Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

kolmapäev, 23. august 2017

Kuidas ma selle ärevusega suudan saadetes käia?

Nagu te teate, või paljud teavad, kirjutasin ma täna Instagramis pika loo, kuidas mul on sotsiaalne ärevus. Ma jagasin eelmine päev ka Facebookis videot sellest.

Esimese hooga sain ma hulga heiti jällegi. Keegi kirjutas midagi säärast (mitte sõnasõnaline tekst): "nii vastoluline jutt. Ise käisid tegemas end terve Eesti ees naerualuseks ja nüüd ütled, et ei julge isegi statist jäätist osta. Omg, nõme". Ma ootasin, kuni koguneb sellele kommentaarile ka rumalate poolt laike, siis blokeerisin nad kõik. Nagu kärbsed kärbsepaberil.

Aga ma sellest nüüd kirjutangi siis rohkem. Inimesed ei ole mind algusest peale mõistnud, seda ma tean. Inimesed on alati imestanud, kui mind rohkem tundma õpivad ala "sa oled nii rahulik ja tagasihoidlik, aga saates/meediast jätsid hoopis teise mulje". Ning kuna ma pole kunagi varem avaldanud, et mul on ärevus, siis muidugi tekitas see inimestele ka uue küsimuse: "kuidas see võimalik on, kuigi ise käid saadetes? Siis pole ärevust vää?".

Kirjutan siia seepärast, et anda inimestele mõista, et ka minusugusel inimesel saab olla sotsiaalärevus. Ärevus ei tähenda, et mul oleks null sõpra või muud moodi ekstreemsus, nagu inimesed ette kujutavad. Ei, ärevusega inimesed on meie ümber ja varjavad seda ehk samamoodigi nagu mina varemalt. 
See ülbe näoga tsikk väidab, et ta kardab või?! Ei vaadanud mulle otsa seepärast, et kartis?!


Ärevus ei ole selline, et ma nüüd istungi kodus oma voodis ja nutan päevad läbi patja. Ilmselgelt mul on vaja minna kuskile. Ma pean minema autosse, ma pean minema sinna ja tänna, ma pean elama oma elu. Ja ärevus ei ole selline, et mul puuduksid kõiksugu muud soovid. Mul on ju olemas soov esineda (jah, tunnistan, et tähelepanu saada on mulle kasulik), mul on olemas soov tegeleda paljude asjadega, mille ma olen käsile võtnud ja tegelema hakanud. Ja mida ma teen nüüd?! Ilmselgelt hakkan ma nende asjadega tegelema. Aga see ei näita ju midagi mu sisemuse kohta.

Ärevus on näiteks selline: ärkan üks hommik ja avan feissi. Näen, et hunnik inimesi on kirjutanud. Mida ma tunnen? Rõõmu, et mul on sõpru? Ei, ma tunnen, kui valus on see, et ma tõsiselt ei suuda neile vastata. Mõni päev lihtsalt on tunne, et ma tahaks peitu pugeda kõige ja kõigi eest, et keegi ei mõtleks mulle, et keegi ei teaks, kes ma olen ja kus ma olen. Tahaks, et ma ei peaks mitte millegagi tegelema, sest ma olen alaväärne, nõme, tobe ja imelik! Siis ongi nii, et ei suuda oma sõpruskohustusi täita sellisel eesmärgil nagu ma olen endale seadnud ehk siis täiuslikkuse eesmärgil. Ehk siis ma arvan, et kui ma ei suuda vastata, siis on see hale vabandus ja ma PEAN neile kõigile KOHE vastama, kui kirja näen. Kui ei suuda neile vastata, kardan, et äkki vaatavad, et näedsa raisk, oli active, aga minu kirja ei avanudki! Äkki nad mõtlevad nii? Raudselt mõtlevad! Et ma olen nii nõme ja pole väärt nende sõprust! Ma peaks õnnelik olema, et mulle nad üldse kirjutasid ju!!!! Mõtlevad, et ma olen mingi ülbe loll? Ja oh fuck, siis selle hirmus võtan end kokku ja vastan neile kõigile ja siis viskan telefoni nurka. Muidu panevad nad mulle ju bloki, räägivad mind taga ja mõtlevad, kui õudne inimene ma olen ja viskavad mu autole pommi... Ja siis ütleme, et ma olen sunnitud poodi minema. Okei... poed on ühed asjad, mida ma ka kardan.

Mul on mitu korda poodides tulnud peaaegu paanika (aga suudan end lihtsalt tagasi hoida sisse-välja hingates). Ma kardan, et inimesed vaatavad mind, et ma ei saa hakkama. Nad vaatavad, et näe, kuidas jookseb peata kanana siin ringi. Vaatavad, et ma ei sobi poodi. Vaatavad, et ma olen loll. Vaatavad mida iganes veel. Aga tunnen end alaväärsena. Kõige hullem on minu jaoks see, kui keegi on mulle isegi nimekirja kaasa andnud. Kui ma ei leia asja üles, siis ma mõtlen "appi, kui ma sellele inimesele ei too tema punase paprika sinist marinaadi, siis ma olen ju nii paha ja halb ja nõme!" ja hakkan paaniliselt seda otsima. Lähen närvi, tunnen, kuidas sellega seoses tuleb kuumahoog ja higi üle kogu keha voolab. Ja et müüjalt küsida - oi ei! Sellist asja ei julge ma kunagi teha! Ma kardan! Ma ei tea, mida, aga ma kardan. Kardan, et ta vaatab, et issand, mingi imelik, see asi on tal otse nina ees ja ta ei leia seda! Kardan, et ta mõtleb, et ma olen kole ja loll. Kardan midagi veel, aga ma ei tea, mida. See on jube. Ma seepärast ei küsi müüjalt abi.

Mul tekivad kehalised sümptomid ärevuse korral: paanika, kuumatunne, higistamine, külm ja kuum korraga, närvitsemine, käte värisemine jne.

Sellega seoses mulle meenub, et ÕNNEKS olen ma õppinud ära hea asja. Kui müüja tuleb ise minuga rääkima, SIIS ma ei karda! See on juba teine situatsioon, sest ta ISE tuli. Siis ma ütlen, mis abi ma soovin.

Ma mainisin oma Insta postituses, et kartsin võtta Olerexist kunagi suppi ja Statist jäätisekokteili. Jep, kui on tegemist mingi uue atribuudiga, siis ma ei julge seda avalikus kohas kasutada. Ma kardan, et ma lõhun selle ära, ajan üle ääre, teen plahvatuse ja lõppkokkuvõtteks lendab mulle pomm ka peale. Ma kardan, et keegi irvitab, kui ma ära lõhun midagi või miskit valesti teen. Äkki võtan vale topsi, äkki vajutan valet nuppu, äkki võtan vale koguse, äkki lõhun üldse kõik ära?! Appi, palun!!!! Ja niimoodi nägin ma ükskord, et Olerexis oli supp. See oli uus asi, seepärast ma seda käppida ei julgenud. No mine tea, kas sellega on normaalne ikka kassasse minna? Äkki müüja mõtleb, et miks ma suppi söön? Äkki ta vaatab, et ma ei osanud seda võtta või võtsin liiga palju ja siis tuleb topeltsumma? Täiesti jube! Parem ei võtagi seda! Aga õnneks läksin ma ükskord Kalvi-Kallega tanklasse. Ütlesin talle, et võta suppi mulle, ma ei julge võtta. Ta võttis. Võtsin siis aralt selle supi enda kätte ja läksin kassasse. Tegin näo, nagu kõik oleks korras. Kui ta läbi piiksutas asjad ja supi eest ka maksin, siis olin küll uhke! Ma sain supi võetud, pomm ei plahvatanud, müüja ei naernud mulle näkku, supp maha ei kukkunud ja mis kõige tähtsam - keegi ei pannudki suurt tähele! Oh, thank god! Järgmine kord julgesin ma ISE suppi võtta! See oli minu jaoks saavutus. Aga no ilmselgelt ma ei rääkinud oma sõpradele, et klge, ma enne isegi kartsin seda suppi võtta. Ma ju häbenen ka seda, et ma kardan.

Kui ma olen mõne oma kõige lähedasema inimesega koos (pere, parim sõbranna, poisssõber, muu usaldusisik), siis on ärevus ikka suht nullilähedane, kui ta just ei käsi mul ustest esimesena minna või müüjalt midagi küsida. Tavaliselt olen mina see, kes oma lähedase nö tanki paneb ja ütlen, et mingi küsigu seda või toda. Aga ise olen ka julgem kellegagi koos. Siis on mul teine tunne, vahel lausa, et võiks ise alustada müüjaga rääkimist. Umbes, et müüja/teised inimesed ei saa vaadata, kui nõme ja loll ma olen, sest mul on sõber ka ja järelikult me oleme sarnased, nii et müüja peaks tema kohta ka samamoodi mõtlema. Imelik lause sai, aga see on mu peas segane.

Stat (okei, teie rõõmuks ütlen ära ka, et tean, et see on Circle K nüüd) on veel jube asi mu jaoks, sest nägin seal seda masinat, kust saab jäätisekokteili. Mitu korda juba näinud, aga ma olen julgenud seda ainult VAADATA. Sest olen üksi olnud. Ma ei julge võtta üksi sealt jäätist. Mine tea, mis juhtub... Tahan kunagi kellegagi sinna minna, kes mulle selle jäätise ära võtab ja ma vaatan hoolega pealt, kuidas ta jäätise võtab ja kuidas maksab. Kui siis ükski pomm ei plahvata või müüja midagi imelikku ei ütle, julgen ka ise teinekord ehk sama teha. Haha, vahel, muide, olen oma raha/kaarti andnud teiste inimeste kätte, sest ei julge ise maksta näiteks restoranis :/ wtf mul viga on... Õnneks seda pole alati, aga kui on VALIDA, siis ma ei eelista seda ise teha. Aga no tavaliselt ei ole valida, sest kui olen mõne oma sõbraga, siis ilmselgelt ma ei ütle talle, et "kuule, ma kardan ise müüjale oma asjade eest maksta", sest see on nõme äkki tema meelest ja siis ta ei ole enam kunagi mu sõber, paneb bloki peale, viskab mu majale pommi ja räägib kõigile, kui õudne inimene ma olen... Ma varjan, et ma kardan, hoian hinge kinni, paistan normaalne ja maksan ise.

Ja veel üks jube asi - helistamine. Vahel õnneks julgen helistada, aga mõnikord ma lihtsalt ei suuda. Näiteks ükskord tahtsin vanglasse helistada (seepärast tõin välja selle, et see on ju eriti jube koht!!!!) ja ma sundisin oma õel seda tegema. Ma kartsin, et kui ma ise vanglasse helistan, visatakse mu auto peale pomm. Jap, natuke ekstreemne, aga umbes selliselt ma mõtlesin.
Andke mulle andeks, kui ma teile tagasi ei helista, eks. Ma kardan helistamist, sest kardan seda, mis sealt tulla võib. Kas sõimamine? Kas karjumine? Kas inimene mõtleb, mis mul viga on? Kas ma olen nõme neile? Ma ei saa ju kõne niisama ära panna, kui mu peale hakatakse karjuma! Lihtsam on mitte tagasi helistada... Õnneks ma olen tõesti julgenud helistada 110, seda numbrit ma millegipärast ei karda. Mul on tõesti ka endal raske aru saada, MILLAL ja KELLELE ma kardan helistada ja millal mitte. Ma pole seda veel läbi seedinud endas. Aga no lähedastele helistamine ei ole nii probleem, nagu te olete juba aru saanud. Lähedased mu ümber on nagu tugi, kes teevad need hirmsad asjad minu eest ära, helistavad ja käivad poes jne. Võin nendega koos helistada ja koos poes käia ka, siis on kõik oki. Kuigi helistamine on mul õnneks viimasel ajal suht norm asi. Noorena ma mõtlesin kõik läbi, mida ma räägin enne helistamist, aga nüüd olen avastanud, et jutu käigus on lihtsam teha. Siiski kipun ma muutuma kõne ajal haletsusväärseks ja alamaks tallalakkujaks. Ma kardan noh midagi. Aga ma juba mõtlesin sellele vasturohu - kui keegi mind tulevikus sõimab telefonis, hakkan hoopis vastu sõimama! Arvan, et see aitab mul veelgi hirmust üle saada. Viimati sõimas mind loomaarst, aga ma ei julgenud sittagi vastu öelda, sest ta tähtis autoriteet ja siis kirjutab igale poole, kui idioot ma olen ja sõimab veel rohkem jne... oeh.

Okei, aga kuidas ma julgesin siis Eesti ees palja persega käia "Prooviabielus"? Esiteks meile lubati, et neid turvakaameraid ei kasutata, kus ees ma palja persega olin. Teiseks see oli üks päev, kui tulin ratsutamast ja võtsin ratsapüksid ära ja kodus ma käingi niimoodi mõnikord ja võttepaik oli too hetk ka mu kodu. Kolmandaks, saatesse minemine ei ole ju mingi nii hirmus asi kui müüjaga rääkimine või teised igapäevased jubedused. Pealegi mu "pärisiseloom" on julge nagunii. Ma olen samal ajal introvertne ja julge, aga ärevusega, kui saate aru. Ma ei helista ju võtete aeg võõrastele, ma ei käi üksinda poes, ma ei räägi klienditeenindajatega jne. Ma lihtsalt olen võttel ja näitlen ja teen, mida kästakse, pealegi on koguaeg ju võttegrupp ikkagi sabas, kes olulisemad asjad ära teeb ja olulisemad laused ette ütleb. Mis selles siis hullu on? Pealegi näitlemine on üks mu anne ja seda ma võin teha igal pool. Võin näidelda, mida vaja ja see pole seotud ju sellega, et ma peaks klienditeenindajaga rääkima.
Muidugi hull asi on võtetele MINEMINE. Kui ma lähen kuskile kokku saama hunnikute inimestega, siis ma ka reaalselt kardan. Ma ei tea jälle, mida ma kardan, aga viimati ma ei julgenud ühele võttele minna ja Kalvi tiris mind inimeste ette. Ma pm oleksin minema kõndinud. Ma ei tea, see on tõesti ebaratsionaalne käitumine minu poolt, aga ma kardan kohtumist grupi inimestega. Seda võib võrrelda külma vette hüppamise tundega. Sa kardad seda teha, see on korra väga vastik, võib-olla isegi külm, aga pärast on hea. Kui ma olen pidanud üksi kuskile minema, siis vahel nagu nö hoiangi hinge kinni, teen alguse ära ja edasi läheb hästi. Aga vahel ma jällegi ei karda. Näiteks olen üksi klubides käinud ja nii ma ei karda, sest see on teine asi - ma ei lähe kellegagi kokku saama, kes spetsiaalselt mind ootavad.

Üks koht, kus mul see ärevus eriti avaldub, on uute tutvuste saamine. Ma ei julge inimestele otsa vaadata, rääkimata naeratamisest või rääkima minemisest. Ma passin külma näoga ühte kohta, üritan mitte emotsioone välja näidata. Ma kardan, et nad mõtlevad (või saavad aru), et ma olen kole, loll ja imelik veidrik. Oh ei, pole sellist asja vaja, parem mitte minna rääkima ja parem vahtida tühjusesse. Ma ei vaata inimestele sugugi otsa. Olen viimasel ajal üritanud sellest rohkem üle saada ja harjutanud inimestele otsa vaatamist. Loodan kunagi nii kaugele jõuda, et naeratada ka neile. Muide, autoroolis julgen ma küll millegipärast rohkem. Siis näitan alati käemärguandeid.

Mul ei ole isu, kui mul on ärevus. Ma ei suuda süüa. Kui keegi sunnib, hakkan öökima. See lause tuli mul nüüd väga raskesti, sest on asi, mida ma olen meeletult varjanud.

Ma ilmselgelt varjan oma ärevust. Ma teen kõike, et inimesed sellest aru ei saaks. Ma paistan unelev, kui lihtsalt ei julge esimesena uksest sisse minna või siis võtan suure hingetõmbe ja teen selle raskuse ära. Sisimasse tuleb lihtsalt väike paanika, aga seda tugevam, võimsam ja julgem ma väljapoole paistan. Ma näitlen oma julgust sellistes ärevates situatsioonides. Ma ei taha, et keegi näeks, kui nõrk ma olen ja kardan klienditeenindajat või esimesena uksest sisse astuda või uude kohta minna.

Need olid siis mõned näited minu elust, mida ma sisimas võin tunda. Ilmselgelt on probleem ulatuslikum ja mul on raske siia kõiki näiteid tuua, sest need on vahel komplekssemad, kui mingi lihtne kartus. Põhiosa moodustub siiski sellest, et kardan saada sõimata, kardan, et mu üle naerdakse, kardan, et inimesed saavad aru kui kole ja loll ma olen. Kardan ennast näidata. Aga samas kahju on see, et mu sisemine loomus on just ekstravagantne inimene, kes tahab ennast näidata. Need asjad lähevad vastuollu tõesti.

On päevi, kus ma julgen olla mina ise. Ja olengi, panen selga pilkupüüdvad riided ja teen mõne selfi ja ootan, millal järgmine põnev projekt algab. Aga on päevi, kus ma ei suuda toast välja minna. Pigem on nagu hetki. Hetki, kus ma ei taha inimestega rääkida. Ma tahan olla koos vaid ühe oma lähedasega ja see on maksimum.

Aga samal ajal tahan ma, et mu elu oleks põnev ja lahe. Ma tean, et kui võtan millegi vastu, siis kohusetundest lähen ma kohale ja see aitab ju ärevuse parandamisele kaasa. Ilmselgelt ei ole ma oma elu elanud kuskil voodi all peidus. Ei, ma läksin ühte saatesse ja läksin ka teise. Ilmselgelt ma saan kuidagi oma elu elatud, mis siis, et mõnikord lähedaste abiga. Aga teate, mõnikord, kui suudan jubedat asja mitu korda järjest üksinda teha, siis ma enam ei karda ega põegi. Näiteks käin vabalt päevapraadi üksi söömas, kuid siis oleks ma nagu nö ääre peal, et kui juhtub midagi tavatumat, siis tekib sisse jälle ärevus. Aga ma tegelen koguaeg ja pidevalt nende probleemidega. Ilmselgelt, kes ei tahaks elada paanikata ja ärevuseta? Aga see on pikk protsess ja ma pean alustama ehk sellest, et ei alaväärista ennast. Näiteks ma pean alati ükskõik kelle arvamust tähtsamaks enda omast. Alles hiljuti mõistsin, et oot-oot, mina olen samamoodi inimene nagu nemad ja miks on siis nende arvamus ALATI kõrgem? Ma võin ju mõista, aga vahel on raske seda ikkagi praktikas rakendada, kuid ma püüan.

Ja ma siiski TEEN asju, mida ma kardan. Ma pean, sest ma ei taha karta. Kui piisavalt teen, siis äkki enam ei karda ja suudan olla see, kes ma olen.

Mul oli raske seda täna tunnistada, aga tunnistasin seepärast, et ma olen tegelikult õnneks paranemise teel isegi. Kui jäi arusaamatuks midagi, küsige. Usun, et see tekst oli üsna arusaamatu ja veidi segane, tundsin, et ei olnud selle tunde kirjutamises just kõige parem ning palju näiteid jäi lisamata, sest ei meenunud.

Loodan, et selle endast välja kirjutamine aitab teid ja aitab mindki sellel teel.