam neid nii suuri kastijooni pole. Oi, kus ma olin õnnelik, kui ma ükskord naeratasin peeglisse ja nägin, et kaste pole! Oh seda rõõmu küll! Aga palju ma igatahes igaks juhuks ikka peeglisse ei naerata. Nagu ka Jennifer Anistoni puhul näha, siis vanusega nägu muutubki paremaks.

Ja kõige imelikum avastus, mida ma aja jooksul olen mitu korda kogenud, on järgnev. Kui ma vaatan iseendast paariaastataguseid vanu pilte, siis ma mõtlen, "Oh my god! Kuidas ma aru ei saanud, et ma nii ilus olen?!" Minu meelest on see tagantjärgi avastus ebameeldiv. Samas ka meeldiv, et ma saan teada, et ma ikkagi olin ilus, aga ebameeldiv just seetõttu, et tol hetkel ma seda lihtsalt ei teadnud! Ja käitusin vastavalt koledale inimesele (ja seetõttu olin ülbe). Vastik ju! Nende vanade piltidega on veel nii ka, et kui tol ajal end neilt piltidelt nägin, vaatasin, et issand, kui kole inimene ja puha ning ilmselgelt ei avaldanud ma pilti kuskil.

Lisan siia nüüd siis galerii oma vanadest avastustest. Panin mingi vana ketta taha ja vaatan seal, mida ägedat ma leian. (Pildid on ajast, kui ma olin ilusaks muutunud juba).

Wow, mu juuksed! Ja ma tol hetkel (2011) arvasin, et mul on megaõhukesed ja lühikesed juuksed! Ma olin loll või? Jumal küll, need ju nii pikad! Tumedamad on need seetõttu, et ma ise värvisin musti triipe juustesse. Hea meelega oleks üleni mustaks värvinud, aga ei hakanud. Täiesti haige, et ma sellel hetkel seda ei hinnanud nii väga.


Sellised juuksed! Miks ma ise pime olin ja neid ei näinud?

Ma ei tea, mis grimassi ma siin pildil teen, aga mida mu ripsmeid?! Nii pikad ju. Ja kulmud nii tumedad ja paksud?! Nojah siis. Aasta oli siis ka 2011.

Keha kohta ütleks nii palju, et see on mul koguaeg sama olnud vaadates neid bikiinipilte, mis ma endast leidsin. Võib-olla oli kunagi rohkem tselluliiti, väiksem tagumik ja suurem biitseps. :D

Ma ei tundnud ära praegu end neilt piltidelt alguses just näo poolest. Esiteks seepärast, et see polegi kole nägu ju mu praeguse arvamuse kohaselt. Tol hetkel (2013), kui neid pilte tegin ja pärast vaatasin, öökisin ma iga pildi peale.



Isegi kunagi kauem aega tagasi avastasin ma, et muutun ajaga (no shit). Tegin uhkelt siis kollaaži, mis näitab, kuidas mu paks moll on saavutanud kitsamad mõõtmed ja suusahüppemäest nina on muutunud sirgemaks. Vasakpoolne pilt on siis vanem. Tundub nägu vaadates, nagu ka keha võiks paks olla, aga ma ei olnud siis ka paks. Kollaaž on tehtud 2014 aasta alguses ja see paksema näoga pilt on aastast 2013. Nii et polegi väga kaua aega tagasi vist. Oih, tegelt varsti tuleb ju 2017 juba.

Siuke modellipilt siis jällegi aastast 2013! Mis ma olin reaalselt pime või meeletutes kompleksides? Minu meelest nii kena pilt, aga siis ma mäletan, et mõtlesin, et fck JÄLLE kõik fotosessiooni pildid on ebaõnnestunud. Ega ei ole mul süüdistada kedagi teist kui ennast.

Kui ma tol hetkel ei saanud aru isegi sellest, millisel pildil ma kena välja näen, siis kas praegu on ka äkki samamoodi või? Et teen endast hunniku pilte ja mõtlen, et öök, kui kole ma olen. Ja siis kaks aastat hiljem vaatan, et issand, mis kaunis pilt. Ma kardan, et on praegu ka nii. Kuidas ravida seda haigust? :(

Võiks siia võrdluseks lisada endast uuemaid pilte. Aga ma pildistan end nii harva. Ükskord panin isegi telefoni sellise kohustuse, et iga päev tuleb üks pilt teha endast. Ilmselgelt ma seda ei teinud. Nüüd mul pole nagu midagi erilist valida, mida siia lisada.

Siia panin siis ühe uuema, mis on jällegi minu meelest kole. Ma ei tea, kas see on tegelikult ilus või kole nägu minust, aga nagu näha, on mul ikka veel see haigus, et pean kõiki uuemaid pilte endast koledaks.

Igatahes, ennast tuleb lõppude-lõpuks ikka rohkem pildistada. Siis on rohkem mälestusi ning pärast hea meenutada, milline välja nägid ja kas olid ikka nii kole, kui arvasid.

Need kõik eelnevad pildid olid ajast, kui ma olin juba ilusaks muutunud, aga ei teadnud seda veel. Ükskord eksisteeris aeg, kus ma olingi reaalselt kole, isegi nüüd neid pilte vaadates arvan nii.

Muidugi on väga palju inetumaid pilte ka minust nö sest ilusamast perioodist, mida ma siia ei lisa, aga mu jutu tuum oligi selles, et ka nende ilusate piltide kohta, mida ma siia lisasin, arvasin ma, et need on koledad. Ehk siis mul oli vildakas arusaam enda välimusest.

Lõpetuseks lisan pildi, kus ma 15-aastane olen (see kole faas siis). Ehk see aitab paremini aru saada miks ma end koledaks pidasin :D Ses mõttes, et laps küll, aga 15-aastased üritavad ju täiskasvanud ja ilusad välja näha ja nii oli ka minu ajal.

Vanemaid koledaid pilte ma siia ei topi praegu. Lühidalt võin öelda, et mu nägu oli tõepoolest ebaproportsionaalne. Kuidas ma julgesin sellisena avalikes kohtades eksisteerida :S

Kuhu ma nüüd selle jutuga jõuda tahtsin, oligi see, et ma arvasin endast väga palju halvemini, kui ma oleks pidanud. Ma olin meeletult enesekriitiline. Tundub tõepoolest nagu mingi vaimuhaigus, et kui muutusin ilusaks, ei saanud ikka veel sellest aru. Siiani suurt ei saa.



3 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. paistab, et sul ei olnud und või sellel teemal mõtlemine ei lasnud magada :D
    Võin öelda, et arvasin ise nooremana sama, et olen kole. Praegu hindan enda välimust normaalseks kuigi öeldakse kenamaid komplimente

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma ei mõtleks sellele, mõtleks tollele. :)
      Sul siis sarnane lugu veits isegi nagu mul.

      Kustuta