Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

kolmapäev, 28. juuni 2017

Mu esoteerilised kogemused

Ma nägin, et paljud vaesed inimesed said suure trauma, kui meedia kajastas mu osavõttu nõiasaate castingust. Seletan nüüd ära, miks ma sinna läksin ning miks ei ole esoteeriline valdkond mitte midagi uut minu puhul. Kuna olen antud teema kohta teadmised pigem alati enda teada jätnud ning mitte sellest eriti pajatanud (välja arvatud ehk blogis mõningad korrad), siis nüüd on aeg, et ma avalikustan (vaikselt) enda suhted esoteerikaga.

Varasemad mõned kogemused

Kuigi nagunii anonüümsed heiterid mu blogi kahjuks ei loe, siis ikkagi seletan siiski jälle siin selle lahti. Saate castingule läksin sel põhjusel, et mind kutsuti ning olin nõus.

Ja miks ma olin nõus? Kui ma noorem olin, siis vaatasin selgeltnägijate saateid. Minu jaoks olid need nii ägedad ja ma fännasin kõiki sensitiive. Seda seepärast, et mind on huvitanud alati, milline maailm on, miks see selline on ja mida me saame selle kohta intuitiivselt teada. Ja see pole kõik - vaatasin saateid, sest samastusin osalejatega. Pärast saadet mõnikord mängisin ka sensitiivi. Arvasin lihtsalt ära kaarte või muu selline värk. Tõmme sensitiivide poole ja esoteerika poole on mul alati olnud ja see ei ole ju küll midagi uut minu puhul. Aga jap, see oli mul selline omapärane hobi, mida hoidsin pigem enda ja lähedaste sõprade teada. Ei läinud kuskile kekutama, et ou, ma mingi ennustan jne. See oli mu jaoks loomulik asi, mida ei olnud vaja kellelegi näidata. Võib-olla seepärast saidki paljud võõrad inimesed trauma, kui nägid mind seal saate castingul. Tõsiselt, nõiasaade on ikka väga palju rohkem minu teema, kui mingi abielu otsimine.
See pilt on tegelt tehtud teatud projekti jaoks kunagi ammu.

Kui ma noorena vaatasin sensitiive, siis mõtlesin küll, et ise tahaks kunagi proovida selles saates osaleda. Ma ei ole inimene, et ma lihtsalt teeks ja läheks ilma kutsumata. Minus puudub teatud julgus. Ma ei teadnud, millal oli casting ega muud midagi, sest ka too aeg ei vaadanud ma nii palju telekat. Mul oli kahju mõnikord ka telekast vaadatud saates olnud sensitiividest. Nad pandi nii valusaid kogemusi läbi elama, et tihti tundsin kergendust, et ise veel sellises saates ei ole! Elasin nende emotsioone läbi saateid vaadates.
Mõtlesin, et küll kunagi tuleb aeg. Vaat, mul ongi tunne, et nüüd on see aeg osaleda, sest mulle helistati ja kutsuti.

Viimasel praegusel ajal ka on hakanud nii paljud inimesed mind nõiaks kutsuma. Muidugi olid need inimesed, kes tahtsid kuidagimoodi solvata, aga ma hakkasin sellest sõnast kinni ja mõtlen nüüd nende pahameeleks, et ju see on mingi märk, et ma nii tihti näen, kuidas mulle öeldakse "sa näed välja nagu nõid" ning "sa oled kole kui öö". Öö on üsna müstiline ja meeldiv ilus aeg ning nõid olen ma alati tahtnud välja näha! Teatud asjad ja sõnumid jõuavad inimeseni põhjusega ning kuna viimasel ajal see nõiavärk kuhjus, siis võtan seda nüüd vihjena. Seda enam ma teadsin, et võtan vastu pakkumise minna saate castingule. Kõik inimesed, kes mind nõndamoodi nimetasid võiksid siis ikka väga rahul olla ju!

Seda kõike näete nüüd edasi TV3 uuel hooajal. Nii palju võin öelda, et see saade on tõsiselt päris. Ja cmon, mul on ju saatekogemusi olnud. Nii et pole mõtet rääkida, et sensitiivid on väljamõeldis. Mõelge siis sellele: kui sensitiivid oleksid üleüldse väljamõeldis, siis kuidas saab olemas olla nii palju sarnast väljamõeldist? Kui hing oleks väljamõeldis, siis kuidas on võimalik, et seda "väljamõeldise" kogemust on esinenud paljudel, mitte vaid ühel inimesel? Aga tundsin head energiat inimestega, kellega samastun ennast. Nii hea olla sellises seltskonnas!

AGA asi on selles, et esoteerilised kogemused on mul ammu olnud. Ja alustame algusest. Kui ma olin lapsuke, siis ma nägin kõiki inimesi läbi. Mitte et ma sellele rämedalt keskendunud oleks, et näen läbi teisi, vaid sain aru, mida keegi mõtles, tundis või mis ta elus aset leidis. Ilmselgelt nooremana ei osanud ma mõelda, et teistel nii EI ole. Ma arvasin, et kõigil on nii, seega käitusin ma ka üksinda olles nii nagu teised oleks mu juures, sest arvasin, et nigunii on kõik teada, mida ma teeks üksi. Haha, lol, lõpuks ma sain ilmselgelt aru, et kõik ei näe nii ja kui ma ausalt ütlen, siis mingi aeg ajas see mind rämedalt segadusse. Mina "lugesin" inimesi, aga inimesed mind ei lugenud?! Mis mõttes? Ma ei saanud aru, kuidas nad EI SAANUD aru, KES ma olen ja millega ma tegelen. Siis hakkaski see periood, kus ma pidin pikalt seletama inimestele, KES ma olen ja MIKS ma ei ole selline, nagu nad arvavad. Ja kui ma seletasin ära ja keegi ikka ei uskunud, siis hakkasin ma kahtlema kahes asjas: 1) inimesed ei näe maailma nii nagu mina ja 2) ma ei ole see, kes ma ise arvan. Nii et eneseusk on mul ka madal, mis on päris suur takistus.

Ilmselgelt olen ma see, kes ma ise tean end sisimas olevat, mis siis et aeg-ajalt kahtlen. Teadsin oma sugulaste näitel, et mul ju suguvõsas on nõidu küll ja sensitiivsed võimed. Sain teada ka kõike muud olulist enda ja teiste kohta ja no seda enam...

Kui mul oli periood elus, kus tundsin rohkem ette teatud asju, siis mul hakkas hirm. Tõsiselt, mingi aeg hakkasin kartma. Ei tahtnud näha millegi ilusa lõppu või siis tunda ette tulevikku, kui see veel saabunud pole. Ma kartsin! Ja surusin need tunded ja sellega koos ka selgeltnägemise maha. Ja surusin seda pikalt ja palju, ise veel õppides ülikoolis ja arvates (lootes/uskudes), et elu ongi nii nagu teadus seletab ja kui on mõni muu müstiline kogemus või glitch maatriksis, siis oli lihtsalt see juhus või kujutasin ette.

Aga sisimas olin ma tahtnud mõnda sensitiivi kohata ja kohtasingi ning oma sugulase ja sõprade abiga sain ma õigele teele tagasi. Sain aru, et ma olin väga tugev sellel alal, aga kõik endas maha surunud. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee. Samas ma mõistsin inimesi, kellele on antud selgeltnägemise võime ja nad selle maha suruvad.

No vot ja siis otsustasin, et püüan edasi olla see, kes ma olen, sest ega igaühele pole seda annet antud. Kindel on see, et on hingedel vanus ja kindel on maailmas ka muud asjad, mille teadmine pole kõigile oluline. Noor hing joob ja laaberdabki niisama ja talle pole oluline teada, et keegi siin maailmas on vana hing ja võtab kõik noore valud ja omab õpetamissoovi. Igatahes ma lähen jälle teemast kuskile kõrvale, seletan siis nüüd, mis oma kogemusi mul on.

Mulle sugulase sõber tegi tol olulisel momendil kaks energeetilist palli selja peale. Ma ei näinud neid, aga ma täiesti tundsin neid. Vot, tundsin siis "nähtamatuid" asju. Kui ma seda räägin, on jah lamp, aga tunda seda on ikka teine asi, eriti minusuguse bioloogilist skeptiku jaoks, nagu ma too hetk olla püüdsin. Ma olin meelega ignorantne.

Suhted. Neid olen ma alati ette näinud ja inimesi läbi näinud. Ma ei pidanud seda eriti oluliseks, sest mis seal erilist on mu jaoks?! Näed lihtsalt kedagi ja oskad kohe panna paar teksti, miks ta selline on, mis mulje ta jätta tahab ja kes ta tegelt on. Mu jaoks olid nagunii inimesed suht boring teema. Naljaga pooleks võib öelda, et seepärast olidki lapsena loomad minu jaoks palju huvitavamad kui mingid igavad inimesed. Muidugi teadsin ma ka seda, kui keegi valetab, aga viisakusest ma aeg-ajalt teesklesin, et usun ega saa aru, et teine valetab. Vot, väga tore võime ju või mis. Mmm... ei olnud mu jaoks siis, kui asi läks teistusuguseks.

Oletame, et leiad mingi oma unistuste mehe, eks. Sul on suured vägevad tunded ja tunned ennast ülihästi. Ja siis tunned järsku sähvatust, et teatud kuupäevaks oled sellest mehest lahku läinud. See tunne ilmselgelt ajab närvi ju! Mis mõttes nagu? Miks nii?! No, nii mul oli suht paljude just leitud lähedasemate inimestega (mitte ainult meestega). Ei tahtnud ma seda tunda ja nii ma seda maha surusin.

Näiteks, kui ma tolle psühhiga koos olin. Kui ma veel ei teadnud, et ta ikka täisa parandamatu psühh on, siis sain üks päev jaanuaris tol aastal oma sõbrannaga kokku ja rääkisin temaga, mida ise suhtes parandada. Ja tol hetkel järsku tundsin taolist mõtet "mis sa sest suhtest ikka lapid, juuni lõpuks olete lahus." Nii valus oli too hetk seda tunnet tunda, eriti, et ise üritad veel kõike parandada ja hea olla! Seda enam surusin ma selle tunde maha ja ignoreerisin, et üldse selline tunne oli. Mis arvate, kas olime seks aaks lahus? Ilmselgelt.

No olid ka mul sõber ja sõbranna, kellega oli nii cool ja äge, kuid tundsin ette, mis ajal suhtlus väheneb. Nii ka läks, aga valus on seda tunda siis, kui inimesega on nii lahe ja tore. Loodan, et need näited aitasid aru saada, miks ma hakkasin seda sensitiivsust endas vähendama.

Järgmised näited. Kui ma kohtasin näiteks oma sõbranna sõpru/tuttavaid, siis nii paljudega tundsin sitta energiat. Tunne, et need inimesed on tegelikkuses nõmedad ja ebameeldivad. Aga seda oli halb ja süüdlaslik tunne teada. Umbes, et kes olen mina, et mul tekib tunne, et see inimene pole tegelikult nii hea. Ja seetõttu surusin seda tunnet hullult maha, sest seda tunnet oli väga paljude inimestega. See oligi periood, kus paljude uute inimestega kohtusin ja kokku puutusin. Raske oli vaimselt kuidagi teada mingeid halbu asju, mida sa ei tahaks mõelda, kui üritad ise nii positiivne olla. Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nii paljud inimesed, keda ma kohtasin, olidki päriselt ebameeldivad.

Siis ma mõtlesin loomulikult ka seda, et mida võiks tunda teine sensitiiv, kes mind juhuslikult kohtab. Kindlasti ta tunneks midagi. Huvitav.

Mul on nüüd tänu arusaamisele jõudnud see selgeltnägemine nii kaugele, et tegelen sellega kaudselt iga päev. Iga päev ma tunnetan inimesi, keda ma tahan tunnetada, et millised nad on. Kõige rohkem näen ma kasu sest tundest, kui ma kedagi aitan. Keegi tutvub kellegi uue inimesega ja näitab mulle tema pilti ja küsib, mida ma arvan tast. No seda enam ma ei ole reklaaminud enda seda annet üldse, sest ei viitsi seda teha. Selline tunnetamine mõnikord võtab ka energiat ja väsitab.

Ja te ei kujuta ette, kui tihti ma pean endale meelde tuletama, et paljud inimesed ju minu energiat ei tunneta, mis on hea! :D Sest kui ma näiteks olen kurnatud ja naeratan, siis ei saa keegi aru, et tegelikkuses ma nii ei tunne. Ja kui ma olen heas tujus ja tavalise näoga, siis paljud arvavad, et ma pahane. See tuletab mulle meelde, et neil ei ole seda tunnetust. Kui ma seda endale rohkem teadvustaks, oskaks enda annet veelgi paremini kasutada. Seepärast olen ma ka skeptikute olemasolu üle õnnelik, sest ma tean, et on teatud inimesi, kes kohe üldse mitte mitte midagi ei tunneta, nii et nad isegi ei usu midagi, seega järelikult on kindlalt teatud tajud ja tunded mõnedel inimestel olemas. Mingi skeptik ei usu, et inimesi saab tunnetuse abil läbi näha (või ainult pildi abil), aga ma näen ju seda ise, seega on see kõik olemas ja järelikult nad kohe üldse ei taju seda. Nagu jehuu või mis.

Mul on siuke tunne, et olen siin blogis juba rääkinud, miuke see maailm on ja miks ennustamine toimib. Jep, see on kirjas SIIN. Lugege sealt veel ja näete ise, et pole see uus teema mu jaoks.

Ma üritasin mõelda, mis tajukogemusi on mul olemas, aga ma pean neid nii igapäevaseks, et need ununevad nagu igapäevased asjad. Öelge siis ise mulle, mis nendes asjades erilist on ja millised on erilised asjad:

  • abipalumine (kõrgematelt jõududelt) parkimiskoha leidmisel
  • uue inimese kohta mingi tunde tekkimine, mis pärast tõeks osutub
  • saladuse teadasaamine ilma et keegi seda sulle räägiks
  • kaartide panemisel kellegi aitamine
  • tundmine, MIKS keegi helistab või KES helistab
  • tundmine, mida keegi mõtleb
  • energiate tajumine
  • igapäevaselt tajumine, mis otsuseid vastu võtta, mis rada mööda liikuda jne
  • infokanaldamine kellelegi ennustamiseks (tema kohta rääkimine lambist)

Oh jah, mul ei tule mingit esoteerilist kogemust otseselt meelde. See pole vist väga esoteeriline, et keegi pani mulle telefonist kellegi pildi nina alla ja palus rääkida, milline see inimene on? See suht igapäevane. Ahjaa, see Kalvi-Kallega tutvumise lugu on ka ju tegelikult äkki esoteeriline. Minu jaoks on see tavaline asi (sest mu jaoks on tavaline teatud asju ette teada), aga oli see siis nii. Instas nägin, et mingi tüüp pani mulle mingile pildile kommentaari. Mu jaoks ei olnud tähtis ei kommentaar ega pilt, vaid vajutasin ta kasutaja peale ja ilma lähemalt vaatamata, ma tundsin, et selle inimesega elus veel midagi meil koos saab/juhtub. Mis te arvate, kas nii läks? Läks jah. See oli etteteadmine lihtsalt lambist. Ei vaadanud ma hoolega tema kontot ega midagi, nii et loogikaga siin pistmist polnud. Seega ma meelitasin ta saatesse ja hakkasime kogemata enne võtteid suhtlema. Aa, ja see ka. Kui ma eelmine aasta suve lõpus teadsin (oli tehtud pakkumine), et tuleb uus saade minuga, siis ma teadsin ette, et sealt tuleb suhe. Ei osanud kuidagi seletada, kuidas (vb mõni ütleb, et loogika, sest "otsisin" ju meest), aga teades kui valiv ja pirts ma olen, siis ei ütleks, et loogika. Ja üks saladus veel teile: mul ja Kalvil on üksteiselt elus nii mõndagi õppida. Te võite jah öelda, et üks mingi magistrant ja teine kriminaal, AGA tegelikkus siin taga on palju enam kui vaid pelgalt materiaalne nimetus. See kogemus näitab, et inimesed võiksid mõnikord proovida näha materiaalsest maailmast palju sügavamale ja mõelda, mida on kellelegi kellelegi rohkem pakkuda. Aga tead... kõik ei saagi seda vist mõista.

Ma tean, et mul on olnud veel teiste mõistes sensitiivseid kogemusi, aga ei tule endal meelde nagu käsu peale. Ise võtan nii loomulikult neid asju. No kahjuks esineb ka see, et kui ma kellelegi halba soovin, siis nii juhtub. Oeh, kui hea õnneks, et ma olen hea inimene!

Lisan veel seda, et ainus asi, mida mul on vajaka, on eneseusk. Seda mul pole nii palju, et see mind aitaks. Muidugi õnneks olen ma saanud head tagasisidet väga paljudelt inimestelt, kuidas mu ennustamine on neid aidanud. Mul on hea meel, sest aitamine rõõmustab mind alati! Võib-olla jah, kui tahaksin enda eneseusku tõsta, võiksin mõelda, et see anne aitab inimesi. Tahan ka öelda, et võin eksida mõnikord, sest tajun endale saadud signaale valesti või ei usalda neid. Juhtub noh, ärge pahandage. See on keeruline teema ja keeruline seletada. Eks sensitiiv suudab neid saabunud tundeid/sõnu/jms oma pilti panna vastavalt oma kogemustele.

Hmm. On siis midagi erilist veel mul või, et skeptikuid veenda... Tegelikult ma ei tahagi skeptikuid veenda. Ütlen neile vaid, et olegigi skeptikud ja elu on lõbus! Ei tea, mida toob homne ega mida toob järgmine valik ega milline inimene on uus tuttav! See on lõbus ja fun! Tõesti! Kui sa kõike ette teaksid oleks sinu jaoks igav ja valus. See on minu rida... igav ja valus.

Oh, mul tuli üks varasem kogemus meelde. Ükskord mul oli üks poisssõber ning ta läks kuskile teise linna. Kirjutasin talle feissis ja järsku tajusin, et ta räägib feissis ka ühe teise naisega ning küsib, kuidas läheb jne. Kirjutasin siis oma poisssõbrale, et noh, miks jutustad teise naisega ja küsid seda. Omg kui närvi või ehmunuks ta läks. Ta ütles, et mingu ma tema feissist ära, kuigi ma ei olnudki kusagil tema kohas sees, ei oleks saanudki! Siis ütles, et ainult mingi nõid saaks sellist asja teada. Haha, tänud! Vot mu kogemused on sellele sarnased. Kui veel meenub midagi, panen kirja.


****
Selle teksti nali seisnes mõnedes veidrates lausetes ja ingliskeelsetes sõnades.


laupäev, 24. juuni 2017

Kuidas olla liikluses autojuhina väga hea?

Mõtlesin täna veidi jälle autodest/liiklusest kirjutada. Ma olen siin natuke kritiseerinud selliseid juhte, kes on hooletud, nii et tooks ise välja äkki, mida võiks teha, et hoopis heaks juhiks saada. No seda õpetab autokool, aga annan mõningaid lambiseid nippe ise ka.

Esiteks, mida ma soovitan juba alguses - tehke manuaaliload. Muidugi automaadiomad võib ka teha, kui auto vastu on huvi vaid pealiskaudne ning muidu masinad üldse ei huvita inimest ja load tehakse pigem niisama. Muidugi on mõlemad variandid igati ok, aga räägin oma kogemusest. Kui ma läksin autokooli 17-aastaselt (kahe kuu pärast sain 18), siis polnud ma mitte kunagi varem autot juhtinud. Rooli taga olin istunud maksimaalselt paar korda elus enne seda (ja tõesti ainult istunud, mitte sõitnud). Ja ühe korra elus olin pannud auto käima ja kõik. Igatahes juhikoht oli mu jaoks võõras. Teadsin ainult pedaale: sidur-pidur-gaas, ja käikude asukohti. Hmm.. huvitav samas, et ma nii täpselt neid teadsin, kuigi polnud mitte kunagi neid jälginud, aga see selleks.




Mu lugu on siis selline, et autokoolis meile seletati pigem liiklust kui auto tööpõhimõtet. Siis algas esimene sõidutund ja ma sain teada, et kui ma pidurdan, pean ma siduri alla vajutama. See ajas mu nii segadusse - et MIKS ma seda teen?! Kes mind juba teavad, siis teavad, et ma pean asjast üdini aru saama enne kui selle endale selgeks suudan teha. Ja kuna ma seda ei teadnud ja tõesti ei olnud mul tol ajal ka vaba aega kõrvalt, et uurida automootori tööpõhimõtet kuskilt raamatust, ja keegi mulle seda ei seletanud, siis leppisin faktiga, et ma ei tea sellest sidurist midagi. Ja see ajas mind närvi, sest kui ma midagi teen (ehk siis vajutan sidurit, mis on ju millegi tegemine), siis ma tahan nagu väga teada, miks ma seda teen. Ja kuna ma ei teadnud, siis valmistuge üllatuseks  ma ei sallinud manuaalkäigukasti! Jep, mina, kes praegu armastab manuaalkäigukasti, ei sallinud seda autokooli ajal. Haha, tõesti naljakas, aga seepärast ma teiega seda lugu jagangi, et siit on midagi õppida. :)

Nii, käisin siis autokoolis edasi ja tegin oma sõidutunde ja ma olin sõidutundides nagu ikka suht halb (ma arvan). Ma olin megaarg, ma ei julgenud ühtki manöövrit oma peaga teha jne. Teoorias olin ma muidugi väga hää, nagu tavaliselt, sest mul lahtine pää. Aga automootori teooria oli mul endiselt null. Teadsin õnneks seda, et mootor on kapoti all sellel mu autokooli autol. Ja kuna mind ajas manuaalkäigukast närvi, siis ma rääkisin isegi nii rumalat juttu nagu: "nagunii manuaalkäigukastiga autodega juhtub rohkem liiklusõnnetusi" ja üldse rääkisin manuaalist väga palju paljude inimestega (nii halba kui ka head, arutasin lihtsalt asja). Mu isa lause on mul siiani meeles: "manuaalkäigukastiga autol ja automaatkäigukastiga autol pole mingit erinevust, lihtsalt manuaalis vahetad ise käike." See lause loksutas mul mõned asjad paika sidur on käikude vahetamiseks. Autokoolis ei teadnud ma näiteks isegi seda, et madalama käiguga kõrgema kiirusega sõites annab auto rohkem pöördeid välja, mis teeb auto võimsamaks. Ma autokoolis pidin ükskord kiiremal teel panema viienda ja mul oli selline tunne, et pressin jala läbi autopõranda, sest auto ei liikunud edasi. Praegusel ajal paneks ma kolmanda :D Auto suri mul autokooli jooksul kaks korda ainult välja ja üks neist oli autokooli eksam. Ja lumega sõitsin esimest korda elus autokooli eksamil. Nii naljakas, et selline Murphy seadus :D

Vot, muidu oli mu autokool väga hea, aga kuidagi jäi puudu see teadmine, mida teeb täpsemalt sidur ja kuidas siis need käigud toimivad teoorias. Mulle õpetati jah, et kiiruse see ja see jaoks on teine käik, järgmise kiiruse jaoks kolmas jne. Ehk siis ma õppisin pähe, kuidas asja kasutada, aga ma ei teadnud endiselt, miks ja kuidas asi nii töötab.

Selle pika jutu mõte oligi see, et kuigi ma tegemise ajal reaalselt hakkasin mõtlema, et miks ma küll ei teinud automaadilube, sest ei sallinud automaati, siis nüüd on see superhea valik! Nagu te teate, siis praegu mina=auto ja ma fännan nüüd manuaali täiega! Mu esimene auto oli automaat, aga teine nüüd manuaal, sest see meeldibki rohkem. Suurem kontroll auto üle. Ma isegi ei tea, kuidas manuaal mulle meeldima hakkas, aga vist nii, et sain lõpuks aru, kuidas asi töötab.

No ja lühidalt nüüd igav jutt: sidur lahutab mootori ja rattad. Kui käik on sees, on mootor ja rattad ühendatud, mis tähendab, et mootorist saadav energia kantakse otse vedavale teljele (ehk siis kas esimesed või tagumised rattad (või mõlemad)). Kui on vabakäik või sidur lahutatud, siis sa lahutad põhimõtteliselt need kaks osa ära. Mootor käib niisama ja energiat ratastele ei kanna. Mida kõrgemad pöörded, seda kiiremini ja võimsamalt mootor töötab. Hmm.. nii lihtsat asja ei võinud keegi mu 17-aastasele minale selgeks teha :/

Igatahes load sain siis 18-aastaselt, paari kuu pärast peale autokooli algust. Ja siis hakkasin järjest enam autodest aru ka saama. Ja järjest rohkem nautima autosõitu ja sealhulgas ka käikude vahetamist jne. Nüüd teate hästi, et ma rallin hea meelega igale poole. Mul tuli tegelikult seda postitust kirjutades tunne, et ma mingis eelmises elus pidin rallisõitja olema. Kui ma olin kolmene, mängisin ma ainult autodega. Ma tundsin ära diiselautode hääle bensumootoriga autodest kolme aastaselt, aga ma ei teadnud seda sõna nagu, et see on diisel. Lihtsalt diiselautodele ütlesin margariiniauto. Ärge küsige miks. Õnneks nüüd olen ma suur inimene ja saan suurte autodega mängida.

Aga siis paar asja, mis kindlasti aitavad olla parem juht:

  • Parkimise puhul võid käia autost välja ja sisse, et vaadata, kui kaugel auto tegelikult on. Jäta meelde oma auto gabariidid.
  • Proovi paljusid erinevaid autosid. Vaata, mis mootor neil on ning kuidas reageerib. Umbes tea, kui suur mootor annab millist võimsust ning kiirust. Arvesta sellega näiteks kiirendamisel
  • Tunneta auto käitumist erinevatel teeoludel. Hea oleks ära proovida sõiduki reageerimine jääl ja väga siledal asfaldil. Mis juhtub ja kuidas reageerida? Mis siis kui kontroll kaob ja kuidas sa selle tagasi saad? Proovi ära! 
  • Proovi sõita nii, et keegi räuskab autos ning topib oma käed peeglite ette. Sina juhina pead ikka kõiki ohte esimesena nägema 
  • Ülekäigurajad on väga olulised. Vaata neid enne kui nende lähedusse jõuad. Eriti uuri neid, kui keegi pargib nende eest või muud moodi on nähtavus halb. Inimene võib alati seal olla 
  • Arvesta kõikide teiste juhtidega. Ära karda käega näidata, kes liigub esimesena. Ole kindel, et kõik on sind märganud nii ringil kui ka mujal. Ka jalakäijatele võid näidata käega, et lubad neid üle tee 
  • Ning veel: vaata, kuidas su auto käitub mingis olukorras. Vihmane või libe tee vms. Kui selline asi juhtub suurema liiklusega olukorras, siis tead, kuidas olukorda päästa. 





neljapäev, 22. juuni 2017

Miks kaua magada?

Ma arvan, et nüüd juba paljud inimesed on leppinud sellise tõsiasjaga, et ma magan esiteks pool päeva maha ja teiseks ma magan väga kaua. Varem kõik heitsid mulle seda täiega ette ja mõnitasid mind sellega ja ei lubanud mul lõunauinakuid teha. Lõpuks ma mõtlesin, et ee... las ma nagu magan palju ma tahan, eks.

Sellised laused nagu: "kas sa tead, et inimesed vajavad maksimaalselt 7 tundi und", "kui sa päeval magad, siis sa öösel ei magagi", "mine vara magama, siis saad vara üles ka" - neile lausetele on minu poolt vastus siin postituses nüüd. Kes mulle neid esitasid, siis lugege te kindlasti. Lisaks ma räägin sellest, miks mulle ei meeldi, kui sosistatakse ja hiilitakse, kui ma magan.

Kõige suurem loome- ja maailma huvitundmise periood tulebki mul öösiti peale. Tavainimese jaoks siis ilgelt hilja, mingi 11-12-1-2. Appi kui jube, kas ma magama ei peaks või?! Ilmselgelt pidin ma kogu keskkooli ära tegema nii, et ärkasin kuue ajal üles, sest elasin koolist kaugel, aga elasin üle selle tänu sellele, et nädalavahetuseti magasin kaua. Öeldakse küll, et nii ei tohi, aga mida ma siis tegema peaks? Panen nädalavahetusel ka kuueks äratuse ja lähen varem magama? Hakkan oma bioloogilisele kellale vastu, et sunnin end magama, kui und ei ole, ja ärkan üles, kui mul keha magada tahab? Good idea! Kaks päeva nädalas võiksid ikkagi keha soovi järgi olla.

Igatahes viimasel ajal on mul uni läinud eriti hiliseks ja eriti pikaks. Enne ühte päeval ma naljalt silmi ei ava. Ja alla 9 tunni ja ma naljalt magada ei soovi. Tulgu mulle mögisema, et inimesed vajavad 7 tundi und. Yeah right. Miks siis mul on halb olla, kui magan alla oma normi? Et harjun ära pika aja peale või? Olen proovinud küll, aga unepuudusest juhtuvad mul sellised asjad: mäluhäired, mõtlemishäired, oskamatuse suurenemine, IQ ajutine langus, tähelepanuhäired. Tundub, et see on nagu ohutu viis näiteks autot juhtida või eksamit sooritada? Ei tundu ju. Ahjaa, magamata olen ma räme halvas tujus ka veel. Ei tahaks nagu.

Ja kuna magamatus mõjub mulle meeletult halvasti, siis üldiselt püüan normaalselt magada ikka. Ja sageli muidugi juhtub seda, et mõnikord on vaja meeletult vara ärgata ja kuna ma lähen mingi kell 3 magama, siis jääb mul unest puudu. Noh, mis mul sellest, sest mõttes, et ma kannatan vahel päeva-kaks vähese unega küll (aga täis magan ma selle nigunii) või siis teen lõunauinaku.

Lõunauinakutega on olnud see probleem, et kui ma näiteks ütlen kellelegi, et jou, ma tukastan nüüd poolteist kuni kolm tundi oma magamatust täis keset päeva, siis vastatakse: "aga siis sa ei jäägi öösel magama ja oled öösiti üleval ja ärkad alles lõunaajal". Seletan nüüd, miks nende see lause on väga ebaloogiline.

Toome näite, näiteks et ma olen saanud magada 7 tundi. Puudu on mul järelikult ligi 3 tundi. Kuna ma ei saa ju unevõlga tegelt kuidagi jätta, vaid täis magan ma selle nigunii ja mida varem, seda parem, siis targem oleks seda teha nii ruttu kui võimalik. Aga ütleme, et ma võtan mingit sellist inimest kuulda ja ei magagi päeval (ja olen pahas tujus ka veel). Nii, lähen siis järgmisel öösel magama, ütleme, et vara, ehk siis kell 12-1. Kuna mu täisuni on 10 tundi ja mul on puudu 3 tundi, magaksin ma järjest kokku seetõttu 10-3=13 tundi. Ja kui ma jäin lõpuks ühe ajal magama, ärkaksin ma üles kell 2 päeval koos eelnevalt magamata jäänud tundidega. Ja nii see ongi. Sellist asja on juhtunud mul päris palju ja isegi mind häirib, kui ma liiga hilja ärkan. Seega on minu enese jaoks parem teha lõunauinak kui magada järgmine päev maha.

Ehk siis see 3 tundi, mis mul jäi puudu öösel, ütleme, et ma pidin kell 7 ärkama ja jõudsin koju kell 12 (räme piin päev tegelt). Siis KAHJUKS esineb selline fenomen ka, et mul ei pruugi keset päeva kohe und tulla, AGA samal ajal mu aju on ka lakanud töötamast ja mu keha ei funktsioneeri korrektselt (ei jaksa liigutada end). Seega suht pool päevast läheb niikuinii raisku, sest peale vedelemise ei saa ma midagi teha. Aga kui mul joppab ja saan panna endale lõunauinaku ja magada oma 3 tundi und täis, siis on hästi. 100% jään ma õhtul korrektsel ajal magama ja magan oma une täis. Mul tuleb õhtul uni küll oma loomulikul ajal ja järgmist päeva maha ei maga. Nii et inimesed: kui mul ON lõunauinaku aeg, siis ei maksa seda rikkuda.

Aga varem magama ja varem üles? Teate, ma olen katsetanud sellist värki - lähen kell 10 magama. Siis juhtub, et mõnikord tõesti veab, et magan hommikuni üheni (päeval) välja, aga tihtipeale võib juhtuda see, et ma ärkan keset ööd üles nagu oleksin teinud lõunauinaku (ja siis ei ole mul midagi asjalikku öösel teha). Sama hästi võin ma veits kauem ju üleval passida ja ühe jutiga järjest magada. Aga kui ma öösel ei ärka, siis magan ma ikkagi oma loomuliku ajani. Nii et magan vb rohkem, sest kõige magusam uni on kell 6-7-8-9. Ja kusjuures kui ma lähen mõni öö magama 5  või 6, siis üldiselt magan ma ikka ühe-kahe-kolmeni, väga palju üle ma oma tsüklist ei maga. Nii et ütleks, et mu loomulik unetsükkel praegu on neljast üheni.

Kindlasti tekkis paljudel nüüd küsimus, kuidas ma üldse oma asjad tehtud saan, kui nii palju oma elust maha magan? No olen saanud ju kooli tehtud, tegelen loometööga, hobusega ja mitmete asjadega veel. Tegelikult minul oleks küsimus vastu, et kuidas siis need 7-tunni unega inimesed elus rohkem veel ära pole teinud? Mida nad oma lisaajaga teevad?

Muidugi on mulle ka öeldud, et mida ma siis teha kavatsen, kui saan lapsed jne. No, aga mis mul praegu teha oleks? Hakkan ette muretsema või? Mul ei anna ju hetkel midagi teha. Kui saan lapsed, eks siis näha ole.

Mulle on ka öeldud, et küll mul olevat kilpnääre haige ja mis iganes veel haige jne. Haha, tänapäeval ei või enam kaua magada ilma et hakataks haigeks sõimama? Usun, et mul õnneks kõik korras. Ja ma ei norska ega räägi ka unes. Tean, sest mul on äpp Sleep like Android, mis jälgib und. Üks lindistus oli sellest, kuidas kass mu kõrva juures näugus. Nii nunnu :)

Selle äpiga meenus mulle üks väga oluline asi, mida võtke kuulda nüüd kõik inimesed! Palun kui ma magan, siis ärge sosistage ega hiilige! Jätke meelde tõsiasi: ma ei muutu magades kurdiks. See tähendab, et ma KUULEN ka SOSISTAMIST. Kui inimene sosistab, siis see saadab ju mu alateadvusele signaali, et midagi ohtlikku on toimumas! Ja ilmselgelt ma ärkan üles ju ohu peale! Seega, kui on jutte rääkida, siis jah, viisakas oleks, kui ei hakataks taldrikuid kokku lööma või minu voodi peal jutustama - minge rääkige teises toas palju tahate, aga ärge hiilige. Hiilimisega on loogiline ju see, et hiilitakse kui midagi on viga või varjata. Vargad ju hiilivad. Eriti rõve on see, kui ma kuulen näiteks õrna ukse avamist, aga uks suletakse nii vaikselt, et ma seda ei kuule - 99% ärkan ma siis üles. See on lihtsalt jube! Ma ju kardan, et tuldi sisse, ja ma ei tea, mis sai uksest - suleti või ei vms ja kes kurat tuli ja mida ta tahab, sest ta hiilib?! Ma olen seda kõigile öelnud, et palun ärge pange uksi vaikselt kinni kui ma magan. Paugutage ustega, eks. :D

Seda fenomeni seletan nii ja tean seda raamatust "Huvitav psühholoogia", mis oli lapsena mu lemmikraamat - ajus on ikkagi mingi kontrollkeskus ärkvel. See kuuleb ju nkn kõike, aga ebaolulisi signaale ei saadeta sulle. Kui signaal on oluline, sest võib olla näiteks võimalik oht (beebi nutt, murdvarga hiilimine jne), siis saadetakse signaal inimesele ja aju ajab ta üles. Siit ka üks nipp inimeste äratamiseks: mine ütle talle vaikse selge häälega, miks on teda vaja üles ajada.

Üks asi, mida ma ka üldse ei salli, on see, kui keegi mu magamise ajal paneb muusika käima. Ükskõik kui vaikselt see on, aga ma ei saa muusikaga magada! Lihtsalt ei saa. Muidugi ÕNNEKS on olnud erandeid, nt autos saan raadioga magada. Jah, raadio on vist üks viis, kuidas ma magada saan vb muusika ajal. Aga üleüldiselt ei ole lihtsalt võimalik mul muusikaga magada. Lihtsalt jään kuulama ja mõtlema.

Siis räägin ühest naljakast asjast veel. Kunagi inimesed täiega armastasid mu und rikkuda, helistades mulle hommikuti. Eriti armastati helistada mulle ka lõunauinakute ajal. Hommikul ikka väga sageli kukkus mu telefon plärisema ja kõne minu telefonile on ka üks asi, mille peale ma üles ärkan. Kui kellegi teise telo pläriseb, siis tihtipeale on mul ükskõik. Seda enam praegune jutt tõestas just, et hiilimine on mõttetu. Igatahes juba pikemat aega panin ma oma telefonil nii, et see on minu uneajal ehk siis hommikul automaatselt hääletu. Ja hääletu on see seni kuni mu telefon laeb. Ja teate mis? Kurjad inimesed ei helista seetõttu mulle enam! Nii imelik, nad helistasid hea meelega siis, kui telefon oli hääle peal ja ma magasin, aga nii kui see hääletuks on pandud, siis reaalselt, mulle ei ole enam nii sageli helistatud mu une ajal. Veider paradoks. Igatahes, kui te olete mulle mu une ajal helistanud ühe korra, siis on suur tõenäosus, et ma ei helista tagasi. Kui olete helistanud kõvasti rohkem kui ühe korra, siis võib juhtuda, et helistan tagasi.

See hiline unevärk, muide, on geneetiline.



pühapäev, 11. juuni 2017

Eesti blogiauhindade jagamine 2017 - mis meeldis ja mis mitte

Mida ma tavaliselt enda blogis ei tee, on see, et ma räägiks oma päevast või isiklikust elust. Seda on raske mu blogist leida. Aga täna teen väikse sammu ja avan jälle ennast rohkem. Seega kirjutan hea meelega ühest sellisest toredast üritusest nagu EBA 2017.

Räägin ausalt, et sellel aastal jõudsin end kirja panna küll, aga promo ma endale teha ei jõudnud sugugi. Mis veel oli tobe, oli see, et ma ei jõudnud ise ka kellegi poolt hääletada. Mõtlesin hääletamise tõsiselt ette võtta, et avada mitmeid blogisid ja nendega tutvuda, aga siis mul oli nii palju muid asju kukil, et jäi tegemata lõpuks. No mis seal ikka, lazy-busy nagu ma olen.

Sellele üritusele kavatsesin ma nigunii minna, ja mu mineku põhjus oli see, et kohatagi kõiki teisi ägedaid blogjaid meil siin Eestis! Mul oli superhea meel kõiki näha!

Päevake algas siis sellest, et ma ärkasin üles Valgas. Miks ma seal olin ja mida ma seal tegin, vb hiljem räägin. Läksime seal Valgas alkopoodi nagu turistid ennemuiste ja siis sõitsin Tartu kandist läbi oma mõnel ratsaasjal järel, mis eelmisesse talli jäi ning tulin suht otse Liisa juurde, enne panin kodus (ehk siis Tallinnas) kleidi selga. Kalvi selleks ajaks läks kuskile mujale end valmis panema. Mul oli suht kehvalt kiire, nii ebamugav on, kui on vaja nii olulisele üritusele minna ja siis sul on nii vähe aega, et end meikida ja valmis panna. Seekord läksin siis üritusele koos Liisa ja Anita Sibulaga. Anita oli juba Liisa pool ning ma jõudsin mingi pool kaheksa vist sinna Valgast-Tartust-kodust. Kodus olin kähku ühe kleidi selga ajanud, mõtlesin, et käib kah. Tahtsin seda isegi triikida, aga andsin alla, sest aega polnud. Leidsin kotist oma sukad ja läksin meigiasjadega Liisa poole.

Mina, Anita, Liisa taksos

Anita oli Liisale juba meigi teinud ja ise nad olid korda seatud. Ma pidin siis poole tunniga endale õhtumeigi valmis vorpima, sest kaheksaks oli takso tellitud. Mõtlesin seekord, et kuna mul juuksejuured üritavad olla sinaka varjundiga, siis teen silmameigi sinise ja kulmud ka võõpan siniseks. Ei õnnestunud need kulmud nii sinisena nagu ma oleks tahtnud, aga savi, käras küll. Toppisin ehted külge ja kodust enne võtsin ühed kuldsed kingad, mille ma Ibizalt ostsin. Enam-vähem sobisid. Mul hea meel, et sain neid kingi kanda, jee! Aa, Kalvi oli ka jõudnud Liisa maja ette takso tuleku ajaks ja nii me neljakesi sinna teel olime.

Jõudsime siis Venuse ette ja nii kui me sisse saime, lükati meid Anu Saagimi kõrvale! Tase! Ta on tõesti nii äge naine! Tark, paljude väärtuslike kogemustega, väga ilus... oeh. Tõesti tegus ja äge inimene ja mul oli nii hea meel teda lõpuks kohata. Me rääkisime siis seal juttu laivis ja seda saate õhtulehe lehelt järgi vaadata. Ma ise pole vaadanud :D Nagu ikka, videosi ei viitsi ma alati vaadata. Me hakkame kuskil kolmandiku peal pihta seal.

Peale seda siis tehti TV3 intervjuu ja hakkasime auhindade saamist kuulama. Lahe. Eks ma siis räägin, mis mulle meeldis nüüd ka seal üritusel. Mulle meeldis koht esiteks! Väga ilus oli seal, ma tean, et viimasel hetkel muudeti kohta, aga see oli super! Sest ruumi oli piisavalt! Eelmine aasta oli nii kitsas, et mul oli võimatu näha inimesi, kes auhindadele järele läksid. Seekord nägin ma kõike, mida tahtsin näha. Teiseks, see oli jumala äge, et VIPid olid teisel korrusel, loodan, et nad ka rahul olid. Kolmandaks, tervitusjookide jagamine oli pooleldi okei (mis siis, et ma ei jõudnud endale võtta). Ehk siis neid oleks võinud natuke rohkem olla. Neljandaks, suupisted olid igati head, mulle sümpatiseerisid mustikad, maasikad ja muu siuke suvine värk. Krõpsud olid ka hea valik. Muud ma ei maitsenud suurt. Viiendaks meeldis mulle õhtujuht Fokin, sest tal olid toredad naljad ja ei hakanud igav kuulata. Igatahes oli tegelikult kõik väga meeldiv ja tore! Eriti ma olin rahul sellega, et ruumi oli piisavalt ja ei pidanud kartma, et keegi sõber külje alt sul rahva sekka ära upub. Mulle ei meeldigi rahvast täis kohad. Oli ka piisavalt ruumi, et intervjuud teha ja kõik oli tip-top. Nii et nagu näete, mul polegi midagi negatiivset öelda ürituse kohta.

Auhindade jagamine oli minu meelest ka igati normaalne, kuigi ega ma ei süvenenud igasse kategooriasse nagu ennemalt mainisin. Anita sai videoblogide kategoorias teise koha, nii et palju õnne talle!

Tore oli näha kõiki inimesi ja eriti lahe minu jaoks oli lõpuks näha mu lemmikblogijat Kaid! Meil oli üks naljakas seik seal. Ma näitasin teda Liisale, et vaata, Kai istub seal üleval, tahaks nii väga temaga rääkima minna. Liisa üllatus selle peale, et Kai ei tundu ju pime, vaatab täpselt õigesse kohta. Igatahes läksime siis Kai juurde ja ta on nii siiras, nii armas, nii tore ja äge ja positiivne! Tegime seal ka jälle nalja. Ta nii meeldib mulle! Ja tema huumor on lihtsalt megalahe!

Kalvi, mina, Kai

Muidugi üritusel sain ma mitmete toredate inimestega pilte teha ja nii äge oli teisi blogijaid näha. Miks mulle see üritus meeldibki, ongi selle tõttu, et see toob kohale inimesed, kes tegelevad taolise loometööga. Mina olen igati rahul. Muidugi ma lugesin kuskilt, et paljudele ei olevat meeldinud, aga õnneks ongi kõigil võimalus kaasa aidata selle ürituse ja auhindade jagamise parendamiseks. Nii et suur tänu Mari-Leenule ja tema korraldusmeeskonnale, kes sellise projekti käsile on võtnud!

Mina, Anita, Liisa. Foto: Kalev Lilleorg

Meediakajastused (nii palju kui ise leidsin):
Anu Saagimi live järelvaatamine
Õhtulehe galerii
Publiku galerii

Ahjaa, Seitsmestes Uudistes peaks ka millalgi midagi olema, vähemalt mu ja Kalvi intervjuu.






kolmapäev, 7. juuni 2017

Miks ma olen üldse Kalvi-Kallega koos? Minusugune ja temaga?

Siin polegi pikalt midagi heietada vaja, pöördun teatud inimeste poole.

Kas keegi teist on minuga suhelnud suhteteemadel? Kas te olete midagi mulle öelnud mu unistusi maha tallates? Mida te olete öelnud?



"Sa ei saa kunagi sellist meest, kellest sa unistad!"

"unistused ongi mõeldud unistusteks"

"Sul ei ole meest, sest su latt on liiga kõrgel."

"Võta lihtsalt mees, kes sind armastab."

"Kui sa latti allapoole ei lase, siis sa ei saa meest."

"Kuule, vaata ennast üldse."

"Su kriteeriumid on liiga ranged." (Mu kriteeriumiteks olid: soov end arendada, intelligentsus)

"Ükski mees ei suudaks su kriteeriumite alt läbi minna."

"Mees tuleb sul võtta ikka see, kes ringi ei tõmba ja sind tahab."

"Sina ei pea ju meest armastama, see tuleb ajapikku. Peaasi, et tema sind armastab."

"Väärt mees on ikka see, kes sind armastab! Sa millegipärast ei vaata selliseid."

"Miks sa oma latti madalamale ei lase???"

"Hoia avatud meelt. Ka konnast võib prints saada."

"Ilus inimene on harjunud särama, kaks särajat kokku ei sobi."

"Barbie ja Ken on muinasjutt."

"Sa ei sobiks ilusa mehega."

"Loe Kadri Luige blogi. Ta soovitab ka, et mees tuleb valida selline, kellele sina meeldid, mitte vastupidi."

"Sul on liiga suured unistused."

"Edu sulle nende standarditega, ennegi neid standardiprintsesse nähtud." (Mu standardid olid: oskaks õigekirja ja oleks hea inimene ning arenemisvõimeline.)

"Tark naine ei vali sulgede värvi järgi, valides mitte meest, kes oma ego teenib ja kogu maailmale midagi tõestab, vaid mehe, kes ei otsi järjekordset vallutust vaid südamedaami, kes teda just tema enda pärast soovib."

"teisest küljest "tõsiseltvõetavaid partnereid pole seni olnud" ??? Kuda see võimalik on ?, äkki asi hoopis sinus ?"

"mul on natuke kahju sust, aga me saame kõik selle mida oleme ära teeninud, nii et mõtteainest sulle"


Selliseid asju korrutati mulle. Selliseid asju korrutati mulle pidevalt. Selliseid asju hõõruti mulle nina alla. Selliste asjadega aeti mind närvi. Selliste asjadega süüdistati mind. Selliste asjadega tehti mind maha. Ja selle pika töötlemise tulemusena ja mõtlesingi, et teengi nüüd nii, sest siis jäävad need inimesed lõpuks rahule!

Nonii, kõik kallid inimesed, kes mulle neid asju on öelnud, võtsin teid kuulda ja tõestus on olemas. Kõik need laused ongi vastused probleemile, "Miks see Helen selle rõveda Kalvi-Kallega koos on. Ma ei saa aru." Nüüd saate aru. Ma elasin teiste järgi ja võtsin täiega teiste nõu kuulda, et teile meeldida, ja et need eelnevad süüdistused lõpeksid! Ma tundsin end süüdi, sest mind pandi tundma süüd, et ei olnud oma standardeid madalale lasknud. Seega:

  • võtsin lihtsalt inimese, kellele meeldin, kes ei otsi vallutust, vaid abielu ja südamedaami, sest mulle korrutati, et võta selline.
  • arvestan, et Barbie ja Ken on muinasjutt. Unistused ongi ainult unistused.
  • arvestan, et mu latt oli liiga kõrgel. Ennegi neid standardiprintsesse nähtud ju. Elimineerisin oma standardid, lasin lati maha.
  • Tõsiseltvõetavaid partnereid polnudki enne, sest asi oligi minus, mul olidki kõrged standardid.

Tegin TEIE järgi seda olulist valikut oma elus! Oi kui hea, et te mu silmad avasite ja mulle pidevalt korrutasite, et ma peaks oma latti allapoole laskma. Tõsiselt lasingi selle alla või isegi eemaldasin lati. Võiksin siin isegi nimed välja tuua, kes mulle koguaeg korrutasid, et mu latt on liiga kõrgel. Enamasti olid need mehed, kes mulle neid lauseid korrutasid, aga küll te end ära tunnete. Ma loodan, et te olete väga õnnelikud ja väga rahul, et ma teid nii väga kuulda võtsin! Mõelge nüüd, mis suure töö te olete ära teinud!


Võtsin TEISI kuulda OMA ELU puhul! Olge õnnelikud!

Tulge soovitage mulle kõvasti veel, kuidas iseenda elu elada, sest ma ju võtan kuulda! Kõik teised teavad väga palju paremini, kuidas MINA OMA ELU peaksin elama!

Palun öelge, et teie, kes te mulle neid lauseid ütlesite, olete nüüd rahul, et kuulda võtsin! Olete? Ootan vastust ja kui muidu öelda ei julge, siis avasin ka oma aski ja minge kirjutage sinna anonüümselt, et te mingi megarahul. Nii äge, et ma teid kuulda võtsin, onju!  #happylifebecauselistenedtoothers

Kellel oli palju küsimusi, miks ma nüüd "sellise inimesega" koos olen, siis vastused on teie ees. Võtsin lihtsalt oma elu puhul teisi kuulda. Teisi, kes koguaeg korrutasid mulle neid lauseid. Teisi, kes tahtsid minu elu elada. Teisi, kes panid mind halvasti tundma, kui ma neid kuulda ei võta. Oi kui tore ju!