Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

laupäev, 8. oktoober 2016

Ausus ja valetamine

Tere, kallid lugejad!

Ma mõtlesin, et ehk on mõned inimesed hakanud mõtlema, miks on minu jaoks olnud nii oluline koguaeg, kui olen kommenteerinud, milline mu kaaslane peaks olema ja öelnud et ta peaks olema AUS. Et aus siin ja aus seal ja kõike sellist. Esiteks, kas ma ise näiteks olen juba piisavalt aus, et sellist kriteeriumi nõuda kelleltki teiselt?

red lips always lie...


Ilmselgelt esitatud küsimuse vastus on jah. Miks see on jah, vaatame siis edasi. Kui ma juba väike olin, ei pidanud ma valetamist suurt millekski. Näiteks lasteaias kord oli üks juhtum. Mingi poiss rääkis uhkelt, et tal põles ükskord terve jalg ära (uhkustas). Ma ütlesin oma lasteaiasõbrannale, et kuidas selline asi küll võimalik on: kui jalg ära põleb, ei kasva ju uut jalga, aga tal on kaks jalga olemas. See tüdruk vastas nagu muuseas: "ah, ta valetab". See pani mind mõtlema. MIKS ta valetab? Muidugi küsisin ka seda sõbrannalt. Ta ütles: "et ennast paremaks teha." Nii, sain vastuse ja hakkasin mõtlema, et mis mõttes end vaja paremaks teha, kui nagunii on aru saada, et see on vale. Esiteks mulle jäi temast mulje kui kehkenpüksist, kellel on vaja end koguaeg tõestada. Teiseks, kui ta seda valetas, siis järelikult on ta enda elu nii igav ja mõttetu, et miski aus temast ei avaldagi piisavalt muljet teistele. Kolmandaks, valetamine on ju veel häbiväärsem, kui see, et ta elu ongi nii äge. Elu ei saa lahe olla, kui selleks peab valetama. Isegi kui midagi on lahedat, ma ei usu seda.

Nii, sellised mõtted olid mul siis lapsena peas. Ja nii ma neile ka kindlaks jäin ja minu meelest tundus kõik ääretult loogline. Pole vist vaja öelda, et ma ei valetanudki enamjaolt (hiljem toon mõned näited, kui valetasin). Minu jaoks asi kas juhtus või ei juhtunud, aga kõige mõttetumaks asjaks oli valetamine. Kui ma pole piisavalt hea, siis ma tunnistan või siis saan piisavalt heaks, aga valetamine teeks mind isegi veel halvemaks ju.

Ma ei tea, kas ma olin mingi imelik laps või midagi, aga millegipärast selline aus titt ma olin. Kui oli vaja, et ma ei räägi millestki, siis ma lihtsalt ei räägi, mingil määral see võib vale olla, aga ma ütlesingi, et "ei räägi", mitte ei mõelnud selle asemel midagi muud välja.
Pole vist vaja palju seletada, et ma jäin selliseks ka edaspidi.

Oi, mul on südamel üks suur asi, mille ma nüüd välja tahaks rääkida! Kui ma olin esimeses klassis, ma jagasin ühe tudrukuga ühte müstilist kogemust, mis mul oli. See kogemus oli taoline: jõllasin suvilas voodis pimedas ühte aknaalust kohta ja seal oli selline valgus kuidagi imelikult. Valgus oli üks hetk nagu kellegi kummituse suur käsi ja siis oli ta suur jalg. No esimese klassi lapse pisikese sõnavaraga seletasin ma seda oma tolleaegsele sõbrannale ja ta ütles: "ma ei usu, sa valetad". "Ei, ma ei valeta, see oli päriselt nii ju!" Ütlesin ja mõtlesin, et mis mõttes ma valetan. Jällegi: MIKS ma peaksin üldse valetama? No pressisin, mis ma pressisin, tema arvas, et ma valetan. Lõpuks ma vist ärritusin ja siis ma alles valetasin päriselt: "Jah, ma tegelikult valetasingi." Vot ja see lause oli vale! Ja et ennast lohutada, ütlesin ma iseendale mõttes: "mina ise tean, et nii see juhtus ja ma ei valetanud ja see jääb minu saladuseks." Haha :D Ma ei tea, kas see tüdruk seda loeb või ei, aga kui loeb, siis on tore (kui ta ise üldse taolist vestlust mäletab), sest see on mul nii kaua hingel olnud. Ilmselgelt ma pärast seda kahetsesin, et ei osanud täpsemalt selgeks teha, et see pole vale.

Minu üks elu, mitte just hirm, aga vastik situatsioon, on selline, kus inimene ARVAB, et ma valetan ja SÜÜDISTAB mind, kuigi ma ei valeta. See on kõige vastikum asi, mis üldse juhtuda saab. Pole vaja öelda, et mul on seda sageli juhtunud, eriti nooremana. Arusaadav on see, kui kõik või paljud lapsed valetavad, siis miks just mina peaks olema see, kes ei valeta? Täiskasvanu ehk mõtleb nii. Aga kui ma ei valeta ja ma reaalselt nägin rästikut või ufot või midagi... siis teate, vahel oli mul küll tunne, et krt, hakkakski meelega valetama, sest nagunii ei usuta. Kusjuures see eelmine näide oli sarnane. Lõpuks valetasingi, sest ausust ei usuta. Mul on vist veel olnud sarnaseid olukordi. Lõpuks ma võin valetada lihtsalt teise lolli inimese meeleheaks, et umbes: ise sa tahad, et sulle valetatakse, söö siis üks vale ära ja paras kah! Suht naljakas on ka siis vaadata, et teine inimene jääb rahule ja näole ilmub õnnis ilme mõttega: "hehehe, nüüd ta tunnistas üles!" Ja siis mina mõtlen: "hehe, nüüd ta kujutab ette, et ma tunnistasin üles... tohman."

Üks mu väike selline hirmuke on olnud taoline: elulised situatsioonid on viinud mind olukorda, kus mind näiteks politseis süüdistatakse milleski, aga ma ei saa enda süütost tõestada, sest kõik tõendid mängivad minu vastu. Teate... see on nii hirmus! Üks mu hirmudest. Ja siis tee aus nägu ja ütle, et nii ei olnud, et päriselt ka, surmarelv kukkus ise mu kätte ja seepärast on mu sõrmejäljed seal, aga ma ei tapnud seda inimest ja blabla. Muidugi keegi ei usu seda. Aga deem, ma ei valeta ju! Ülivastik! Ja ma olen sarnastes situatsioonides olnud, õnneks mitte ülekuulamislauas, kus sellest sõltub mu saatus, aga põhimõtteliselt. Elus on juhtunud minuga väga uskumatuid asju, nii et pärast on suht võimatu teisel inimesel aru saada, et ma ei valeta. Mul on kahju, et mulle hetkel ükski taoline situatsioon ei meenu, aga kui meenub, tulen panen selle siia kirja.

Aa, üks olukord meenus. Mul see psühhopaadist eks armastas surkida mu eelmistes kurameerimistes, et miks ma nendega koos olin, mida tegin, kus käisime ja kõik muu jura, mis mul endalgi kuskile kaugesse mälusoppi ammu haihtunud on. Ma arvan, et ta on ainus ka maailmas, kes paaniliselt üritab levitada juttu, et ma hull hoor ja lits, sest nii ta mind nimetas pidevalt ja tema eluunistus oli panna mind tundma, et ka kõik teised maailma inimesed arvavad minust nii. Igatahes ta päris ja päris ning seletasin talle siis kõike, mis meeles oli. No ja üks hetk järsku muutus ta imelikuks ja ütles: "sa VALETASID mulle selle asja kohta! Tunnista üles!!!" Ma alguses ei saanud aru, mis tal juhtus, siis hiljem selgus, et ma olin tema lõputu ristküsitluse korral ühel korral öelnud midagi teistmoodi. Meenus mulle, et vastasin teistmoodi, kuna sain ta küsimusest valesti aru lihtsalt. Minu meelest küsis ta varem, kas mul toimus mingi tüübiga midagi suvel... no ei toimunud. Siis hiljem küsis, kas mul üldse selle tüübiga midagi toimus... jah enne suve ju toimuski kõik, mitte hiljem. No ja siis oli tal kisa lahti, et mina olevat valetanud. Ma püüdsin seletada, et ma sain valesti aru, aga kaua sa ikka psühhopaadile seletad, kes ise koguaeg valetab. Ta muidugi ei oskagi aru saada, et mul juhtus inimlik eksitus ja läks segi. Teate, ta oli isegi nii viisakas, et andis mulle head valikud: "siin on kaks varianti: sa kas valetasid või sa oled täielik loll." Vist oli mingi kolmas variant ka, aga ma ei mäleta enam. Ükski neist polnud õige variant, aga valisin vist selle, et ju ma olen loll siis. No see oli olukord, kus ma ei hakanudki valetunnistust andma, vaid jäin endale kindlaks, et ajasin segi ja ei valetanud ma midagi meelega. Talle nii hirmsasti see teema meeldis, ikka aeg-ajalt tuletas mulle meelde, et ma valetasin ja mõnikord ütles lausa, et "kui sa käitud nüüd niimoodi (nagu mulle meeldib), siis ma nüüd hakkan arvama, et sa rääkisid tõtt." Aa, haha, ükskord ta isegi ütles: "kui me nüüd ära lepime ja koos oleme (ja sa teed seda mida ma tahan), siis ma enam ei arva, et sa lits oled." Haha, nüüd tagantjärgi on see lihtsalt haiglaselt naljakas :D Tol hetkel see küll nii naljakas ei olnud...

Nii, räägin veits siis, miks ma ei valeta ja selleks on mitu põhjust. Esiteks, ma ei viitsi end paremaks teha või kellekski, kes ma pole. Nagunii üks osa minust on see, et mulle meeldib ausus. Teiseks, ma ei ole siiani veel täpselt aru saanud, miks on vaja valetada. See mehhanism on olemas tõesti, aga ma ei pea seda kasutama. Kui on olemas tõde, siis vale on ju lihtsalt vale ja see on mõttetu. Võite mulle lisada näiteid olukordadest, miks valetada on vaja. Kolmandaks, iga olukord on selgeks räägitav tõe abil ja see on palju lihtsam ju. Me kõik teame iseenda pealt näiteks, mis me sisimas tunneme ja siis varjata seda teise INIMESE eest, kellel on ka olnud kunagi SAMASUGUSED tunded, on mõttetu ju. Isegi, kui ta pahandab, ta ju siiski teab neid tundeid. Nii et ta saab aru ju. Hea näide on see; mees valetab naisele, et "eiii, ma ei vaadanud seda ilusat lühikese seelikuga brünetti tibi üldse!". No aga miks nii öelda, kui ma tean, et bioloogias on selline mehhanism, et loodus teeb automaatselt, et mehe silmad pööratakse ilusa naise poole, sest vaatamine ei ole absoluutselt kulukas ning võib tulla ka kasuks. Nii et, kui vaatab, siis see pole isegi tema süü ju, vaid automaatne reaktsioon, mida saaks ehk küll ümber harjutada parema tahtmise korral, aga siiski. Nii et sellise elementaarse asja kohta valetamine on samamoodi nagu... miks valetada, kui ma tean tõde automaatselt. Neljandaks siis, ma ei viitsiks oma valet meeleski hoida, suht mõttetu ju mingi lisakoormus oma ajule. Hoia mingi story peas, mis nii pole. No räägin parem tõde ja see pole minu süü, kui tõde teistele ei kõlba.

Nii, et nüüd selgeks teha, siis ma pole siin mingi eriline inglike, et pole elu seeski ühtki valesõna hoidnud ega midagi. See eelnev jutt oli toodud pigem asjaolus, et mõtet pole valetada, kui tõde on mõistlikum. AGA see ei tähenda, et ma nüüd lähen jooksen tänaval ja karjun kõva häälega, kes kellega käib. Ei. Aga kui ma näiteks ei taha rääkida tõde, siis ma nii ka ütlen, et ei, ma ei räägi või ma ei saa rääkida või ma ei tohi rääkida ja palun mõista ja kõik. Seda ma olen nagunii juba mainunud, kui keegi on rääkinud mulle midagi, mida mitte edasi rääkida, siis ma ka ei räägi edasi, sest ka see, et ma luban, et ei räägi, oleks valetamine, kui ma räägiks edasi. Ja oma põhimõtetele jään ma kindlaks. Nii, aga olukorrad siis, kus valetamine on lubatud... suhtes? oma kaaslasele suhte päästmiseks? sõbrale? Ei. minu meelest, mida lähedasem inimene, seda ausam temaga ollakse. Suhet ja sõprust ei päästa mingi hale vale. Valetada võib ehk jura pakkujale, kes ukse taha müüma tuleb, et sul on kiire, aga ka siis pole see vale, sest äkki sul oligi kiire diivanile istuma, kuna ei jaksa müügijuttu kuulata. On ju nii? Aga samas see pole eriline vale ka, kuna kui mul on kiire diivanile istuma, siis mul on kiire ja kõik. Vale oleks see, kui ma ütleks, et mul on palju aega seda juttu kuulata, sest tegelt ma tahan diivanil istuda.

Valega seotud jutud annavad kusjuures palju teada teise inimese kohta. Näiteks, kui teine inimene koguaeg kahtlustab, kas SINA valetad, siis see tegelikult ütleb selle inimese kohta palju, kuna alati kehtib väljend: "Igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel." Kui teine inimene arvab üsna sageli, et sa valetad mingite teemade kohta, siis peatu ja mõtle korraks, kas see inimene ise pole kas patoloogiline valetaja või psühhopaat. Sest ta oskab valetamist kahtlustada ju just selle alusel, et ta ise rakendab seda sageli. Jutt, et "ahh, ma olen palju haiget saanud ja teised on nii minuga teinud", on mingil määral halb vabandus, sest iga inimene peaks mõistma väga elementaarset fakti, milleks on, et iga inimene on erinev. Ehk siis see, et ta varem haiget sai, see ei anna õigust automaatselt rakendada sinu peale omadust, nagu sa oleks nende eelnevate inimeste isikuomadustega. Nii oled erinev ka sina, aga psühhopaat või patoloogiline valetaja ei pruugi seda mõista.

Ma olen vahel ka aru saanud, et sõbrad on mulle valetanud, näiteks et ei vastanud mu kõnele valega: "ah, ma ei kuulnud." Siis ma võtan teadmiseks (kui valest aru saan), et inimene on liiga arg, et mulle ausalt tunnistada, et ta ei viitsinud tol hetkel just minuga suhelda, ja ignoreerin seda vale ja viin jutu edasi järgmisele teemale just kaastundest selle inimese vastu. Mul temast veidi kahju, et ta peab valesid kasutama. Pealegi täiskasvanud inimesed ei peaks selliseid mänge tegema.

Ma ise olen teadlik, et kui inimesel on näiteks minuga probleem, siis mingi kehakeele kasutamine ja niisama vassimine ei vii kuhugi. Probleemi korral räägitakse asjadest otse ja valedel pole mõtet. Ma ei tea, need väljendid, et valel on lühikesed jalad ja kuskile ta kaugele ei jookse jne, on tõsi küll, aga pigem oleks mõttekas öelda, et vale ongi hale.

Okei, aga siis millal kõlbab valetada? No selleks on põhjuseid küll. Eelnev jutt oli siin toodud niisama lambise valetamise kohta, kui arvatakse, et "päästad" midagi ja need valed on valged ja muu jura. Aga valetamine tuleb kõne alla nt oma elu kaitseks ja muudes keerulistes situatsioonides. Neid on raske välja tulla, sest jutt tuleks pikk. Lühidalt võib tuua ühe näite, nt lepitakse kokku, mida omavahel hoitakse saladuses, tehakse plaan või midagi taolist. Enamasti on ikka tõde parem, aga vahel on hoomamatu situatsioon, kus tuleb planeerida midagi teistmoodi. Üks asi, mida ma õppisin väga ammu juba elu kohta, on see, et alati saab juhtuda midagi, mida enne ei olnud võimelinegi ette kujutama. Seega saab igasugu situatsioone elus esineda.

Kui seda lugesite, kes minuga lollitanud on, siis näete nüüd ehk ka, miks ma nii naiivne ja usaldav olen. Eks ma võtan ka oma rikutuse tasemel, eksju. Enne valejuttu aetud ja kui ma usun, pärast öeldud, et ma blond :D

Nonii, nüüd näete siis minu vaatenurka ka ja sai natuke seletatud, miks ma olen koguaeg nii otsekohene, nagu mulle öeldakse. Ja ka miks ma soovin, et ka minu kaaslane oleks aus, et nagu minu moodi, eks see tuleb siin välja.

Olge tublid ja ausad!











5 kommentaari:

  1. Õige suhtumine ja meeldiv lugemine

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Tõe rääkimine lihtsustab kõvasti elu - pole vaja meeles pidada mida sa kellelegi öelnud oled :) Aju puhkab ja saab millegi konstruktiivsega tegeleda selle vabaks jäänud ajuressursiga :)

    VastaKustuta