Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

pühapäev, 17. september 2017

Anda üürile korter (paroodia)

Tuba korterist kesklinnas! Soodne!
300€
Üürile anda tuba korterist. 3 ruutmeetrit. WC ja köök ühiskasutatavad. Köök 15 m2!
Üürnikuks sobib noor blond sale naissoost üliõpilane.
Korteris elab omanik - vanem üksik meesterahvas.



Kõik hinnas! Ilus ja soodne tuba!
200€
Üüril anda korralik tuba eramajast. Lähedal asub lasteaed ja loomaaed, bussipeatus lähedal - 900m!
Üürnikuks sobib 20-24-aastane noor kena korralik mittesuitsetav neiu, kes ei oma lapsi, lemmikloomi, posssõpra ning ei pidutse ning läheb vara magama.

Üürile anda tuba!
150 €
Üürile anda ilus tuba viietoalisest korterist. Tuba oli varem riidekapp. Kui pesumasina ja külmkapi kasutamise soovi ei ole, siis on hind 2€ soodsam!
Üürnikuks oodatakse korralikku mittesuitsetajast noort blondi saledat üliõpilasest naisterahvast, kes on karsklane või nõus jooma vaid koos korteriomanikuga.
Korterit jagatakse omanikuga - vanem soliidne härrasmees.

hEAS seisukorras TUBA 4-toalisest korterist!
300€
Üürile anda kaltsuka lähedal kaunis möbleerimata tuba 4-toalisest korterist, tuba on 6 ruutmeetrit SUUR, esik, köök, soovi korral ka WC ühiskasutuses neljalapselise perega.
Tuba on väga heas korras, vajab vaid väikest sanitaarremonti.
Tuba sobib EELKÕIGE õppivale suitsetavale kurvikale tudengineiule või lesbipaarile. Ei tohi omada lemmikloomi ega lapsi!
WC kasutamise eest lisatasu - 4€ kord.
Korteris puudub soe vesi.
Paari peale hind 400€.

Rõduga üürikorter noortele!
500€
Anda üürile ahi küttega korter kesk linna vahetus läheduses! Läheduses park, laste aed ja kool, mööbli pood, bussi peatus lähedal - 899m!
Korter on osaliselt mõbleeritud:olemas laut,wcpott.
Üürilisteks ootatakse noort tidengi paari. Lapsi ei lubata! Lemmik loomad ei ole lubatud! Suitsetajaid ei lubata! Ei sobi gei paar! Sobbib ka lesbi paar!


Tuba meekodanikule 4 toalisest koteist
220€
Üürile anda üks tuba 4-toalisest korterist. Üürnikuks soovitatakse noormeest vanuses 17-22, kes on korralik ja ei suitseta. Tuba on osaliselt mäbleeritud: olemas tool, vaas, ilus pilt koerast. Tegemis on 8m2 suuruse tudengitoaga.
Olemas külmkapp koos riiulitega. Korteris puudub dušš ja soe vesi.

kolmapäev, 23. august 2017

Kuidas ma selle ärevusega suudan saadetes käia?

Nagu te teate, või paljud teavad, kirjutasin ma täna Instagramis pika loo, kuidas mul on sotsiaalne ärevus. Ma jagasin eelmine päev ka Facebookis videot sellest.

Esimese hooga sain ma hulga heiti jällegi. Keegi kirjutas midagi säärast (mitte sõnasõnaline tekst): "nii vastoluline jutt. Ise käisid tegemas end terve Eesti ees naerualuseks ja nüüd ütled, et ei julge isegi statist jäätist osta. Omg, nõme". Ma ootasin, kuni koguneb sellele kommentaarile ka rumalate poolt laike, siis blokeerisin nad kõik. Nagu kärbsed kärbsepaberil.

Aga ma sellest nüüd kirjutangi siis rohkem. Inimesed ei ole mind algusest peale mõistnud, seda ma tean. Inimesed on alati imestanud, kui mind rohkem tundma õpivad ala "sa oled nii rahulik ja tagasihoidlik, aga saates/meediast jätsid hoopis teise mulje". Ning kuna ma pole kunagi varem avaldanud, et mul on ärevus, siis muidugi tekitas see inimestele ka uue küsimuse: "kuidas see võimalik on, kuigi ise käid saadetes? Siis pole ärevust vää?".

Kirjutan siia seepärast, et anda inimestele mõista, et ka minusugusel inimesel saab olla sotsiaalärevus. Ärevus ei tähenda, et mul oleks null sõpra või muud moodi ekstreemsus, nagu inimesed ette kujutavad. Ei, ärevusega inimesed on meie ümber ja varjavad seda ehk samamoodigi nagu mina varemalt. 
See ülbe näoga tsikk väidab, et ta kardab või?! Ei vaadanud mulle otsa seepärast, et kartis?!


Ärevus ei ole selline, et ma nüüd istungi kodus oma voodis ja nutan päevad läbi patja. Ilmselgelt mul on vaja minna kuskile. Ma pean minema autosse, ma pean minema sinna ja tänna, ma pean elama oma elu. Ja ärevus ei ole selline, et mul puuduksid kõiksugu muud soovid. Mul on ju olemas soov esineda (jah, tunnistan, et tähelepanu saada on mulle kasulik), mul on olemas soov tegeleda paljude asjadega, mille ma olen käsile võtnud ja tegelema hakanud. Ja mida ma teen nüüd?! Ilmselgelt hakkan ma nende asjadega tegelema. Aga see ei näita ju midagi mu sisemuse kohta.

Ärevus on näiteks selline: ärkan üks hommik ja avan feissi. Näen, et hunnik inimesi on kirjutanud. Mida ma tunnen? Rõõmu, et mul on sõpru? Ei, ma tunnen, kui valus on see, et ma tõsiselt ei suuda neile vastata. Mõni päev lihtsalt on tunne, et ma tahaks peitu pugeda kõige ja kõigi eest, et keegi ei mõtleks mulle, et keegi ei teaks, kes ma olen ja kus ma olen. Tahaks, et ma ei peaks mitte millegagi tegelema, sest ma olen alaväärne, nõme, tobe ja imelik! Siis ongi nii, et ei suuda oma sõpruskohustusi täita sellisel eesmärgil nagu ma olen endale seadnud ehk siis täiuslikkuse eesmärgil. Ehk siis ma arvan, et kui ma ei suuda vastata, siis on see hale vabandus ja ma PEAN neile kõigile KOHE vastama, kui kirja näen. Kui ei suuda neile vastata, kardan, et äkki vaatavad, et näedsa raisk, oli active, aga minu kirja ei avanudki! Äkki nad mõtlevad nii? Raudselt mõtlevad! Et ma olen nii nõme ja pole väärt nende sõprust! Ma peaks õnnelik olema, et mulle nad üldse kirjutasid ju!!!! Mõtlevad, et ma olen mingi ülbe loll? Ja oh fuck, siis selle hirmus võtan end kokku ja vastan neile kõigile ja siis viskan telefoni nurka. Muidu panevad nad mulle ju bloki, räägivad mind taga ja mõtlevad, kui õudne inimene ma olen ja viskavad mu autole pommi... Ja siis ütleme, et ma olen sunnitud poodi minema. Okei... poed on ühed asjad, mida ma ka kardan.

Mul on mitu korda poodides tulnud peaaegu paanika (aga suudan end lihtsalt tagasi hoida sisse-välja hingates). Ma kardan, et inimesed vaatavad mind, et ma ei saa hakkama. Nad vaatavad, et näe, kuidas jookseb peata kanana siin ringi. Vaatavad, et ma ei sobi poodi. Vaatavad, et ma olen loll. Vaatavad mida iganes veel. Aga tunnen end alaväärsena. Kõige hullem on minu jaoks see, kui keegi on mulle isegi nimekirja kaasa andnud. Kui ma ei leia asja üles, siis ma mõtlen "appi, kui ma sellele inimesele ei too tema punase paprika sinist marinaadi, siis ma olen ju nii paha ja halb ja nõme!" ja hakkan paaniliselt seda otsima. Lähen närvi, tunnen, kuidas sellega seoses tuleb kuumahoog ja higi üle kogu keha voolab. Ja et müüjalt küsida - oi ei! Sellist asja ei julge ma kunagi teha! Ma kardan! Ma ei tea, mida, aga ma kardan. Kardan, et ta vaatab, et issand, mingi imelik, see asi on tal otse nina ees ja ta ei leia seda! Kardan, et ta mõtleb, et ma olen kole ja loll. Kardan midagi veel, aga ma ei tea, mida. See on jube. Ma seepärast ei küsi müüjalt abi.

Mul tekivad kehalised sümptomid ärevuse korral: paanika, kuumatunne, higistamine, külm ja kuum korraga, närvitsemine, käte värisemine jne.

Sellega seoses mulle meenub, et ÕNNEKS olen ma õppinud ära hea asja. Kui müüja tuleb ise minuga rääkima, SIIS ma ei karda! See on juba teine situatsioon, sest ta ISE tuli. Siis ma ütlen, mis abi ma soovin.

Ma mainisin oma Insta postituses, et kartsin võtta Olerexist kunagi suppi ja Statist jäätisekokteili. Jep, kui on tegemist mingi uue atribuudiga, siis ma ei julge seda avalikus kohas kasutada. Ma kardan, et ma lõhun selle ära, ajan üle ääre, teen plahvatuse ja lõppkokkuvõtteks lendab mulle pomm ka peale. Ma kardan, et keegi irvitab, kui ma ära lõhun midagi või miskit valesti teen. Äkki võtan vale topsi, äkki vajutan valet nuppu, äkki võtan vale koguse, äkki lõhun üldse kõik ära?! Appi, palun!!!! Ja niimoodi nägin ma ükskord, et Olerexis oli supp. See oli uus asi, seepärast ma seda käppida ei julgenud. No mine tea, kas sellega on normaalne ikka kassasse minna? Äkki müüja mõtleb, et miks ma suppi söön? Äkki ta vaatab, et ma ei osanud seda võtta või võtsin liiga palju ja siis tuleb topeltsumma? Täiesti jube! Parem ei võtagi seda! Aga õnneks läksin ma ükskord Kalvi-Kallega tanklasse. Ütlesin talle, et võta suppi mulle, ma ei julge võtta. Ta võttis. Võtsin siis aralt selle supi enda kätte ja läksin kassasse. Tegin näo, nagu kõik oleks korras. Kui ta läbi piiksutas asjad ja supi eest ka maksin, siis olin küll uhke! Ma sain supi võetud, pomm ei plahvatanud, müüja ei naernud mulle näkku, supp maha ei kukkunud ja mis kõige tähtsam - keegi ei pannudki suurt tähele! Oh, thank god! Järgmine kord julgesin ma ISE suppi võtta! See oli minu jaoks saavutus. Aga no ilmselgelt ma ei rääkinud oma sõpradele, et klge, ma enne isegi kartsin seda suppi võtta. Ma ju häbenen ka seda, et ma kardan.

Kui ma olen mõne oma kõige lähedasema inimesega koos (pere, parim sõbranna, poisssõber, muu usaldusisik), siis on ärevus ikka suht nullilähedane, kui ta just ei käsi mul ustest esimesena minna või müüjalt midagi küsida. Tavaliselt olen mina see, kes oma lähedase nö tanki paneb ja ütlen, et mingi küsigu seda või toda. Aga ise olen ka julgem kellegagi koos. Siis on mul teine tunne, vahel lausa, et võiks ise alustada müüjaga rääkimist. Umbes, et müüja/teised inimesed ei saa vaadata, kui nõme ja loll ma olen, sest mul on sõber ka ja järelikult me oleme sarnased, nii et müüja peaks tema kohta ka samamoodi mõtlema. Imelik lause sai, aga see on mu peas segane.

Stat (okei, teie rõõmuks ütlen ära ka, et tean, et see on Circle K nüüd) on veel jube asi mu jaoks, sest nägin seal seda masinat, kust saab jäätisekokteili. Mitu korda juba näinud, aga ma olen julgenud seda ainult VAADATA. Sest olen üksi olnud. Ma ei julge võtta üksi sealt jäätist. Mine tea, mis juhtub... Tahan kunagi kellegagi sinna minna, kes mulle selle jäätise ära võtab ja ma vaatan hoolega pealt, kuidas ta jäätise võtab ja kuidas maksab. Kui siis ükski pomm ei plahvata või müüja midagi imelikku ei ütle, julgen ka ise teinekord ehk sama teha. Haha, vahel, muide, olen oma raha/kaarti andnud teiste inimeste kätte, sest ei julge ise maksta näiteks restoranis :/ wtf mul viga on... Õnneks seda pole alati, aga kui on VALIDA, siis ma ei eelista seda ise teha. Aga no tavaliselt ei ole valida, sest kui olen mõne oma sõbraga, siis ilmselgelt ma ei ütle talle, et "kuule, ma kardan ise müüjale oma asjade eest maksta", sest see on nõme äkki tema meelest ja siis ta ei ole enam kunagi mu sõber, paneb bloki peale, viskab mu majale pommi ja räägib kõigile, kui õudne inimene ma olen... Ma varjan, et ma kardan, hoian hinge kinni, paistan normaalne ja maksan ise.

Ja veel üks jube asi - helistamine. Vahel õnneks julgen helistada, aga mõnikord ma lihtsalt ei suuda. Näiteks ükskord tahtsin vanglasse helistada (seepärast tõin välja selle, et see on ju eriti jube koht!!!!) ja ma sundisin oma õel seda tegema. Ma kartsin, et kui ma ise vanglasse helistan, visatakse mu auto peale pomm. Jap, natuke ekstreemne, aga umbes selliselt ma mõtlesin.
Andke mulle andeks, kui ma teile tagasi ei helista, eks. Ma kardan helistamist, sest kardan seda, mis sealt tulla võib. Kas sõimamine? Kas karjumine? Kas inimene mõtleb, mis mul viga on? Kas ma olen nõme neile? Ma ei saa ju kõne niisama ära panna, kui mu peale hakatakse karjuma! Lihtsam on mitte tagasi helistada... Õnneks ma olen tõesti julgenud helistada 110, seda numbrit ma millegipärast ei karda. Mul on tõesti ka endal raske aru saada, MILLAL ja KELLELE ma kardan helistada ja millal mitte. Ma pole seda veel läbi seedinud endas. Aga no lähedastele helistamine ei ole nii probleem, nagu te olete juba aru saanud. Lähedased mu ümber on nagu tugi, kes teevad need hirmsad asjad minu eest ära, helistavad ja käivad poes jne. Võin nendega koos helistada ja koos poes käia ka, siis on kõik oki. Kuigi helistamine on mul õnneks viimasel ajal suht norm asi. Noorena ma mõtlesin kõik läbi, mida ma räägin enne helistamist, aga nüüd olen avastanud, et jutu käigus on lihtsam teha. Siiski kipun ma muutuma kõne ajal haletsusväärseks ja alamaks tallalakkujaks. Ma kardan noh midagi. Aga ma juba mõtlesin sellele vasturohu - kui keegi mind tulevikus sõimab telefonis, hakkan hoopis vastu sõimama! Arvan, et see aitab mul veelgi hirmust üle saada. Viimati sõimas mind loomaarst, aga ma ei julgenud sittagi vastu öelda, sest ta tähtis autoriteet ja siis kirjutab igale poole, kui idioot ma olen ja sõimab veel rohkem jne... oeh.

Okei, aga kuidas ma julgesin siis Eesti ees palja persega käia "Prooviabielus"? Esiteks meile lubati, et neid turvakaameraid ei kasutata, kus ees ma palja persega olin. Teiseks see oli üks päev, kui tulin ratsutamast ja võtsin ratsapüksid ära ja kodus ma käingi niimoodi mõnikord ja võttepaik oli too hetk ka mu kodu. Kolmandaks, saatesse minemine ei ole ju mingi nii hirmus asi kui müüjaga rääkimine või teised igapäevased jubedused. Pealegi mu "pärisiseloom" on julge nagunii. Ma olen samal ajal introvertne ja julge, aga ärevusega, kui saate aru. Ma ei helista ju võtete aeg võõrastele, ma ei käi üksinda poes, ma ei räägi klienditeenindajatega jne. Ma lihtsalt olen võttel ja näitlen ja teen, mida kästakse, pealegi on koguaeg ju võttegrupp ikkagi sabas, kes olulisemad asjad ära teeb ja olulisemad laused ette ütleb. Mis selles siis hullu on? Pealegi näitlemine on üks mu anne ja seda ma võin teha igal pool. Võin näidelda, mida vaja ja see pole seotud ju sellega, et ma peaks klienditeenindajaga rääkima.
Muidugi hull asi on võtetele MINEMINE. Kui ma lähen kuskile kokku saama hunnikute inimestega, siis ma ka reaalselt kardan. Ma ei tea jälle, mida ma kardan, aga viimati ma ei julgenud ühele võttele minna ja Kalvi tiris mind inimeste ette. Ma pm oleksin minema kõndinud. Ma ei tea, see on tõesti ebaratsionaalne käitumine minu poolt, aga ma kardan kohtumist grupi inimestega. Seda võib võrrelda külma vette hüppamise tundega. Sa kardad seda teha, see on korra väga vastik, võib-olla isegi külm, aga pärast on hea. Kui ma olen pidanud üksi kuskile minema, siis vahel nagu nö hoiangi hinge kinni, teen alguse ära ja edasi läheb hästi. Aga vahel ma jällegi ei karda. Näiteks olen üksi klubides käinud ja nii ma ei karda, sest see on teine asi - ma ei lähe kellegagi kokku saama, kes spetsiaalselt mind ootavad.

Üks koht, kus mul see ärevus eriti avaldub, on uute tutvuste saamine. Ma ei julge inimestele otsa vaadata, rääkimata naeratamisest või rääkima minemisest. Ma passin külma näoga ühte kohta, üritan mitte emotsioone välja näidata. Ma kardan, et nad mõtlevad (või saavad aru), et ma olen kole, loll ja imelik veidrik. Oh ei, pole sellist asja vaja, parem mitte minna rääkima ja parem vahtida tühjusesse. Ma ei vaata inimestele sugugi otsa. Olen viimasel ajal üritanud sellest rohkem üle saada ja harjutanud inimestele otsa vaatamist. Loodan kunagi nii kaugele jõuda, et naeratada ka neile. Muide, autoroolis julgen ma küll millegipärast rohkem. Siis näitan alati käemärguandeid.

Mul ei ole isu, kui mul on ärevus. Ma ei suuda süüa. Kui keegi sunnib, hakkan öökima. See lause tuli mul nüüd väga raskesti, sest on asi, mida ma olen meeletult varjanud.

Ma ilmselgelt varjan oma ärevust. Ma teen kõike, et inimesed sellest aru ei saaks. Ma paistan unelev, kui lihtsalt ei julge esimesena uksest sisse minna või siis võtan suure hingetõmbe ja teen selle raskuse ära. Sisimasse tuleb lihtsalt väike paanika, aga seda tugevam, võimsam ja julgem ma väljapoole paistan. Ma näitlen oma julgust sellistes ärevates situatsioonides. Ma ei taha, et keegi näeks, kui nõrk ma olen ja kardan klienditeenindajat või esimesena uksest sisse astuda või uude kohta minna.

Need olid siis mõned näited minu elust, mida ma sisimas võin tunda. Ilmselgelt on probleem ulatuslikum ja mul on raske siia kõiki näiteid tuua, sest need on vahel komplekssemad, kui mingi lihtne kartus. Põhiosa moodustub siiski sellest, et kardan saada sõimata, kardan, et mu üle naerdakse, kardan, et inimesed saavad aru kui kole ja loll ma olen. Kardan ennast näidata. Aga samas kahju on see, et mu sisemine loomus on just ekstravagantne inimene, kes tahab ennast näidata. Need asjad lähevad vastuollu tõesti.

On päevi, kus ma julgen olla mina ise. Ja olengi, panen selga pilkupüüdvad riided ja teen mõne selfi ja ootan, millal järgmine põnev projekt algab. Aga on päevi, kus ma ei suuda toast välja minna. Pigem on nagu hetki. Hetki, kus ma ei taha inimestega rääkida. Ma tahan olla koos vaid ühe oma lähedasega ja see on maksimum.

Aga samal ajal tahan ma, et mu elu oleks põnev ja lahe. Ma tean, et kui võtan millegi vastu, siis kohusetundest lähen ma kohale ja see aitab ju ärevuse parandamisele kaasa. Ilmselgelt ei ole ma oma elu elanud kuskil voodi all peidus. Ei, ma läksin ühte saatesse ja läksin ka teise. Ilmselgelt ma saan kuidagi oma elu elatud, mis siis, et mõnikord lähedaste abiga. Aga teate, mõnikord, kui suudan jubedat asja mitu korda järjest üksinda teha, siis ma enam ei karda ega põegi. Näiteks käin vabalt päevapraadi üksi söömas, kuid siis oleks ma nagu nö ääre peal, et kui juhtub midagi tavatumat, siis tekib sisse jälle ärevus. Aga ma tegelen koguaeg ja pidevalt nende probleemidega. Ilmselgelt, kes ei tahaks elada paanikata ja ärevuseta? Aga see on pikk protsess ja ma pean alustama ehk sellest, et ei alaväärista ennast. Näiteks ma pean alati ükskõik kelle arvamust tähtsamaks enda omast. Alles hiljuti mõistsin, et oot-oot, mina olen samamoodi inimene nagu nemad ja miks on siis nende arvamus ALATI kõrgem? Ma võin ju mõista, aga vahel on raske seda ikkagi praktikas rakendada, kuid ma püüan.

Ja ma siiski TEEN asju, mida ma kardan. Ma pean, sest ma ei taha karta. Kui piisavalt teen, siis äkki enam ei karda ja suudan olla see, kes ma olen.

Mul oli raske seda täna tunnistada, aga tunnistasin seepärast, et ma olen tegelikult õnneks paranemise teel isegi. Kui jäi arusaamatuks midagi, küsige. Usun, et see tekst oli üsna arusaamatu ja veidi segane, tundsin, et ei olnud selle tunde kirjutamises just kõige parem ning palju näiteid jäi lisamata, sest ei meenunud.

Loodan, et selle endast välja kirjutamine aitab teid ja aitab mindki sellel teel.






pühapäev, 23. juuli 2017

Koolikiusamine – kuidas ma sellest pääsesin

Ka mind on kooliajal kiusatud. Ma ei ole kunagi tahtnud sellest eriti rääkida, vaid pigem unustada, sest see on halb ja isiklik teema ning ei tahtnud tampida mutta oma kiusajaid. Pigem mõtlen, et nad olid lapsed ja lollid, lihtsalt kahjuks see, mida mulle tehti, püsib tänaseni mu enesehinnanguprobleemide taga.

On öeldud, et kiusamine teeb tugevaks, aga ma julgen selles kahelda. Ehk seepärast, et oma sisemusest ei ole leidnud mina seda tugevust, mida leiavad teised. See power, mis on teistel, keda on kiusatud, on minus puudu. Ja ega selle tugevuse esilekutsumist ei aita ka täiskasvanuelus saadud mahategemine, no näiteks juba mu blogisse tulnud solvangute näol. Kiusamine on minu sisse kodeerinud hulga tugevaid negatiivseid väiteid enda kohta, mida on olnud mul väga raske muuta.

Aga räägime asjast. Lasteaias oli mu elu veel ilus ja vahva, mängisin rohkem poistega, sest nad mängisid autodega. Nukud mind too aeg ei huvitanud. Läksin kooli ja seal oli ka alguses päris tore ja lahe, esimeses klassis minu meelest küll. Aga ma olin liiga alalhoidlik ja tahtsin teistele meeldida ning ei julgenud alati enda eest seista ning see lasi mul lohiseda teiste järel. Siiski olin sõbralik ja armas kõigiga nii palju kui sain ja oskasin. Ma tahtsin probleeme lahendada asju läbi rääkides, mitte turtsudes. Algklassides sain omale tolleaegse parima sõbranna.Ta ütles, et ühed tüdrukud on nõmedad ja mul ei jäänud muud üle, kui kaasa minna, kuigi ma ei tahtnud midagi halvaga teha. Lihtsalt kartsin kaotada oma sõbranna heakskiitu. Mõtlesin, et kiidan tema juttu taga, kui vaja, et lihtsalt ka tal hea oleks kellegagi rääkida, aga samal ajal olen ikka kõigiga sõbralik. Kuigi jah, algklassides oli minu meelest kõik veel üsna okei ja tore ja meenutan seda aega pigem rõõmuga. Mulle meeldisid tegelikult kõik mu klassikaaslased. Kui ka minu kohta midagi halvasti öeldi, võtsin seda ikkagi kuidagi heana ning ei lasknud halba ligi. Aga siis mingi aeg kutsuti mind sinna teise punti, mida see algne punt ei sallinud. Kuna ma tahtsin kõigiga hästi läbi saada, siis leppisime seal uues pundis kokku, et teistele ei räägi, et ma seal nüüd olen. :D Aga nad ikkagi kuidagi rääkisid ning siis olin ma tülis selle algse pundiga, kust ära olin tulnud. Kuid mingi aeg meelitati mind algsesse punti tagasi ning siis ei sallinud mind see uus punt. No ma olin endiselt sõbralik, kui midagi halba öeldi või mu üle naerdi, olin ma vait. Siis enam selle pundiga nii väga ma ei suhelnud, aga üksikindiviidi tasemel sain ma endiselt (vähemalt enda meelest) nendega hästi läbi. Kuid see punt, kuhu mind tagasi meelitati, oli pigem omaette ja ma jäin omaette oma tolleaegse parima sõbrannaga. Nii et suhtlesin lihtsalt veelgi vähemate inimestega. Siis mu sõbranna tahtis seda ühte punti, kes siis mind tagasi meelitas (ja rohkem omaette oli), neist eemale hoidma hakata demonstratiivselt. Mäletan, et ta ütles, et alguses väga ei suhtle nendega ja siis viiendas klassis näitame neile, kui lahedad me oleme. Ma arvan, et talle jäi hinge kraapima see, et nad meist niimoodi veidi ära pöördusid. Ma läksin sõbrannaga kaasa ning hiljem meie peale kaevati ja kirjutasin seletuskirja, kus võtsin süü üsna enda peale ning ei pannud oma sõbrannat tanki. Tegelikkuses olin ma lihtsalt mingi järellohiseja, kes tegi kõike, mida teised (mu sõbranna siis too hetk) tahtsid :D Ma kahetsen, et sõbrannaga kaasa läksin, sest ei tahtnud mitte kellelegi halba. Oleks olnud mul vaid selgroogu, et öelda, et ärme nii tee. Kuigi mu mäletamist mööda ainus, mis me tegime, oli see, et hoidsime neist veidi eemale, sest tahtsime järgmine aasta uue hooga nendega sõbraks saada. Loll plaan. Muidugi hiljem meie tobe plaan jäi katki ja minu meelest sain ma edasi kõigiga samamoodi (hästi) läbi. Poistega suhtlesin ka, nendega oli mul alati ühine keel olnud. Ma ise olin ka pigem vaikne ja tagasihoidlik. Need olidki siis ainsad "kiusamised" algklassides ning see kampade/puntide teema oli seal ainus mu mäletamist mööda. Igapäevane suhtlus oli ikkagi hea ja tore. Muidu meenutan seda aega heaga, tahtsin kõigile meeldida ning mängisime ja oli lõbus seal.

Kiusamine hakkaski, kui meie klassist said pigem "suured" inimesed, sest läksime teise majja viiendas klassis, suuremate majja. Alguses ei pannud ma midagi tähele, aga klass kihistus rohkem. Olid mingid popid ja olid poisid, kellele meeldisid siis need popid tüdrukud, oli üks teine tüdrukute punt ning mina ja mu sõbranna. Ma olin väga truu oma sõbrannale. Sain ikkagi ka teistega läbi, kuigi neil oli minust rohkem ükskõik. Mäletan, et ühel klassireisil, kus mu sõbrannat kaasas ei olnud, tahtsin istuda suunaga teiste inimeste poole, aga õpetaja keelas mul selle ära (käskis istuda täpselt otse sõidusuunas), nii et mu sotsialiseerumine katkestati. See tegi mulle väga haiget, kuna jäin eemale nende vestlusest ning see tekitas veelgi suurema lõhe minu ja nende vahele. Nii et esimene hoop tuli pigem õpetajalt. Jäin kampadest välja.

Kuuendas kihistus klass veelgi rohkem ning kiusamist esines rohkem ja poiste poolt. Mind ja mu sõbrannat narriti, aga mu meelest ütlesime me midagi vastu ka isegi. Ähvardasime õpetajale ära rääkida, aga siiski seda ei teinud, sest see jutt aitas poistele. Mingi hetk millegipärast hakkas mu oma sõbranna mind kiusama. Ingliskeele tunni algul ütles ta mulle nii palju halvasti ja naeris mu üle, et ma hakkasin nutma. Püüdsin pisaraid tagasi hoida kõigest väest (aga ei suutnud) ja kõike alla suruda. Hästi raske oli reedetud saada inimeselt, keda sa usaldad. Ei kaevanud ma kellelegi, vaid püüdsin mõistlikult temaga ise läbi rääkida asjad. Edaspidi hakkas ta minust väga palju eemale hoidma. Ma üritasin muidugi temaga asju selgeks rääkida (jälle nagu väike vanainimene), aga selle peale ta ütleski mulle ärritunult, et tahab teistega suhelda, mitte ainult minuga. Igatahes olin ma reedetud, aga mis seal ikka. Olingi mitmes tunnis edaspidi pinginaabrita. Seega jäin klassis täiesti üksinda. Kõigil olid juba oma sõbrad ja kambad, aga ma olin mingi üksik. Poisid aeg-ajalt kiusasid, parima sõbrannaga suures tülis ning muid sõpru polnud, sest see poppide tüdrukute kamp oli nagunii meid juba ka kiusanud. Mäletan, kui üks tüdruk sealt kambast ütles mu sõbrannale: "vaata ise kui ilus... või tähendab KOLE su käekiri on." :D Segi ajas noh. Igatahes nende poolt ja poiste poolt oli kiusamine nii minu kui ka mu sõbranna pihta ja peale selle pöördus sõbranna veel ära minust. Õppimine oli minu jaoks ainus lohutus. Muidugi ingliskeele tunnis olin ma kehva (neljaline olemine tähendas meie klassis kehvat) ning mu sõbranna oli ingliskeeles väga hea ning see andis talle võimaluse mulle halvasti öelda.

Seitsmendas klassis oli ka mu sõbranna minust ära pöördunud alguses, kuid hiljem sai minuga uuesti sõbraks ning see tegi mind väga õnnelikuks. Ma põhjust ei küsinud, kuid mulle jäi mulje, et ma ise muutusin "lahedamaks" tema jaoks ning tänu sellele on ta nüüd mu sõbranna.Leidsin, et olin ise olnud nõme ja pean olema eriti talle meele järgi ning ka teistele, et üldse sõpru omada. Õppisin sellest ignoreerimise kogemusest seega, et pean ise piisavalt "lahe" ja "äge" teiste jaoks olema, sest iseenesest ei ole ma mitte keegi. Mu enesehinnang oli järjest langenud ja olin täiesti selgrootu. Klassis poisid kiusasid mind veelgi rohkem. Mulle öeldi, et ma suitsetan (ma ei tea miks, sest ei teinud seda) ning muud moodi süüdistati mind paljudes asjades. Näiteks taim kukkus kuskilt maha ja siis öeldi: "Helen ajas selle maha". Minuga eriti ei suheldud ja kui suheldi, siis midagi halvasti öeldes. Klassireisidele jne ei tulnud enamasti mu sõbranna kaasa, seega olin seal eriti üksi. Ei leidnud kuskil enda kohta ja mind ei tahetudki väga kuskile. Mäletan, et pidin mingi totra kehalise kasvatuse tantsukava üksinda tegema, sest mind ei võetud ühtegi kampa sisse. Ma küsisin alguses ühelt tüdrukult, kas ma saan ka nende kavas osaleda. Ta ütles, et ma küsigu ühelt teiselt, kes on boss selles asjas. Kui läksin sellelt teiselt küsima, siis ütles ta konkreetselt ja ülbelt, et ma ei saa. Ma ei öelnud midagi vastu, üritasin vaid mõistvalt vastata, kuid see tegi haiget. Seega tegin kava üksinda, mis oli naeruväärne, sest tantsimisest ei teadnud ma midagi. See oli aeg, kui kõik hakkasid olema ka ilusad tibid, suurte rindadega ja väljaarenenud kehadega. Mind sõimati alaarenenuks ning peletiseks. Olin üksinda, ignoreeriti ning peletis ka veel pealekauba.

Mingil ajal leidsin ma endale uue toreda sõbranna, kes oli minust kaks aastat noorem ja käis minuga samas koolis. Ta oli väga võimukas ja lahe ning kaitses mind koolis. Kuna mulle tekkis nö keegi kaitsja, siis hakkas kogu mu klass teda vihkama ainult selle pärast, et ta oli mu sõbranna. Teda ka mõnitati ning tehti maha, aga ta oli päris tugev ning ütles midagi halvasti ikka vastu ja kaitses mind. Mäletan, kui üks tüdrukute kamp (kes polnud see poppide kamp, vaid see, kellega ma arvasin end läbisaavat) kinkis talle tema mõnitamiseks paki komme ja mu sõbranna need suure hooga üle selja viskas. Need tüdrukud muidugi ehmusid täiesti ära, aga ega see ei takistanud neil teda vihkamast.

Kaheksandas klassis hakkas mu klassist sõbranna suhtlema mu klassivennaga, kellega ma ka suhtlesin, aga minust hoiti jällegi rohkem eemale. Minus puudus mingi elurõõm juba ning ma olin arvatavasti liiga tõsine. Ma olin üsna üksik, istusin sööklas üksinda, käisin kooli peal üksinda jne. Ainus, millega ma sain inimesi enda poole püüda, oli õppimine. Olin ääretult tubli ning see andis mulle võimaluse saada pinginaaber, sest paljud tahtsid minu kõrval istuda, et kontrolltöödel maha kirjutada. Ma aitasin alati väga hea meelega, sest see oli mul ainus võimalus suhelda inimestega. Tegin kõik matemaatika kodutööd ilusti ära, et lubada teistel maha kirjutada enne tundide algust. Sellised olukorrad olid ainsad, kui minuga suheldi. Õppisin väga omaette olema ning olin selline, keda keegi muidu ei kuulnud ega pannud tähele. Mind kiusati seepärast, et mul olid prillid ja akne ja olin üldse kole. Sõimati ufoks ja öeldi, et kuna mul on peas hobusesaba, siis hobuse saba all on sitaauk, seega mu peas on sitt jne. Mind sõimati meheks, sest mulle ei kasvanud rinnad. Mulle öeldi peletis ja kõike muud ka veel. Proovisin jääda kõige peale ükskõikseks, aga see tegi mulle haiget. Kui isegi ütlesin midagi vastu, siis mu üle naerdi. Peale selle kiusati mind veel ka väljaspool kooli, kahjuks seda tegi ka see uus sõbranna mingi aeg (sest tema tolleaegne sõbranna oli mu peale kade). Ka väljaspool kooli öeldi isegi suvaliste inimeste poolt, et ma olen väga kole. Näiteks kui läks üldse mu sõbranna kellegagi tülli, siis öeldi "aga vaata see peletis su taga, ta on väga kole", kuigi olin püüdnud kõigest eemale hoida. Igale poole, kuhu läksin, mind ei sallitud, mulle oli juba alandlik käitumine sisse jäänud. Kodus oli ka kõik halvasti, kunagi proovisin seal kurta kellelegi, aga ei õnnestunud. Õpetajatele polnud sugugi mõtet midagi rääkida. Kehalise kasvatuse õpetaja tõi näiteks alati ainult MIND esile. Näiteks kui kõik jooksid lühema ringi, siis ütles ta ainult minu nime. See eraldas ka mind teistest. Teadsin juba, et olen kole peletis, kelle originaalisiksus kellelegi ei meeldi, seega ei ole mul muud üle jäänud, kui teha kõike teiste meele järgi, kui neile üldse meeldida tahan.

Üheksandas klassis hoiti endiselt minust eemale. Olin lihtsalt õppimises vaid ääretult tubli. Terve klass igatahes ei sallinud mind enam. See sõber mu klassis, kellega mu sõbranna sõbrustas, temaga hakkasin rohkem suhtlema. Ta meeldis klassile neutraalselt, kuid mina mitte. Mingi hetk hakkasin ma kiusamisele vastu nii, et ei andnud reaktsiooni. Ma ei öelnud midagi vastu. Olin koguaeg suhteliselt üksinda.

Üheksandas klassis tegin otsuse jääda samasse kooli (mul puudus igasugune perekondlik tugi ka) ainult seetõttu, et mu kool oli väga tugev ning sealt sai hea hariduse. Kümnendas klassis läks mu parim sõbranna teise kooli, aga vähemalt jäi mu sõber edasi meie kooli. Seega oli mul üks sõber. Meie kooli tuli uusi inimesi ning leidsin paralleelklassikaaslaste seast endale sõpru. Püüdsin olla julgem ning olingi. Kuid ega kiusamine ei lõppenud. See tüdrukute kamp mu klassis ikka ei sallinud mind ning popid poisid olid ka nende poolel. Nüüd nende uus kiusamine oli minu ignoreerimine ning mu tagarääkimine. Mind tõrjuti ning ei tahetud enda ligi ega enda juurde. Ma olin neile nagu mingi jälkus, kellest ei tehta välja ning keda pole olemas. Hakkasin ise julgemaks ning püüdma leida mingit tuge enda seest. Olin väga täiskasvanuliku suhtumisega ja suure huviga maailma vastu. See tuli mulle kahjuks, sest julgesin ükskord ühes seksuaalkasvatuse tunnis küsida midagi selle kohta, kui ruttu spermarakud surevad ja kas nad surevad vee sees ära. Pärast seda kiusati ning räägiti mind eriti taga ("Helen tahab vaalaga seksida"). Muidugi mu kiusamine oli jälle ignoreerimine ning irvitades mulle otsa vaatamine. Tüdrukud irvitasid mu üle ning rääkisid minust halba jne. Mu ainus sõber minu klassist oligi mu see sõber ning õnneks ka üks väike poistekamp. Mitte just parimad sõbrad nad polnud, aga läbi veel nendega sain. No nemad suhtlesid ka väljaspool kooli jne, et nii palju mind nende kampa ka ikka ei võetud.

Üheteistkümnendast klassist pole ka mõtet rääkida. Õnneks olin leidnud endale sõbrannasid paralleelklassist ning ka mul oli endiselt see sõber mu klassis. Teda pigem austati, aga mina olin endiselt tõrujutud. Kuna ma olin hakanud vist inimestele midagi ka vastu ütlema päris õelalt, siis jätkatigi sellise kiusamisega, et mind ignoreeriti, räägiti taga ning irvitati mu üle. Nii kui ma ruumi sisenesin, vaadati mind põlastavalt. Õppisin teistele mitte otsa vaatama, et seda mitte näha ja olin väga ebakindel ja vaikne. Mäletan, et üks paralleelklassikaaslane ütles mu kohta, et "sinuga ei saagi millestki muust peale kooli rääkida." See ka solvas, aga oli tõsi, sest ma olin täiesti enda "nõmeda" isiksuse maha surunud ja oskasin rääkida ainult sellest, et kõik võivad mu pealt maha kirjutada, sest see oligi suht ainus võimalus suhelda teistega.

Kahteistkümnenda klassi lõpus muutusid järsku kõik normaalseks. Mitte küll kõik, aga paljud ikka. See muutis muidugi ka mind rõõmsamaks ning kerge andestaja nagu ma olen – tahtsin ka nendega hästi läbi saada.


Sellised seigad on mul tekitanud probleeme seniajani. Mu enesehinnang langes väga madalale. Ma pidasin ennast ääretult koledaks väga kaua. Siiani vihkan enda rindu, sest need on alaarenenud. Ma olin loonud endale ka sellise vaikse hoiaku, et ise suhtlema ega vestlust alustama ei lähe, sest ei julgenud. See olek paistis ALATI inimestele ülbe?!Mul oli õpitud abitus ning pidasin ennast igas olukorras kehvemaks ja rumalamaks. Teadsin, et ma ei meeldi meestele, sest nad tahavad ikka ilusaid tüdrukuid. Ei julgenud kunagi inimestele otsa vaadata ega midagi. Paljud pidasid seda ülbuseks ja liigkõrgeks enesehinnanguks, aga tegelikkuses oli see tugev kaitsepositsioon ning endassetõmbumine. Tegelikult oli see vaid kaitsereaktsioon ning ma räägin - ülbed inimesed on TEGELIKULT enesehinnanguprobleemidega, nagu mina olin. Kartsin alati, et iga inimene mõtleb minust midagi halba. Sellist mitme aasta jooksul õpitud käitumist on olnud mul nüüd nii raske muuta. Mul on sissekodeeritud teatud laused, mida ma sisimas "usun", näiteks, et ma olen kole ja ei ole midagi head väärt ning leian alati situatsioone, mis mu väiteid kinnitaks. Ma ei ole olnud pealehakkaja ega midagi. Siiani kardan ma väga ignoreerimist. Alles nüüd olen hakanud sellest rohkem üle saama.

Ma arvan, et ma olen mingil määral ikkagi andestanud inimestele, kes mind kiusasid mind ignoreerides. Nad olid siiski ju vaid lapsed. Lihtsalt võib-olla ei ole suutnud ma endaga rahu leida veel.

Tore ka see, et meil klassis füüsilist vägivalda ei olnud. Aga no vaimne vägivald lihtsalt ei paista välja.


pühapäev, 9. juuli 2017

Kuidas püüelda unistuste poole ja mida ma juba teinud olen?

Tere!

Mäletate mu toonast postitust, mida saab lugeda SIIT? Seal oli pikk nimekiri sellest, mida ma tahaksin elus ära teha. Nüüd tunnen, et on õige aeg sellest jutustada natuke.

Tsiteerin sealt ühte kohta:
"[...] Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.[...]
  • Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
  • Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
  • [...]
  • Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D

[...]"
08.07.2017 Romuring LaitseRallyPargis. Pildil Kalvi-Kalle auto.


See postitus oli kirjutatud mul 26. septembril 2016. Nüüd olen ma jõudnud NEED KOLM ASJA ära teha!!! Super! Ahjaa, seal postituses on hobuse osa ka sees, aga sellest ma hetkel ei räägi.
Ja see unistuste üle õnnelik olemine on olnud väga raske, sest täna nägin ma Õhtulehes, et mingi ajakirjanik oli öelnud mu kohta, et ta arvas, et mulle öeldi sensitiivide saate katsetel ette. Tõesti, mulle ei öeldud ette! Saatest rohkem rääkida ei tohi, aga ma ütlen uuesti ja veel kord, et esoteerika EI OLE UUS HOBI MU JAOKS. Seda tõestab ka see vanem postitus ning ka kõik eelnevad vanemad postitused. Sellele ajakirjanikule soovitan ma enne tugevam taustauuring teha. Mu blogi on päris hää allikas, nii et tulgu lugegu siin midagi. Tõsiselt, enne kui sa inimesi üritad milleski veenda, mis tõsi ei ole, siis tule ja loe siin. Muidugi võid sa öelda, et "ää see oli aint minu arvamus juu", aga khm... Rumalad inimesed jäävad igasugu "arvamusi" uskuma, nii et kui tahad olla tubli ajakirjanik, siis tule uuri lähemalt ikka asja. Hästi hea näide rumalate inimeste kohta on see, kui näiteks Mallukas kirjutas esimesest Prooviabielu saatest, ning avaldas arvamust, kas mina ja Liisa päriselt ikka nii totud oleme, siis rumalad inimesed tulid mu blogisse heiti loopima. Mallukas ühes mingis postituses ütles kunagi, et "ma ei usu, et mu lugejad nii lollid on, et kui ma midagi ütlen, siis nad selle järgi teevadki". Oleks tahtnud sinna selle näite tuua ja öelda, et tead, et nad on ikka küll nii lollid, vähemalt mõned. Aga mul vist polnud aega seda kirjutada.

Esoteerika juurde jõudsin ma nüüd oma teekonnal tagasi, kuna olen leidnud natuke rohkem rahu endas. Hakkasin tõesti seda omadust endas mingil hetkel kartma. See oli nii hirmus ja jube. Tean nagu asju, mida teised ei tea, järelikult olen veider... Ei tahtnud tunda seda ning arvatavasti olin lasknud midagi halba endale ligi. Nüüd olen ma jälle tugevam ning suudan sellega toime tulla ja ka tahan sellega tegeleda. Meil jookseb sensitiivsus suguvõsas.

Nii, nüüd räägime Romuringist. Sain võimaluse osaleda sellisel üritusel. Osalesin seepärast, et autod, ralli jne, on mind ammu huvitanud. Kas see on nüüd jälle tähelepanu? Aga äkki seepärast, et mulle meeldis. Ma olin seal päris hea ja nii äge oli rallida ja otsa sõita! Ainult paar autoviperdust oli seal kahjuks. Hihi, mind täiega kiideti sõitmise eest! Usun, et see ei jää mu viimaseks ralliks.

Ja muidugi olin ma ka DJ ükskord ja kavatsen seda kunagi kuidagi veel teha. Sain sellise võimaluse ning ma olen muusikat ammu armastanud! Lihtsalt olen arg ja ei julge end mängima pakkuda. Kui seda teen, et mängima kunagi rohkem hakkan, siis arvatavasti mitte oma nime all. Pimedas klubis nagunii keegi tähele ei pane, kes mängib seal puldi taha. Seega, vähemalt ei saa nüüd inimesed öelda, et ma mingi tähelepanu tahan. Või no, tegelikult sõltub selline otsus ka ärist ning võib-olla ma siiski pean ütlema, et see olen mina, kes seal plaate keerutab, kui klubi soovib mu nime alt juurde kliente, mis ju ka igati tore. Eks seda näha ole.

Mul on väga imelik näha inimeste üllatunud reaktsioone sellele, et ma tegelen nii paljude asjadega. Miks ma ei või tegeleda paljude asjadega? Kui mul on soov ja tahe nendega tegeleda, siis miks ma peaksin oma soove maha suruma ning mitte nendega tegelema? Ja inimesed veel ütlevad, et ju ma läksin sensitiivide saatesse seepärast, et jälle tähelepanu saada. Olgu, kuulge. Kui ma oleks teinud kõike ainult kuulsuse ja tähelepanu nimel, oleksin ma mitmeid aastaid tagasi juba võtnud vastu pakkumise osaleda modellisaates. Kunagi läksin sinna castingule ning mind valiti edasi, aga tookord loobusin omadel põhjustel. On olnud veel saateid/projekte, mis oleksid toonud mulle kuulsust, millest ma olen loobunud. Kui ma tõesti ainult tähelepanu peal väljas olen, võtaksin neist kõigist osa. Lisaks, kellele ei meeldiks tähelepanu? Koolis kiusati mind nii, et mind ignoreeriti (tänks, ägedad klassikaaslased!) Nii et, mis selles tähelepanus nüüd nii halba on?
Ja lisaks see sensitiivide saade. Ütlen jälle, et läksin sinna ennast proovile panema! Kui see ei oleks telesõu, oleks mul isegi lihtsam, sest ma ei läinud sinna kaamerate pärast. Ma läksin sinna enda pärast, enda võimeid lõpuks katsetama. Mõelge ise: kui mul on olnud aastaid sees need tunded ning mingi aeg tugevnenud tunne, et ma peaksin selle alaga tegelema, siis mis oleks parem katsumus kui tuleproov? Need, kes räägivad, et selliseid (üleloomulikke) asju pole olemas, siis oodake ise, kuni midagi sellist tajute või siis ärge uskuge, minu elu see ei muuda. Lihtsalt aktsepteerige, et on olemas midagi, millest te aru ei saa. Mul üks silmiavav jutt ka: minge palun mõne inimese juurde, kellele ma olen kaarte pannud ja küsige, mis juhtus ja kas läks täppi. Läkski täppi ja kaardid andsid inimesele nõu ja abi?! Juhus vä?! No kui oleks juhus, siis päris kõva juhus või mis. Võib-olla ongi elu üks suur juhus.

Mõned ütlevad mulle, et ma olen lihtsalt hea näitleja, et nii paljude asjadega tegelen. No olgu ma siis näitlen, et oskan superhästi autoga sõita ja näitlen, et mängin arvutiga ja näitlen, et ma tunnen ja tajun midagi ette (haha :D). Ei noh, tegelikult tahaks ka näitlemise veelkord ära proovida. Näidelnud olen ma ka ühe väikse projekti tarbeks kunagi väga ammu. Nii et nüüd läks tuju eriti kurvaks?! Isegi näitlen! Ok, ok :D

Lisaks MEEDIA. Mina ei vali ju, millest mõni ajakirjanik uudise teeb! Mu jaoks on kõige veidram see, kui on tehtud uudis mingist täiesti suvalisest asjas ("Helen lisas pildi Instagrami") ning siis inimesed ütlevad: "on alles tähelepanuvajadus". Mmm... kas te mõtlesite enne selle rumala väite ütlemist ka natuke, et mina ei teinud seda uudist! Jah, olen süüdi selles, et lisasin pildi internetti, aga ma lisan koguaeg pilte internetti, et anda edasi oma toredaid emotsioone, elu, maailma ilu jne. See, et mõni ajakirjanik tol hetkel sellest kinni hakkas, on ju ainult tore ja fun! Aga siiski ei teinud uudist mu uuest pildist mina, vaid keegi teine. Seega ei näita kuidagi see minu tähelepanu- või mis iganenes vajadust. Ja ma ütlen, tore ju, et uudiseid on ajakirjanikel võimalik mu piltide kohta teha.
Pealegi kui läksin sensitiivide tuleproovi, siis oli täiesti tõsiselt meedia viimane asi, mis mul mõttes oli. Mina läksin sinna enda pärast. Anu Saagim oli ka seal kohal ja mul oli väga tore meel teda näha ja ilmselgelt olen ma ju viisakas inimene ja teen kõigi soovijatega intervjuud ning vastan küsimustele. Tahan lihtsalt selle lõiguga öelda, et meedia ei ole mu peamine eesmärk, kuid ma ei tõrju inimesi (ja ajakirjanikke) eemale, kui nad minuga loo soovivad teha. See on ju lõbus ja vahva! Intervjuusid on ka äge teha! Mulle meeldib, kui mult igasugu asju küsitakse.

Nagu näete, siis ei tee ma neid asju esmajärjekorras tähelepanu pärast, vaid ikka oma sisemise soovi tõttu. Armastan uusi põnevaid asju proovida ning järjest rohkem üritan leida tee selle juurde, mis mind tõsiselt huvitab ning tegeleda elus nii paljude selliste asjadega kui saan. Paljudel inimestel on muidugi veider, et nemad istuvad ainult kodus arvuti taga ning ei oska isegi kümne sõrmega kirjutada QWERTY peal nagu mina, nii et neile vist ei mahugi pähe, et ma lihtsalt oskan, tahan ja teen nii palju asju korraga. Nii, siin ütlen väikse saladuse, et peale ülikooli lõpetamist alustan ma bikinifitnessiga. Minge ärrituge, mõned, jälle kuskil nurga taga. Miks ma ei või nii paljude asjadega tegeleda? Ma ei pea valima elus vaid ühte suunda!

Nüüd kõige olulisem. Kuidas siis jõuda oma unistuste täitumiseni? Ehk on alguses abi nimekirjast, nagu ma tegin. Kirjutasin sinna, mida ma elus teha tahan ning nagu näete, siis mitu punkti sealt on juba juhtunud! Oeh, ma nii tänulik ja õnnelik! Edasi viivad õiged teed sind sinna, kui see on asi, millega on sul õige tegeleda. Lihtsalt keskendu sellele, mida sa teha soovid ning juhtuda võib siis isegi ehk ime. Olge tublid ja ärge peljake oma unistusi ellu viia! Heitereid tuleb nagu laviinist, aga on hulga rohkem inimesi, kes sind armastavad ning sind aitavad elus edasi ning pakuvad sulle nii ägedaid võimalusi! Heiterite energia on lihtsalt tugevam, aga kaitse end! Olen tänulik kõikidele ägedatele inimestele, kellega ma olen elus kohtunud ning kes on ka sama lahedad ja veel lahedamadki kui mina!







kolmapäev, 28. juuni 2017

Mu esoteerilised kogemused

Ma nägin, et paljud vaesed inimesed said suure trauma, kui meedia kajastas mu osavõttu nõiasaate castingust. Seletan nüüd ära, miks ma sinna läksin ning miks ei ole esoteeriline valdkond mitte midagi uut minu puhul. Kuna olen antud teema kohta teadmised pigem alati enda teada jätnud ning mitte sellest eriti pajatanud (välja arvatud ehk blogis mõningad korrad), siis nüüd on aeg, et ma avalikustan (vaikselt) enda suhted esoteerikaga.

Varasemad mõned kogemused

Kuigi nagunii anonüümsed heiterid mu blogi kahjuks ei loe, siis ikkagi seletan siiski jälle siin selle lahti. Saate castingule läksin sel põhjusel, et mind kutsuti ning olin nõus.

Ja miks ma olin nõus? Kui ma noorem olin, siis vaatasin selgeltnägijate saateid. Minu jaoks olid need nii ägedad ja ma fännasin kõiki sensitiive. Seda seepärast, et mind on huvitanud alati, milline maailm on, miks see selline on ja mida me saame selle kohta intuitiivselt teada. Ja see pole kõik - vaatasin saateid, sest samastusin osalejatega. Pärast saadet mõnikord mängisin ka sensitiivi. Arvasin lihtsalt ära kaarte või muu selline värk. Tõmme sensitiivide poole ja esoteerika poole on mul alati olnud ja see ei ole ju küll midagi uut minu puhul. Aga jap, see oli mul selline omapärane hobi, mida hoidsin pigem enda ja lähedaste sõprade teada. Ei läinud kuskile kekutama, et ou, ma mingi ennustan jne. See oli mu jaoks loomulik asi, mida ei olnud vaja kellelegi näidata. Võib-olla seepärast saidki paljud võõrad inimesed trauma, kui nägid mind seal saate castingul. Tõsiselt, nõiasaade on ikka väga palju rohkem minu teema, kui mingi abielu otsimine.
See pilt on tegelt tehtud teatud projekti jaoks kunagi ammu.

Kui ma noorena vaatasin sensitiive, siis mõtlesin küll, et ise tahaks kunagi proovida selles saates osaleda. Ma ei ole inimene, et ma lihtsalt teeks ja läheks ilma kutsumata. Minus puudub teatud julgus. Ma ei teadnud, millal oli casting ega muud midagi, sest ka too aeg ei vaadanud ma nii palju telekat. Mul oli kahju mõnikord ka telekast vaadatud saates olnud sensitiividest. Nad pandi nii valusaid kogemusi läbi elama, et tihti tundsin kergendust, et ise veel sellises saates ei ole! Elasin nende emotsioone läbi saateid vaadates.
Mõtlesin, et küll kunagi tuleb aeg. Vaat, mul ongi tunne, et nüüd on see aeg osaleda, sest mulle helistati ja kutsuti.

Viimasel praegusel ajal ka on hakanud nii paljud inimesed mind nõiaks kutsuma. Muidugi olid need inimesed, kes tahtsid kuidagimoodi solvata, aga ma hakkasin sellest sõnast kinni ja mõtlen nüüd nende pahameeleks, et ju see on mingi märk, et ma nii tihti näen, kuidas mulle öeldakse "sa näed välja nagu nõid" ning "sa oled kole kui öö". Öö on üsna müstiline ja meeldiv ilus aeg ning nõid olen ma alati tahtnud välja näha! Teatud asjad ja sõnumid jõuavad inimeseni põhjusega ning kuna viimasel ajal see nõiavärk kuhjus, siis võtan seda nüüd vihjena. Seda enam ma teadsin, et võtan vastu pakkumise minna saate castingule. Kõik inimesed, kes mind nõndamoodi nimetasid võiksid siis ikka väga rahul olla ju!

Seda kõike näete nüüd edasi TV3 uuel hooajal. Nii palju võin öelda, et see saade on tõsiselt päris. Ja cmon, mul on ju saatekogemusi olnud. Nii et pole mõtet rääkida, et sensitiivid on väljamõeldis. Mõelge siis sellele: kui sensitiivid oleksid üleüldse väljamõeldis, siis kuidas saab olemas olla nii palju sarnast väljamõeldist? Kui hing oleks väljamõeldis, siis kuidas on võimalik, et seda "väljamõeldise" kogemust on esinenud paljudel, mitte vaid ühel inimesel? Aga tundsin head energiat inimestega, kellega samastun ennast. Nii hea olla sellises seltskonnas!

AGA asi on selles, et esoteerilised kogemused on mul ammu olnud. Ja alustame algusest. Kui ma olin lapsuke, siis ma nägin kõiki inimesi läbi. Mitte et ma sellele rämedalt keskendunud oleks, et näen läbi teisi, vaid sain aru, mida keegi mõtles, tundis või mis ta elus aset leidis. Ilmselgelt nooremana ei osanud ma mõelda, et teistel nii EI ole. Ma arvasin, et kõigil on nii, seega käitusin ma ka üksinda olles nii nagu teised oleks mu juures, sest arvasin, et nigunii on kõik teada, mida ma teeks üksi. Haha, lol, lõpuks ma sain ilmselgelt aru, et kõik ei näe nii ja kui ma ausalt ütlen, siis mingi aeg ajas see mind rämedalt segadusse. Mina "lugesin" inimesi, aga inimesed mind ei lugenud?! Mis mõttes? Ma ei saanud aru, kuidas nad EI SAANUD aru, KES ma olen ja millega ma tegelen. Siis hakkaski see periood, kus ma pidin pikalt seletama inimestele, KES ma olen ja MIKS ma ei ole selline, nagu nad arvavad. Ja kui ma seletasin ära ja keegi ikka ei uskunud, siis hakkasin ma kahtlema kahes asjas: 1) inimesed ei näe maailma nii nagu mina ja 2) ma ei ole see, kes ma ise arvan. Nii et eneseusk on mul ka madal, mis on päris suur takistus.

Ilmselgelt olen ma see, kes ma ise tean end sisimas olevat, mis siis et aeg-ajalt kahtlen. Teadsin oma sugulaste näitel, et mul ju suguvõsas on nõidu küll ja sensitiivsed võimed. Sain teada ka kõike muud olulist enda ja teiste kohta ja no seda enam...

Kui mul oli periood elus, kus tundsin rohkem ette teatud asju, siis mul hakkas hirm. Tõsiselt, mingi aeg hakkasin kartma. Ei tahtnud näha millegi ilusa lõppu või siis tunda ette tulevikku, kui see veel saabunud pole. Ma kartsin! Ja surusin need tunded ja sellega koos ka selgeltnägemise maha. Ja surusin seda pikalt ja palju, ise veel õppides ülikoolis ja arvates (lootes/uskudes), et elu ongi nii nagu teadus seletab ja kui on mõni muu müstiline kogemus või glitch maatriksis, siis oli lihtsalt see juhus või kujutasin ette.

Aga sisimas olin ma tahtnud mõnda sensitiivi kohata ja kohtasingi ning oma sugulase ja sõprade abiga sain ma õigele teele tagasi. Sain aru, et ma olin väga tugev sellel alal, aga kõik endas maha surunud. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee. Samas ma mõistsin inimesi, kellele on antud selgeltnägemise võime ja nad selle maha suruvad.

No vot ja siis otsustasin, et püüan edasi olla see, kes ma olen, sest ega igaühele pole seda annet antud. Kindel on see, et on hingedel vanus ja kindel on maailmas ka muud asjad, mille teadmine pole kõigile oluline. Noor hing joob ja laaberdabki niisama ja talle pole oluline teada, et keegi siin maailmas on vana hing ja võtab kõik noore valud ja omab õpetamissoovi. Igatahes ma lähen jälle teemast kuskile kõrvale, seletan siis nüüd, mis oma kogemusi mul on.

Mulle sugulase sõber tegi tol olulisel momendil kaks energeetilist palli selja peale. Ma ei näinud neid, aga ma täiesti tundsin neid. Vot, tundsin siis "nähtamatuid" asju. Kui ma seda räägin, on jah lamp, aga tunda seda on ikka teine asi, eriti minusuguse bioloogilist skeptiku jaoks, nagu ma too hetk olla püüdsin. Ma olin meelega ignorantne.

Suhted. Neid olen ma alati ette näinud ja inimesi läbi näinud. Ma ei pidanud seda eriti oluliseks, sest mis seal erilist on mu jaoks?! Näed lihtsalt kedagi ja oskad kohe panna paar teksti, miks ta selline on, mis mulje ta jätta tahab ja kes ta tegelt on. Mu jaoks olid nagunii inimesed suht boring teema. Naljaga pooleks võib öelda, et seepärast olidki lapsena loomad minu jaoks palju huvitavamad kui mingid igavad inimesed. Muidugi teadsin ma ka seda, kui keegi valetab, aga viisakusest ma aeg-ajalt teesklesin, et usun ega saa aru, et teine valetab. Vot, väga tore võime ju või mis. Mmm... ei olnud mu jaoks siis, kui asi läks teistusuguseks.

Oletame, et leiad mingi oma unistuste mehe, eks. Sul on suured vägevad tunded ja tunned ennast ülihästi. Ja siis tunned järsku sähvatust, et teatud kuupäevaks oled sellest mehest lahku läinud. See tunne ilmselgelt ajab närvi ju! Mis mõttes nagu? Miks nii?! No, nii mul oli suht paljude just leitud lähedasemate inimestega (mitte ainult meestega). Ei tahtnud ma seda tunda ja nii ma seda maha surusin.

Näiteks, kui ma tolle psühhiga koos olin. Kui ma veel ei teadnud, et ta ikka täisa parandamatu psühh on, siis sain üks päev jaanuaris tol aastal oma sõbrannaga kokku ja rääkisin temaga, mida ise suhtes parandada. Ja tol hetkel järsku tundsin taolist mõtet "mis sa sest suhtest ikka lapid, juuni lõpuks olete lahus." Nii valus oli too hetk seda tunnet tunda, eriti, et ise üritad veel kõike parandada ja hea olla! Seda enam surusin ma selle tunde maha ja ignoreerisin, et üldse selline tunne oli. Mis arvate, kas olime seks aaks lahus? Ilmselgelt.

No olid ka mul sõber ja sõbranna, kellega oli nii cool ja äge, kuid tundsin ette, mis ajal suhtlus väheneb. Nii ka läks, aga valus on seda tunda siis, kui inimesega on nii lahe ja tore. Loodan, et need näited aitasid aru saada, miks ma hakkasin seda sensitiivsust endas vähendama.

Järgmised näited. Kui ma kohtasin näiteks oma sõbranna sõpru/tuttavaid, siis nii paljudega tundsin sitta energiat. Tunne, et need inimesed on tegelikkuses nõmedad ja ebameeldivad. Aga seda oli halb ja süüdlaslik tunne teada. Umbes, et kes olen mina, et mul tekib tunne, et see inimene pole tegelikult nii hea. Ja seetõttu surusin seda tunnet hullult maha, sest seda tunnet oli väga paljude inimestega. See oligi periood, kus paljude uute inimestega kohtusin ja kokku puutusin. Raske oli vaimselt kuidagi teada mingeid halbu asju, mida sa ei tahaks mõelda, kui üritad ise nii positiivne olla. Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nii paljud inimesed, keda ma kohtasin, olidki päriselt ebameeldivad.

Siis ma mõtlesin loomulikult ka seda, et mida võiks tunda teine sensitiiv, kes mind juhuslikult kohtab. Kindlasti ta tunneks midagi. Huvitav.

Mul on nüüd tänu arusaamisele jõudnud see selgeltnägemine nii kaugele, et tegelen sellega kaudselt iga päev. Iga päev ma tunnetan inimesi, keda ma tahan tunnetada, et millised nad on. Kõige rohkem näen ma kasu sest tundest, kui ma kedagi aitan. Keegi tutvub kellegi uue inimesega ja näitab mulle tema pilti ja küsib, mida ma arvan tast. No seda enam ma ei ole reklaaminud enda seda annet üldse, sest ei viitsi seda teha. Selline tunnetamine mõnikord võtab ka energiat ja väsitab.

Ja te ei kujuta ette, kui tihti ma pean endale meelde tuletama, et paljud inimesed ju minu energiat ei tunneta, mis on hea! :D Sest kui ma näiteks olen kurnatud ja naeratan, siis ei saa keegi aru, et tegelikkuses ma nii ei tunne. Ja kui ma olen heas tujus ja tavalise näoga, siis paljud arvavad, et ma pahane. See tuletab mulle meelde, et neil ei ole seda tunnetust. Kui ma seda endale rohkem teadvustaks, oskaks enda annet veelgi paremini kasutada. Seepärast olen ma ka skeptikute olemasolu üle õnnelik, sest ma tean, et on teatud inimesi, kes kohe üldse mitte mitte midagi ei tunneta, nii et nad isegi ei usu midagi, seega järelikult on kindlalt teatud tajud ja tunded mõnedel inimestel olemas. Mingi skeptik ei usu, et inimesi saab tunnetuse abil läbi näha (või ainult pildi abil), aga ma näen ju seda ise, seega on see kõik olemas ja järelikult nad kohe üldse ei taju seda. Nagu jehuu või mis.

Mul on siuke tunne, et olen siin blogis juba rääkinud, miuke see maailm on ja miks ennustamine toimib. Jep, see on kirjas SIIN. Lugege sealt veel ja näete ise, et pole see uus teema mu jaoks.

Ma üritasin mõelda, mis tajukogemusi on mul olemas, aga ma pean neid nii igapäevaseks, et need ununevad nagu igapäevased asjad. Öelge siis ise mulle, mis nendes asjades erilist on ja millised on erilised asjad:

  • abipalumine (kõrgematelt jõududelt) parkimiskoha leidmisel
  • uue inimese kohta mingi tunde tekkimine, mis pärast tõeks osutub
  • saladuse teadasaamine ilma et keegi seda sulle räägiks
  • kaartide panemisel kellegi aitamine
  • tundmine, MIKS keegi helistab või KES helistab
  • tundmine, mida keegi mõtleb
  • energiate tajumine
  • igapäevaselt tajumine, mis otsuseid vastu võtta, mis rada mööda liikuda jne
  • infokanaldamine kellelegi ennustamiseks (tema kohta rääkimine lambist)

Oh jah, mul ei tule mingit esoteerilist kogemust otseselt meelde. See pole vist väga esoteeriline, et keegi pani mulle telefonist kellegi pildi nina alla ja palus rääkida, milline see inimene on? See suht igapäevane. Ahjaa, see Kalvi-Kallega tutvumise lugu on ka ju tegelikult äkki esoteeriline. Minu jaoks on see tavaline asi (sest mu jaoks on tavaline teatud asju ette teada), aga oli see siis nii. Instas nägin, et mingi tüüp pani mulle mingile pildile kommentaari. Mu jaoks ei olnud tähtis ei kommentaar ega pilt, vaid vajutasin ta kasutaja peale ja ilma lähemalt vaatamata, ma tundsin, et selle inimesega elus veel midagi meil koos saab/juhtub. Mis te arvate, kas nii läks? Läks jah. See oli etteteadmine lihtsalt lambist. Ei vaadanud ma hoolega tema kontot ega midagi, nii et loogikaga siin pistmist polnud. Seega ma meelitasin ta saatesse ja hakkasime kogemata enne võtteid suhtlema. Aa, ja see ka. Kui ma eelmine aasta suve lõpus teadsin (oli tehtud pakkumine), et tuleb uus saade minuga, siis ma teadsin ette, et sealt tuleb suhe. Ei osanud kuidagi seletada, kuidas (vb mõni ütleb, et loogika, sest "otsisin" ju meest), aga teades kui valiv ja pirts ma olen, siis ei ütleks, et loogika. Ja üks saladus veel teile: mul ja Kalvil on üksteiselt elus nii mõndagi õppida. Te võite jah öelda, et üks mingi magistrant ja teine kriminaal, AGA tegelikkus siin taga on palju enam kui vaid pelgalt materiaalne nimetus. See kogemus näitab, et inimesed võiksid mõnikord proovida näha materiaalsest maailmast palju sügavamale ja mõelda, mida on kellelegi kellelegi rohkem pakkuda. Aga tead... kõik ei saagi seda vist mõista.

Ma tean, et mul on olnud veel teiste mõistes sensitiivseid kogemusi, aga ei tule endal meelde nagu käsu peale. Ise võtan nii loomulikult neid asju. No kahjuks esineb ka see, et kui ma kellelegi halba soovin, siis nii juhtub. Oeh, kui hea õnneks, et ma olen hea inimene!

Lisan veel seda, et ainus asi, mida mul on vajaka, on eneseusk. Seda mul pole nii palju, et see mind aitaks. Muidugi õnneks olen ma saanud head tagasisidet väga paljudelt inimestelt, kuidas mu ennustamine on neid aidanud. Mul on hea meel, sest aitamine rõõmustab mind alati! Võib-olla jah, kui tahaksin enda eneseusku tõsta, võiksin mõelda, et see anne aitab inimesi. Tahan ka öelda, et võin eksida mõnikord, sest tajun endale saadud signaale valesti või ei usalda neid. Juhtub noh, ärge pahandage. See on keeruline teema ja keeruline seletada. Eks sensitiiv suudab neid saabunud tundeid/sõnu/jms oma pilti panna vastavalt oma kogemustele.

Hmm. On siis midagi erilist veel mul või, et skeptikuid veenda... Tegelikult ma ei tahagi skeptikuid veenda. Ütlen neile vaid, et olegigi skeptikud ja elu on lõbus! Ei tea, mida toob homne ega mida toob järgmine valik ega milline inimene on uus tuttav! See on lõbus ja fun! Tõesti! Kui sa kõike ette teaksid oleks sinu jaoks igav ja valus. See on minu rida... igav ja valus.

Oh, mul tuli üks varasem kogemus meelde. Ükskord mul oli üks poisssõber ning ta läks kuskile teise linna. Kirjutasin talle feissis ja järsku tajusin, et ta räägib feissis ka ühe teise naisega ning küsib, kuidas läheb jne. Kirjutasin siis oma poisssõbrale, et noh, miks jutustad teise naisega ja küsid seda. Omg kui närvi või ehmunuks ta läks. Ta ütles, et mingu ma tema feissist ära, kuigi ma ei olnudki kusagil tema kohas sees, ei oleks saanudki! Siis ütles, et ainult mingi nõid saaks sellist asja teada. Haha, tänud! Vot mu kogemused on sellele sarnased. Kui veel meenub midagi, panen kirja.


****
Selle teksti nali seisnes mõnedes veidrates lausetes ja ingliskeelsetes sõnades.


laupäev, 24. juuni 2017

Kuidas olla liikluses autojuhina väga hea?

Mõtlesin täna veidi jälle autodest/liiklusest kirjutada. Ma olen siin natuke kritiseerinud selliseid juhte, kes on hooletud, nii et tooks ise välja äkki, mida võiks teha, et hoopis heaks juhiks saada. No seda õpetab autokool, aga annan mõningaid lambiseid nippe ise ka.

Esiteks, mida ma soovitan juba alguses - tehke manuaaliload. Muidugi automaadiomad võib ka teha, kui auto vastu on huvi vaid pealiskaudne ning muidu masinad üldse ei huvita inimest ja load tehakse pigem niisama. Muidugi on mõlemad variandid igati ok, aga räägin oma kogemusest. Kui ma läksin autokooli 17-aastaselt (kahe kuu pärast sain 18), siis polnud ma mitte kunagi varem autot juhtinud. Rooli taga olin istunud maksimaalselt paar korda elus enne seda (ja tõesti ainult istunud, mitte sõitnud). Ja ühe korra elus olin pannud auto käima ja kõik. Igatahes juhikoht oli mu jaoks võõras. Teadsin ainult pedaale: sidur-pidur-gaas, ja käikude asukohti. Hmm.. huvitav samas, et ma nii täpselt neid teadsin, kuigi polnud mitte kunagi neid jälginud, aga see selleks.




Mu lugu on siis selline, et autokoolis meile seletati pigem liiklust kui auto tööpõhimõtet. Siis algas esimene sõidutund ja ma sain teada, et kui ma pidurdan, pean ma siduri alla vajutama. See ajas mu nii segadusse - et MIKS ma seda teen?! Kes mind juba teavad, siis teavad, et ma pean asjast üdini aru saama enne kui selle endale selgeks suudan teha. Ja kuna ma seda ei teadnud ja tõesti ei olnud mul tol ajal ka vaba aega kõrvalt, et uurida automootori tööpõhimõtet kuskilt raamatust, ja keegi mulle seda ei seletanud, siis leppisin faktiga, et ma ei tea sellest sidurist midagi. Ja see ajas mind närvi, sest kui ma midagi teen (ehk siis vajutan sidurit, mis on ju millegi tegemine), siis ma tahan nagu väga teada, miks ma seda teen. Ja kuna ma ei teadnud, siis valmistuge üllatuseks  ma ei sallinud manuaalkäigukasti! Jep, mina, kes praegu armastab manuaalkäigukasti, ei sallinud seda autokooli ajal. Haha, tõesti naljakas, aga seepärast ma teiega seda lugu jagangi, et siit on midagi õppida. :)

Nii, käisin siis autokoolis edasi ja tegin oma sõidutunde ja ma olin sõidutundides nagu ikka suht halb (ma arvan). Ma olin megaarg, ma ei julgenud ühtki manöövrit oma peaga teha jne. Teoorias olin ma muidugi väga hää, nagu tavaliselt, sest mul lahtine pää. Aga automootori teooria oli mul endiselt null. Teadsin õnneks seda, et mootor on kapoti all sellel mu autokooli autol. Ja kuna mind ajas manuaalkäigukast närvi, siis ma rääkisin isegi nii rumalat juttu nagu: "nagunii manuaalkäigukastiga autodega juhtub rohkem liiklusõnnetusi" ja üldse rääkisin manuaalist väga palju paljude inimestega (nii halba kui ka head, arutasin lihtsalt asja). Mu isa lause on mul siiani meeles: "manuaalkäigukastiga autol ja automaatkäigukastiga autol pole mingit erinevust, lihtsalt manuaalis vahetad ise käike." See lause loksutas mul mõned asjad paika sidur on käikude vahetamiseks. Autokoolis ei teadnud ma näiteks isegi seda, et madalama käiguga kõrgema kiirusega sõites annab auto rohkem pöördeid välja, mis teeb auto võimsamaks. Ma autokoolis pidin ükskord kiiremal teel panema viienda ja mul oli selline tunne, et pressin jala läbi autopõranda, sest auto ei liikunud edasi. Praegusel ajal paneks ma kolmanda :D Auto suri mul autokooli jooksul kaks korda ainult välja ja üks neist oli autokooli eksam. Ja lumega sõitsin esimest korda elus autokooli eksamil. Nii naljakas, et selline Murphy seadus :D

Vot, muidu oli mu autokool väga hea, aga kuidagi jäi puudu see teadmine, mida teeb täpsemalt sidur ja kuidas siis need käigud toimivad teoorias. Mulle õpetati jah, et kiiruse see ja see jaoks on teine käik, järgmise kiiruse jaoks kolmas jne. Ehk siis ma õppisin pähe, kuidas asja kasutada, aga ma ei teadnud endiselt, miks ja kuidas asi nii töötab.

Selle pika jutu mõte oligi see, et kuigi ma tegemise ajal reaalselt hakkasin mõtlema, et miks ma küll ei teinud automaadilube, sest ei sallinud automaati, siis nüüd on see superhea valik! Nagu te teate, siis praegu mina=auto ja ma fännan nüüd manuaali täiega! Mu esimene auto oli automaat, aga teine nüüd manuaal, sest see meeldibki rohkem. Suurem kontroll auto üle. Ma isegi ei tea, kuidas manuaal mulle meeldima hakkas, aga vist nii, et sain lõpuks aru, kuidas asi töötab.

No ja lühidalt nüüd igav jutt: sidur lahutab mootori ja rattad. Kui käik on sees, on mootor ja rattad ühendatud, mis tähendab, et mootorist saadav energia kantakse otse vedavale teljele (ehk siis kas esimesed või tagumised rattad (või mõlemad)). Kui on vabakäik või sidur lahutatud, siis sa lahutad põhimõtteliselt need kaks osa ära. Mootor käib niisama ja energiat ratastele ei kanna. Mida kõrgemad pöörded, seda kiiremini ja võimsamalt mootor töötab. Hmm.. nii lihtsat asja ei võinud keegi mu 17-aastasele minale selgeks teha :/

Igatahes load sain siis 18-aastaselt, paari kuu pärast peale autokooli algust. Ja siis hakkasin järjest enam autodest aru ka saama. Ja järjest rohkem nautima autosõitu ja sealhulgas ka käikude vahetamist jne. Nüüd teate hästi, et ma rallin hea meelega igale poole. Mul tuli tegelikult seda postitust kirjutades tunne, et ma mingis eelmises elus pidin rallisõitja olema. Kui ma olin kolmene, mängisin ma ainult autodega. Ma tundsin ära diiselautode hääle bensumootoriga autodest kolme aastaselt, aga ma ei teadnud seda sõna nagu, et see on diisel. Lihtsalt diiselautodele ütlesin margariiniauto. Ärge küsige miks. Õnneks nüüd olen ma suur inimene ja saan suurte autodega mängida.

Aga siis paar asja, mis kindlasti aitavad olla parem juht:

  • Parkimise puhul võid käia autost välja ja sisse, et vaadata, kui kaugel auto tegelikult on. Jäta meelde oma auto gabariidid.
  • Proovi paljusid erinevaid autosid. Vaata, mis mootor neil on ning kuidas reageerib. Umbes tea, kui suur mootor annab millist võimsust ning kiirust. Arvesta sellega näiteks kiirendamisel
  • Tunneta auto käitumist erinevatel teeoludel. Hea oleks ära proovida sõiduki reageerimine jääl ja väga siledal asfaldil. Mis juhtub ja kuidas reageerida? Mis siis kui kontroll kaob ja kuidas sa selle tagasi saad? Proovi ära! 
  • Proovi sõita nii, et keegi räuskab autos ning topib oma käed peeglite ette. Sina juhina pead ikka kõiki ohte esimesena nägema 
  • Ülekäigurajad on väga olulised. Vaata neid enne kui nende lähedusse jõuad. Eriti uuri neid, kui keegi pargib nende eest või muud moodi on nähtavus halb. Inimene võib alati seal olla 
  • Arvesta kõikide teiste juhtidega. Ära karda käega näidata, kes liigub esimesena. Ole kindel, et kõik on sind märganud nii ringil kui ka mujal. Ka jalakäijatele võid näidata käega, et lubad neid üle tee 
  • Ning veel: vaata, kuidas su auto käitub mingis olukorras. Vihmane või libe tee vms. Kui selline asi juhtub suurema liiklusega olukorras, siis tead, kuidas olukorda päästa. 





neljapäev, 22. juuni 2017

Miks kaua magada?

Ma arvan, et nüüd juba paljud inimesed on leppinud sellise tõsiasjaga, et ma magan esiteks pool päeva maha ja teiseks ma magan väga kaua. Varem kõik heitsid mulle seda täiega ette ja mõnitasid mind sellega ja ei lubanud mul lõunauinakuid teha. Lõpuks ma mõtlesin, et ee... las ma nagu magan palju ma tahan, eks.

Sellised laused nagu: "kas sa tead, et inimesed vajavad maksimaalselt 7 tundi und", "kui sa päeval magad, siis sa öösel ei magagi", "mine vara magama, siis saad vara üles ka" - neile lausetele on minu poolt vastus siin postituses nüüd. Kes mulle neid esitasid, siis lugege te kindlasti. Lisaks ma räägin sellest, miks mulle ei meeldi, kui sosistatakse ja hiilitakse, kui ma magan.

Kõige suurem loome- ja maailma huvitundmise periood tulebki mul öösiti peale. Tavainimese jaoks siis ilgelt hilja, mingi 11-12-1-2. Appi kui jube, kas ma magama ei peaks või?! Ilmselgelt pidin ma kogu keskkooli ära tegema nii, et ärkasin kuue ajal üles, sest elasin koolist kaugel, aga elasin üle selle tänu sellele, et nädalavahetuseti magasin kaua. Öeldakse küll, et nii ei tohi, aga mida ma siis tegema peaks? Panen nädalavahetusel ka kuueks äratuse ja lähen varem magama? Hakkan oma bioloogilisele kellale vastu, et sunnin end magama, kui und ei ole, ja ärkan üles, kui mul keha magada tahab? Good idea! Kaks päeva nädalas võiksid ikkagi keha soovi järgi olla.

Igatahes viimasel ajal on mul uni läinud eriti hiliseks ja eriti pikaks. Enne ühte päeval ma naljalt silmi ei ava. Ja alla 9 tunni ja ma naljalt magada ei soovi. Tulgu mulle mögisema, et inimesed vajavad 7 tundi und. Yeah right. Miks siis mul on halb olla, kui magan alla oma normi? Et harjun ära pika aja peale või? Olen proovinud küll, aga unepuudusest juhtuvad mul sellised asjad: mäluhäired, mõtlemishäired, oskamatuse suurenemine, IQ ajutine langus, tähelepanuhäired. Tundub, et see on nagu ohutu viis näiteks autot juhtida või eksamit sooritada? Ei tundu ju. Ahjaa, magamata olen ma räme halvas tujus ka veel. Ei tahaks nagu.

Ja kuna magamatus mõjub mulle meeletult halvasti, siis üldiselt püüan normaalselt magada ikka. Ja sageli muidugi juhtub seda, et mõnikord on vaja meeletult vara ärgata ja kuna ma lähen mingi kell 3 magama, siis jääb mul unest puudu. Noh, mis mul sellest, sest mõttes, et ma kannatan vahel päeva-kaks vähese unega küll (aga täis magan ma selle nigunii) või siis teen lõunauinaku.

Lõunauinakutega on olnud see probleem, et kui ma näiteks ütlen kellelegi, et jou, ma tukastan nüüd poolteist kuni kolm tundi oma magamatust täis keset päeva, siis vastatakse: "aga siis sa ei jäägi öösel magama ja oled öösiti üleval ja ärkad alles lõunaajal". Seletan nüüd, miks nende see lause on väga ebaloogiline.

Toome näite, näiteks et ma olen saanud magada 7 tundi. Puudu on mul järelikult ligi 3 tundi. Kuna ma ei saa ju unevõlga tegelt kuidagi jätta, vaid täis magan ma selle nigunii ja mida varem, seda parem, siis targem oleks seda teha nii ruttu kui võimalik. Aga ütleme, et ma võtan mingit sellist inimest kuulda ja ei magagi päeval (ja olen pahas tujus ka veel). Nii, lähen siis järgmisel öösel magama, ütleme, et vara, ehk siis kell 12-1. Kuna mu täisuni on 10 tundi ja mul on puudu 3 tundi, magaksin ma järjest kokku seetõttu 10-3=13 tundi. Ja kui ma jäin lõpuks ühe ajal magama, ärkaksin ma üles kell 2 päeval koos eelnevalt magamata jäänud tundidega. Ja nii see ongi. Sellist asja on juhtunud mul päris palju ja isegi mind häirib, kui ma liiga hilja ärkan. Seega on minu enese jaoks parem teha lõunauinak kui magada järgmine päev maha.

Ehk siis see 3 tundi, mis mul jäi puudu öösel, ütleme, et ma pidin kell 7 ärkama ja jõudsin koju kell 12 (räme piin päev tegelt). Siis KAHJUKS esineb selline fenomen ka, et mul ei pruugi keset päeva kohe und tulla, AGA samal ajal mu aju on ka lakanud töötamast ja mu keha ei funktsioneeri korrektselt (ei jaksa liigutada end). Seega suht pool päevast läheb niikuinii raisku, sest peale vedelemise ei saa ma midagi teha. Aga kui mul joppab ja saan panna endale lõunauinaku ja magada oma 3 tundi und täis, siis on hästi. 100% jään ma õhtul korrektsel ajal magama ja magan oma une täis. Mul tuleb õhtul uni küll oma loomulikul ajal ja järgmist päeva maha ei maga. Nii et inimesed: kui mul ON lõunauinaku aeg, siis ei maksa seda rikkuda.

Aga varem magama ja varem üles? Teate, ma olen katsetanud sellist värki - lähen kell 10 magama. Siis juhtub, et mõnikord tõesti veab, et magan hommikuni üheni (päeval) välja, aga tihtipeale võib juhtuda see, et ma ärkan keset ööd üles nagu oleksin teinud lõunauinaku (ja siis ei ole mul midagi asjalikku öösel teha). Sama hästi võin ma veits kauem ju üleval passida ja ühe jutiga järjest magada. Aga kui ma öösel ei ärka, siis magan ma ikkagi oma loomuliku ajani. Nii et magan vb rohkem, sest kõige magusam uni on kell 6-7-8-9. Ja kusjuures kui ma lähen mõni öö magama 5  või 6, siis üldiselt magan ma ikka ühe-kahe-kolmeni, väga palju üle ma oma tsüklist ei maga. Nii et ütleks, et mu loomulik unetsükkel praegu on neljast üheni.

Kindlasti tekkis paljudel nüüd küsimus, kuidas ma üldse oma asjad tehtud saan, kui nii palju oma elust maha magan? No olen saanud ju kooli tehtud, tegelen loometööga, hobusega ja mitmete asjadega veel. Tegelikult minul oleks küsimus vastu, et kuidas siis need 7-tunni unega inimesed elus rohkem veel ära pole teinud? Mida nad oma lisaajaga teevad?

Muidugi on mulle ka öeldud, et mida ma siis teha kavatsen, kui saan lapsed jne. No, aga mis mul praegu teha oleks? Hakkan ette muretsema või? Mul ei anna ju hetkel midagi teha. Kui saan lapsed, eks siis näha ole.

Mulle on ka öeldud, et küll mul olevat kilpnääre haige ja mis iganes veel haige jne. Haha, tänapäeval ei või enam kaua magada ilma et hakataks haigeks sõimama? Usun, et mul õnneks kõik korras. Ja ma ei norska ega räägi ka unes. Tean, sest mul on äpp Sleep like Android, mis jälgib und. Üks lindistus oli sellest, kuidas kass mu kõrva juures näugus. Nii nunnu :)

Selle äpiga meenus mulle üks väga oluline asi, mida võtke kuulda nüüd kõik inimesed! Palun kui ma magan, siis ärge sosistage ega hiilige! Jätke meelde tõsiasi: ma ei muutu magades kurdiks. See tähendab, et ma KUULEN ka SOSISTAMIST. Kui inimene sosistab, siis see saadab ju mu alateadvusele signaali, et midagi ohtlikku on toimumas! Ja ilmselgelt ma ärkan üles ju ohu peale! Seega, kui on jutte rääkida, siis jah, viisakas oleks, kui ei hakataks taldrikuid kokku lööma või minu voodi peal jutustama - minge rääkige teises toas palju tahate, aga ärge hiilige. Hiilimisega on loogiline ju see, et hiilitakse kui midagi on viga või varjata. Vargad ju hiilivad. Eriti rõve on see, kui ma kuulen näiteks õrna ukse avamist, aga uks suletakse nii vaikselt, et ma seda ei kuule - 99% ärkan ma siis üles. See on lihtsalt jube! Ma ju kardan, et tuldi sisse, ja ma ei tea, mis sai uksest - suleti või ei vms ja kes kurat tuli ja mida ta tahab, sest ta hiilib?! Ma olen seda kõigile öelnud, et palun ärge pange uksi vaikselt kinni kui ma magan. Paugutage ustega, eks. :D

Seda fenomeni seletan nii ja tean seda raamatust "Huvitav psühholoogia", mis oli lapsena mu lemmikraamat - ajus on ikkagi mingi kontrollkeskus ärkvel. See kuuleb ju nkn kõike, aga ebaolulisi signaale ei saadeta sulle. Kui signaal on oluline, sest võib olla näiteks võimalik oht (beebi nutt, murdvarga hiilimine jne), siis saadetakse signaal inimesele ja aju ajab ta üles. Siit ka üks nipp inimeste äratamiseks: mine ütle talle vaikse selge häälega, miks on teda vaja üles ajada.

Üks asi, mida ma ka üldse ei salli, on see, kui keegi mu magamise ajal paneb muusika käima. Ükskõik kui vaikselt see on, aga ma ei saa muusikaga magada! Lihtsalt ei saa. Muidugi ÕNNEKS on olnud erandeid, nt autos saan raadioga magada. Jah, raadio on vist üks viis, kuidas ma magada saan vb muusika ajal. Aga üleüldiselt ei ole lihtsalt võimalik mul muusikaga magada. Lihtsalt jään kuulama ja mõtlema.

Siis räägin ühest naljakast asjast veel. Kunagi inimesed täiega armastasid mu und rikkuda, helistades mulle hommikuti. Eriti armastati helistada mulle ka lõunauinakute ajal. Hommikul ikka väga sageli kukkus mu telefon plärisema ja kõne minu telefonile on ka üks asi, mille peale ma üles ärkan. Kui kellegi teise telo pläriseb, siis tihtipeale on mul ükskõik. Seda enam praegune jutt tõestas just, et hiilimine on mõttetu. Igatahes juba pikemat aega panin ma oma telefonil nii, et see on minu uneajal ehk siis hommikul automaatselt hääletu. Ja hääletu on see seni kuni mu telefon laeb. Ja teate mis? Kurjad inimesed ei helista seetõttu mulle enam! Nii imelik, nad helistasid hea meelega siis, kui telefon oli hääle peal ja ma magasin, aga nii kui see hääletuks on pandud, siis reaalselt, mulle ei ole enam nii sageli helistatud mu une ajal. Veider paradoks. Igatahes, kui te olete mulle mu une ajal helistanud ühe korra, siis on suur tõenäosus, et ma ei helista tagasi. Kui olete helistanud kõvasti rohkem kui ühe korra, siis võib juhtuda, et helistan tagasi.

See hiline unevärk, muide, on geneetiline.



pühapäev, 11. juuni 2017

Eesti blogiauhindade jagamine 2017 - mis meeldis ja mis mitte

Mida ma tavaliselt enda blogis ei tee, on see, et ma räägiks oma päevast või isiklikust elust. Seda on raske mu blogist leida. Aga täna teen väikse sammu ja avan jälle ennast rohkem. Seega kirjutan hea meelega ühest sellisest toredast üritusest nagu EBA 2017.

Räägin ausalt, et sellel aastal jõudsin end kirja panna küll, aga promo ma endale teha ei jõudnud sugugi. Mis veel oli tobe, oli see, et ma ei jõudnud ise ka kellegi poolt hääletada. Mõtlesin hääletamise tõsiselt ette võtta, et avada mitmeid blogisid ja nendega tutvuda, aga siis mul oli nii palju muid asju kukil, et jäi tegemata lõpuks. No mis seal ikka, lazy-busy nagu ma olen.

Sellele üritusele kavatsesin ma nigunii minna, ja mu mineku põhjus oli see, et kohatagi kõiki teisi ägedaid blogjaid meil siin Eestis! Mul oli superhea meel kõiki näha!

Päevake algas siis sellest, et ma ärkasin üles Valgas. Miks ma seal olin ja mida ma seal tegin, vb hiljem räägin. Läksime seal Valgas alkopoodi nagu turistid ennemuiste ja siis sõitsin Tartu kandist läbi oma mõnel ratsaasjal järel, mis eelmisesse talli jäi ning tulin suht otse Liisa juurde, enne panin kodus (ehk siis Tallinnas) kleidi selga. Kalvi selleks ajaks läks kuskile mujale end valmis panema. Mul oli suht kehvalt kiire, nii ebamugav on, kui on vaja nii olulisele üritusele minna ja siis sul on nii vähe aega, et end meikida ja valmis panna. Seekord läksin siis üritusele koos Liisa ja Anita Sibulaga. Anita oli juba Liisa pool ning ma jõudsin mingi pool kaheksa vist sinna Valgast-Tartust-kodust. Kodus olin kähku ühe kleidi selga ajanud, mõtlesin, et käib kah. Tahtsin seda isegi triikida, aga andsin alla, sest aega polnud. Leidsin kotist oma sukad ja läksin meigiasjadega Liisa poole.

Mina, Anita, Liisa taksos

Anita oli Liisale juba meigi teinud ja ise nad olid korda seatud. Ma pidin siis poole tunniga endale õhtumeigi valmis vorpima, sest kaheksaks oli takso tellitud. Mõtlesin seekord, et kuna mul juuksejuured üritavad olla sinaka varjundiga, siis teen silmameigi sinise ja kulmud ka võõpan siniseks. Ei õnnestunud need kulmud nii sinisena nagu ma oleks tahtnud, aga savi, käras küll. Toppisin ehted külge ja kodust enne võtsin ühed kuldsed kingad, mille ma Ibizalt ostsin. Enam-vähem sobisid. Mul hea meel, et sain neid kingi kanda, jee! Aa, Kalvi oli ka jõudnud Liisa maja ette takso tuleku ajaks ja nii me neljakesi sinna teel olime.

Jõudsime siis Venuse ette ja nii kui me sisse saime, lükati meid Anu Saagimi kõrvale! Tase! Ta on tõesti nii äge naine! Tark, paljude väärtuslike kogemustega, väga ilus... oeh. Tõesti tegus ja äge inimene ja mul oli nii hea meel teda lõpuks kohata. Me rääkisime siis seal juttu laivis ja seda saate õhtulehe lehelt järgi vaadata. Ma ise pole vaadanud :D Nagu ikka, videosi ei viitsi ma alati vaadata. Me hakkame kuskil kolmandiku peal pihta seal.

Peale seda siis tehti TV3 intervjuu ja hakkasime auhindade saamist kuulama. Lahe. Eks ma siis räägin, mis mulle meeldis nüüd ka seal üritusel. Mulle meeldis koht esiteks! Väga ilus oli seal, ma tean, et viimasel hetkel muudeti kohta, aga see oli super! Sest ruumi oli piisavalt! Eelmine aasta oli nii kitsas, et mul oli võimatu näha inimesi, kes auhindadele järele läksid. Seekord nägin ma kõike, mida tahtsin näha. Teiseks, see oli jumala äge, et VIPid olid teisel korrusel, loodan, et nad ka rahul olid. Kolmandaks, tervitusjookide jagamine oli pooleldi okei (mis siis, et ma ei jõudnud endale võtta). Ehk siis neid oleks võinud natuke rohkem olla. Neljandaks, suupisted olid igati head, mulle sümpatiseerisid mustikad, maasikad ja muu siuke suvine värk. Krõpsud olid ka hea valik. Muud ma ei maitsenud suurt. Viiendaks meeldis mulle õhtujuht Fokin, sest tal olid toredad naljad ja ei hakanud igav kuulata. Igatahes oli tegelikult kõik väga meeldiv ja tore! Eriti ma olin rahul sellega, et ruumi oli piisavalt ja ei pidanud kartma, et keegi sõber külje alt sul rahva sekka ära upub. Mulle ei meeldigi rahvast täis kohad. Oli ka piisavalt ruumi, et intervjuud teha ja kõik oli tip-top. Nii et nagu näete, mul polegi midagi negatiivset öelda ürituse kohta.

Auhindade jagamine oli minu meelest ka igati normaalne, kuigi ega ma ei süvenenud igasse kategooriasse nagu ennemalt mainisin. Anita sai videoblogide kategoorias teise koha, nii et palju õnne talle!

Tore oli näha kõiki inimesi ja eriti lahe minu jaoks oli lõpuks näha mu lemmikblogijat Kaid! Meil oli üks naljakas seik seal. Ma näitasin teda Liisale, et vaata, Kai istub seal üleval, tahaks nii väga temaga rääkima minna. Liisa üllatus selle peale, et Kai ei tundu ju pime, vaatab täpselt õigesse kohta. Igatahes läksime siis Kai juurde ja ta on nii siiras, nii armas, nii tore ja äge ja positiivne! Tegime seal ka jälle nalja. Ta nii meeldib mulle! Ja tema huumor on lihtsalt megalahe!

Kalvi, mina, Kai

Muidugi üritusel sain ma mitmete toredate inimestega pilte teha ja nii äge oli teisi blogijaid näha. Miks mulle see üritus meeldibki, ongi selle tõttu, et see toob kohale inimesed, kes tegelevad taolise loometööga. Mina olen igati rahul. Muidugi ma lugesin kuskilt, et paljudele ei olevat meeldinud, aga õnneks ongi kõigil võimalus kaasa aidata selle ürituse ja auhindade jagamise parendamiseks. Nii et suur tänu Mari-Leenule ja tema korraldusmeeskonnale, kes sellise projekti käsile on võtnud!

Mina, Anita, Liisa. Foto: Kalev Lilleorg

Meediakajastused (nii palju kui ise leidsin):
Anu Saagimi live järelvaatamine
Õhtulehe galerii
Publiku galerii

Ahjaa, Seitsmestes Uudistes peaks ka millalgi midagi olema, vähemalt mu ja Kalvi intervjuu.






kolmapäev, 7. juuni 2017

Miks ma olen üldse Kalvi-Kallega koos? Minusugune ja temaga?

Siin polegi pikalt midagi heietada vaja, pöördun teatud inimeste poole.

Kas keegi teist on minuga suhelnud suhteteemadel? Kas te olete midagi mulle öelnud mu unistusi maha tallates? Mida te olete öelnud?



"Sa ei saa kunagi sellist meest, kellest sa unistad!"

"unistused ongi mõeldud unistusteks"

"Sul ei ole meest, sest su latt on liiga kõrgel."

"Võta lihtsalt mees, kes sind armastab."

"Kui sa latti allapoole ei lase, siis sa ei saa meest."

"Kuule, vaata ennast üldse."

"Su kriteeriumid on liiga ranged." (Mu kriteeriumiteks olid: soov end arendada, intelligentsus)

"Ükski mees ei suudaks su kriteeriumite alt läbi minna."

"Mees tuleb sul võtta ikka see, kes ringi ei tõmba ja sind tahab."

"Sina ei pea ju meest armastama, see tuleb ajapikku. Peaasi, et tema sind armastab."

"Väärt mees on ikka see, kes sind armastab! Sa millegipärast ei vaata selliseid."

"Miks sa oma latti madalamale ei lase???"

"Hoia avatud meelt. Ka konnast võib prints saada."

"Ilus inimene on harjunud särama, kaks särajat kokku ei sobi."

"Barbie ja Ken on muinasjutt."

"Sa ei sobiks ilusa mehega."

"Loe Kadri Luige blogi. Ta soovitab ka, et mees tuleb valida selline, kellele sina meeldid, mitte vastupidi."

"Sul on liiga suured unistused."

"Edu sulle nende standarditega, ennegi neid standardiprintsesse nähtud." (Mu standardid olid: oskaks õigekirja ja oleks hea inimene ning arenemisvõimeline.)

"Tark naine ei vali sulgede värvi järgi, valides mitte meest, kes oma ego teenib ja kogu maailmale midagi tõestab, vaid mehe, kes ei otsi järjekordset vallutust vaid südamedaami, kes teda just tema enda pärast soovib."

"teisest küljest "tõsiseltvõetavaid partnereid pole seni olnud" ??? Kuda see võimalik on ?, äkki asi hoopis sinus ?"

"mul on natuke kahju sust, aga me saame kõik selle mida oleme ära teeninud, nii et mõtteainest sulle"


Selliseid asju korrutati mulle. Selliseid asju korrutati mulle pidevalt. Selliseid asju hõõruti mulle nina alla. Selliste asjadega aeti mind närvi. Selliste asjadega süüdistati mind. Selliste asjadega tehti mind maha. Ja selle pika töötlemise tulemusena ja mõtlesingi, et teengi nüüd nii, sest siis jäävad need inimesed lõpuks rahule!

Nonii, kõik kallid inimesed, kes mulle neid asju on öelnud, võtsin teid kuulda ja tõestus on olemas. Kõik need laused ongi vastused probleemile, "Miks see Helen selle rõveda Kalvi-Kallega koos on. Ma ei saa aru." Nüüd saate aru. Ma elasin teiste järgi ja võtsin täiega teiste nõu kuulda, et teile meeldida, ja et need eelnevad süüdistused lõpeksid! Ma tundsin end süüdi, sest mind pandi tundma süüd, et ei olnud oma standardeid madalale lasknud. Seega:

  • võtsin lihtsalt inimese, kellele meeldin, kes ei otsi vallutust, vaid abielu ja südamedaami, sest mulle korrutati, et võta selline.
  • arvestan, et Barbie ja Ken on muinasjutt. Unistused ongi ainult unistused.
  • arvestan, et mu latt oli liiga kõrgel. Ennegi neid standardiprintsesse nähtud ju. Elimineerisin oma standardid, lasin lati maha.
  • Tõsiseltvõetavaid partnereid polnudki enne, sest asi oligi minus, mul olidki kõrged standardid.

Tegin TEIE järgi seda olulist valikut oma elus! Oi kui hea, et te mu silmad avasite ja mulle pidevalt korrutasite, et ma peaks oma latti allapoole laskma. Tõsiselt lasingi selle alla või isegi eemaldasin lati. Võiksin siin isegi nimed välja tuua, kes mulle koguaeg korrutasid, et mu latt on liiga kõrgel. Enamasti olid need mehed, kes mulle neid lauseid korrutasid, aga küll te end ära tunnete. Ma loodan, et te olete väga õnnelikud ja väga rahul, et ma teid nii väga kuulda võtsin! Mõelge nüüd, mis suure töö te olete ära teinud!


Võtsin TEISI kuulda OMA ELU puhul! Olge õnnelikud!

Tulge soovitage mulle kõvasti veel, kuidas iseenda elu elada, sest ma ju võtan kuulda! Kõik teised teavad väga palju paremini, kuidas MINA OMA ELU peaksin elama!

Palun öelge, et teie, kes te mulle neid lauseid ütlesite, olete nüüd rahul, et kuulda võtsin! Olete? Ootan vastust ja kui muidu öelda ei julge, siis avasin ka oma aski ja minge kirjutage sinna anonüümselt, et te mingi megarahul. Nii äge, et ma teid kuulda võtsin, onju!  #happylifebecauselistenedtoothers

Kellel oli palju küsimusi, miks ma nüüd "sellise inimesega" koos olen, siis vastused on teie ees. Võtsin lihtsalt oma elu puhul teisi kuulda. Teisi, kes koguaeg korrutasid mulle neid lauseid. Teisi, kes tahtsid minu elu elada. Teisi, kes panid mind halvasti tundma, kui ma neid kuulda ei võta. Oi kui tore ju!







laupäev, 27. mai 2017

Kuidas händlida heitereid?

Ilmselgelt kogu oma viimase aja jooksul olen ma nüüd õppinud händlima erinevat heiti erineva nurga alt. Võime nimetada neid inimesi heiteriteks või kurjadeks kommentaatoriteks või ükskõik kuidas. Heiter on ehk hea konkreetne sõna. Kuna need kogemused on kasulikud ka tavaelus, siis teen ka postituse sellest, mida mõelda enda peas lahti, kui keegi sinuga lahmima tuleb.

Vaadake kui kole ja loll


Teades mind, siis alati tahan ma kõike mõista ja sealhulgas ka kõiki inimesi mõista. Ma mõistan, mis toimub selle inimese peas, kes soovib edu ja ütleb midagi positiivset. Aga mul oli VÄGA raske mõista, mis toimub selle inimese peas, kes tuleb midagi negatiivset ütlema ja teisi poriga üle valab. Mul reaalselt läks pikalt aega enne kui neist aru sain. Mulle valati pori ikka päris kõvasti näkku, internetis eriti kõvasti, aga imekombel mõnikord isegi tavaelus. Ja hea on, et juhtus, sest see kogemus arendas mind kõvasti. Aga nüüd kuna sain aru neist (enam-vähem saan aru... ma ei usu, et ma üdini heitereid tunnen), siis seepärast jagan oma lühikese elukese tarkust teiega.

Lühidalt mainin ka seda, MIKS mul oli neist raske aru saada. Mina isiklikult ei ole loomu poolest kade inimene. Mina isiklikult ei ole ka see, kes läheks midagi negatiivset ütlema. Kadedust oli mul meeletult raske mõista. Et nagu mis tunne see on? Keegi on ilus ja sa tunned, et sa ei taha, et ta nii ilus oleks või? Või keegi on tark ja sa tahad, et ta oleks loll? Raske on aru saada sellest mul. Kui keegi mind maha tegi ja ma küsisin toetavatelt inimestelt, miks ta nii tegi, siis vastati mulle, et kade. Iga kord ma olin et ahjaaa.... selline asi on ju ka olemas aga mõtlesin, et mis mõttes? Miks? Nii et eks see kadeduse vähesel määral omamine raskendab mul neist aru saamist. Ja kuna ma kellelegi halvasti ka ütlema ei kipu, siis oligi mul seda raske mõista: nagu miks!? Eks ma nüüd juurdlesin selle kõige üle.

Mul siin blogis oli ühe heiteri poolt üks jumala hea vestlus. Ütleks, et vestlus oli peaaegu interaktiivne. See igatahes oli, et ta tuli blogisse pori valama, mina vastasin ta küsimustele (probleemid need olid tal vist pigem), aga tema valas sama pori edasi. Ta konkreetselt esitas oma väiteid faktipähe ning kui ma seletasin antud teema pealt suuremaid teadmisi omades tõesemaid fakte, siis kallas ta pori edasi mu pihta, selle asemel, et olla, et "omg, lahe, tõesti?" Kahjuks enam seda näidet ei saa copy-paste siia panna, sest ta kustutas ära oma kommetaarid. Kuna mul kuskilt pole copy-paste sellist vestlust enam võtta, siis mõtlen mingi sarnase välja, mis juhtuks päriselus. Kirjeldan situatsiooni, siis kirjeldan, mida arvatavasti see inimene mõtleb ning kuidas ise see ära händlida.

Näiteks on väga tüüpiline, et tuleb keegi heiter ütlema midagi säärast: "Miks sa sinna saatesse läksid?" Mina kui tavaline inimene, võtan seda küsimusena mitte ärapanemise või heidina. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel ju. Vastangi siis sellele inimesele ja eks vastus ole ikka tüüpiline: "mind kutsuti sinna. Võtsin natuke mõtlemisaega, aga siis olin nõus, sest tahtsingi saadet just iseendast. Ja ilmselgelt kahjuks ei tulnud saade minust endast, mida ma ette ei teadnud, sest mu varasem kogemus samade saatetegijatega oli olnud teistsugune." Kui mult oleks selle küsimuse küsinud normaalne inimene, siis sai ta uue teadmise juurde. Normaalne inimene oleks avardanud oma maailmapilti ning õppinud midagi juurde ja juurelnud uute teadmiste üle. Aga kui küsis seda heiter, siis tema vastus oleks: "Aga ikkagi noh, miks sa ikkagi sinna saatesse läksid?" Nagu wtf, ma just seletasin ju :D
Seega vestlus heiteriga oleks selline:

  1. ta küsib midagi või nähvab midagi või esitab mingi subjektiivse arvamuse fakti pähe. ("Sa oled ikka täiega loll.")
  2. sa seletad talle ära oma vaatenurga ning ka vastuväite tema esitatud arvamusele.
  3. ta küsib või ütleb sama asja, mida enne.
  4. sa võiksid uuesti talle seletada natuke teise nurga alt tema probleemile vastuse.
  5. ta läheb närvi ja ütleb sama asja uuesti, kuid tal on raske sinupoolset informatsiooni omaks võtta.
Seega, üks väga oluline asi, mida me oleme siit õppinud on see: heiter ei ole õppimisvõimeline! Teiste sõnadega tähendaks see muidugi seda, et see inimene on idioot, aga noh, nii kuri pole vaja ka olla :D Seda saab ka tavaeluvestlustes ära kasutada. Kindlasti meenub mõnele inimesele olukord, kuidas ta soovib midagi kellelegi selgeks teha, aga teisel inimesel tundub olevat nagu müür ees ning ta aina raiub oma jura. Mina olen õppinud selles olukorras seda: inimene, kellega ma suhtlen, ei ole lihtsalt õppimisvõimeline. Ütlen seda mõttes endale ja enam temaga samal teemal ei näe mõtet vestlust pidada. Kuna ta ei suuda uut infot omaks võtta, ei ole see ju tegelikult minu probleem. Mäletan, et noorena olin ma sisimas suur maailmaparandaja, et teistele ka teadmisi jagada. Üks näide oleks, et ükskord lapsena mu sõbranna arvas, et juukselahk teise sõnaga on "seikel". Ilmselgelt see on hoopis "seitel" ja nii ma talle ka ütlesin. Ta ei nõustunud. Ütlesin uuesti mis on tegelikkus. Ta ikka ei uskunud ja raius oma jada. Mind kurvastas see just seetõttu, et teine inimene jäi rumalamaks ja võib-olla näitab oma rumalust ka mujal. Aga oleks ma osanud endale öelda tol hetkel, et see inimene ei olegi õppimisvõimeline, mis võiks tähendada teiste sõnadega ka, et inimene on lihtsalt loll, ei oleks ma võib-olla nii kurvastanud. Muidugi too hetk võis asi olla ka selles, et esitasin oma fakti liiga ebakindlalt.

Seega, üks asi, mida ma olen porivalajate kohta õppinud, on see, et nad tegelikult ei olegi uut teadmist omandamas. Kui mina küsiks midagi säärast, siis ma võtaksin ka vastatava uue vastuse omaks, mitte ei lahmiks oma sama paska edasi. Nad on nagu peata kanad, kes kaagutavad. Kanale pole mõtet maailma kohta huvitavaid asju seletada. Mitte et ta ei kuulaks või midagi... tal lihtsalt puuduvad ajud aru saamiseks. Jah, ma tean, et paljud tuleksid ütleksid mulle, et kuidas sa enne ei teadnud seda, aga vot... ma ikka eeldasin, et inimestel on plastiline aju. Läks tõesti mul aega, et aru saada, et nad on päriselt ka nii lollid nagu räägitakse. Raske oli seda lihtsalt uskuda. Eks see ole ka põhjus, miks ma olen oma blogis vahepeal maininud, et tahaks neid päris elus näha. Et huvitav, kuidas nad eluga hakkama saavad jne. Huvitav ju.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin on hoopis järgnev. Kui sa näed heiterile midagi seletades, et tal puudub võime asjast aru saada, siis lihtsalt korda mõttes: "ta ei ole õppimisvõimeline" ning vaata tühja pilguga talle otsa. Sa oled nagunii temast targem ja arukam. Muidugi on kurb, et ta sellest aru ei saa, milline ta on, aga see pole kahjuks sinu mure. Arvesta, et see, et ta ei ole õppimisvõimeline, on ju tema valik. Sina tegid kõik, mis said - seletasid oma vaatenurga ära. Tema mure on see, et ta ei soovi uusi teadmisi omandada. Äkki kunagi ta areneb ja soovib midagi uut teada, siis on ju vahva! Sa ole lihtsalt jee, lahe.

Teine asi, mida ma ei mõistnud on järgnev. Kuidas saab mõni inimene tulla ja reaalselt öelda sitasti? Öelda näiteks, et ära paljune. Või kirjutada, et oled kole eit. Või öelda, et omad madalat IQ-d. Ma vist olen jah loll, sest ragistasin oma ajusid, et neist aru saada. Miks sa tuled ütled võõrale nii? Kas ei ole mitte nii, et oma väidet on tark esitada juhul, kui sul on kindlad tõendid väite paikapidavusest olemas? Kuidas sa saad teisele öelda, et palun ärgu ta paljunegu? Mis kriteeriumite alusel? Kuidas muudab see sinu elu paremaks? Oh, kus oli vastamata küsimusi... tahaks nagu mõista neid pisikesi kurjajuuri.

Aga sain ka oma vastuse tegelikult mingil määral. Kui inimene tuleb ütleb midagi sellist, siis tegelikult on päriselt ta oma elus midagi puudu. Tal peaks häbi olema tegelikult. Kuna tal on midagi puudu, ja see, keda ta maha teeb, omab seda, mida tal elus pole, siis tema mahategev lause annab talle korra parema tunde. Eelmises lõigus küsitud küsimised ei saagi tegelikult vastust, sest kõik see väljapursatud viha nende poolt ongi lambine. See ei tähenda suurt midagi ning on suvaliselt valitud sõnad. Valitud selle alusel, mis ise ennast ehk kõige kõrgemale võiks viia ja mis ehk on teisele kõige valusam. Ta loodab, et ma lähen loen seda ja selle võrra läheb mu elu halvemaks. Ta arvab, et mul on kõik tore ja äge, et ta tahaks mind nagu "maa peale tuua". Ta enda unistused pole täitunud, seega selle asemel, et minust õppust võtta ja enda elu paremaks teha, tahab ta mind sama madalale tõmmata kui ta ise on. On kaks teed eluvalikute kordasaatmisel - püüelda sinna, kus on su iidol ehk astuda ise kõrgemale VÕI mutta tallata see keda kadetsed, et ka teine langeks sinu tasemele. Ilmselgelt ma olen valinud ise kõrgemale pürgimise, võib-olla ma olengi nüüd paljude heidiobjekt, aga kui kaugel on need, kes heidivad? Oleme me vaadanud? Nad ju tegelikult ei ole eriti kuskil. Võib-olla mõni heiter tegeleb mõne toreda asjaga, aga uskuge mind - sisemine viha ja kadedus viib palju aeglasemalt edasi. Seega, need kes mind üritavad maha teha, neil järelikult on omal midagi väga viga. Eelmises punktis juba õppisime, et nad on idioodid. Nüüd saime teada, et ka nende elu on sitt.

Ja see, et nende elu on sitt. See tingibki selle, et nad võtavad reaalselt selle AJA, et tulla sinu pildi alla või millegi alla sitasti kirjutama. Järelikult ta mõtles sellele. Ma saan aru, kui lähed võtad aja, et kellelegi midagi ilusti ja hästi öelda, sest see ju teeb hea tunde nii sulle kui teisele. Aga halvasti? See ju tekitab rohkem pahna. Mis ta elus siis endal toimub, et teiste elusid elada? Pole oma elu või?

Lisaks olen ma aru saanud asjaolust, miks nad oma väidetes nii superkindlad on, kuigi nende väidetel pole alust. Asi on selles, et nad tahaksid, et nende arvamusele: "sa ei ole just kõige kirkam pliiats karbis", vastaksin mina: "wow, tänan, et ütlesid. Ma tõesti pole eriti intelligentne. Ok, nüüd sain teada, et olen idioot." Loogiline on, et nad ei saa seda mu kohta nii kindlalt väita. On nad KOGU mu blogi läbi lugenud ning tunnevad mind ja küsimus on, kas nad peavad mind idioodiks seepärast, et nemad ei saa minu blogi sisust aru tegelikult? Kas nad on ilusti läbi mõelnud, miks nad nii arvavad? Kas nad on mind kohanud päriselt? Seega nende esitatud väide on vähe kahtlane. Ma arvan, et nad sooviksid seda vastust mult kuulda, sest see ongi see, et nad tõmbavad mind omadega madalamale.

Kui keegi tulebki nii ütlema su kohta, siis see ei vääri eriti reageeringut. Vahel on tore sellele reageerida, sest saab end üles kütta ja välja elada. Hea olekski seda kasutada oma väljaelamata tunnete väljaelamiseks (kui neid on). Ise nad pakuvad end niimoodi heitima, seega saab neid ära kasutada. Võib küsida muidugi neilt, miks nad nii arvavad, aga millegipärast nad kaovad siis ära. Nii et tegelikult ei ole suurt midagi nendega teha. Tänaval nad tihtipeale nii ütlema ei tule, vahivad eemalt.

Siin on ka järgmine põhjus, miks nad oma väidetes superkindlad on. Lühidalt võin öelda, et see on ebaintelligentse inimese tunnus. Üks oluline punkt on ka see: targad inimesed on oma väidete esitamises rohkem ebakindlad, sest nad jõuavad rohkem läbi mõelda. Nad mõtlevad, et "hmm, minu esitatud fakti toetab 3 väidet ja ühe väite allikas pole ma eriti kindel, seega pole ma kindel selles, kas mu esitatud fakt peaks üldse sellist tõeväärtust omama ja mul ei pruugi olla piisavalt argumente". Loll mõtleb lihtsalt: "sa oled loll, kuna lihtsalt oled!". Ma tean jah, et lolli väitest on raske aru saada, sest argument, et "lihtsalt oled" ei ole ju eriti mõistlik. Nagu näete, siis seetõttu ongi intelligentsed inimesed tihti ebakindlad ja lollakad kindlad nagu kalju. On õnneks ka seda, et intelligentsed on kindlad endas, aga kuna nad mõtlevad üle, siis lolliga võistelda pole neil vaja, sest loll võidaks.

Ja nüüd üks väga huvitav asi, mida ma olen heiterite kohta õppinud!!! Lugesin kommentaare näiteks kuskil mõne tuntud inimese intervjuu all. Ütleme, et kõik kommentaarid olid suht: "issand, ta on nii taun ja loll ja mõttetu ja kole jne" (kirjavigadega ikka). Siis läksin lugema kommentaare kuskil loomapiinamise all ja seal öeldi: "mida te sõimate seda loomapiinajat, ta ju piinas ainult looma!" Kujutate ette? Ok, toon veel mõne näite. Ütleme, et uudis on: "vaata, see tuntud inimene tegi video" ja kommentaarid: "on lollakas kole mõttetu inimene. Ta võiks end põlema panna ja ja mitte paljuneda." Ja siis ütleme, et on uudis: "inimene tappis koera" ja seal on kommentaarid: "on taun" ja siis sellised kommentaarid: "ikka juhtub ju, see oli ainult koer. See inimene on juba piisavalt viha saanud, jätke ta rahule!" Ja ütleme, et on selline uudis: "naine sittus purki ja jättis selle ülemusele" (midagi säärast oligi), ja seal kommentaarid: "noh, õigesti tegi, ülemus raudselt ei maksnud raha ja oli taun." Teate, ma lugesin kommentaare niimoodi ja leidsingi sellise seose: kommenteerija ise teeb maha seda, kes ta tahaks olla; aga ridade vahelt saab välja lugeda, milline ta on päriselt! Ilmselgelt võtab ta kaitsepositsiooni nende omaduste osas, mida ta omistab endale! Ta kaitseb loomapiinajat, infantiilset käitumist ning rumalust. Järelikult ta on loomapiinajast inimene, kellel on peas vihamõtted kellegi karistamiseks purkisittumise näol! Kui ma selle seose lõin lõpuks, hakkas mul neist hale. Uskumatu lihtsalt, et selliseid on. Normaalne inimene ei seosta ju ennast loomapiinajaga, AGA kui inimene ütleb, et tegemist oli ainult loomaga jne muud kaitsvad argumendid, siis järelikult on ta ka ise midagi sellist teinud/tegemas/mõelnud teha. Mis tähendab, et ta on juba eos jäle. Ja kui ta ütleb mingi haiglase asja kohta, et see on õigesti/hästi tehtud, siis saab järeldada, et ta enda mõistus mõtleb tihti, kuidas ainult kellelegi käru keerata ja maailmasse rohkem viha tuua. Seega, kui keegi tuleb ütleb argumentideta halvasti sulle, siis on teada, mis jubeda inimesega võib tegu olla, seega ei ole ta väited isegi mõtlemist väärt.

Lisaks, kui inimesel on tahtmine midagi halvasti öelda, siis iseendale saab seda defineerida nii: sul on olemas ikka midagi väga head, et seda maha teha vaja on. Ma enda kohta nüüd tean, et ma olen ilus, sest muidu ei sõimataks mind peletiseks ning ma olen tark ka, sest muidu ei sõimataks mind lolliks. kahekümne esimese kromosoomi trisoomiaga inimesele ei lähe sa ju ütlema, et loll oled. Võib-olla mõni läheb, ei tea. Need on ju head argumendid, kas pole :D 

Seega, olulisimad õppetunnid:
  • heiteril puudub õppimisvõime. Tal on müür ees, üle mille tal on võimatu asju mõista. Selle tõttu on tal raske mõista ka seda, et ta argumendid on rumalad. Selle tõttu lahmib ta peata kanana edasi.
  • Heiter tuleb heiti valama seetõttu, et tal on elus midagi vajaka, mis on olemas sul. Soovides sind "maa peale tõmmata", paneb ta oma heidijunni sinu vaatevälja ja hõõrub käsi kokku nagu kärbes sõnnikus.
  • Kui sa mõtled, et nii rumalat inimest olemas ei ole, siis mõtle uuesti. Kujuta teda ette kanana. Kana vaatad sa ju rõõmsalt naeratades ja pakud talle peopesast teri. Tee sama heiteriga. Vaata teda kui nunnut negatiivse energiaga looma, kes kaagutab palju. Kanaga pole mõtet midagi arutada. Ta teeb ikka nagu kuulaks, aga ta ei oska midagi paremat peale "ka-ga-ga" vastata.(Sellest punktist on mul kõige raskem aru saada, kuidas on nii suurel lollusel võimalik olemas olla).
  • Heiterit õpid tundma lugedes halbu asju. Kui ta neid kiidab, siis pole enam raske järeldada, kui õõvastav inimene ta tegelikult on.

Suur tänu kõikidele heiteritele seekord ja kõigile, kes on mulle halvasti öelnud, õppisin sellest kogemusest jällegi palju.



***
Postituse nali oli siin naljakates lausetes ning situatsioonikirjeldustes. Loodan, et need üksikud humoorikad kirjeldused ajasid muigama.