Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Miks mu jaoks ei eksisteeri romantikat?


Ma olen suht mõelnud ikka, et mis asi siis see romantika on. Kõik on alati, et "romantiline õhtusöök küünlavalgel", "romantiline jalutuskäik", "romantiline taevas", "romantiline tähtede vaatamine" jne. No miks on nende asjade ees sõna "romantiline"? Mida see neile juurde annab? Misasi see nagu üldse on? Ma pole seni pihta vist saanud asjale.

See pilt iseloomustab hästi mind :D Hehehe, siin pole ju märgitud, kas see jutt pildil käib naise või mehe kohta.
Siis muide, olen avastanud, et naistele meeldib, kui neile tuuakse lilli jne. Mulle ka meeldib, kui mulle lilli tuuakse tegelikult, aga sellel on suur vahe, kuidas neid tuuakse. Aga ma kuidagi erinen teistest naistest. Kui nad räägivad, mis on nende jaoks mingi omg ja lahe, siis ma olen, et ee... okei, hea, et seda minuga ei juhtunud :D

Ütleme näiteks, situatsioon, kus on pandud kinni õhtusöök mehel mingisse kallisse restorani, kus mingi kelner koguaeg käib küsimas, kas toit on hää ja kuidas läheb jne ja siis seal põlevad küünlad ja käib meeleolumuusika... See ongi siis romantika? Et see pole olnud kunagi tegelikult asi, kus ma end mugavalt tunneks. Jah, kui esineks see olukord juba mu oma perega, inimesega keda ma tunnen, siis suudaks ma end mugavalt tunda. Mugavalt tunneks ma seal ka sõbraga/sõbrannaga. Aga kui see oleks kohting, siis tunnistan ausalt, et eriti mugavalt ma end ei tunne. Eriti, et mind teenendatakse... ma millegipärast eriti ei salli, kui mind teenendatakse, ma ei tea miks.

Siis see lillede toomine. Sünnipäevaks on üks asi, ja see, kui neid toob mees, kellega oled suhtes, on ka üks asi, aga kui neid toob keegi, kes tahab sebida. Okei, selle ma reaalselt elan ikkagi üle, see pole nii hull kui muu "romantika". Normaalne jah neid lilli saada. Lemmiklilli mul pole siiski. Kunagi ikka ütlesin, et mu lemmiklill on see flamingolill, noh, sest see ebatavaline. Ja eks ta seepärast öeldud ole mul ka, et see pole nagu sellise tavalise roosi saamine. Ma arvan, et ma kasvan kunagi sellesse vanusesse, kus hakkan nautima lillede saamist. Aga samas lillede viimist tasub alati teha, sest kui ma lilli ei saa, olen ka pahane. Vot nii rikutud on mu mõistus.

Siis on igasugu veidraid romantilisi asju veel. Näiteks ma pidin ühes projektis, kus osalesin, tegema romantilist jalutuskäiku. Mis see on? Pargis seksimine või? (ei teind seda) Ma ei saa aru...

Lisaks, miks ma pean suruma ennast ühiskonna loodud romantikaraamidesse? Mulle ei kõlba õhtusöögid jne. Mitte, et mulle ei meeldiks, kui mulle süüa antakse. Jaa, ütleme siis, et minu jaoks on romantiline, kui mind viiakse sööma ükskõik kuhu. Jep, väga romantiline.

Ma tegelt ei tea, mis tunne see romantiline asi siis olema peab. Et tähistaevas on romantiline? Minu meelest on taevas lihtsalt ilus ja eriti hea, kui kuu paistab, sest siis on näha, kuhu ma pimedas kõnnin. Ma kõnnin nii sageli pimedatel radadel, et ma olen rajad pähe õppinud üldiselt, aga kuuga näeb jumala hästi, kuhu astud. Sellest tundest siis rääkides, et ma arvan jah, et romantiline on mingi asi, millel on tunne.

Näiteks, kui ma läheks hotelli ja seal oleks mingid roosilehed pandud voodisse jne... see on nii rõve ju :D Nagu inimesed arvaksid ja eeldaksid kohe, et ma sinna seksima läheks. Jube! Miks see peaks romantiline olema? Miks peavad hotellitöötajad ette teadma, mida ma sinna tegema läheksin, kui ma tuleks sinna oma mehega? Või okei, oma mehega on üks asi. Aga kui ma tuleks sinna mitte veel mehega, vaid no ma pole abielus veel selle inimesega ja vb ei ole jõudnud veel otsustada, kas tahan temaga koos olla, siis tunneks ma end päris kehvasti ja kõiksugu "romantika" oleks eos killitud. Kui seda romantikat veel ennemalt killinud pole romantiline õhtusöök ja romantiline jalutuskäik :D

Mul on siis romantikast järelikult hoopis oma definitsioon. Minu meelest on romantiline, kui ma teen oma kaaslasega midagi, mida mulle meeldib teha hea tundega. Ehk siis ma teen midagi, mida ma üldiselt teen ja naudin üksinda. Ütleme siis, et romantiline autosõit ja romantiline toidupoes käimine. Jep, need on päris head asjad. Eriti romantiline, kui mees ostaks mulle ise Borjomi vee nagu kingitusena :D Tase! Oh ja pärast ostaks burksi ka. Eriti tase. Ja ainult kahekesi olemine. Mingi õhtusöögil ei olda ju kahekesi jne. Õhtusöögil viisakates kohtades käiakse ikka sõpradega. Mehega ikka sööd autos või voodis. Loodetavasti järgnevad sellele teatud asjad ka. Jaa, ja siis mees arvab ära, mida ma tahan ja näiteks tooks mulle teed või vett või oleks mulle kingitusena veel mingi soolase vee ostnud või toonud Kirju Koera komme ja kondoome. Just, see on romantika!

Okei, see tõepoolest ON romantiline! :)


Ja ma ütlen ausalt, et mu meelest olen ma nii keeruline. Kuni ma ise endast aru ei saa, siis hoidke, mehed, ka must eemale, eks. Kui võtate mind stereotüüpide järgi, olete eos eksinud. Ma nüüd sain vastuse ka, miks ma ei armu. Üks osa on sellel see, et inimeste stampromantika käitumine ei ole minu jaoks. Kuigi see ainult üks osa. Nii et pärast ärge imestage, kui ma olen koos sellise inimesega, kelle kohta ütleksite, et poleks eluski arvanud.









laupäev, 21. jaanuar 2017

Roaccutane ravi ja minu loll akne

Tervist!

Nüüd on jälle sellise postituse aeg, mille eesmärk on kasulik olla. Ja teine eesmärk on endast mul rääkida.

Seda kindlasti paljud juba teavad, et mul on räme akne olnud alates teismeliseeast ja isegi kui ma nüüd 25 olen, siis on ka akne. Aga las ma räägin, milline akne MUL on (oli), sest erinevus on siin selles, et väga paljud inimesed on öelnud mulle, et ooo kui sile nahk! Jep, mul on selline, akne, mille pärast ma üldse ei põeks, kas teised seda näevad või ei, sest nagunii nad ei näe seda. Akne, mis mul on, on selline, mis häirib minu isiklikku elu kardinaalselt. Ja selle pärast, mida teised inimesed mu näos või selja peal näevad, see mind ei häirinud suht üldse. Nii et ravida tahtsin ma aknet ainult iseenda heaolu pärast. Järgnevalt toon punktid, kuidas akne mu elu häiris, et te saaks aru, miks ma vahel käitusin nagu käitusin ja süü oli aknel.

Ja meik püsib näos!


Kuna mul oli kohutavalt rasune nägu ja rasune peanahk, pidin ma tegema viisaastakuplaani juustepesuga. See välistas kõik spontaansed peoleminekud ning sõprade külastused, kuna pead pidin pesema kindlasti ülepäeva. Kohe pestud juuksed olid ilusad, järgmise päeva juuksed olid enam-vähem ja nendega sai oldud küll, kuid pidin tupeerima, kuivšampooni laskma ning peanahk hakkas kratsima. Ülejärgmise päeva juustega ei andnud enam midagi teha - rasu oli need reostanud. Vähe sellest, sügeles ja lehkas ka peanahk rasu tõttu. Sorry jah, et nii avalikult siin seda ütlen, aga see häiris mu elu väga suurel määral. Kui keegi oleks mul tol hetkel helistanud, et jou, saame 5 min pärast kokku, no ma oleksin ehk saanud, aga ma oleksin ennast terve aeg väga ebamugavalt tundnud. Kõik sõprade poole ööseks jäämised olid limiteeritud, kuna üleöö kattusid juuksed rasuga ning see pani mind väga halvasti tundma end.

Rasune näonahk siis - eriti ma ei kasutanud krohvi näos, aga mu suurim sõber oli tolmpuuder. Kui mul oli vaja meikida, katsin ma näo suure kihiga tolmpuudriga. Nii, siin oli teile vastus sellele, kui te mõtlesite, miks mul mõnikord paks krohvikiht näos oli. Kui ma ei oleks seda teinud, oleks krohvimeik laiali voolanud mul näos. Äärmiselt halb oli, kui keegi tahtis mind kallistada ja surus minu näo enda vastu, sest mu rasune näonahk tahtis jätta sinna jälgi, nii et see on põhjus, miks ma ei kallistanud, kui nüüd keegi mõtleb. Lisaks kui olete näinud neid imelikke ripsmedušijälgi mu silmakoobastes, siis jah, ripsmedušš voolas ka maha, kuna rasu lahustas seda. Lisaks ei tohtinud ma üldse oma nägu puutuda, sest nii voolas kõik meik laiali. Põhimõtteliselt värske meik püsis normaalsena näos umbes 30 minutit kuni tund ning siis hakkas voolama päris hullusti. Kui mu nägu laiguline tundus, siis see oligi selle tõttu, et meik hakkas juba näos laiali voolama. Kuivadelt põskedelt see ära ei voolanud ning otsaesiselt ja osadest punnidest, mis rasu välja purskasid, voolas meik ära. Ehk siis muutis rasu lausa mu käitumist - ma ei kallistanud eriti tugevalt inimesi ja vältisin osasid sündmusi.

Lisaks rasune näonahk põhjustas ka seda, et mulle läks palju asju silma ja näkku. Nii kui mu kassid mu näo juurde tulid, jäid nende karvad rasuse naha külge kinni ja läksid mulle silma.

Kui te nüüd mõtlete, miks ma nägu ei pesnud, siis lol... ma pidin hommikul esimese asjana JOOKSMA nägu pesema :D See välistas jälle mul mõnedesse kohtadesse ööseks jäämiseid, kus ei saanud nägu näiteks pesta sekundi jooksul peale ärkamist. Sest ma ärkasin sellise näonahaga, et kohe võta sealt õli pannile ja prae paar muna valmis. Jep, rasuproduktsioon oli kohutav. Muidugi aastatega olin ma üritanud leida kõik parimad vahendid ja meetodid, et seda rasuproduktsiooni vähendada, ilmselgelt ju. Parim nipp oligi pigem lisada kookosõli vms asju näkku, sest need vähekene vähendasid rasutoodangut, kuigi mitte just nii, et inimeseks saan. Nägu pidin muidugi sageli pesema, umbes kolm korda päevas oli mulle paras ja kindlasti enne meikimist. Kui oleksin rohkem pesnud, oleks rasu veel rohkem toodetud, aga vähem pesnuna ei saanud ma ise elada. Mul olid rasuimavad lapikesed jne ja igast nipid. Kahjuks oli mu nahk täielikult ka pindkuiv (õudne!), nii et peale pesemist nahk kiskus ja oli valus.

Siis punnidest. Jep, neid mul näha ei olnud, aga iga hommik ärkasin ma uue paapuliga kuskil vägevas kohas naha all, mis kõvasti sügeles ja oli sügaval nahakihtides ja lõi tuld (valutas noh). Need tekkisid sageli ka kuklale, nii et aeg-ajalt valutas mul kogu kael nende tsüstide tõttu nagu lihased oleks haigeks jäänud. Peanahk ja juuksepiir oli mul selliseid elukaid täis. Need olid juuste sees muidugi, nii et neid näha ei olnud, aga valusad olid sellegipoolest. Lõua otsas, otsaesisel jne oli sageli sügavaid pakse tsüste, mida ei saanud pigistada. Need venitasid suht mu nahka, kuigi arme mul vist ei tulnud, tekitas üks vägev punn ninajuurele mulle ühe kortsu juurde. Mitte, et mind häiriks kortsud, vaid mind häirib fakt, et selle kortsu tegi nö teistmeliste haigus ehk siis see pole isegi vanusega kaasnev loomulik korts :( Kui keegi arvas, et rasuse naha tõttu on vähem kortse, siis see fakt on kahjuks väär. Akne pigem tekitab kortse juurde, kuna venitab nahka.

No lisaks oli iga poor muidugi mul siis mustpeapunn ja ka rinnad ja selg olid punne täis mul. Ilus elu 25-aastasel, eksju :D Ja iga hetk võis mõni neist rasupeadest heast peast valusaks tsüstiks muutuda.

Lisaks kõige hullem oli see, et ma ei vaadanud mitte kunagi peeglisse rõõmuga. Ma teadsin, mis sealt vastu vaatab ja ma ei tahtnud seda nagunii näha.

Nii ja siis otsustasin, et mulle reaalselt aitab. Ma pean aknest lahti saama. Seega otsustasime nahaarstiga, et hakkan võtma Roaccutanet. See pidavat siis olema mitmete kõrvaltoimetega maksale ebameeldiv akneravim, mis ravib seespidiselt aknet ja väga efektiivselt. Molekulaarne mehhanism on teadmata.

Kõrvaltoimetest kartsin ma kõige rohkem huultekuivust, sest mu huuled on terve elu olnud täiesti kuivad ja ma ei ole saanud sammugi ilma huulepalsamita astuda. Lihtsalt nii on ja kõik. Lisaks kartsin ma ka janu, sest ma joon nagunii 5 liitrit vett päevas. Lihtsalt on mul selline metabolism ja joon vastavalt janutundele. Kartsin, et janutunne suureneb veelgi. Lisaks täheldavad arstid, et üks kõrvaltoime on sellel ravimil depressioon ja enesehinnangu langus. See esines loomkatsetel, kuid inimesel seda vist ei olnud tõestatud. Kuigi mu meelest on see ebaloogiline ja ainus, mis siin saaks loogiline olla, on see, et inimene lihtsalt hakkas koos aknega ravima ka depressiooni ja siis see diagnoositi, sest ma usun, et pigem akne teeb depressiooni. Lisaks kuivatab see ravim limaskesti, võib esineda ninaverejookse ja silmapõletikke.

Nii, hakkasin siis võtma ja suurt ei mõelnud millelegi ega sellele ravimile. Ja nüüd kirjeldan siis oma üheteistpäevast kogemust. Jep, ma olen nii vähe võtnud veel (kuur mitmeid kuid).

Esimene asi, mida ma tähele panin, oli see, et ma ei jooksnud hommikul kraanikausi juurde nägu pesema!!!!!!!  Ma olin ärgates nii õnnelik! Ma mõtlesin, et KAS SEE ONGI TUNNE, MIDA TUNNEVAD TAVALISED INIMESED?! Ma sain hakata spontaanseks! Ma sain tunda end vabalt! Ma ei pidanud põdema, kas seal, kuhu ma lähen, on sada asja mu näopesuks olemas! Ma sain elada! See toime algas kohe alguses ja see tegi mu niiiiiiiiii õnnelikuks!

Siis järgmine asi, mida ma märkasin oli see, et ma ei ärganud iga hommik üles enam uue tsüstiga! Ma olin nii õnnelik! :D Appi, see on lihtsalt super! Ja siis juhtus ime - ma vaatasin peeglisse ja NAERATASIN õnnelikkusest iseendale peeglis esimest korda elus! :) Mulle MEELDIS mu nägu!!!!

Siis juhtus kolmas asi. Mu huuled ei olnud enam krobelised kuivad junnid nagu need terve elu olid olnud!!!!!!!!! Öeldi, et see ravim kuivatab huuli, seega kandsin ma endiselt koguaeg oma lemmikhuulepalsamit endale pidevalt peale nagu elus varasemaltki, nii et see asi jäi endiseks, aga huuled ei olnud endised - vana kole nahk tuli maha ja mu huuled muutusid väga pehmeks, ilusaks ja kauniks!!! Ja siis juhtus üks ime, mida polnud ammu juhtunud - üks päev ma ei pidanud huulepalsamit MITU TUNDI peale määrima, sest mu huuled olid ISEENESEST pehmed ja mõnusad! Mida hekki noh?!!?! Ma ei suuda seda uskuda ise ka :D



Siis juhtus üks asi veel - ma nägin, kuidas mu nahk ajab punne sügavatest kihtidest järjest väljapoole! Mul on olnud kõik see aastatepikkune rasu ja akne ladestunud sügavatesse kihtidesse ja nüüd surutakse välja! Ma lihtsalt näen seda laivis, kui peeglisse vaatan ja mul võiks heldimusest pisar silma tulla! Kuigi ma pole vist õnne tõttu nutnud, siis see on küll olukord, kus mul tuleks rõõmust pisar silma, kui sellele mõtlen... Appi, kui hea lihtsalt...

Enne oli mul siin üks väga hirmus pilt, kus ma ilma meigita oma huuli näitasin, aga ma vaatasin, et selline pilt ei kannata väga netiavarusi, sest oli liiga kole. Seepärast vaadake siin pildil mu huuli, mis on näha, et on pehmed ja nägu ei läigi.


Peale selle, ei ole mul mitte kunagi varem, nii normaalne enesehinnang olnud kui praegu! Varem tundsin end alamana, nüüd tunnen võrdväärsena teiste inimeste ees, õnnelikuna ja rahuolevana ja ma isegi ei tea miks :D Kas on selle tõttu, et tunnen nagu üks puue oleks taandatud või ma ei tea, aga nii tore on!

Ja kõrvaltoimed - eile olid suunurgad katki, aga see on nagu nohu vähi kõrval :D Need isegi ei valuta. Huuled nagu kuivaksid, aga mitte midagi ei erine sellest, mis mul varem oli, eriti et varem oli hullem tegelikult. Nägin kurja vaeva varem huulte koorimisega, aga nüüd koorivad huuled ennast ise!!!!! Megasuper! Lisaks see janu - jah, ärkasin öösel kolm korda, et vett juua ravi alguses, sest suu kuivas, aga mul on terve elu olnud ka see, et ärkan hommikuti janu peale, nii et ka siin pole midagi erilist ega isegi mitte häirivat. Ma kartsin tapajanu tunnet, aga tapajanu küll ei tulnud. Aa, juuksed lähevad veel rasuseks küll, aga mitte nii kiiresti ja ei lehka enam.

Vot, ma tegelikult tahtsin oma Roaccutane ravist kirjutada siis, kui kuur lõpeb või mõned kuud on möödas, aga ma ei suutnud seda rõõmu enda sees hoida ja tundsin, et pean selle välja kirjutama! Ma nüüd väga loodan, et ma ära ei sõnunud midagi ja ravi katkestatakse vms, sest ma langeks siis musta masendusse... Ja peale ravi lõppu loodan, et rasu nii suurel määral ei taasu.

Aa, ja unustasin öelda, et mu näonahal puuduvad varasemalt esinenud ebatasase värviga laigud. Näonahk on uskumatult ühtlase tooniga!

Nii et selle ravi alustamine on lihtsalt megasuper! Reaalselt, kas tavalised inimesed tunnevadki end nii? Ei ärka rasuse nahaga? Saavad normaalselt meiki kanda? Meeletult mõnus ju! Te olge õnnelikud sellise igapäevase tavalise asja üle, sest mõnel seda ei olnud! Oeh, ma niii niii rahul lihtsalt! See on parim ravim ja iga päev on järjest kaunim!

Kuigi ma jah, olen võtnud seda väga vähe veel. Kindlasti mõne kuu pärast on huuled kuivanud rohkem ja esineb ehk veel mingeid asju, aga ma olen üsna kindel, et see kõik on täiesti kannatatav. Ninaverejookse ma ei karda, silmatilku panen ma iga päev endale, nii et eks näis.

Mida ma selle postitusega öelda tahtsin, ei ole kindlasti see, et nüüd kõik võtke Roaccutanet, sest see ravim ei mõju igaühele täpselt nii, kuna iga inimene on individuaalse füsioloogiaga. Postituse eesmärk oli demonstreerida, MILLINE aknevorm mul on, ning MILLINE on ravi toime sellisele aknevormile ja sellise füsioloogiaga inimesele nagu ma. Nii et, kui keegi on sarnase rasuse nahaga ja sarnaste omadustega, siis siit näete, kuidas teile arvatavasti see ravim võiks mõjuda.




kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Miks ilusad inimesed teevad ennast koledaks?

Käsi püsti, kes on näinud (mitte otseselt), kuidas varasemalt ilus inimene (enamasti siis naine) on lasknud end lõigata veidi teistugusemaks ja mitte enam nii ilusaks? Kindlasti paljud on sellise sündmuse peale juurelnud, miks küll sünnipäraselt ilus kaunis inimene laseb end lõigata, et olla veelgi "ilusam". Üks näide on Megan Fox. Ma ei arva, et ta enne kole oli või praegu kole on, vaid asi on selles, et ta juba OLI enne ilus. Ta on ilus nii enne kui praegu, kuid lihtsalt teistsugune ja sellisel transformatsioonil ei olnud otseselt mõtet. Ainus mõte siin oligi, et ta tunneb end ise nii paremini.



Kuna ma mõtlen palju ja sageli, mõtlesin ma ka sellele vastuse välja. Kas olete tähele pannud, et lõikavad ja muudavad oma välimust ikkagi pigem inimesed, kes on juba sünnipäraselt ilusad? Koledamapoolsed inimesed ka ehk, kuid mitte nii sageli. Pigem ikka, kes juba on barbie, tahab olla seda edaspidi. Lahendus on väga lihtne ja selles olete kõik, teie sõimajad ja öelalt kritiseerijad süüdi. Jah, nüüd nimetasin üsna otse, et olen pahane netikommentaatorite kiusu peale. Jep, kui mõni inimene juhtub parjasti seda blogi lugema, kes on ka mind koledaks nimetanud või ükskõik mis negatiivse noodiga tahtnud mind kritiseerida, siis jah, sina oled süüdlane.

No, tere daamid!


Nüüd ma räägin seda juttu, mida võivad mõista ehk ainult õnnistatud sünnipäraselt kauni välimusega inimesed. TEGELIKULT ilus inimene ei pruugi teada, et ta on ilus. Tegelikult ei ole nii, et oled sündinud ilus ja siis arvadki, et omg, ma olen nii ilus, ma saan kõike, mida ma tahan tänu oma välimusele. Mõiste enda ilust ja arusaamast, kui hea välja näed, tuleb ikka oma ümbruskonnast ja oma perekonnast. Ma olen kohanud keskmise välimusega inimesi, kes käituvad väga enesekindlalt nagu nad oleks väga ilusad ja samamoodi olen kohanud ka ilusaid inimesi, kes on kadedad ning käituvad nagu neil oleks ümber kole kest.

Ja üks põhitõde, mida ma olen oma elu jooksul teada saanud, on see, et ilusatele inimestele tehakse vähem välimustkiitvaid komplimente kui keskmistele. Põhjus on selleks see, et nähes ilusat inimest, siis mõeldakse "ta juba nagunii teab, et ta on ilus, seega ma ei kiida teda." Ja kui nähakse inimest, kes muidu on keskmisem ja omab too päev näiteks enam-vähem soengut, siis mõeldakse "oi, vaene kole inimene näeb täna isegi hea välja! Mul on temast kahju ja teen talle komplimendi." Ja kui selline asi kordub päevast päeva, siis tasub nüüd mõelda, mis tasemele kellegi enesehinnangud liiguvad. Muidugi on nüüd hea hakata siin räuskama, et "ilus inimene on ise nii loll, et teiste arvamusele toetub" ja muu siuke plära. No kui ta siis sinu meelest seetõttu loll olla, siis las sul olla sinu arvamus, kuigi ma arvan, et nii ühe puuga ei tasu ikka lüüa. Asi on ikkagi selles, et ta saab vähem komplimente just teise inimese mõttekäigu tõttu, mis on väga oluline sisend välismaailmast teadmaks enda kohta tagasisidet. Teine inimene peab teda automaatselt ilusaks ja seepärast seda ei ütlegi välja, aga ilus inimene ei tea ju, mida teine mõtleb.

Kui te arvate, et eelnev jutt ei ole tõene, siis mõelge sellele: mehed, kes on need mm... kurat, kes need ongi :D Noh, need, kes naisi sebivad sebimistehnikate alusel nagu raamatus "Mäng". Ahjaa, need on need pick-up artists. Üks nipp sebimises meestel on seal selline rumalus: kui näed ilusat naist, siis ära tee talle komplimente, vii tema enesehinnang hoopis natuke rohkem allapoole, sest tal on kõrge enesehinnang. Põhimõtteliselt selle soovituse suur viga on see, et see EELDAB nagu ilusal naisel juba OLEKS kõrge enesehinnang. See soovitus ei arvesta, et sageli ilusad inimesed ei olegi teadlikud oma ilust. Minu peal on seda sebimistehnikat kasutatud ja ma pole ükski kord parasjagu aru saanud, et minu peal seda kasutati. Seega, mu enesehinnangut on langetatud veelgi, kuigi see juba oli madal ja ilmselgelt ei saanud ka seda nippi kasutanud mehed soovitud reaktsiooni minult. Sest ma välistan selle halvastiütleva mehe suhtekategooriast, see tähendab, et mees kaotab just kõik võimalused minuga, mis tähendab, et ta ei saanudki soovitud reaktsiooni. Ma ei oska kosta kõikide ilusate naiste eest, kas ka neil on nii. Aga kindlasti mõnel meenub, et ka tema peal on kasutatud taolist trikki. Seal on igast soovitusi, mida öelda, näiteks, et "sul on katkised juukseotsad". Mulle ükskord üks mees ütles seda ja ma mõtlesin, et ta on nii imelik, et sellist asja vaatab :D Ja teine nipp oli seal näiteks selline, et pane mingi naise peale mingi niidijupp nii et ta ei näe ja siis mine võta see niidijupp ära ja ütle, et "sul oli see riiete peal". Noh selles mõttes, et kui ei julge minna niisama tere ütlema, vaid peab mingi põhjus olema. Mul ükskord tuli klubis mingi kaks pojut ja võtsid mu pealt ilgelt suure lõngajupi ja ütlesid, et näed, mis sul peal oli. Ma kostsin selle peale, et "väga huvitav, kust küll selline asi sai mu peale sattuda. Ma ei ole kuskil käinud, kus sellised niidid on. See ei ole saanud kuskilt mu peale ju tulla..." ja hakkasin reaalselt mõtlema suht pingsalt selle peale ja võib-olla hakkasin isegi kohti ja riideid ette loetlema, kust see kindlasti ei oleks saanud tulla. Need pojud tegid veidi imelikku üllatunud nägu ja kadusid. Hiljem sain aru, et neid hirmutas see, et nad kartsid, et jäid vist vahele sellega et ise selle sinna mulle peale panid, kuigi ma ei teadnud tol hetkel, et nemad seda tegid :D Okei, lähen siis teemaga edasi.

Minu kohta siis, et jah, ma pole teadlik oma ilust. Võib-olla nüüd juba enam-vähem olen. Aga mõelge, kui ma ilmuks järsku üks päev välja ja oleksin lasknud huuled hüaloroonhapet täis pumbata ning tõstnud kulmud kõrgemale, pannud põskedesse implantaadid? Mis te siis ütleksite? Kui nüüd need toredad netikommijad ja muidu mind kritiseerivad ütlesid, et ma olen ikka kole mis kole, siis mis ma siis oleksin? Ka veel kole? Või oleksin lõpuks ilus ometi, sest ma ju tulin teile, kallid inimesed, vastu ning tegin end teie jaoks ilusaks! On nüüd hea?

Kui proovisite panna end nüüd minu asemele, siis kindlasti proovige panna end nende inimeste asemele, kelle välimusel lasub palju suurem surve ehk siis mitmed kuulsad inimesed. Kui kuulsused EI OLE oma kuulsuse jooksul kuulnud kuulsusega korreleeruval määral komplimente, siis on täiesti arusaadav, miks nad hakkavad oma välimust modifitseerima. Nüüd ehk saate aru, miks Megan Fox on end süstinud jne, miks tegi seda meie eelmise presidendi tolleaegne naine ning miks teevad seda paljud teised. Saate aru, öelad vastikud kurjad inimesed, et see on TEIE tehtud? On nüüd mõnus tunne, eksju! On hea, et sai kellegi enesehinnangu nii alla tõmmata, et see (teie poolt mahatehtud) inimene lasi endale botoksit näkku ning opereeris suuremad rinnad ette? Kui on mõnus tunne, siis tee endale pai, sest oled õel ning siia maailma kurjust süstinud. Sinu tõttu ongi see maailm koledam paik kui muidu. Oi ja küll on nüüd mõnus parastada, et "issand, enne oli nii ilus, nüüd on kole opereeritud tiss!" Mitmeid kordi ma olen kuulnud, et mul pole rinda ollagi? Oleks siis parem mind vaadata, kui ehitaks tissid endale silikoonist? Ma seda rõõmu kurjadele inimestele ei paku :D Aga kui väga tahate, koguge mulle raha neiks operatsioonideks, mida te minu koledas näos ja kehas siis muuta tahaksite, tänks.

Nii see emotsionaalne jutt oligi nüüd suunatud siis enda meelest ideaalsetele kritiseerijatele. Ma tean, et neil on alati enesekaitseks selline mõnna lause nagu "see on ju minu arvamus. Inimene on ise nõrk, kui hakkab end minu arvamuse tõttu opereerima." või midagi muud säärast, mis ikka veel teeb maha seda inimest, keda juba maha tehti. Okei, on ta mis ta on, nõrk või mitte, aga see ei tähenda, et peab kohe midagi sitasti lahmima igal võimalusel ju. Kui on midagi halvasti öelda, siis mõtle enne läbi: mis kasu saad selle halvastiütlemisega? Miks sa tahad halvasti öelda? Kas tahad selle läbi enda enesehinnangut tõsta? Või tahad teise inimese enesehinnangut langetada? Kui tahad talle hoopis head, siis lisa oma arvamuse põhjendus ja soovitused ning jäta meelde, et see on sinu arvamus ja teised ei pea sellega nõustuma. Inimesed tahavad algselt teistele üldiselt ikkagi meeldida pigem ja samal ajal olla nad nemad ise ning seda ka vähe kuulsamad inimesed. Miks on vaja seda kõike rikkuda ja maailma koledamaks muuta? Miks on vaja iga kuulsa inimese kohta öelda loll või kole? Mõelge neile lausetele, lauskritiseerijad.

Nüüd siis seda pikka teksti läbi lugedes on kindlasti kergem mõista, miks enne ilusana sündinud inimesed end koledamaks muudavad. Mul on nii kahju, et inimesi koguaeg kritiseeritakse ja maha tehakse, välimus nii oluliseks luuakse ning ideaalidele läheneda püütakse. Miks me ei sisendaks üksteisesse positiivsust ja julgust olla tema ise? Miks me ei ütle midagi sagedamini paremini, kui seda mõtleme? Vist seepärast, et kritiseerijad ja vingujad omavad endal kuhjaga probleeme ja ma tean väga hästi, et see on tõsi. Ma tean, et enda sees olevad probleemid on vastikud, neid ei taheta tunnistada, aga neile võiks näkku vaadata ja need purustada.

Tulles tagasi Megan Foxi juurde, siis jah, saab öelda, et iluoperatsioonid on selleks, et inimene ise end paremini tunneks ja enda kehas end paremini tunneks jne. Minu meelest on see nii, et inimene tunneb end paremini, kui ta tunneb, et on teinud midagi enda enesehinnangu parandamiseks. Nagu platseebo, eks. Kui ta oleks niisama lasknud pseudosüste endale teha, oleks ta ka kindlasti end paremini tundnud hiljem. Asi on siin selles, et ümberkaudsed kritiseerijad inimesed ei suuda tunnistada teiste inimeste ilu ning sellest on jäänud paljudel ilusatel inimestel vajaka - puudu headest sõnadest ja tundest, et nad on ilusad sellena, kes nad ON, mitte ilusad vaid siis, kui nad kõva vaeva näevad.

Ja see toodud kuulsus ei ole tegelikult ainus näide. On palju inimesi, kellega on nii juhtunud. Miks ma sest teemast räägin, on see, et tänagi nägin ühte inimest internetist, kes on loomulikult väga ilus olnud, kuid nüüd süstinud huuled paksuks ning näeb välja nagu teda oleks nõelatud. Mul kerkis pähe jällegi küsimus, miks ta küll seda endaga teinud on... ja siis tuli mul pähe ka vastus, miks see inimene seda tegi. Ja vastus oligi nüüd kõik see jutt siin :) Loodan, et see ei jäänud väga arusaamatuks. Samas sellest on üsna raske aru saada mõnel inimesel, kuid loodan, et toodud väited aitavad näha teist perspektiivi.

Selle huultesüstimisega tuli mulle meelde, et praegu on ju moes teha endale need instagrammikulmud ja süstida huuled paksuks. Mis tähendab, et oma algse välimusega järelikult ei olnud need inimesed rahul... ja miks nad ei olnud rahul, kindlasti ongi põhjus siin, et neile on halvasti öeldud. Ma ei usu, et oleks mõni, kes on ennast lasknud süstida, et tal ka enne oli normaalne enesehinnang. Enda välimust parandadakse ikka enda heaolu tõusuks ja enamasti siis enesehinnangu tõstmiseks. Ja madal enesehinnang ongi teiste ümberkaudsete inimeste tehtud.

Ja kui seda mu blogi juhtub lugema nüüd mõni õelust täis internetikommentaator (mida ma ei usu, et tegelikult juhtub, sest nad vist ei oska lugeda ja ei satu kuidagi ka mu blogi peale, sest see on nende jaoks üle mõistuse), siis palun vastuseid neile küsimustele: miks ma sinu arust olen kole? Lisa põhjendus. Mida veel tahaksid sa mulle halvasti öelda? Miks sa mulle tahad halvasti öelda? Kas hakkas parem, kui halvasti ütlesid? Aga kas midagi hästi ka oskaksid öelda?

Olgem siis ikka vähe rõõmsamad ja püüame rohkem ilu näha! Igas inimeses on midagi ilusat (ma loodan). :)











pühapäev, 15. jaanuar 2017

Milliseid kuulujutte mu kohta levitatakse

Oi, kus ma nüüd sain hea teema, millest kirjutada :D  Ma isegi ei tea, miks ma varem pole sest teemast kirjutanud, kuigi oleks ju võinud, aga no teen seda siis nüüd. Annan ka mõned oma mõtted ja põhjendused, mis ma neist asjust arvan ja kuidas lood on tegelikult.
Paljas pilt minust!!! Mu 30 päeva challenge tulemus tegelikult. Minu meelest see pilt lihtsalt hea. Ma pean ikka pingutama, et kõhulihased paistaks, nii et ma ei tea, kuidas need tegelikult on. Eks tegelikult trenn ikkagi andis mingi tulemuse, et soovitan seda teha küll niimoodi nagu see äpp näitab.

Alates hetkest, kui ma järsku vähe kuulsamaks sain ja isegi enne ja peale seda, levitati mu kohta päris veidraid jutte. Õnneks mitte vist palju ja kindlasti väga paljud jutud ei jõudnud minu kõrvu, kuna ma ei käi uudistamas, mida minust räägitakse, aga need, mida otse mulle kirjutati näiteks aski, siis neid ma ikka nägin ja kuidagi oskasin siis silmad lahti hoida ka mujalt nende juttude otsimisega.

Kõige huvitavam ja tegelikult isegi komplimenti omav kuulujutt mu kohta on see, et ma sebivat suhtes mehi :D :D :D Ma varem ikka ärritusin, kui keegi jälle mulle aski kirjutas, et "miks sa sebid suhtes meest" jne, sest ma võin käsi südamel öelda, et ma pole kunagi meelega suhtes mehi sebinud. Kui on juhtunud, et suhtes mees sebib mind oma jutuga "jaa, sa meeldid mulle, kohe jätan oma naise maha", mis juhtus, kui ma 18 olin, siis tõesti olin ma naiivne, et seda uskusin, sest arvasin, et nii on, kuid see ei ole ju minu süü, kuna ma ei leia, et inimesed peaks mulle taolistes asjades valetama. Ja ülejäänud ainus kord suhtes mehe sebimises oli üks mu ekspoiss kohe suht peale seda kui olime lahku läinud ja siin on ka see jutt keerulisem, kuna ta ajas jälle, et "ah ta ei meeldi mulle" jms see meeste möla, mida ikka aetakse. Mina kohe südamed silmades olin, et jeeeee, saan oma eksi tagasi, aga noh, muidugi ei saanud. Ehk siis mõlemal korral on ikkagi mees andnud mulle suhtelootust, mitte et ma kellelegi meelega halba tahaks. No vot, kuna need kaks korda jäävad ikka päris kaugesse minevikku nüüdsest, siis pole ma sellist asja enam kunagi teinud vähemalt teadlikult mitte. Kuigi ma ei tea, miks sellist juttu levitatakse, ma mõtlesin suht pikalt ja ei jõudnud ühtki ratsionaalset põhjust välja mõelda. Näiteks ükskord oli üldse taoline naljakas olukord: olin ühe oma sõbraga metsas mitu päeva telkimas, samal ajal sai mul ka internetimaht otsa ja no ei olnudki siis muud, kui nautisin tema seltskonda ja loodust. Siis kui hakkasime telkimist lõpetama ja Tallinna poole sõitsime, läksin ma aski (ta andis mulle siis netti) ja seal oli jälle mingi lause, et miks ma suhtes mehi sebin :D Ja see oli vist üsna just kirjutatud. Ainus asi, milles ma sain mõelda, kust see tuli, oli see, et küsisin oma sõbralt, kas ta on suhtes olnud nii salaja, et ma ei tea seda või, kuigi ilmselgelt ta polnud suhtes. Kuna ma olin ka mitmetel varasematel päevadel suhelnud vaid loetud inimestega, oli kindel, et ükski neist ei olnud suhtes ja ühtki neist ma ka ei sebinud. Nii et võib-olla aeti mind kellegagi segamini siis, see on ainus võimalus peale võimaluse, et minust lihtsalt kuulujuttu levitati. Üleüldse ma olen alati olnud selline, et ei taha üldse suhtes mehi, kuna neil on ju mingi oma naine ja värki ja see ei meeldi mulle, kuna tahaksin ise nr 1 olla. Lisaks ka see, et suhtes meestega on hea suhelda sõbratasandil, kuna sa tead, et ta ei saa sind tahta, mis on ka super. Aga miks see jutt kompliment on, on seetõttu, et ma peaksin ikka järelikult päris kõva tase olema, et mõni naine kardab oma meest just mulle kaotada, kui ma isegi ei pinguta, et seda meest saada :D

Naljakas on ka see, et olen märganud, kuidas mingite meeste naised hullult pelgavad mind, nagu ta oma mees jookseks minu juurde. Ma reaalselt ei tee ühtki sammu, et mingit meest endale tahta, kellel naine on, aga vahel on juhtunud seda, kui näen, et mingi mees on mind sõbralistist ära võtnud ja põhjendus on "mu naine kardab, kui me suhtleme... ta ei usalda mind, kui sa mul sõbralistis oled" jne. See on ikka lausnaeruväärne :D :D Ja nii lahe, et ma mingi selline supermodell ja kõva tase olen, kuigi kui mu vestlused on piirdunud selle mehega varem vaid mingi nii, kui ta küsib minult, kuidas mul läheb ja mina seletan, kuidas mul läheb siis. Kui keegi kunagi tahab olla ilus, siis näete, see teiste inimeste hirm ilusate naiste ees nagu ma võtaks kõik maailma mehed ära, on karm iluga kaasnev osa. Mis muud ma sellest ikka vatran. Tõsi see kuulujutt igatahes ei ole, kuigi mõnus oleks seda uskuda.

Mulle nüüd järsku meenus, et mul oli mingi hetk elus etapp, kus neid meesteteemalisi kuulujutte ei lükanud ma meelega ümber enda kohta. See oli suht ammu, nii et ei meenunud mulle kohe. Kui ikka aastaid tagasi keegi ütles mulle anonüümselt, et ma sebin suhtes mehi või mul on palju mehi, siis tundsin end kõrvust tõstetuna, kuna tegelikult ei tahtnud mind (minu enda meelest) mitte keegi :D Siis oli mul nii uhke tunne kohe vastata, et jaaa, nii ongi ja ma olen nii tahetud naine jne. Kuigi otseselt ma ei öelnud, et jaa, nii on, sest polnud ju ühtki näidet tuua, aga ma lihtsalt ei hakanud vaeva nägema juttude ümberlükkamisega. Põhimõtteliselt oli tol ajal mu madal enesehinnang mängus ja nii uhke oli elada mingis illusioonide maailmas, et omg, suhtes mehed jätavad oma naise MINU pärast maha, et milline õnn! Või siis, et mul ju niiiii palju mehi ümberringi, võta üht ja viska teist. Kuigi tegelikkuses olin meeleheitel ahastuses üksik inimene. Õnneks nüüd ma end niimoodi ei tunne ja julgen tunnistada, et kõik need asjad olid kuulujutud, aga noh... südamelt pean ära rääkima, et neid kuulujutte aeg-ajalt ma ise isegi toitsin lõbu pärast :D Muidugi läks mul endal praeguseks ajaks meelest see, et oma sisemise kibestumise ja nukruse tõttu ma kunagi ajasin teksti, et "ooo, mul igas linnas mõni mees ja ma olen hullult enesekindel" ja tahtsin seda ise väga uskuda, nii et ükskord mulle vist keegi tuttav ütleski, et ta arvas, et nii on :D Ma olin mingi, issand, mis kuradi pada olen ma enda kohta ajanud ja see pole ega polnud isegi tõsi. Mis siis, et jah, ühtki suhtes meest ma tol ajal isegi ei sebinud (enda teada) ja eriti üldse mul kedagi polnud ega midagi. Naljakas ja uhke tunne oli küll mõelda tol ajal, et tundus teistele, nagu ma nii tahetud, aga isegi üheöösuhteid ei olnud mul tegelikkuses rääkimata siis neist, keda suudelda. Pigem oli mingi aeg periood, kus esines palju minupoolseid ühepoolseid armumisi. Veider mõelda, et nüüd ma isegi ei armu. Mäletan et veelgi varem levitasin ma isegi meelega koolis juttu nagu ma oleks armunud mingisse poissi. Ma ei tea, miks ma seda täpselt tegin, aga ma mäletan, et mul oli nii naljakas, et kõik seda tõsiselt võtsid :D Ma vist tahtsin näha, mis siis saab täpsemalt, kui ma asjad üle võlli lasen. Algas see vist nii, et keegi küsis, siis ütlesin "jaa, ta meeldib mulle" ja tahtsin reaktsiooni näha. Jah, selles kuulujuttude asjas olen ma veider olnud. Aga mainin ära, et ise ma neid kuulujutte EI ALUSTANUD. Oli ikka niiviisi, kui levis mingisugune kuulujutt juba minust, siis ma ei lükanud seda otseselt ümber ja tegin niisama enda meelest salapäraseid nägusid selle jutu peale. Ja ega ma sisimas ka vist väga tahtnud neid jutte, aga mingil määral ma neid tagasi ei lükanud, sest ega seda poleks ka keegi vist uskunud, kui ma oleks seletanud, et nii pole. Oli ka mingi aeg, kui ma tahtsin mahtuda stereotüüpi, et "vallaline on nii tore ja vahva olla ja saad kõiki sebida". Sest no mul ei olnud tore vallaline olla ja tahtsin lihtsalt vaikset toredat suhet. Eks mu sees oli segadus tõesti ja vahel ei teadnud, kuidas seda segadust vähendada.

Siis ükskord märkasin ma seda, et keegi teatas mulle anonüümselt, et must olevat paljad pildid internetis. Tol hetkel ma teadsin täpselt, et see ei saa võimalik olla, kuna esiteks minust ei olegi paljaid pilte, teiseks minust ei olegi paljaid pilte kellegi teise käes, kolmandaks ei olnud ma tol ajal fotomodell. Seepärast aasisin niisama midagi vastu. Kui tol hetkel "minust" pildid olid kuskil, siis olen kindel, et see polnud mina :D Mina ise mingeid "pilte" küll ei näinud. Aga kui nüüd mult keegi seda küsiks, siis otsige hoolega, äkki isegi leiate, sest nüüd olen ma tõepoolest modellina tegev. Ja mul on reaalselt ükskõik, kui keegi näeks minust paljaid pilte. Ma tean, et seda öeldi, et mind solvata, aga mul on täiega savi... enne pole siis paljast naist näinud või?

Siis üks tore jutt, mida ikka mu kohta on räägitud, on see, et ma olevat loll. Varem ma olin kurb selle peale, sest arvestades mu IQ-d, ma ei ole nii loll kohe kindlasti mitte nagu mõni siin maamunal, aga nüüd mõtlen, et miks ikka siin tõestada midagi muud. Pealegi alati on mul midagi elus juurde õppida, nii et las olen loll. Äkki ei ole ma suhtlemises eriti hea, nii et olen seetõttu loll? Nii et nüüd on see hea vabandus mul. Paljud levitasid ka juttu, et kuna mul on blondid juuksed, olen ma loll. Noh, tõepoolest, sünnid blondina, saad puudulikud ajud, palju õnne :D Okei, kuna reaalselt on nii rumalaid inimesi, kes sellist jura usuvad, siis nende jaoks lisan siia seletuse: geneetiline juuksevärv ei määra intelligentsi. Rumala blondiini naljad tulevad sellest, et kunagi tavatsesid paljud naised end blondiks värvida, kuna "blonds have more fun" jne põhjustel ning käitusid ka rumalamalt, et komplimenteerida mehi, noh et mehed tunneks end "rumala" naise seltskonnas enesekindlamalt ja mehelikumalt. Sealt tuleb ka see jutt.

Lisaks, kui minust levis see abielusaate värk, siis ükskord leidsin mingi perekooli foorumi, kus räägiti sellest saatest ja minust. Ma olin nii üllatunud, kui nägin, et keegi tulihingeliselt üritab seal väita, kui loll ma olen ja siis paremate argumentide puudumisel vastas kellelegi teisele seal nii nagu kellegi teise jutt oleks oleks minu kirjutatud :D No põhimõtteliselt ta arvas, et ma olen läinud perekooli endast kiidujutte kirjutama. Ma olen ikka suht laisk selles osas, et ennast suurt googeldada ei viitsi, veel vähem foorumites midagi kirjutada, seepärast see ei saanud ka minu kirjutatud olla, see oli kõik juba mitmeid päevi tagasi ära toimunud. Foorumites olen ma vist kirjutanud tõesti nii palju, et saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja ikka muude probleemidega, kui kaitsekõne enda kohta. Muidu selles osas, et keegi kaitses mind mahatallaja ees, olen ma tõesti tänulik. Maailmas võiks olla vähem viha teiste inimeste vastu ja hea, kui on veel kedagi, kes näeb teistes inimestes ka positiivseid omadusi ja nende koha pealt suud kinni ei hoia. Hea, kui keegi astub vihale ka vastu ning kaitseb inimest.

Siis oli levinud ka see jutt, et ma olevat hirmus kole jne. No võttes matemaatilisi arvutusi, on mul väga sümmeetriline nägu, seega ma ei saa kole olla. Selle koleduse-jutuga olen ma saanud enesekindlamaks, sest nähes, kuidas mind on maha tehtud, olen ma aru saanud, nagu minust ei oleks mitte midagi halvasti öelda, seega ainus asi, mille kohta saab mind solvata, on mu nahavärvus. Silmad, nägu vms pole koledad ja öeldaksegi, et kole hele nahk. Ja paljud inimesed maailmas annaks kõik, et sama valge olla kui mina, seega see ei ole isegi halb. Või siis öeldakse niisama kole mu kohta ilma põhjenduseta. See on mind õpetanud - kuna põhjendust pole, võib ükskõik mida väita ja miski ei pea tõsi olema.

Ja üks lemmikjutt, mis minu kohta levib, on ikka toosama, et "arvasin, et oled ülbe/ennasttäis/enesekeskne, aga sa oled hoopis megasõbralik" jutt. Sellele pole mul midagi vastu öelda, sest päriselt teavad mind ikka need inimesed, kes minuga lähemalt suhtlevad. Ja järelikult teised arvavad midagi muud.

Okei, mul isegi polegi midagi rohkem erilisemat endast siia panna, mida inimesed minust räägivad. Võib-olla pole kõik jutud minu kõrvu jõudnud. Samas ükskõik, sest inimesed võivad ju mida iganes välja mõelda, et ise paremad paista. Naljakas, et nii tehakse ja naljakas, et just minust räägitakse igasugu asju :D Kuigi kahju vist, et ma ise nii ükskõikne olen mõnikord nende juttude osas, et midagi ette ei võta ja vahel isegi õli tulle valan.





Kuidas mul on ükskõik paarilise leidmisest

Nii, kui ma nüüd kirjutan, ma loodan, et mul tulevad ikka õiged sõnad pähe, mida ma öelda tahan. Nii et kui tekst pole voolav ja ma poleks nagu õigeid sõnu leidnud, siis sorry. Või no, mu enda viga ju, kui ei suuda kõike ära seletada täiuslikult :D Okei, ma asun nüüd teema kallale ikka.

Kirjutan siis endast seekord ja sellest, mida ma tunnen sisimas ja see tunne on mind häirinud või pigem mitte nagu häirinud, vaid üllatanud mind. Tunne, mis mu sees siis on, on selline, nagu mul oleks täiesti savi paarilise/kaaslase vms leidmisest. Lisaks veel selline tunne, et ma ei armugi enam. Ja lisaks tunne ka, et mul on sellest ükskõik. Või okei.. sellest armumise tundest ei ole mul ükskõik, sest reaalselt on mul tunne, et kui ma üldse tahakski kedagi enda kõrvale, peaksin ma selle inimese võtma endale mõistusega valides, mitte südamega, sest mu süda ei tahagi kedagi ega midagi. Ma hakkasin mõtlema, kas see on vanusega kaasnev omadus? Et ma ei tunne armumist... kõik need laulud, mis pajatavad tunnetest jne... mul varem ikka meenus mõni seik oma elust, kui laule kuulasin, kuidas oli taoline olukord, millest võiks laule kirjutada, aga nüüd ma isegi ei mõtlegi sellele. Mul on kuidagi nii ükskõik, et seda on keeruline seletada, mida ma tunnen ses osas.

Aa, vot, leidsin pildi, mida ma nagu mõtleks. Aga asi on selles, et ma ei otsi ega oota, et keegi mu meelt võrgutaks. Mul on tunne, et seda ei saa juhtuda või kui ka saab, siis peab ikka eriliselt tahtma.


Või kui ma tahakski endale paarilist leida, siis ma ei saakski seda inimest leida ju mõistusega ka, sest mul on reaalselt ükskõik. Ma ei saa ju "oi, ma olen nüüd sellises vanuses, et leiaks endale mehe", sest mind teades, olen ma selline, kes lihtsalt absoluutselt ei suuda inimest suudelda ega romantilisel viisil lähedane olla, kui inimene mulle ei meeldi südamest. Seega, kui ma ei ole armunud, siis ma ei suuda teha mingit romantikat - olgu selleks romantikaks siis suudlemine ja kõik see värk. Ainus asi, kui ma veel suudaks kellegagi romantiline olla, oleks see, kui ma juba olen olnud selle inimesega minevikus füüsiliselt lähedane. Sel juhul muidugi ei ole mul enam mingeid tundeid alles, et see inimene mulle väga meeldiks, vaid kork on pealt lennanud ja kunagi võisid olla tunded, nii et neid tundeid saab taaslavastada, aga sellest on ükskõik mul ka sellel hetkel. Selles mõttes ükskõik, et ma ei mõtle neile tunnetele. Kui ma ka läheks mõne oma eksiga voodisse, siis ma ei mõtleks "omg, me võiksime koos hakata olema", vaid ma unustaks selle sündmuse üsna pea nagu see oleks olnud mõttetult tavaline. No iseasi on see, et ma isegi ei taha kellegagi voodisse minna. Isegi ei taha neid tundeid tunda või isegi ei tea, mida tunda saaks.

Kunagi ikka aastaid tagasi ütles mulle toanaaber: "üksi on ikka nii hea magada" vihjates siis sellele et ta ei olnud parajasti oma poisssõbral külas. Ma mõtlesin selle ta öeldud lause peale, et kuidas see võimalik on, sest mina valiks 100x enne oma armsama kaisus magamise kui üksi magamise. Kui ma praegu mõtlen selle peale, eelistaks ma nüüd ikka ÜKSI magada, sest esiteks ma saan voodis vedeledes enne telefoni näppida, YouTubes passida, siis komme süüa, vett juua, keerata end mis pidi tahan ning omaette olla. Kui keegi mul veel kõrval magaks, siis see oleks nii tüütu, sest arvesta ka sellega, et ta nagunii tahab mind silitada ja näperdada ning kaisus hoida. Ja siis võtab kaissu ära, kuid pöörab üht- ja teistpidi ning see häirib mind. Jah, mind häirib, kui inimene mu kõrval keerab, sest see äratab mind unest üles. Nii et mul ongi väga hea meel, kui saan üksi magada, mitte kellegi kõrval, sest üksi kassiga on parem. Kass on voodis normaalne loom, ta ei häiri.

Kunagi olin ma ka selline inimene, et ma teadsin, mida ma oma kaaslaselt ootan... ma oleks nii pahane, kui ta oleks mulle valetanud ja petnud mind vms. Nüüd muidugi valetamise peale olen ma pahane ilmselgelt, aga kui mu kaaslane leiaks kellegi teise mu asemel, siis suva ju. Mul kunagi ammu oli ikka kindel eelistus, milline mu kaaslane peab olema, millega tegelema jne. Nüüd on nii, et tehku ta mis tahab, minu pärast ärgu küll muutugu. Olgu milline tahes, täiega ükskõik. Ma ei saa aru, mis ajast must selline pohhuist sai, aga suva.

Tahaks veel sellest rääkida, et millegipärast on mulle öeldud paar korda "ega ideaalset kaaslast sa nagunii leia". Ma ei saa väga aru, millele nad täpselt vihjasid seda öeldes, sest ma ei otsigi ideaalset kaaslast. No selles mõttes, kuna mul on ükskõik, millega mu kaaslane tegeleb, sest mõttes, et ta ei peagi tegelema oma asjadega selle alusel, mis mulle meeldiks. Minu meelest olekski ta ideaalne kaaslane, kui mina talle meeldiksin, kas pole? Ma tean, et mul on ideaalse suhtes väga madalad kriteeriumid :D

Kunagi ma ikka vahtisin romantilisi filme, et ooo, mida nad teevad ja mis tunded neil on. Eile tuli telekast üks valentinipäeva film, kus hullult kuulsaid näitlejaid on. Mõtlesin, et vaatan seda järele, aga kui filmi tööle panin, mõtlesin päris pikalt ja päris mitu korda, et katkestaks vaatamise ja otsiks mingi teise filmi, sest mind üldse ei koti mingi südamed ja valentinipäev jne :D Vaatasin filmi lihtsalt selleks, et filmi vaadata. Seal filmis oli küll keegi, kes tegi mingi valentinipäeva vihkamise peo, aga milleks teha mingist asjast pidu, kui sellest suva on? Mida ma nüüd siin öelda tahan, on see, et ma ei tundnud filmi vaadates tunnet, et oi leiaks oma kaaslase ja kõik on südamed ja ilus jne. Lihtsalt vaatasin. No valentinipäevaks tahaks kingitusi ikka saada, haha, aga midagi ei oota ma nüüd küll :D

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen kaotanud lootuse üldse enda kõrvale keegi leida, sest sellist asja ei eksisteeri (armastust jne) või ma ei tahagi. Ma ei tea nüüd kumb. Ses mõttes, et kas armastus on ikka olemas nagu? Armumine on, ma tean, olen tundud, aga ikka väga ammu. Mingeid neid liblikaid jms asju ei ole ma küll pikalt enam tundnud. Võib-olla on see seetõttu, et mulle ei ole kunagi meeldinud olla armunud ja noh, olgu ma nüüd õnnelik siis, et enam ei armugi. Või kas see tunne ongi normaalne, et on täiesti suva kaaslase leidmisest? Et see tunne peakski olema, et oled iseendaga õnnelik? Sest mõttes, et tihtipeale olen ma varasemalt mõelnud niimoodi: omg ma teen nii lahedat asja ja see oleks veel lahedam, kui ma teeks seda koos kellegagi, keda ma armastan. Nüüd teen lahedat asja ja teen üksinda.

Ja kunagi oli veel nii, et ma tahtsin oma elu kaaslasega jagada ja et kaaslane jagaks oma elu minuga. Nüüd ma ei tea, kuidas on ja kuidas ma tahan, ei mõtle sellele.

Ja kas see on nii, et ei armuta enam täiskasvanuna, et see amumine ongi mingi laste värk? Praegu tunnen küll, et nii see ongi, aga kui ma googeldasin, siis sellist vastust ei olnud. Armutakse vist ikka ka täiskasvanuna, aga ma ei kujuta üldse ette, kuidas see peaks juhtuma või olema.

Mainin siin nüüd kindlasti ka selle ära, kui keegi ütleb, et mul on liiga kõrged nõudmised selles osas, kellesse armuda ja kes mu paariline on, siis ütlen ausalt, et mul pole isegi mingit latti. Küsige ükskõik milliselt mu lähedaselt. See, kas inimesel oleks ülikooliharidus või üldse haridus - üldse ei loe. Peaasi, et ta meessoost on ja see on piisav selleks, et olla kaaslane. Jap, nii madal on mu latt. Aga mis vahet sel on, kus latt on, kui see minu "valik" sõltubki sellest, kellesse ma armun. Ja seda ma ette ei näe, kas ma armun nüüd mingisse doktorikraadiga mehesse või hoopis mingisse muusse.

Tahtsin siis siin öelda, et ma ei vali kaaslast endale, vaid ma armun kellessegi ja siis sellest peaks saama mu kaaslane... ning see, kellesse ma armun, ei oma minu jaoks mingeid kriteeriume. Ja kui ei armu, siis lihtsalt ma ei saa ennast sundida kellegagi koos olema.

Kunagi ma ikka arvasin, et kui inimene on õnnelik vallaline olles ja tahabki olla vallaline, et siis sisimas otsib ta ikka endale tegelikult kaaslast. Võib-olla on mul ka nii, et sisimas ma otsin kedagi. Kuid tegelikkus on see, et ma tunnen end nii, et ma nagu ei mõtlegi sellele, et keegi endale leida. Ma kunagi omasin tinderis kontot, et olin vabana õnnelik, aga lahe oleks keegi leida, siis nüüd ma isegi ei mõtle sellele. Ei mõtle kellegi leidmisele, kellegagi koos olemisele ega midagi. Mul on väga raske kirjeldada seda, mida ma praegu tunnen. See on nagu täielik ükskõiksus kaaslase leidmise vastu ja selle vastu, kas ma armun. Ma ei tea, kuidas ja miks ma praegu selline pohhuist olen. Mul ei ole probleemi endale mõni mees leida ükskõik mis ajahetkel. Asi on selles, et ma ei tahagi leida endale kedagi. Ja kahju on ka, sest on väärt inimesi mu ümber, kellega ma ju võiksin koos olla, aga mina va loll lihtsalt ei taha ega armu nendesse :(

Muidugi oleks vahva jälle armuda ja olla suhtes ja olla kellegagi, kes on kallis. Kuid ma püüdsin siin praegu seletada, kuidas mul on sellest ükskõik. Loodetavasti ei jää ma nii ükskõikseks edaspidi, sest mind veidi hirmutab see, et mul on nii uskumatult suva bioloogilisest vajadusest, mida peaks igaüks tundma. Aga eks näis, mis hiljem saab ja kas üldse saab miskit.

Vähemalt üks asi, mida ma nüüd enda olukorras tean, on see, et mõistusega endale kaaslast valida ei saa. Valik sõltub ikka tunnetest, aga alles siis, kui tunned midagi :D

Vabandan, kui see tekst igav oli.











teisipäev, 3. jaanuar 2017

möla

Mul on nii palju küsimusi, aga kes on pädev neile vastama? Kes teab vastust küsimustele, mida ma ise küsin? Kas ainus õige vastaja olen mina või on keegi teine palju targem ja teab minust paremini?



Kuidas saab keegi minu sisse näha? Kuidas on tekkinud arusaam, et ma olen täielik ekstravert, kui ma ise tunnen end introverdina? Kas õigem on teiste inimeste hinnang minu üle või minu enda tunne? Kumba ma peaks uskuma? Kas teistel on õigus minust valesti arvata? Kas see on minu kontrolli all üldse, mida teised minust arvavad? Kas see on minu poolt andestatav, et keegi muudab oma arvamust minust väliste minust mittetulevate allikate põhjal? Kas ma saaks üldse võtta sellist inimest sõbrana? Kas ta üldse oli enne sõber? Kas ta on võltssõber? Kas ta ongi sisimas feik? Kas see, kui keegi väidab minu kohta üht ja loob minust väära kuvandi, on piisav alus selleks, et mu sõbrad seda usuksid ja minust ära pöörduksid? Kas nad olid üldse sõbrad? Kas nad üldse tundsid päris mind või uskusid nad vaid mingit fassaadiluulet? Kas see, kui inimene kallistab mind ja on õnnelik mind nähes, on see selle tõttu, mis MULJE minust on loodud või selle tõttu, kes ma PÄRISELT olen? Kes ma siis olen?

Kas ma olen rumal blondiin, kuna mul on blondid juuksed? Või olen ma rumal seepärast, et keegi väidab antud väidet tõde olevat? Või olen ma rumal seepärast, et nii on moekas uskuda? Või olen ma rumal, sest panen teatud väited kahtluse alla? Või olen ma rumal lihtsalt seetõttu, et blondid on kellegi meelest rumalad? Kui ma värvin juukseid, saan ma targaks? Kui ma ise tean, et ma kõike ei tea, kas on õige öelda, et ma olen loll või olen ma just tark, kuna julgen tunnistada, et ei tea kõike? Kas see teeb mind rumalaks, et mul on kõrgharidus või teeb see mind targaks? Kas see üldse annab midagi juurde? Kas halvasti ütlevad vaid need, kes ei suuda seda paberit ära teha või ütlevad ka need halvasti, kes on kõrghariduse omandanud? Kas on üldse mõni haritud inimene minu kohta halvasti arvanud? Kui on arvanud, kas seetõttu, et liikuda planktonina kaasa massihoovuse arvamusega? Kas selle inimese seisukohad on üldse pädevad minu kohta, kui ta on vaid tükike massist? Ja kas mass on loll? Kas see inimene on loll, et massiga kaasa voogab? Kas see inimene on tark, kes omab oma arvamust ning ei ole mõjutatav igast väiksest lolli massi hüsteeriast?

Kui palju ma massi kuulun? Kas ma kuulun mingisse stereotüüpi või murran ma usutavad stereotüübid? Kas minust loodud kuvand vastab tõele? Kas ma peaks endast loodud väärkuvandile vastuvoolu ujuma või kaasa mängima? Kas on üldse võimalik tuuleveskitega võidelda? Kas ma olen igavene loll blond füürer, kes aina meest otsib? Kas seda on mõnus ja rahuldav uskuda? Kas on mõnus uskuda, et kellelgi, kelle peale kade olla, läheb ka halvasti? Kas on üldse mõtet minu peale kade olla? Kas see annab midagi juurde või annab ainult viha endasse? Kas inimesed üldse on mu peale kadedad või niisama peksavad igavusest keelt? Miks nad siis üldse minust räägivad? Kas on minust vaja rääkida? Mis see juurde annab? Kas annab rahulduse minu tagapanemine või annab parema rahulduse minu rõõmudele kaasa elamine? Kust üldse inimesed teavad mu rõõme ja mu mõõnu? Kas kuuldus on tõsi? Kui kuuldus on väljamõeldis, siis miks seda üdini usutakse? Sest nii on moekas? Sest kõik teevad nii?

Miks võõrad inimesed mind pelgavad? Kas asjata või on sellel mõte taga? Mis peljatakse oma mees kaotada just mulle? Mis minus siis nii erilist on? Miks see mees siis kedagi teist ei taha? Miks see mees oma naist ei taha? Miks ma peaks üldse tahtma kedagi, kellel on oma naine? Või on valus tunnistada, et ma põlgaks ära suhtes mehe? Miks ma üldse tundun nagu meest tahaks endale koju? Kas mul pole hetkel asjalikumaid probleeme? Kas ma ei saa ilma kaaslaseta elada teiste meelest? Kas see on tõsi, kui teised arvavad, et ma ei suuda kaaslaseta elada? Kas see, mis ma sisimas tunnen siis ei loe? Kas ma olen meelega loonud endast promiskuiteetse kuvandi, kuna olen blokeeriv ja kinnine? Kas olen loonud endast kuvandi, nagu kõik mehed tahaks mind, et varjata oma madalat enesehinnangut? Kas ma naeran salaja pihku, kui inimesed arvavad, et ma olen promiskuiteetne? Miks mind naerma ajab kui inimesed eksivad mu suhtes? Kui öeldakse mu kohta kehvasti, siis miks kardetakse mind ikkagi? Kas järelikult öeldakse seda vaid oma enesehinnangu upitamiseks? Miks tahetakse nii väga mu enesehinnangut madaldada? Kas ei piisa sellest, kui madal see juba on? Miks mul üldse on vaja tõestada, et mul pole kõrge enesehinnang? Kas ükskõik pole, mida teised mu enesehinnangust arvavad? Kas ükskõik mul pole rumalatest inimestest, kes sissesöödetud sõnu usuvad ja deliiriume omavad? Miks mul ei ole ükskõik? Miks on mul kahju eksiarvamusega inimestest? Miks ma tahaks neile näidata tõde, kuigi nad ei saa tõest aru? Miks ma tahan neile head, kui mulle soovivad nad vaid halba? Miks ma tahan püüda aru saada nende tasemest, kui minu tase on hulga kõrgem? Miks ma nii hästi endast nüüd järsku arvan? Kas ma arvan endast tegelikult hästi või on see vaid enesekaitse? Kui mulle öeldakse, et ma kole olen, miks ma sellega lihtsalt ei lepi? Kui mulle öeldakse, et ma olen täiuslik, miks ma seda ei usu? Mida ma arvama pean oma maisest kehast? Kas ma saan üldse midagi arvata?

Miks ma üldse pean hoolima sellest, mida tahavad mulle teised? Miks tahavad teised, et mul kaaslane oleks? Kas ei ole kõige tähtsam mu enda tahe? Kas ei ole kõige tähtsam, mida ma tahan hetkel? Miks ma teesklen midagi muud teiste heaks? Miks ma laon teiste heaks mingeid illustratiivseid väljamõeldud iseloomujooni, mida ma hindan meestes, kuigi tegelikult ma ei vali, kellesse ma armun? Kas mul puudub tegelikult latt? Miks ma üldse pean endale ette dikteerima bioloogiast tulenevat sobivust? Kas ei peaks jätma selle juhuse hooleks, kes mulle sobib? Miks mul ükskõik on? Kui ma olen iseendal olemas, siis miks mul üldse on vaja hingesugulast? Kas mul peab olema oma kriteeriumite alusel teine pool või kellegi teise kriteeriumite alusel? Miks ma tunnen end süüdi, kui ei armu kriteeriumite järgi ette antud inimesesse? Miks ma üldse juurdlen selle üle? Miks ma arutlen teemade üle kui see kõik on mõttetus? Kui minu mõtted ei huvita kedagi, miks ma neid kirja panen? Kes üldse hoolib mu arvamusest? Kes päriselt on mu jaoks olemas? Kas on üldse keegi mu jaoks ja kas ma seda üldse tahan? Kas ma tahangi kellelegi meeldida või? Miks ma tahan omaette olla? Miks ma vaid iseennast usaldan? Miks ma ainult endas kindel olen? Miks ma kuulan ja teen nägu nagu usuks, kuid sisimas ei usu? Kas ma üldse tean, mis tunne on armuda? Miks ma sellest ei hooli?


Miks mul on tunne, et mul jäi midagi ütlemata?